Harjumaa MV teates

Sellest on möödas täpselt 1 kuu ja 1 päev, mil ei ole orienteerumiskaarti kätte saanud. 4 nädalat istumist hakkas juba ka tunda andma. Korra oli meil küll Kirti ja Viiviga plaan ka Tallinna MV teadet joosta, kuid kuna Viivi jäi haigeks, siis kujuneski see paus nii pikaks, sest o-võistlustele ei ole ma peale Peko kevadet ja Jüriööd jõudnudki!

Täna lõpuks siis õnnestus viga parandada, ja käia ära Harjumaa meistrivõistlustel teateorienteerumises, mis toimusid Jägala lähedal Linnamäel. Tegelikult kujunes see naiste rajal küll enam-vähem Saue Tammede klubi sisemisteks meistrivõistlusteks, sest meilt oli väljas lausa 4 naistevõistkonda;) Meie tiim jooksis koosseisus: Edith, mina, Marje. Rada 5,2; 15 kp. Jooks oli tore, metsa sain koos Tautsiga, ja natuke aega jooksime koos, kuna meil oli täpselt sama rada M40 klassiga;) Tegime koos viga ka, aga mingil hetkel jäin maha. Sain (taas) tõdeda, et maastikul treenimist tuleb harjutada. Metsas/soos läheb tempo ikka nii alla...teedel pole hullu. Aga ma tõeliselt nautisin jälle metsas olemist! Metsas oli kõike - ilusat parkmetsa, ülimärga sood, nõgeseid, ja võsa. Aga milline lõhn - piibelehed, ja...kiiret nagu ka polnud, vahed olid juba teiseks vahetuseks üsna pikaks kärsienud. Mõned lollused õnnestus teha ja passisin ka ülearu, seega muidugi enda jooksuga rahule ei jäänud. Aga sellise unise oleku pealt, nagu hetkel on, kartsin hullemat.

Tulemused
Vaheajad

Jalgpall on parem kui....

Kahel korral on õnnestunud mul ka Eesti Panga spordiklubi eest astuda vutimurule erinevate ministeeriumite vastu riigiametnike jalgpalliturniiril, kus väljakul peab olema ka üks naine. Ja mitte ainult, naise löödud värav maksab 2 punkti! Mäng ise käib pisikesel, aga väga laial kunstmurukattega väljakul Jüri Gümnaasiumi juures.

Sai lolli peaga end taas lubatud, aga tegelikult ma ei nurisegi. Jalgpallist ei tea küll midagi, seega oleks muidugi veel lahedam, kui pallile ka pihta saaks... Meil on nimelt strateegia selline, et naistel kaitsesse tulla ei lasta; ja seega seisneb naise funktsioon väljakul värava ees seismises ja palli ootamises. Ja söödu andmises on meie tiimi mehed tublid. Kõrge palliga ei oska ma küll midagi peale hakata - pea on millekski muuks..., aga muidu pole väga vigagi.

Sotsiaalministeerimi vastu oli huvitav mängida, sest vastasvõistkonnas oli rohkem tuttavaid nägusid kui omas. Mäng ise lõppes aga kurvalt: 4:4, oli palju ebaõnne, viimastel minutitel löödi meile 2 väravat, see maksis meile osalt ka võimaluse võidelda eesmiste kohtade eest, sest Sotsmin võitis alagrupi parema väravate vahega.

Eile mängitud mäng Majandus- Kommunikatsiooniministeeriumiga oli ka tore. Mitte ainult sellepärast, et ekskolleegide vastu põnev mängida on, vaid ka sellepärast, et mul õnnestus anda üks resultatiivne sööt ja lüüa üks värav:) Seis lõpuks 11:1. Reedel on finaalipäev.

