EMV sprint ja Kõrvemaa rogain

Nädal peale haige olemist jäi igasugune trennitegemine kahjuks ära. Siiski kosusin niipalju, et eelmisesse nädalavahetusse mahtus üks kanuusõit Ahja jõel ning kajakimatk Kolga lahel.

Selle nädalavahetuse paketis oli aga juba märksa huvitavam kombinatsioon. Laupäeval toimusid Tallinna vanalinnas Eesti Meistrivõistlused sprindis ja järgmisel päeval 8-tunnine rogain Kõrvemaal.

Ma pole küll eriline sprindifänn; eriti veel nüüd, kui liikumiskiirus oli üsna ümmargune null. Aga kuna jooksmine vanalinnas inspireeris siiski märkimisväärselt, ja olin end kirja pannud, siis tuli starti minna. Tegelikult oli emotsioon vanalinnas jooksmisest igati vägev. Viru tänav, Katariina käik, kangialused, Toompea ja kõik see pungil turistidest, keda paratamatult aeg-ajalt müksata tuli.

Siiski paistab, et alahindasin ennast liialt. Arvasin, et nii vaevalise liikumisega pole rajal midagi teha; esimese punktiga tegin ka väikese vea. Tegelikkuses eksisid aga paljud, ning seetõttu ei olnudki jooksukiirus niivõrd määrav, et enam-vähem OK kohta saada. Siiski suutsin taaskord hooletu olla ning Linnateatri lavaaugust vale trepi alt meeste punkti võtta (ei märganud esimest sissepääsu, ning õiget treppi; seetõttu oli kindel, et tulin alla õigest trepist ja võtsin õige punkti). Eelviimases punktis pärast rasket lühikese jala tõusu (mille kõndisin) sain minutiga kätte klubikaaslase Marje; seal aga eksisid paljud favoriidid, ja ei pääsenud minagi sealt puhtalt (oli vaja ju jällegi meeste punkt üle vaadata). Raja korrektse läbimise korral oleks võitjale kaotanud rohkem kui 3 minutit, mis oleks antud aeglase jooksu puhulgi andnud kaheksanda koha.. Aga 'oleksid' loomulikult ei loe. Mõnevõrra ehk üllatuslikult võitis Viivi, pärast oli põhjust süüa torti ja juua shampust;)
Tulemused on siin.



Järgmisel päeval asusin starti juba Kõrvemaal, kus tugevamad olid öösel jooksnud ka Eesti Meistrivõistluste öist rada. Tegelikkuses Kõrvemaal väga startida ei tahtnudki, kuna põetud haigus ei luba eriti veel pingutada. Kuna aga Tõnu ka kedagi minu asemele osalema ei leidnud, siis otsustasime trenni mõttes (Rogaini MM on siiski veel silmapiiril) matkama minna. No, ja matkatud saigi. Ilm oli väga lämbe, õhuniiskus suur ning veetase äärmiselt kõrge. Võrreldes varasemate rogainidega jaksasin joosta suhteliselt vähe. Ca 70% ajast möödus kõnnisammul. Kuna kaardimõõt oli väga ebaharilik - 17 500, siis ei suutnud ka korralikku rajaplaneeringut teha, sest ei tulnud kohe selle peale, et kindlasti tuleb kõik punktid ära võtta. See sai siiski selgeks juba üsna ruttu; otseselt vahele ühtki punkti ei jätnud, kuid natuke tobedalt sai alguses liialt kaugele ringile siiski ära mindud, mis tähendas, et lõpu eel tuli veel väike lisakaar teha..

Üldiselt midagi väga hullu ei olnud, kuid absoluutselt mingit särtsu ka sammus polnud. Pikad raba etapid ning lirtsuvas vees solberdamine ei motiveerinud kohati enam ka teedel jooksma. Vahepeal mõtlesin küll, et miks Tõnul mind üldse rajal tarvis oli - joostes olin ma vaid takistuseks, ning ka kaardilugemise & punktide võtmisega sai ta suurepäraselt hakkama. No, kaarti ikka jälgisin, aga oluliselt seda vaja küll polnud. Mõned väikesed vead õnnestus siiski teha. Üsna pikka aega rõõmustas meid õnneks EVLI tiim + Urmo; tänu nendele läks aeg kiiremini ning nendega koos sai ka üle jõe ujutud, mis oli mõnusalt jahutav. Vahepeal nägime ka Vaude segatiimi, kellest lõppkokkuvõttes õnnestus siiski kiirem olla. Ehkki kõht oli vett täis, siis janu oli ikkagi kogu aeg. Sööki ei saanud üldse sisse - elu pikima võileiva söömine oli tõeline piin, sest see käis lihtsalt kogu aeg ainult suus ringi:) Sellise ilmaga 8 tundi rajal olla pole lihtne; saime õnneks kõik punktid 6 tunni ja 19 minuti möödumisel võetud ning seega pääsesime suhteliselt kergelt. Lõppkokkuvõttes olime segavõistkondadest teised. Selgus, et kaotust Kapele tuli vaid 5 min. Nojah, enda planeeringu rumalus.. Tulemused ka.

