Paaristõuketrenn. Ehk Alutagusel teist nädalavahetust järjest

Oijah. Kui nüüd kõik ausalt otsast peale ära rääkida, siis selleks nädalavahetuseks maratonisõitmist plaanis ei olnud, küll aga klassikatrenn. Kuna Tartu Maratoni avatud rajale ei saanud minna laupäevaõhtuse sünnipäevaürituse tõttu, siis jäi trenniks laupäev.
Eelmise nädala Winter Xdreamil nähtud kenad Alutaguse maratoni suusarajad jäid kripeldama.. Roometil tekkis korra mõte, et läheks sinna niisama klassikatrenni tegema; ilma numbrita. Roometi plaanid siiski muutusid, seega jäi tema trennipäevaks pühapäev...

Kolmapäevases spinningus kuulsin, et nii Viivi kui ka Tõnu kavatsevad aga Alutaguse maratonile võistlema minna. Väikese Viivi utsitamise järel tekkis siis minulgi plaan number ette riputada. Kihutama polnud siiski kavas minna, kuid väike treening enne Tartut tundus ahvatlev perspektiiv. Kuna Ahto jäi haigeks, liitus ka Tõnu meie (Viivi ja Raivo) ekipaaziga. Seega oli ekipaazi komplekteeritus eelmise nädalavahetusega suht sarnane - vaid Marje koha vahetas autos välja Tõnu;)

Reedel suskasin oma suusad kõrvaltrepikotta Assari hoolsa käe alla. No, suur soov oli oma uued suusad ära testida. Ilmaprgnoos oli siiski üsna kahtlane... Nii sai ka teine paar klassikasuuski, soojema ilma määrdega, vanad suusad kaasa võetud.

Stardi eel oli näha, et värsket lund on sadanud parasjagu, termomeeter näitas umbes 0 kraadi; kuid ilm ja lumi olid pigem väikese miinuse, kui plussi poole.. Seega võtsin külmema ilma suusa; ja no eks oli ka soov uus suusk ära proovida.. Juba esimestel testimismeetritel sai selgeks, et pidamine on ikka väga hell.. Uus kiht ca 0-kraadi tatisemat pidamismääret alla (mille Assar mulle armsalt-hoolitsevalt kaasa andis). Testisin, mis ma testisin; ikka sain aru, et ei pea. Ja teise suusa kasuks ei tahtnud nagu ka väga otsustada (ehkki vist oleks ikka pidanud?), sest karta on, et see poleks libisenud; kuna pidamine kliister; lausplusskraadide jaoks. Lumi aga pudrune..

No, riskisin. Viiviga stardikoridoris (muideks eespool, kui näiteks Tõnu ja Raivo) seistes mõtlesin, et saan siis tugevaks kui jaksan hella suusaga läbi sõita;) Teadsin, et rada on lauge, ja suuri tõuse ei ole. Juba esimene tõus oli aga üsna katastroof. Üldse ei saanud üles, ja lisaks astuti kaks korda kepile. Esimesed 25 minutit oli täielik õudusunenägu, ja vaagisin katkestamismõtteid. Paaristõuge oli ainuke 'mõnus' liikumisviis, sest suuskadega tõugata ei saanud, muudkui lipsas.. Mõtisklesin, et Assar vist pidas suuski määrides silmas enda tugevaid käsi(või siis Kiku omi);) Aga äkki oli tal hoopiski kaval plaan minu olematuid makaronikäsi treenida;) Tegelikult selgus, et peaaegu kellelgi ei pidanud; ilm oli lihtsalt nii nõmedalt keeruline.. Teades aga oma käte olematut rammu, oli karta, et paaristõuge mind siiski kaua edasi ei vea.. Mingi osa polnud siiski see kelgutamine ka kõige hullem; suusk hakkas natuke paremini tööle. Lohutasin ennast, et ma pole kaugeltki mitte päris ainuke, kel sellel jäisel ja pudrusegusel ning kohati täiesti olematu jäljega (meenutasin Vasaloppetit) rajal pidamist pole. See lohutas natuke, aga mitte palju. Võtsin oma varba- ja nabalihased appi, ja otsisin kohati lahtisõitmata rada, mis polnud nii jääs. See lasi ka vahelduvat tõuget teha. Täiesti imekspandav oli, et rajameister ei olnudki hommikul peale värske lume sadamist rada üle sõitnud. Ma ei kujuta ette, mida need esimesed mehed tegid; mõnel pool oli teine suusajälg täiesti puutumata värske lume all...

