Hei,
Kuna väga paljud on minult küsinud Vasa muljete osas, kuid aega on viimasel ajal olnud suhteliselt napilt, siis püüan nüüd hiljem pisut seda meeleolu siin kirjeldada.
No, üldiselt võiks öelda, et suurem osa Postimehe suusablogis http://suusk.blogspot.com/ ära toodud muljed tõid äratundmisrõõmu:-)
Kohalesõit sujus väga kiiresti ja ilma eriliste muljeteta (no, kui Borlänge välja jätta – selle koha nägemine teeb ikka meele soojaks). Meie seltskond oli neljaliikmeline - Tõnu, Ahto, Tiit ja mina -aitäh suurepärase seltskonna eest, minu meelest klappis kõik väga hästi! Kuna suusaboks oli peal, ja auto päris suur, siis mahtusime väga lahedalt ära, ja isegi autojuhi jaoks oleks ruumi leidnud:) Järgmisel korral siis ehk...
Jõudsime Morasse pealelõunal. Otsustasime enne ööbimiskohta minemist kohe numbreid välja võtma ning stardigruppe vahetama minna. Õigemini küll mina ning Tõnu siiski kohe numbreid kätte ei saanud, sest olime tellinud need stardipaika, Sälenisse. Siiski õnnestus ka meil kenasti number Morasse tellida ning saime need õhtul kätte. Stardigrupi vahetamine sujus kenasti isegi ilma numbriteta, ehkki enne tuli pisut järjekorras seista. Kuid kuna veetsime veel parajalt kaua aega uurides määrde- ja ilmaprognoose, võib öelda, et stardigrupi vahetus läks siiski vägagi ruttu... Mõtlesime küll, et oleks võinud Tartu Maratoni protokolli (mis meil endil kaasas oli - jumal tänatud, kohapeal seda igatahes ei olnud) natuke oma kasuks kopida-pasteda... - ja sellest oleks ausalt öeldes pääris palju kasu olnud... Vähemalt minul.
Võistlushommikul läks küll pisut kiireks, aga saime unisele olekule vaatamata kõik kenasti täisterakaerahelbepudru (sic! – aitäh Tiit) sisse mahutatud & kiiresti kottpimedas bussile jõutud. Sõit Sälenisse toimus mul enamasti kinnisilmi, nii avastasin alles üsna tüki aja pärast, et bussis oli veel peale meie päris palju eestlasi. Suurim elamus oli bussisõidu juures see, et küladesse oli teede äärde massiliselt küünlaid lumme pandud – väga lahe oli niimoodi pimedas sõita. Jama oli aga see, et buss sõitis lõputus ummikus, ja nii jõudsime vaatamata ülivarajasele tõusmisele kohale alles ca 50 min. enne starti. Suurim üllatus oli aga hoopis ilm – no nii tihedat lumesadu ei oodanud vist küll keegi…
Siis tuli seista ära piiikkkkk vetsusaba, ja siis juba saigi oma ilus kollane kott kuhugi konteineri lähedusse ära lennutatud (ehkki kogu plats oli neid värvilisi kilekotte täis; seega oleks võinud vist ka suvalisse kohta maha jätta – kõik toodi finisisse). Sättisin end kuhugi stardikoridori seisma (üks vägev indiaanlasekostüümis mees oli minu kõrval; kahju et temast pilti ei saanud…). Pisut sai ikka koridoris passida, helikoptereid õhus imetletud & metsikut rahvast – muud lihtsalt ei paistnudki kuskilt. Siis oli mingi mula kuskilt mikrofonist; äkki, ilma hoiatamata hakkas rahvas kiiresti liikuma. No, ma olin ikka päris hädas, sest see mass liikus üllatavalt kiiresti edasi; minu ees tekkis lausa väike vahe suusajälge… Aga see õnn oli liiga üürike. Tuli välja, et 3 järgnevat tundi enam nii kiiresti liikuda ei saanud. Siis keeras rada üles make, ja hargnes veel kahele poole puudesalu umber. Ja loomulikult minupoolne paremal pool olev osa, mis oli järsema nõlva pool, ei liikunud üldse – nii ma siis seal seisingi, vaatasin traktori kopa sees kõrgel seisvaid jaapanlasi, kes muudkui pildistasid & helikoptereid, kes täiesti suusatajate kõrval maandusid.
