Ups, me tegime seda jälle!

Roomet käis nädala alguses välja idee taaselustada WILO tiimi ühistreeningud. Asi võttis kohe ka konkreetsema formaadi - tekkis mõte minna Kõrvemaale pikemale otsale. Ehkki korraks käis peast läbi ka kepikõndimise mõte, siis jäime rahulikuma jooksuotsa juurde.. Põhimõtteliselt siis tekkis plaan korrata eelmisel aastal läbi tehtud trassi piki Kõrvemaad. Kuna Hannesel oli laupäev koolipäev, siis läksime Roometiga kahekesi..

Starditud sai varakult, sest üks auto oli vaja viia Kõrvemaa keskusesse ning teisega suunduda metsade ja rabade taha. Ilm oli Tallinnas suurepärane - päike paistis ja parajalt soe. Kõrvemaale jõudes võttis vastu küll natuke lumisem ja külmem pilt kui Tallinnas, kuid ilm oli siiski väga hea. Suur veekogust nähes tuli peale väike hirm mõeldes ees ootavatele rabadele ja Soodla jõele..

Esimese adrenaliinilaksu saime kätte juba enne rajale jõudmist. BMW-ga Suursoo äärde Järvi järvede juurde sõites (jah, needsamad, mida pidime viimasel xdreamil mõõtma ja mille ääres sai hüppenööriga hüpata) oli vaja ületada mitu korralikku teel olevat ookeani. Mina igatahes jõudsin juba üsna varakult mõelda, et siia me nüüd jääme, upume ja sureme nälga.. No, näljani jäi veel siiski aega, kuid uppuda sai natuke küll. Ja sisse jäime ka. Siiski õnnestus Roometil tänu liivasele pinnasele auto kuidagi niimoodi lahti lükata, et nabani vette seismisest pääsesime... Etteruttavalt võib öelda, et siiski mitte kauaks. (pildi tegemine muidugi ununes; kriitilises situatsioonis ei suuda ma mitmele asjale korraga vist mõelda;)

Auto ülepeakaela mudane, paistis siiski päästev parkla, ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus saime Pikklauka ääres laudteele suundudes juba aimu, mis meid ees ootama hakkab... Varbad märjad, kuid siiski mitte midagi hullu, sest jalad said kohe soojaks. Rabas müttas koos meiega kaks statiivide ja laiguliste riietega fotograafi, kes siiski meie optimistlikku tossuvalikut teatava umbuskliku pilguga jälgisid. Jah, päris piki üle raba polnud siiski keegi ilmselt viimastel päevadel läinud. Väike kohatine lumekirme laudtee peal näitas seda üsna selgelt.. Kohati pahkluuni vees solberdades saime raba ületatud, kuid aega kulus selleks päris palju. Veetase oli ikka uskumatult kõrge, ja ei ega me eriti ei julgenud (valjusti) mõelda eesootavast jõeületusest.

Paukjärve äärde jõudes ei saanud ma traditsiooni lõhkuda, tuli torni otsas ka ära käia. Edasi kulgesime rahulikus tempos, korra pidime ka peaaegu põlvini vette astuma, mis oli jubbe külm. Veidi vesiste laudteede ületamises näitasime üles juba teatavat vilumust - need tuli võimalikult kiirelt üle joosta. Märjad sokid muutusid õige pea soojaks, ja üldiselt oli edasisörkimine täiesti OK.

Soodla jõe silla eel hakkasin aga mina ikka kohe üsna kõvast ohkima.. Vaatepilt oli ootamatu. Jõe laius võis olla ca 100 m või rohkemgi. Väikese koosoleku järel saime aru, et valikuvõimalust pole, tuleb kuidagi sillani saada... Roomet läks (taas) ees hästi kiiresti joostes. Ohh, see vaatepilt oli nii ekstreemne, et viimane mõte, mis meelde tuli, oli fotoaparaadi väljaotsimine. Pärast oli väga kahju. Sest sealt oleks ikka väga häid kaadreid saanud. Roomet sai komistamise tõttu üle vöö märjaks. Ma võtsin vette astumist väga ettevaatlikult ja pääsesin palju kergemalt. Aga krdi külm oli küll. Sillani jõudes olid jalad olid täiesti tuimad! Üllataval kombel läksid jalad mõneminutise jooksu järel täiesti soojaks tagasi ning tagasi vaadates asi enam nii hull ei tundunudki.