Pilt: hetk mängust Sotsiaalministeeriumiga; mina rõõmustamas Kristjani löödud värava üle.. autorit ei tea

Eurofest 2008

Ehkki vahepealne aeg on läinud spordi mõttes suuremalt jaolt pekikogumise tähe all, siis mõned korrad on õnnestunud ka end liigutada... Ja seda vägagi ebatavalisel moel ja ebatavalises seltkonnas.

21.-25.maini kogunes erinevate Euroopa keskpankade rahvas Frankfurti, et tähistada Euroopa Keskpanga 10ndat aastapäeva. Kavas oli ca 15 erinevat spordiala alates sulgpallist ja bridzist lõpetades jalgrattasõidu ja korvpalliga. Ja rahvast oli palju, mitte vaid EL riikidest, vaid ikka kõikjalt Euroopast - Albaaniast, Türgist, Serbiast, s.h Euroopa Keskpank, Investeerimispank jm. Ei teagi täpselt, kui palju raffast oli, aga mõned tuhanded ikka... See tähendas ka igal tasemel sportlaste olemasolu.

Mina võistlesin 10 km krossijooksus, mis toimus ilusas Frankfurdi äärelinna metsapargis. Rada oli väga mõnus - suhteliselt pehme pinnas, ja täiesti metsa vahel, seepärast polnud ka väga palav (no natuke oli ikka ka). Natuke jama oli ainult selles, et pidi jooksma neli korda sama ringi.. Õnneks sai eelmisel päeval juba rajaga tutvumas käidud ja väike trenn tehtud. Igatahes joostud ma selle raja kuidagi sain, ehkki magamata ööd andsid endast märku, ja mingisugusest särtsust ega kiirusest rääkida ei saanud. Seetõttu lasin pisut enne lõppu veel ühe portugali naise mööda... Aeg oli oma kellaga võttes 50.12, ametlikku protokolli pole ilmutatud. Õnneks individuaalset arvestust ei peetud ka; ja võistkondliku arvestuse jaoks oli eestlasi liiga vähe. Jooksurajal oli meid 3, üldse kokku oli meie võistlejaid 16.

Eestlaste väike arv ei takistanud siiski viimasel päeval hiilata finaalalal, milleks olid kõik end kohale vedanud. Võistlus ise seisnes draakonipaatide võiduajamises Maini jõel. See kujutas endast natuke kanuu moodi paati, kuhu mahtus 20 sõudjat, trummimees ette takti lööma ja tüürimees taha seisma (kahjuks pole hetkel küll ühtki pilti, aga hiljem lisan, sest neid sai tehtud väga palju).

Kuna meid oli vähe, siis sai ühine löögijõud moodustatud koos Küprose sõpradega. Eelsõidus mind paadis ei olnud, kuid ka pooltühja paadiga tõid poisid eelsõidu võidu ära. Finaalis läksid kokku 5 sõidu võitjad (lisaks meile olid vist Ungari, Slovakkia, Tshehhi, Taani). No, ja loomulikult õnnestus meil ka finaal võita! See tundus küll natuke uskumatu, sest slovaki laiade musklitega mehed olid vägagi sõudjate moodi... Aga ilmselt oli edu võti hoopiski kohalik tüürija, kes karjus kõigile rütmi (mis ongi põhiline) ja õpetas väga hästi tehnikat ja lisaks veel lausa nõudis, et me peame selle asja kinni panema...

Sõit ise oli suht igav - mitte midagi muud ei teadnud ega näinud, peale oma mõla ja vee (mida on ka ohtralt süles), sest täiega tuli ju kühveldada:) Aga milline eufooria oli lõpus! Fotograafid ja kaameramehed (keda oli päris palju) tormasid vastu... 10 sekundit au ja kuulsust:)

Auhinnaks anti õhtusel tseremoonial mõla (pildil meie esindaja Mardi käes).

Kanuutamas

Xdreami foorumis ärgitas Vahur huvilisi Saku lähistele Tammemäe karjääri kanuutrenni tegema. Ehkki mina end teab mis aktiivseks ikstriimijaks hetkel ei pea, kutsusid Tõnu ja Ahto mind oma tiimi kolmandat liiget asendama.