Kohati täiesti üksi jäädes; kohati CFC Ruutmeetri noorte poistega koos liikudes sai 20 km läbitud ajaga 1.29 (kolme tunni graafikusse siiski enam ei uskunud); ka järgmised 10 km läksid enamvähem. Viimane kümme oli siiski raskem. Pulss oli küll suhteliselt madal, kuid baasi suusaradadel ootasid ees tõusud, millest üles saamiseks tuli juba täiesti kääri kõndida. Hull tüng tehti veel 2 km enne lõppu - staadioni kõrvale jõudes, tuli siiski veel suusaradadele suunduda, et väike paun lisaks teha... No, mis seal ikka. Niikuinii olid kõik naised juba ammu mööda läinud, seega oli püüdmisulatuses vaid üks mees, kellel suusk samamoodi absoluutselt ei pidanud. Kangutasin siis temast vapralt mööda, ja päästev finish paistiski. Aeg tuli 3:07:50.7; seega planeeritud kolme tunni piir jäi selgelt ületamata:(
No, Tartu Maratoni mägisel rajal pole sellise hella suusaga ilmselt võimalik võidelda, Alutagusel kannatas ära, ehkki kohati sai edasiliikumiseks tehtud väga naljakaid liigutusi.. Rada kulges vaid ühel 40 kilomeetrisel ringil, seega katkestamismõtetega suusatajatel tehti elu üsna raskeks;) Ehkki suusajälg oli pehme ilma tõttu kehv, ja eelmise nädala raudteest polnud midagi järel, siis ilus mets ja järved olid kõik alles. Ses mõttes on rada äge - kõik puha metsa vahel, ja xdreamist mõnusalt tuttavad kohad..

Kui varem ei ole kunagi Pannjärve radadele sportima jõudnud, siis nüüd sai seda tehtud lausa kaks nädalavahetust järjest! Kahe korra peale siis ca 9 tundi puhast Alutaguse metsade-järvede õhku.
Tõnu sai päris korraliku tulemuse; ja ka Viivi-Raivo, kes suure osa rajast koos sõitsid, võitsid mind poole päevaga. 20 km sõidu puhul aga oli olnud suur segadus rajatähistusega (ega see meilgi suurepärane polnud); seega sõideti seal väga erinevaid kombinatsioone, ja ei saanudki vist selgeks, kes reeglitepärasele rajale sattus, kes mitte..
Kui õhtusel sünnipäevaüritusel olin täiesti triksis-traksis (mida ei saa just päriselt öelda Tõnu kohta;), siis täna on küll kahtlane olla... Loodan siiralt, et päris haigeks ei jää...

Meie tegijate ajad ja kohad siis ka:
Tõnu 55. 2:13:08.8
Raivo 264 2:48:33.9
Viivi 272 2:50:19.4
mina 331 3:07:50.7
Kõik tulemused.

Põhjamaiselt ebamaine Winterxdream

44 unustamatut ja uskumatute nimedega järve. Stardihetkel näitas termomeeter 17 kraadi külma. Krudisev ja koorikuga kaetud lumi. Ja mitte just kiita vorm... Aga ikkagi oli väga lahe. Selline oli siis sellaastane Pannjärvel toimunud Winterxdream lühidalt. Käisin seekord oma orienteerumisklubi (Saue Tammed) naistevõistkonnaga, koosseisus Marje, Viivi ja mina.

Eelmisel päeval Toila Spa saunades konditsiooni tuunides olime veel üsna suusameelsed. Eelluuret teinute käest olime kuulnud, et koorik kannab, ja suusarajad ning järvede jääd on hästi sõidetavad. Kuna valitses väga karge ilm, ja komposteerimine suusakeppidega tundus ebamugav perspektiiv; lisaks veel sada argumenti suusasaabastes jooksmise ja tossude kaasaskandmise vastu, kahanes suusamõte järjest väiksemaks.. Eks ta lahe oleks olnud küll natuke suusatada, aga sellises külmas oleks suuskade vahetamisel külmetavad näpud-varbad garanteeritud olnud. Ühesõnaga, arutasime seda asja küll nii- ja naapipdi, kuid enne lõppotsuse langetamist oli soov siiski olusid pisut joostes luurata. Seega alustasime joostes, jättes suusad vahetusalasse. See, et lõpuks jäime ainult jooksu juurde, oli kahtlemata vägaväga õige otsus.