Teel kohtasime veel üht täiesti ilusat väikest värsket kukeseent. Samuti oli laupäevaku ette võtnud kober; või ei teadnud ta, et on laupäev, temal kõik päevad tööpäevad. Saime aru, et mõningaste seikluste tulemusel me päris planeeritud ajaks sauna ei jõua. Võrreldes eelmise korraga, muutsime paaril korral õige pisut trajektoori; ja viimase rabalõigu jooksime ringi. Kõrvemaa keskuse eel muutus kliima palju talvisemaks, ja haruldus ei olnud ka üksikud suusajäljed tee kõrval. Kõrvemaa keskusesse jõudsime pisut hiljem, kui planeeritud. Samas oli kell täpselt pool kolm; see oli kellaaeg, mille teatasin eelmisel päeval meie saabumise ajaks;) Spetsiaalselt meie jaoks köetud saun ootas!

Kokku kulus aega 2.59 (ehk siis põhimõtteliselt 3 tundi; 20 min. kauem, kui eelmisel korral) ja raja pikkuseks tuli 23,94 km. Väga lahe oli! Järgmise aasta detsembris tuleb vist korrata, et traditsioon jätkuks. Pimedas tagasiteel ei riskinud enam teise autoga metsa jäetud autole järele sõites otse läbi mülkase tee võitlema hakata, vaid sõitsime ringi.

Keppajate seltskonnaga, kes samal päeval vägagi lähedalt oma ringile startisid, ning mindki ühinema kutsusid, siiski kokku põrgata ei õnnestunud.

Tammedega Jõulumäel

Novembri viimase laupäeva hommikul oli põhjust keerata nina Pärnu poole, kuna keskpäeval oli plaanitud klubiga kokkusaamine, et ikka lõppenud hooaja saaks väärikalt ära saata.

Algas kõik võistkondadeks, ehk paarideks jagamisega, mis ühtlasi tähendas väikest kasulikku 'tutvumisringi'. Tõepoolest - häbi tunnistada, kuid suuremas ringis ei ole minul au olnud klubiüritustel osaleda ning seetõttu tunnen pigem eakaaslasi, kuid mitte vanemaid klubikaaslasi. Paaridesse jagamine oli üsna meeleolukas. Erkki ja Merle olid vaeva näinud, et saaks loosida enam-vähem võrdseid paare, parim oli aga see, et loosi tahtel osutusid nemad üheks paariks;)

Esimene ala oli munavise. Päris lahe ala oli:) Mõned munad põrkasid tükk aega murul, kuid puruks ei läinud. No, ka minu ja Riho muna pidas ka üsna kaua vastu. Viimaste, juba väga kaugelt visatud visete puhul aga muutus hoog juba niivõrd suureks, et muna sai minu poolt kinnipüüdes üsna kurva lõpu. Sellel alal olin mina vist osavaim - kogu nägu, õlg ja rinnaesine olid munalögased;)
Järgmine ala oli teateorienteerumine. Kõik võistkonnad jooksid 4 ringi (mõlemad võistlejad said teha seega 2 ringi). Punktid olid kenasti maas, ja Jõulumäe mets ilus. Esimeselt vahetuselt ei tahtnud teise variandi võistlejad kuidagi tulla.. Lõpuks siiski said kõik metsa; jooksin mõlemad ringid reljeefikaardiga. Esimesel ringil jäin täpselt kaks korda hätta, aga vahva oli ikkagi.. Teisel ringil Erkki turvas mind, ja jooksis terve raja järel. Peaaegu oleksime Edithi kätte saanud ja talle ära teinud, kui ma poleks lõpu eel uimama hakanud;)




Kolmas ala tuli peale sauna ja õhtusööki (viimane oli tõeline pikk jõululaud..). Alaks oli viktoriin. Saue valla elanikuna ei teandud ma Saue linna asjadest (ega suurt ka muudest teemadest) mittekuimidagi. Aga polnud viga, Riho oli kodutöö üsna hästi ära teinud. Kokkuvõttes saime üsna keskmise koha; Saue Tammede parimateks osutusid Pets ja Lilyon. Pets kommenteeris seda nii, et ta oli lihtsalt võitjaga ühes võistkonnas..

Edasi kulges õhtu erinevaid loomingulisi grupeeringuid tekitades..