Lõpuks kui mäe otsa astuma sai hakata, siis oli see veel suurem šokk – alatasa seisis keegi su kepi või suusaotsa peal – nii et kui tekkiski 10 cm vaba maad, siis suure tõenäosusega edasi astuda ei saanud. No, ja peaaegu selline magi kestis järgmised 3 kilomeetrit! Lõpuks aga harjus sellega ära, et muudkui tõuseb ja tõuseb, ja rada üldse ei edene. Parim oli aga see, et siis kui rada lõpuks pisut siledamaks läks, siis tundus mulle et rootslased olid unustanud ära, et klassikamaratonidel on tavaliselt suusajälg ka ikka sisse aetud… No, mida ei olnud, seda ei olnud. Oli lihtsalt ühlane pudrune ollus, aga mitte mingit märki sellest, et kunagi oleks ka jälg olnud… Ühte asja ei olnud veel – see oli olematu pidamine olematus suusjäljes.
Kuna väga paljud on minult küsinud Vasa muljete osas, kuid aega on viimasel ajal olnud suhteliselt napilt, siis püüan nüüd hiljem pisut seda meeleolu siin kirjeldada.
No, üldiselt võiks öelda, et suurem osa Postimehe suusablogis http://suusk.blogspot.com/ ära toodud muljed tõid äratundmisrõõmu:-)
Kohalesõit sujus väga kiiresti ja ilma eriliste muljeteta (no, kui Borlänge välja jätta – selle koha nägemine teeb ikka meele soojaks). Meie seltskond oli neljaliikmeline - Tõnu, Ahto, Tiit ja mina -aitäh suurepärase seltskonna eest, minu meelest klappis kõik väga hästi! Kuna suusaboks oli peal, ja auto päris suur, siis mahtusime väga lahedalt ära, ja isegi autojuhi jaoks oleks ruumi leidnud:) Järgmisel korral siis ehk...
Jõudsime Morasse pealelõunal. Otsustasime enne ööbimiskohta minemist kohe numbreid välja võtma ning stardigruppe vahetama minna. Õigemini küll mina ning Tõnu siiski kohe numbreid kätte ei saanud, sest olime tellinud need stardipaika, Sälenisse. Siiski õnnestus ka meil kenasti number Morasse tellida ning saime need õhtul kätte. Stardigrupi vahetamine sujus kenasti isegi ilma numbriteta, ehkki enne tuli pisut järjekorras seista. Kuid kuna veetsime veel parajalt kaua aega uurides määrde- ja ilmaprognoose, võib öelda, et stardigrupi vahetus läks siiski vägagi ruttu... Mõtlesime küll, et oleks võinud Tartu Maratoni protokolli (mis meil endil kaasas oli - jumal tänatud, kohapeal seda igatahes ei olnud) natuke oma kasuks kopida-pasteda... - ja sellest oleks ausalt öeldes pääris palju kasu olnud... Vähemalt minul.