Järved olid fantastilised, algul siras uskumatu päike, ehkki külm tõi pisara silma ja lõi hingamise hellaks. Alustasime suunaga lõunasse nö 'suurema ringiga', seejärel oli plaan teha võistluskeskuse lähedal lisaülesanne, ning vajadusel suusad võtta, sest põhja pool oli rohkem suusaradu. Ei saa jätta mainimata, et Alutaguse suusarajad olid kivikõvad, metsade vahel laheda profiili ja uskumatult hea klassikajäljega! Järgmise nädalavahetuse maraton pani täiesti mõtlema.. Pehmetel metsavahelistel sumpamise lõikudel oli minul üsna raske, Viivi ja Marje lendlesid see-eest nagu lume kohal olevad inglid... Mida lõpu poole, seda kergemaks mul läks (nagu ikka). Enne lisaülesandel snowtuubimist tuli justkui uus mõnus hingamine. Selleks ajaks olime metsas olnud vist ca 4 tundi. Tuubimise järgselt tõi külm veel Viivile ja Marjele valusalt tulitavalt näpud; ja see oli kole vaatepilt... Sai siis kahel järgneval järvel järjestikku neile väikest esmaabi minu kuivade kaasas oldud kinnaste näol. Minul vedas hullult, sest olin stardi eel endale luninud ühed Viivi paksud-paksud kindad. Üldse oli aeg-ajalt tunne, et olen nagu karumõmm metsa vahel, üleni sisse pakitud, ja vajudes pidevalt läbi lumekooriku;) Aga see-eest ei pidanud vähemalt külmetama. Vigu tuli ka pisut. Suurim neist kohe teise punktiga, ca 5 minutit, kus karjäär oli muutnud oma piirjooni võrreldes sellega, mis kaardilt paistis. Olime ka kõige esimesed, kes sinna punkti jõudsid. Kaardilugemise rõõm sai siiski osaks rohkem Viivile ja Marjele, sest enamiku ajast tuterdasin mina kõige taga..

Kõige kergem ei olnud, kuid kokkuvõttes tuli välja üsna OK. Naiste arvestuses õnnestus napilt võita. Aega kulus minu kella järgi 5:44.08; ametlik aeg oli 5:45.46. Tulemused on siin.

Korralik treening, aga lahe oli igaljuhul. Kõik vastutulijad kaasvõistlejad olid väga positiivsed ning koht ja korraldus ja seltskond lihtsalt super! Ei saa ju igakord peale finishit sooja auru- ja leilisauna ning basseini hüpata...

Kui tulemused-variandid välja jõuavad, siis loodetavasti täiendan. Hetkel ei tea isegi, kui pika maa läbisime. Ilmselt ei olnud ka variant kõige optimaalsem; täpselt samal variandil ei näinudki mitte kedagi. Aga teiste liikumisvalikuid hetkel veel eriti ei tea ka.

Tartu Maratoni rajal võitlemas

Möödunud nädalavahetusel oli kindel plaan suusaradu katsuda.
Sattus nii, et laupäeva hommikul, mil oli lausa ideaalne suusailm, sai uisutatud hoopis koduseses Harku metsas. Väga mõnusad rajad olid, muide. Seda tuvastasime ka mõni päev varem Assariga sealkandis tiirutades.