Pühapäeval olime nii tublid, et sättisime Viiviga end juba üsna varakult Jõulumäe metsade vahele kepikõnniringile. Kokku keppasime veidi üle kahe tunni. Oli väga mõnus ilm, mitte ainsatki tilka vihma ja lumi oli metsa alt ka täiesti ära sulanud. Teel Tallinna sadas juba kahtlast ollust, ja halli Tallinna jõudes oli päris hea meel, et trenn juba ära tehtud sai..

Pildid: Jüri Märtmaa

ekstreemne linnaliiklus vol 2

Sõitsin täna õhtul Arctic Clubist spinningustrennist koju. Kell oli pisut kümme läbi, kui Kadaka teel, peale Akadeemia tee risti Kannu pubi eel hüppas mu teele pikkade koibadega jänes. Napikas. Vaatamata sellele, et juurdlesin, kas minna Statoili kohvipiima ostma või mitte, jõudsin ikka korralikult pidurdada. Õnneks mu taga olev auto nägi vist ka jänese ära, sest see pidurdas samuti üsna mõistvalt...

Kui rogainil, Laanemetsa paksudes metsades, nägin vaid üht ehmunud jänest ja kaht põdrakärbest (isegi jahimeeste poolt taga aetavaid põtru polnud sel aastal), siis linnas metsloomadega kokku põrkamine pole üldse raske... Tea, kas ükskord siis õnnestub ka või..

Spinning oli üllatavalt hea. Paistab, et mu põlv on üsna meeleldi nõus rattaga sõitma, vaid kiiremate lõikude järel andis pisut tunda. Eelkõige püüan siiski rahu anda.

Rogain Laanemetsas - aitab küll!

Ma ei teagi enam täpselt, kuidas see juhtus, kuid ka sellel nädalavahetusel sai taaskord mütatud mööda metsi, nagu viimased 4 aastat. Ürituse nimeks oli TA OK rogain. Minule isiklikult oli see juba järjekorras neljas TA OK sügisene rogain (tõsi küll, esimese 2005.a Arbavere rogaini nimekirjas mind ei ole, sest võtsin viimasel minutil oma seljavalu tõttu end nimekirjast maha, kuid käisin siiski Tõnu, Roometi ning Hannese kaardilugejana kaasas:). Üleüldse oli see mulle vist kaheksas 8-tunnine rogain ning kokku üheksas, kui sisse arvata ka 24-tunnine MM rada, mille muljeid ei ole siiani kirja saanud...

Aga jah, valmistudes Tõnuga septembrikuiseks rogaini MMiks, ja suutes seejuures oma isa kordades rohkem ärevile ajada, kui iseennast (siiamaani põen seda, et isa ja Tõnu alt vedasin, sorry:)), tekitas see mu isas täiesti arvestavat huvi rogainile minemise osas.. Siis ta ka enne Karula MMi jõudis minu käest küsida, et mis oleks, kui kaaluda TA OK oktoobrikuisele rogainile minemist, et tema saaks ka esimest korda ära proovida, mis loom see rogain on.. Siiski arvas ta, et võiks minna nii ca neljaks tunniks, sest kauem ta vist metsas rassida järjest ei jaksa... Mina, täiesti ausalt tunnistades, ei olnud isegi seda ära tabanud, et peale MMi veel mõni rogain Eestis korraldatakse...

Kuid ei läinud palju aega mööda, kui juba rogaini MMi rajal mütates Tõnu täpselt sama küsimuse esitas - et kas siis 8-tunnisele üritusele ka siiasamma tuleme... Niisiis oli mul jälle teatav dilemma...pakkumisi palju, kuid enda konditsioon oli suhteliselt kahtlane...

Saades siiski ca kuu aega hiljem aru, et Tõnul on minust märksa parem vorm, võtsin viimase hetkeni mõtlemisaja. Viimane xdream kinnitas, et hetkevorm küündib siiski vaid matkaja tasemele.. Püüdsime küll ka Tõnule väärilist rogainipartnerit leida, kuid see ei kandnud erilist vilja..

Panin siiski peale xdreami (see oli päev pärast ametliku registreerimisperioodi lõppu) meie perevõistkonna kirja. Tundsin, et sel aastal on täiesti paras vahelduseks proovida rogaini 'matkavarianti' - ehk siis kandis projekt nime '4 tundi sügiseses metsas' - algselt vähemalt pidi see isa sõnul niimoodi välja nägema. Olin nõus metsa nautima minema, sest hooaja lõpuks on võistlusi kogunenud juba niikuinii pisut rohkem, kui algselt planeeritud..