Võistlushommikul läks küll pisut kiireks, aga saime unisele olekule vaatamata kõik kenasti täisterakaerahelbepudru (sic! – aitäh Tiit) sisse mahutatud & kiiresti kottpimedas bussile jõutud. Sõit Sälenisse toimus mul enamasti kinnisilmi, nii avastasin alles üsna tüki aja pärast, et bussis oli veel peale meie päris palju eestlasi. Suurim elamus oli bussisõidu juures see, et küladesse oli teede äärde massiliselt küünlaid lumme pandud – väga lahe oli niimoodi pimedas sõita. Jama oli aga see, et buss sõitis lõputus ummikus, ja nii jõudsime vaatamata ülivarajasele tõusmisele kohale alles ca 50 min. enne starti. Suurim üllatus oli aga hoopis ilm – no nii tihedat lumesadu ei oodanud vist küll keegi…
Siis tuli seista ära piiikkkkk vetsusaba, ja siis juba saigi oma ilus kollane kott kuhugi konteineri lähedusse ära lennutatud (ehkki kogu plats oli neid värvilisi kilekotte täis; seega oleks võinud vist ka suvalisse kohta maha jätta – kõik toodi finisisse). Sättisin end kuhugi stardikoridori seisma (üks vägev indiaanlasekostüümis mees oli minu kõrval; kahju et temast pilti ei saanud…). Pisut sai ikka koridoris passida, helikoptereid õhus imetletud & metsikut rahvast – muud lihtsalt ei paistnudki kuskilt. Siis oli mingi mula kuskilt mikrofonist; äkki, ilma hoiatamata hakkas rahvas kiiresti liikuma. No, ma olin ikka päris hädas, sest see mass liikus üllatavalt kiiresti edasi; minu ees tekkis lausa väike vahe suusajälge… Aga see õnn oli liiga üürike. Tuli välja, et 3 järgnevat tundi enam nii kiiresti liikuda ei saanud. Siis keeras rada üles make, ja hargnes veel kahele poole puudesalu umber. Ja loomulikult minupoolne paremal pool olev osa, mis oli järsema nõlva pool, ei liikunud üldse – nii ma siis seal seisingi, vaatasin traktori kopa sees kõrgel seisvaid jaapanlasi, kes muudkui pildistasid & helikoptereid, kes täiesti suusatajate kõrval maandusid.
Lõpuks kui mäe otsa astuma sai hakata, siis oli see veel suurem šokk – alatasa seisis keegi su kepi või suusaotsa peal – nii et kui tekkiski 10 cm vaba maad, siis suure tõenäosusega edasi astuda ei saanud. No, ja peaaegu selline magi kestis järgmised 3 kilomeetrit! Lõpuks aga harjus sellega ära, et muudkui tõuseb ja tõuseb, ja rada üldse ei edene. Parim oli aga see, et siis kui rada lõpuks pisut siledamaks läks, siis tundus mulle et rootslased olid unustanud ära, et klassikamaratonidel on tavaliselt suusajälg ka ikka sisse aetud… No, mida ei olnud, seda ei olnud. Oli lihtsalt ühlane pudrune ollus, aga mitte mingit märki sellest, et kunagi oleks ka jälg olnud… Ühte asja ei olnud veel – see oli olematu pidamine olematus suusjäljes.
Seega kujunes esimesed 11 km minu elu kõige kummalisemaks suusakogemuseks – no, ma ei teadnudki, et oskan selliseid ukerdamisliigutusi tehaJ Ainuke ilus asi oli loodus – täitsa lage ja kidur maastik! Kui paistis päästev Smågani toitlustuspunkt oli otsus kindel – lasin Toko meestel suuskadele pisut pidamist panna – lihtne see ei olnud, sest samasugune mõte oli paljudel, sest ilmselt polnud pidamatuse J probleem väga üllatav asi…seega hakkas jubbe külm. Seisin siiski oma järjekorra ära & asusin teele; rada oli jätkuvalt suhteliselt pudrune ja jäljeta. Ja tahke pidamine, mis alla pandi, osutus ka mõnekümne kilomeetri pärast suhteliselt mõttetuks, sest ilm muutus ikka väga soojaks, ja korraks piilus päikegi välja. Rada oli aga täiesti märg, ja jalad ka, lõpuks tibas pisut vihmagi. Siiski oli sõidurütm juba natuke lõbusam – laskumistel oli suusajälg olemas & jõuvarudega oli ka suht OK. Kohati sai isegi sellise laheda masinaga nagu rajamasin võidu sõidetud – jah, ta lõikas suusajälge sisse. Kahjuks oli tempo, millega see koletult suur sõjaväemasin liikus, liiga väike; ilmselt liikus see ka vaid väikesel rajalõigul. Samuti hakkasid paljud rootsi onud minuga juttu ajama – kohati oli see päris tore; aga ainult siis, kui nad olid minuga nõus inglise keeles rääkima… Mõni isegi peale pika rootsikeelset juttu viitsis seda teha, kui teada andsin, et ma ikka mittekuimidagi aru ei saanud, mida nad mulle just äsja rääkida olid üritanud J