Küll aga sai hea trenni ja motivatsiooni harjutamiseks. Lihased haigeks ei jäänud, ja täna sai isegi juba väike jooksuots tehtud.. Loodetavasti saab varsti ka parema konditsiooni kätte.

Järgmisel nädalavahetusel siiski Xdreami starti ei lähe. Üks rahulik treeningnädalavahetus kulub veel kosumiseks ära. Ütlesin Nike' võistkonnale Paide etapi ära. Ilmselt ei suuda nii kiiresti tirida, kui sprindil vaja oleks. Tundub, et minematajätmine on õige otsus, sest võitja aeg peaks tulema väga kiire ning pikast ja aeglasest kulgemisest, mis mulle paremini sobib, ei saa juttugi olla:)

Pildid: Rainer Rannala

WILO team värskendatud koosseisus Alar Siku matkaseiklusel

Jah, ammu ei ole kribanud, mis ei tähenda, et vahepeal midagi toimunud poleks. On küll.

Kui juuli lõpp kulus puhkamisele, siis augustikuu võistlused sai avatud 2. augustik Siku matkaseiklusega, mis toimus Võrumaal Lasva lähedal. Polnud kunagi varem antud võistlusel osalenud, kuid kuna Tõnul ja Taagol (kes enam-vähem kohalik mees) oli tekkinud idee sellest osa võtta, siis õnnestus ka mind pehmeks rääkida. Samal ajal toimuva Koprakarika orienteerumisvõistluse 1. päevast pidin seetõttu loobuma.

Võistlus ise kujunes minu jaoks vägagi erinevaks kõikidest muudest seiklusvõistlustest. Mitte ainult sellepärast, et antud võistlusel tuleb rajaplaneering teha igal võistkonnal ise, sest punktide läbimise järjekord on vabalt valitav (mis on tore), vaid ka seetõttu, et minu jaoks sattus kohe eriti kehv päev olema... Algus oli siiski paljutõotav. Saime endale ning ratastele ette riputada numbri nr 1, sest olime olnud esimesed registreerujad.

Rajaplaneeringuga saime stardi järel üsna kiiresti hakkama. Otsustasime rattaga võtta vaid 3 punkti, mis jäid ühele poole Vällamäe orgu ning seejärel suunduda kanuuetapile. Rattaraja alguses pandi kohe gaas põhja, ja mul oli pääris palju tegu, et järele jõuda. Õnneks olid Tõnu jõuvarud lõputud, ja nii ta siis lükkas kohe algusest peale mind üsna tublisti. Kanuusse jõudsime vist kolmanda võistkonnana, esimesed olid juba eest ära jõudnud teise järve serva. Otsustasime ka kanuupunktid võtta eesminejate järel, mis aga ei olnud vist väga hea mõte.. Igatahes jõudsime taas KM sisustuse meestele järele ning müttasime kohati koos nendega, ja kohati üksinda esimese kahe kanuupunktiga roostikus kraavide otsi tulutult kammides; niimoodi ikka tubli mitukümmend minutit. Nii, et paljud võistkonnad, kes hiljem meie järel tulid, liitusid. Mõned võistkonnad, kes kanuupunkte vastupidises järjekorras võtsid, jõudsid juba ringiga vastu tulla.. No, ei olnud tore, aga midagi kanuus istudes ka teha polnud, sest kaarte oli vaid üks. Lõppkokkuvõttes leidsime need punktid siiski tunde järgi kätte ning seda ilma kaardita; samal ajal kui vaene Tõnu armutult roostikus sumpama pidi..