Eks väike kõhklus oli ikka ka - viimati olin vist isaga ning kaardiga metsas käinud ca 15-aastat tagasi... Seenel-marjul siiski on käidud ka üsna hiljuti. Isa elupõlise metsatöötajana kõnnib ka tihnikus minust mitu korda kiiremini. Nii ma siis kujutasin ette, et ka see rogain tuleb stiilis - 'kähku metsa-kähku välja'.. Nüüd siis aga kõigest järjekorras.

Xdreami ja rogaini vahele olin suutnud osavalt mahutada pea 5 päeva Shveitsis veini-juustu-shokolaadidopingut manustades. Seda ilma ühegi jooksusammuta. Nii juhtuski, et reedeõhtune & laupäevahommikune logistikaülesanne nägi välja üsna tihe: 18.00 Ülemiste-Laagri (kohver maha, võistlusriided peale. 2/3 võistkonnast 'Oskar&sõbrad' ka kaasa:), kl 21.30 Viljandimaal- pasta/kana/vein sisse-tuttu, hommikul kl 6.40 äratus-puder-neljakesi autosse - ca 40 min. enne starti jõudsime kohale;). Kaartidega ei jõudnud mina ausalt öeldes väga majandada. See jäi isa hooleks. Jõudsin vaid öelda mõned väga kritiseerivad-resoluutsed laused (stiilis- need punktid võtame kindlasti, ja neid ei võta;). Tuligi asuda stardialasse. Nii juhtuski, et poolel teel selgus, et olime kaasa saanud vähekese valed kaardid, ja autosse maha jätnud täiesti veekindlad; kuid õnneks sadama päris ei hakanud, ja need meil pudiks ei rebenenud...:)

Stardi eel jõudsin eeskujulikult siiski vana rogainijana nii isa kui ka oma kotti söögid-joogid ära pakkida, jalad teipida, numbri ette ja muud vajalikud vidinad (Si-kompassid) kaasa võtta.. Autouksed lukku, ja sättsin end tualettide poole ajama, mainides isale, et stardialas kohtume. Kuna wc-de juures oli tohutu saba, siis ei viitsinud seal passima jääda; käisin põõsas ära, jõudes paar minutit enne starti stardialasse. Keda ma aga seal ei näinud, oli isa...

Stardipauk kõlas, paar minutit läks ka mööda. Kõik võistlejad valgusid metsade poole laiali... Isa ikka polnud! Mõtlesin siis loogiliselt - lähen vaatan igaks juhuks wc-de juurde. Ikka mitte miskit! Lõpuks leidsin ta stardiala ees ühe lätlasega juttu vestmas! Normaalne. Jõudsin vaid mõelda, et see on see, kui isaga võistlema lähed...

Ta muidugi ootas mind meie värava SI-pulga nullimise juures. Olin aga pulga juba varakult teise värava juures ära tühjendanud. Nonii... Ca 4 minutit peale starti saime siis ka lõpuks liikuma;) Tohutu mass oli valinud alguseks sama liikumistee, asusime nende järele sappa. Pole viga. Peaaegu 8 tundi ju veel ees:)

Algus läks päris libedalt. Vähemalt mulle tundus nii. SI-pulk oli minu käes; nii sain kohe alguses läbi jõe punkti käia võtmas. Jalad olid küll märjad, kui muidu oli väga palav. Kohati ei jõudnud ära kiruda, et nii palju riideid selga sai pandud. Müts ja kindad rändasid kiiresti kotti. Stardis kaarti nähes, otsustasime siiski alguses suunduda kaardi lõunaossa, mis oli küll suhteliselt detailidevaene ja lihtne nii orienteerumistehniliselt (joonistatud põhikaardi põhjal, sest orienteerumiskaarte seal aluseks polnud) kui ka füüsiliselt (lame reljeef, kõva pinnas, nähtavus lõputu;), kuid magusaid 5-punktilisi kontrollpunkte siiski suhteliselt palju. Mis sest, et punktide omavaheline kaugus oli suhteliselt suur. Etapid edenesid libedalt, ja rahvast oli ka punktid ümber päris palju, ehkki suures osas liikusime etappidel üksi. Koiva jõe äärne maastik oli üliilus! Ilm oli ka lausa uskumatu - soe ja tuulevaikne! Sellist laupäeva ei osanud lausa oodatagi; niii mõnus oli lehtede sees sahistada, ja vaikses männimetsas jänest ehmatada! Kartsin küll, et vähemalt ilm üritust ei soosi. Kuid kõik 4 aastat on ilm TA OK rogainil olnud tõeliselt super!