Harjutamine oli päris tegus, päris mitmeid asju sai jälle praktikas meelde tuletatud. No, tuleb välja, et ehkki eelmisel aastal sai korra Vahuriga harjutamas käidud, kipuvad need teadmised praktikas siiski ununema... Paar asja, mis kõrva taha sai pandud, olid ka päris uued. Loomulikult tuli välja, et me kõik oleme siiani kanuutanud pisut valesti, sest kohad, mis kanuusõidust valusaks peaksid jääma, peaks olema küljelihased (misiganesnimetusneilkapoleks). Meil aga annavad tavaliselt tunda kas piitseps, õlad või selg...

Ahto õppis tüürima, Tõnu tegi ees tööd, ja mina üritasin täita 'naisorienteeruja' rolli - Vahuri sõnul oleks segavõistkonna puhul kanuuetapil päris ideaalne variant, kui keskel istub (kerge) naine, kes on küll kanuu edasi aitamisel küll natuke kasutum, kuid vähemalt loeks kaarti;)

Koht oli päris huvitav - kaks saarekest keset karjääri, millest väiksemal elas sadu lärmakaid kajakaid ning 2 luike, kellest üks pesa peal istus. Suurema saare tuvastatavaks elanikuks oli pardipere - pardiema oma äsja koorunud ca 20! skaudist pardipojaga. Ponnistasime küll, kuid kõik pojad jäid peale meie ärasõitu ellu (napilt). Lisaks võis karjääri eri kallastelt leiduda veel hulganisti tsiklimehi, peesitajaid ja kalamehi; erinevalt lindudest me neid lähemalt takseerimas ei käinud. Aga mis oli postiivne (ilmselt tänu eelmise laupäeva ponnistustele), mingit prügimäge, nagu kartsin, sealt küll eest ei leidnud.

Kokkuvõttes oli väga lahe - ilm oli super, seltskond ka; teoreetilisi teadmisi tuleks vaid rohkem praktikas juurutada.. Aitäh Tõnule ja Ahtole!

Pildid: Katre, kes emadepäeval Liisega kaldal vapralt fotograafiametit pidas.

Rattamaratonil matkamas

Ei tea, kuidas see küll juhtus, kuid leidsin end pühapäeval Viljandi rattamaratoni matkaraja stardist. Nii see oli, sest toas istumisest oli juba suhteliselt villand. Ratta külge sain uhke pika raja numbri 481, mille Roomet Hannese eest eelmisel aastal välja sõitis. Aga kuna Hannest osalemas ei olnud, siis ei saanud ju tema numbrit raisku lasta:) Ja nagu sellest veel vähe oleks olnud, suutsin ma oma venna Priiduga kihla vedada, et teen talle sellel 27-kilomeetrisel disantsil ära...

Lollid, nagu me olime, läksime stardialasse liialt hilja, ja sättisime end suhteliselt tagareas sisse. Matk ikkagi ju, mis seal ikka trügida. No, aga seda ma ei teadnud, et rada on nii kitsas ning möödasõidukohti väga palju ei ole. Nii ma siis kirusingi kuni Loodi poeni igasugu matkajaid enda ees, kes suvalisel hetkel jala maha panid, või muidu imelikke vonklevaid liigutusi tegid. Alguses ei julgenud tükk aega ühte jalga kinni panna, sest suur hirm oli, et äkki keegi kukub. Rada polnud tehniliselt ka just kõige lihtsam. Seega oli tempo ikka matkajatele täiesti kohane, ja kuna Priit oli targalt Huntaugu mäel kõva spurdi teinud, siis ei näinud ma ka teda enam.