Kuna aga sõitsime laupäeval lõunaosariikidele lähemale, siis oli kindel plaan teha pikem maratoniettevalmistus Tartu Maratoni

rajal. Hooldetiim olemas, nägi skeem ette, et Roomet stardib kõige kaugemalt, mina veidi eespoolt ning mu isa viib auto kõige ette Palule ning sõidab ainukesena edasi-tagasi... Plaan oli hiilgav, kuid hommikune ilm ja enesetunne polnud seda mitte. Siiski sai kõiki loodusseadusi eirates hommikul suusad autosse pakitud, ja Roomet Matul lörtsisajuse raja äärde poetatud... Sulailm ja rohke märg lumi ei toonud esile just teab-mis vaimustusepuhangut, sest suuski pidama saada tundus pea võimatu. Siiski peale väikest määrimispausi jäi Roomet rajale ning minu rajale astumise koht oli peale Harimäge. Pärast kolmanda korra pidamiskihi pealetellimist loobusin testimast, sest rajal, kus sel päeval veel POLNUD VEEL ÜHTKI JÄLGE, polnud mõtet otsida ka värskel märjal lumel mingit pidamist. Roomet samuti helistas, et

määrib tagapool oma suuski ringi, ja liikumine vaevaline... Ukerdasin siis minagi minema; laskumistel nägin kurja vaeva, et üldse edasi liikuda. 4o minutit lükkasin esimest jälge. Lõpuks enne Kuutsemäge oli juba pühapäevasuusatajaid rajale sattunud. Seejärel enam nii hull ei olnudki. Kuid telefoni aku sai tühjaks.. Ja väga hea;) Sest seetõttu ei olnud enam varianti katkestamiseks. Tuli lõpuni sõita. Ka Roometil. Tegelikult osutus mu suusk üha paremini pidavaks, ehkki ilm muutus vahepeal isegi külmemaks. Isa sain kätte ca 4 km enne Palut, ja Roomet järele ei jõudnudki, nagu näha, ei olnud ka temal kõige kergem;) Kokku kulus minul selle lühikese rajalõigu läbimiseks ikka palju - 2.40. Sellise tempoga kuluks maratoni läbimiseks julgelt üle kuue tunni! Usun siiski, et oli vägagi kasulik trenn.

Ja pole vähetähtis, et Tartu Maratonil on rivis kogu WILO tiim - Roomet, Hannes, Tõnu ja mina!

Lisaks korralikule treeningule sai jälile ka ühele WILO hästihoitud saladusele - nimelt kuulsin üht saunalugu, mis rääkis sellest, kuidas üks mu kaua aega kadunud asjade nimekirjas olnud crafti pluus pärast pikkki eksirännakuid, (mis said alguse Pühajärvel xdreamil) umbes aasta tagasi müstiliselt minu koju kappi tagasi jõudis:)))

Treeninglaupäevak Jägalal

Sel aastal on mul huvitav võimalus proovida esmakordselt naistetiimis võistlemise kogemust. Nojah, siiamaani olen metsas käinud ainult meestekooslustega...

Idee WinterXdreamile Marje ja Viiviga minna tekkis vist Viivil. Juba päris ammu. Nagu hiljem selgus, siis WILO tiimi poisid selle otsuse peale just kõige õnnelikumad polnud, kuid ehk et nad mõistavad;) Lubasid vähemalt. Loodan, et nad pikka viha vähemalt ei pea, sest ilma minuta nad ikkagi ei olnud nõus metsa minema...

No, ja WinterXdreami 'hirmus' võtsime ette ka paar ühistreeningut. Üks neist oli plaanitud 17.jaanuarile. Kuna Kõrvemaal enam lund ei olnud, siis sai see teoks Jägala rogaini kaardil. Seltskond oli meil uhke - viis naist! (Viivi, Marje, Kirti, Edit ja mina) ning Raivo. Ilm oli lausa suurepärane - päike, mõned külmakraadid, kuid ilma tuuleta ja lund mitte kusagil! Viivi julgustusel jooksime algul piki mereranda. Oli tõesti väga ilus ja tuulevaikne. Jooksime Neeme tippu, kus ka rogaini ajal käisime. Kui uhkete mereäärsete majade elanikud meist suuremalt välja ei teinud, siis kohalikud koerad olid vähemalt rõõmsad. Kirti rääkis, et selle peale, kui ta ütles, et läheb laupäeval naistega välja, küsiti kohe, millisesse ööklubisse. No, mis teha, kui meiesuguste 'välja minemist' tuleb sõna otses mõttes võtta...

Marje muudkui kalpsas kergejalgselt ees, ja meie Editiga vudisime sabas. Sai selgeks tõsiasi, et xdreamil ei saa mul kaugeltki lihtne olema... Õnneks lubas Kirti vajadusel varuliikmeks hakata. No, mis teha, kui meil on nii kõva tiim, et tema pääseb vaid varuks;)

Neeme tipus vaatasime üle majaka ning poseerisime Raivole, kes meist telefoniga pilte tegi. Seejärel suundusime läbi Ihasalu ja männimetsade autode poole tagasi. Kokku koos peatustega kulus aega 2.20 ja kilomeetreid 21 kanti..