Peatuseid võtsin ette praktiliselt igas punktis–väike amps oma müslibatoonidest, jook raja äärest (seda sai tegelikult igalt poolt raja pealt, kui oleks soovinud; süüa aga ei olnud ka punktides muud kui poolik pisut piparkoogimaitset meenutav kukkel), lisaks tuli ette võtta ka väike tualetipeatus. Küll ikka meestel on kerge – terve raja äär oli seljaga suustajate poole seisvaid mehi täis…
28 kilomeetrit enne lõppu Oxbergis vaatasin, et ei olegi hullu; koju jõuan niiehknaa… Aga see oli natuke ennatlik, sest siis tuli minu meelest raja kõige kahtlasem osa. Ilmselt mängis oma rolli ka olematu pidamine, seega otsustasin 19 km enne lõppu Hökbergis veel korra oma suusad Toko onudele anda – seekord läks määrimine kiiremini – loomulikult pandi seekord alla kliistrit – selliste lahedate rullide pealt. Lõpp oli lausa lust – isegi end visalt peitnud suusajälg andis endast märku. Ja raja ääres oli vist mitu-mitu tuhat rootslast, kes oma pirukakorvide ning teetermostega omakseid ootasid. Ja milline kaasaelamine! Naistele kisati nii, nagu oleks nad tõelised haruldused olnud, ei puudunud ka üks vinge ergutustantsukoor (suurem osa mehed, muide ;-). Lisaks veel paljud-paljud suusaklubide punktid vonklevate metsade vahel, kus pakuti apelsine jne.
Seega hakkas vaatamata kõigele ikkagi Mora päästev ja juba tuttav kirik ikkagi paistma (küll tund aega hiljem kui lootsin), ja õnnestus ka kõikidele naistele, kes rajal veel näha olid (naised olid kollaste säravate numbritega muide) ka ära teha. Aeg 9.12.40; koht naiste seas 389.
Arvasin, et mu kallid kaaslased on juba ammu koju ära läinud, kuid selgus, et olin neid kõvasti alahinnanud – nimelt ootasid nad mind truult finisikoridori kõrval & söömagi polnud nad raatsinud ilma minuta minna. Vaatamata sellele, et nad lõpetasid kõvasti rohkem kui 3 tundi enne mind!
Olgu ära toodud ka nende tulemused:
Ahto: 5.27.55, koht 971; Tõnu: 5.41.34, koht 1292; Tiit: 5.51.17, koht 1590.Sellised tugevad mehed siis - said ka medali, kuna kaotust võitjale oli vähem kui võitja aeg +50%. Võtja aeg oli: 4.43.40 – seega jäi palju varugi.
Peale vürtsika supi söömist ja diplomi kättesaamist tuli võtta veel ette retk, et oma asjad ilusa kollase kilekotiga kätte saada – see polnudki väga lihtne, kuna minu ja Tõnu asjad olid kuskil eemal koolimajas. Leidsime autoga tiirutades väikese vaevaga koolimaja üles, kuid koolimaja territoorium ja pakkide hulk oli nii suur, et tuli kaua aega siblida, et õige plats majade vahelt üles leida.
Aga lõpuks sai koju, kuhu oli autoga 5 minuti tee ja ….TEHTUD – õhtul oli tore küll pajarooga süüa, muljeid vahetada & siidrit juua. Minul oli muljeid raudselt kõige rohkem, sest ma olin ju palju kauem rajal.
Paistab, et teised peavad järgmisel aastal taas plaani. Mina nii pea siiski mitte… Aga autojuhiks ja söögitegijaks oleksin nõus kaasa minema küll. Melu on vägev!
Ja Miia - sinna läheb vist ikka vääga palju aega enne kui järgmiseks väljakutseks triatloni ette võtan... Sa lihtsalt lähed enne halliks oma treeneritöös kui ma ükskord ujuma õpin. Seega - ära loodagi!
Ja Miia - sinna läheb vist ikka vääga palju aega enne kui järgmiseks väljakutseks triatloni ette võtan... Sa lihtsalt lähed enne halliks oma treeneritöös kui ma ükskord ujuma õpin. Seega - ära loodagi!
1 kommentaar:
Your blog keeps getting better and better! Your older articles are not as good as newer ones you have a lot more creativity and originality now keep it up!
Postita kommentaar