Nii uimerdasingi mingite roheliste Jokkerite rivi järel, kellest Viljandi järvejooksul õnnestus kiirelt mööda saada, kuid kitsal rattateel see nii lihtne polnud. Ikka päris pikka aega tuli unistada laiemast kruusateest.. Paaril korral tuli siiski ka rattalt maha tulla, sest tõusud olid üsnagi järsud ja kohati oli rada ka mudane. Seda eriti tagasiteel Viljandi järveäärses osas, kus sai ilusad mudased piplekidki näkku. Kolmandik rada sai sõita enamvähem normaalses tempos, kuid järveäärne rada oli siiski kohati nii kitsas, et seal tuli jälle riburada liikuda. Kuna pikk ning lühike rada said ca poolel rajal kokku, siis seal vist nii mõnigi arvas mu valge numbri järgi (matkajatel olid kollased), et olen ka pika maa läbija:)

Priit, uue WILO teami liikmena jõudis finišisse koguni ca 8 minutit enne mind:( Aeg 01:12:22; koht 97; minu aeg 01:20:20 ja üldkoht 198. Roomet pikal maal (55km) tegi ka hea sõidu - koht 205; aeg 02:20:52.

Tulemused

Pildi autoriks on keegi kõrvalauto härra, kelle nime ei küsinud:)

Ring ümber Viljandi järve

Selleaastane Viljandi järvetiir tehtud, ja kõik kolm WILO Teami liiget lasti elusana rajalt tagasi. Pikka juttu polegi. Kõik oli peaaegu tavaline. Vaid ilm oli ebatavaliselt ilus. Eelmise aastaga võrreldes lausa rõõm, sest tookordse väga külma ilma ja tuule tõttu õnnestus mul korralikult haigeks jääda. Ja lisaks osalejate rekordile, purunes ka rajarekord, sest võitja Pavel Loskutov suutis ringi läbida ajaga 34.50. See on kaheksa sekundit kiiremini kui Loskutovi nimel olnud senine rekord.

Tegelikult oli küll minu selleaastane startimine veel eile küsimärgi all. Olen nimelt midagi oma vasakust reielihasest xdreamil pisut ära tõmmanud, ja see annab siiamaani tunda (eriti trepist alla minnes). Otsustasin raja siiski rahulikus tempos läbida. Tegime Roometiga igaks juhuks pika soojenduse, mille käigus sain jala enam-vähem liikuma. Kuna numbrid olid meil juba eilsest käes, siis oli soojendamiseks aega rohkem kui küll.. Siiski oli alguses õige rütmi tabamine minu jaoks keeruline; kogu aeg oli tunne, et kõik jooksevad aina mööda.. Samas üritasin ka võtta nii rahulikult, et vastikuks ei läheks. Hannes sai mind kätte vahetult enne Orika silda. Sinnamaani olin kulgenud väga rahulikult; seega natuke imestasin, et Hannes mind nii hilja kätte sai. Kuna ta aga startis kõige tagant, siis võttis ettepoole saamine siiski omajagu aega.. Hannes sai küll eest ära, kuid veel korra õnnestus teda näha, kuna otsustasin joosta silla järel otse läbi muda. See andis ikka tubli mitukümmend meetrit edu. Vastikuks siiski läks - lääge spordijook peale Orika silda pani kõhus keerama. Kirusin ennast ikka tubli mitu kilomeetrit, et vee kasuks ei otsustanud.. Aga muud hullu ei juhtunudki. Tuterdasin suhteliselt rahulikult finišisse, ja kuna aja sain napilt alla tunni, ja koha napilt alla tuhande, siis miinimumeesmärk sai täidetud. Pärastine saun ja grill olid mõnusad! Mmm, aitäh kodustele! Viljandi on lahe koht..

Hoopis omaette klassist oli seekordne Roometi tulemus - on kohe põhjust rahul olla:
181 Roomet WILO Team 00:46:56
796 Hannes WILO Team 00:57:42
986 Piia WILO Team 00:59:45
Kõik tulemused on siin.