Jooksuots kulges mul samuti vaevaliselt. Ja mitte ainult sellepärast, et ma palavas leitsakus üldse ei jaksanud. Korraldajatel oli nimelt rajale planeeritud märksa suurem vimka kui need trikiga kanuupunktid.. Rada kulges Kütiorgu pidi piki ovraage ja ümberkaudseid matkaradu. Tõusu oli ikka täie raha eest. Seda eriti kaugeimas raja servas, kus punkt oli märgitud kõige suurema uhteoru otsa, mis asus teisel pool orgu. Ka oru ületamine oli juba väga raske. Aga see, et punkti märgitud kohas ei olnud, oli küll halb üllatus. Seetõttu sai lolli järjekindlusega veel mitu korda üles-alla käinud, mis sest, et esimesel korral juba pilt käpuli turnimisest suht taskus oli.. No, võistluseelsel instrueerimisel öeldi, et kõik on legendis kirjas; ja see võib rääkida paljutki.. Antud punkti legendiks oli suusataja. No, tegelikult pani ikka kohe mõtlema küll, et täielikus padrikus asuvas ovraagis suusatada saab... Mõistus oli juba täitsa otsas, sest olime antud kohal juba ca 45 min. tammunud. Suundusime siiski paari võistkonnaga, kes hiljem meiega liitunud olid, Kütioru slaalominõlvale. No, ja muidugi - punkt asus lõpuks suusatõstuki all kõige kõrgema mäe otsas; loomulikult kaugeltki mitte seal, kus see kaardi järgi olema pidi.. Muideks, ühe punkti legendiks olid pildi peal seened, mis aga võistluse alguseks ära korjatud olid... Võta Sa nüüd kinni, kumba rohkem usaldada, kas kaarti või piltlegendi.. Lõpuks otsustasime ära jätta ka ujumise üle järve ning jooksime ringi ümber järveotsa, sest miski ei motiveerinud mind seda väikest ajavõitu püüdma.

Tagasietapil ratastega jäi võtta enamik rattapunkte. Nendega saime enam-vähem veatult hakkama; vahepeal sai Tõnu ka paar korda ujuda, sest üks punkt asus pisikesel saarel, teine keset järve asuval parvel. Viimasest ujumispunktist tuli suunduda võistluskeskusesse, kus tuli läbida veel lisaülesanne, milleks oli rattavahetusala pindala mõõtmine. No, sellega rabistasime ehk liialt. Igatahes mõõtsime-arvutasime selle tunduvalt väiksemaks (370 rm), kui see tegelikult oli (ca 570). Vaid pisut-pisut rohkem pakkudes oleks andnud see meile teise koha segavõistkondade seas. Aga tühja sellest enam. Kokkuvõttes siis tasuks kolmas koht. Tulemused.

Vaatamata kõigele, sai Taago seiklusspordi maitse suhu ning sellest ka üsna innustust. Nüüd on WILO tiimil ka üks hing juures ja juures on ka üks uus päevakute aktiivne tarbija:)

Kui see üks valesti olev punkt välja jätta, siis oli tegelikult väga lahe võistlus. Tohutult raske maastik, aga samas väga ilus - antud RMK radadele tahaks tagasi! Ja pärast võistlust mahtusid pea kõik võistlejad saunalavale ära. Arutleda sai rajaplaneeringu üle ning vaielda elavalt teemal, kas ringi ümber järve on otsem või mitte:) Antud saunast suundusime peale autasustamist Roosisaarele järgmisesse sauna.

Järgmise päeva hommikul suundusin Võrust pisut Tartu poole, et startida Koprakarika II päeva rajale. Viimane ei olnud ilmselt tark otsus. Suutsin esimese kahe punktiga vead teha harjumatu mõõtkava ning olematu keskendumisvõime tõttu. Seejärel loobusin jooksmast. Raske oli. See-eest näitasin kõigile hädas olijatele nende kaardilt, kus nad asuvad; ning kolme lapsega läksime koos lausa punktini, sest meil oli sama tee.. Ühesõnaga kujunes sellest võistlusest sõna otseses mõttes üks pühapäevane matk..

Edasi tuli minu jaoks paar päeva täielikku musta auku, sest suutsin tõsiselt haigeks jääda, mistõttu olin rohkem kui 39-kraadise palavikuga lapiti maas. Keset suve. Polnud ime, et see matkaseiklus nii raske oli. Ilmselt oli vimm juba sees...

Pildid: 1. Katre, 2. autorit kahjuks ei mäleta.