Pildid: Raivo

Kõrvemaal

Paistab, et eelmisel aastal olin vist olnud nii tubli tüdruk, et jõuluvanad käisid veel peale jõulegi.

Jah, 10. ja 11. jaanuaril sai nii mõnigi tund metsas mütatud, luuletusi loetud, kukerpalle tehtud, puud mõõdetud, hommikuni rokitud ja veel järgmiselgi päeval suusaringe sahistatud. Üllatusi oli omajagu, ja kingitusigi jätkus kõigile...



Lisaülesannetest tuli küll vist puudu, sest viimases punktis vaatas nii mõnegi näolt vastu pettumus, sest rohkem ei antudki ülesandeid teha.

Ja minul on nüüd uueks hooajaks tutikad võistlussuusad ja udupeen spordikell...
Hmm, ei tea, mida see küll tähendab?

See, et sain WILO kirjadega professoriportfelli, mida annab ka seljakotiks tuunida, pidi tähendama seda, et doktoriõpingud ootavad veel ees...
No, tänud igaljuhul...

Ja sellest ei saanud ka aru, et... millepärast nende jõuluvanade jalanõud nii tuttavad tundusid...

Suuur aitäh ka ilmataadile.

vaikimise katkestamiseks...

Tuleb läbipäevil mõni lugu. Luban.
Vahepeal on päris palju toimunud; ketse päris varna või suuski nurka pole visanud. Kuid nagu näha, siis kirjapanemisega on veidi kehvemad lood...

Tavapärastest tegemistest on jätkuvalt ikka vaikselt spinningus käidud; ja isegi Tõnu on spinninguusku pööratud. Sekka ka pisut suusatamist-jooksmist jmt.

Pikkadel pühadel sai suusatatud suuremas osas lõunaosariikides - Holstre-Pollis, Käärikul, Tartu Maratoni rajal. Tallinna ümbrus sel ajal teatavasti erilisi suusavõimalusi ei pakkunud. Mmmm, lund oli piisavalt, ilm oli tihti päikseline, ja kohati käredalt külm ka. Labakud kätte, ja äge oli sellegipoolest. Päris huvitavaid loodusnähtusi nägi. Ka Roomet käis Kekkose raja lõhna nuusutamas... Pole kahtlustki, maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti.

Ups, me tegime seda jälle!

Roomet käis nädala alguses välja idee taaselustada WILO tiimi ühistreeningud. Asi võttis kohe ka konkreetsema formaadi - tekkis mõte minna Kõrvemaale pikemale otsale. Ehkki korraks käis peast läbi ka kepikõndimise mõte, siis jäime rahulikuma jooksuotsa juurde.. Põhimõtteliselt siis tekkis plaan korrata eelmisel aastal läbi tehtud trassi piki Kõrvemaad. Kuna Hannesel oli laupäev koolipäev, siis läksime Roometiga kahekesi..

Starditud sai varakult, sest üks auto oli vaja viia Kõrvemaa keskusesse ning teisega suunduda metsade ja rabade taha. Ilm oli Tallinnas suurepärane - päike paistis ja parajalt soe. Kõrvemaale jõudes võttis vastu küll natuke lumisem ja külmem pilt kui Tallinnas, kuid ilm oli siiski väga hea. Suur veekogust nähes tuli peale väike hirm mõeldes ees ootavatele rabadele ja Soodla jõele..

Esimese adrenaliinilaksu saime kätte juba enne rajale jõudmist. BMW-ga Suursoo äärde Järvi järvede juurde sõites (jah, needsamad, mida pidime viimasel xdreamil mõõtma ja mille ääres sai hüppenööriga hüpata) oli vaja ületada mitu korralikku teel olevat ookeani. Mina igatahes jõudsin juba üsna varakult mõelda, et siia me nüüd jääme, upume ja sureme nälga.. No, näljani jäi veel siiski aega, kuid uppuda sai natuke küll. Ja sisse jäime ka. Siiski õnnestus Roometil tänu liivasele pinnasele auto kuidagi niimoodi lahti lükata, et nabani vette seismisest pääsesime... Etteruttavalt võib öelda, et siiski mitte kauaks. (pildi tegemine muidugi ununes; kriitilises situatsioonis ei suuda ma mitmele asjale korraga vist mõelda;)

Auto ülepeakaela mudane, paistis siiski päästev parkla, ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus saime Pikklauka ääres laudteele suundudes juba aimu, mis meid ees ootama hakkab... Varbad märjad, kuid siiski mitte midagi hullu, sest jalad said kohe soojaks. Rabas müttas koos meiega kaks statiivide ja laiguliste riietega fotograafi, kes siiski meie optimistlikku tossuvalikut teatava umbuskliku pilguga jälgisid. Jah, päris piki üle raba polnud siiski keegi ilmselt viimastel päevadel läinud. Väike kohatine lumekirme laudtee peal näitas seda üsna selgelt.. Kohati pahkluuni vees solberdades saime raba ületatud, kuid aega kulus selleks päris palju. Veetase oli ikka uskumatult kõrge, ja ei ega me eriti ei julgenud (valjusti) mõelda eesootavast jõeületusest.

Paukjärve äärde jõudes ei saanud ma traditsiooni lõhkuda, tuli torni otsas ka ära käia. Edasi kulgesime rahulikus tempos, korra pidime ka peaaegu põlvini vette astuma, mis oli jubbe külm. Veidi vesiste laudteede ületamises näitasime üles juba teatavat vilumust - need tuli võimalikult kiirelt üle joosta. Märjad sokid muutusid õige pea soojaks, ja üldiselt oli edasisörkimine täiesti OK.

Soodla jõe silla eel hakkasin aga mina ikka kohe üsna kõvast ohkima.. Vaatepilt oli ootamatu. Jõe laius võis olla ca 100 m või rohkemgi. Väikese koosoleku järel saime aru, et valikuvõimalust pole, tuleb kuidagi sillani saada... Roomet läks (taas) ees hästi kiiresti joostes. Ohh, see vaatepilt oli nii ekstreemne, et viimane mõte, mis meelde tuli, oli fotoaparaadi väljaotsimine. Pärast oli väga kahju. Sest sealt oleks ikka väga häid kaadreid saanud. Roomet sai komistamise tõttu üle vöö märjaks. Ma võtsin vette astumist väga ettevaatlikult ja pääsesin palju kergemalt. Aga krdi külm oli küll. Sillani jõudes olid jalad olid täiesti tuimad! Üllataval kombel läksid jalad mõneminutise jooksu järel täiesti soojaks tagasi ning tagasi vaadates asi enam nii hull ei tundunudki.

Teel kohtasime veel üht täiesti ilusat väikest värsket kukeseent. Samuti oli laupäevaku ette võtnud kober; või ei teadnud ta, et on laupäev, temal kõik päevad tööpäevad. Saime aru, et mõningaste seikluste tulemusel me päris planeeritud ajaks sauna ei jõua. Võrreldes eelmise korraga, muutsime paaril korral õige pisut trajektoori; ja viimase rabalõigu jooksime ringi. Kõrvemaa keskuse eel muutus kliima palju talvisemaks, ja haruldus ei olnud ka üksikud suusajäljed tee kõrval. Kõrvemaa keskusesse jõudsime pisut hiljem, kui planeeritud. Samas oli kell täpselt pool kolm; see oli kellaaeg, mille teatasin eelmisel päeval meie saabumise ajaks;) Spetsiaalselt meie jaoks köetud saun ootas!

Kokku kulus aega 2.59 (ehk siis põhimõtteliselt 3 tundi; 20 min. kauem, kui eelmisel korral) ja raja pikkuseks tuli 23,94 km. Väga lahe oli! Järgmise aasta detsembris tuleb vist korrata, et traditsioon jätkuks. Pimedas tagasiteel ei riskinud enam teise autoga metsa jäetud autole järele sõites otse läbi mülkase tee võitlema hakata, vaid sõitsime ringi.

Keppajate seltskonnaga, kes samal päeval vägagi lähedalt oma ringile startisid, ning mindki ühinema kutsusid, siiski kokku põrgata ei õnnestunud.