1.15 peale starti sain aru, et kõik on liiga ilus, et tõsi olla - ehkki tempo oli meil ülirahulik kombineerides jooksu ja kõndi, hakkasin tasahilju märkama valu oma vasakus põlves, mis üha hullemaks läks. Ka tekkis mul teatav kahtlus mõningase rajaplaneeringu osas. Esialgu käis diskussioon vaid ühe 4-punktilise punkti nr 47 üle, mille osas arvasin, et selle peaks ikkagi lihtsa vaevaga ära võtma, kui see nii lähedale jääb, kuid isa arvas, et vahet pole, hiljem peame nagunii palju punkte vahele jätma..

No, OK, vahet pole tõesti; püüdsin keskenduda oma jalale ja ilusale loodusele. Tegelikult oli väga mõnus, mis sest et natuke teistmoodi võrreldes näiteks eelmise aastaga. Isa muidugi, vana orienteerujana, üritas minna igalt poolt otse. Kohati suutis ta välja nuputada sellised variandid, mille peale poleks mina elu sees tulnud. Loomulikult oli vaja pea igalt poolt otse minna, ja ma siis püüdsin seletada, et esiteks on meil siin tegemist 30 000 kaardiga ning teiseks, joostakse rogainil suured nurgad ning ringid sisse:) Ega see eriti ei mõjunud. Ja kohati tundus, et mõningad otseminekud õigustasid end üllatuslikult päris palju. Arvestades, et meie tempo oli üsna aeglane, siis polnud kohati tõesti vahet, kas minna otse või ringi. Ühesõnaga, vaatamata olematule tempole, oli mul kogu aeg päris põnev..

Märksa murelikumaks tegi asja minu põlveanomaalia, mis ilmselt oli tingitud xdreami rattasõidust, kus sõitsin põlve sissepoole väänates, nagu mõned aastad tagasi, kus sain analoogse häda teisele põlvele, mille peale sain dr Mardnalt süsti, ja rohkem see endast siiamaani märku pole andnud.

Sai üha selgemaks, et paremaks ei kipu jalg minema, pigem üha kangemaks. Eriti, kui pehmel pinnasel allamäge minna - seal oli üsna Buratino-tunne. Õnneks leidsin rajal nii mõnegi saatusekaaslase, kellega mäest alla üsna omapärast tehnikat sai arendatud:) Üritasin siis vahepeal teede peal jooksusammu teha, et jalg päris kangeks ei jääks. Õnneks ei olnud isa ka teab mis jooksutempo arendamisest vaimustunud, seega sai suuremalt jaolt jätkatud matkamist. Ka kohustuslikud vead ei jäänud tulemata - esimene tuli väga labases kohas 28nda punktiga, kus ei märganud sihti ning ronisime paralleelse mäe otsa.. Ka juhtus väiksemaid vigu, peamiselt selle tõttu, et isa, harjunud 10 000 mõõtkavaga orienteerumiskaartidega, tahtis mitmel pool natuke vara alla keerata.. Mõned väikesed vead tulid ka päris punktide piirkonnas. Eks me siis korrigeerisime üksteist. Õnneks oli tempo väga madal, ja tuju hea. Jõudsime kõik variandid läbi arutada. Realiseerimine oli siiski veidi vaevalisem. Minul küll suuresti selle ootamatu jala-jama tõttu.

Poolel teel tuli meile vastu mitmeid konkurente, kellega sai lõbusaid repliike vahetatud (enamasti sai tehtud umbes sellises Roometi-stiilis nalju - 'kas pidamismääre on OK' vms). Vastutulijate hulgas oli ka perekond Minn. Andresel oli õllepudel käes, kui nad meile vastu jalutasid. Isa ei suutnud ikka märkimata jätta, et kuidas meie võistkond sai küll nii uskumatult ettenägematu olla; ehk siis olin unustanud meile õllepudeli kaasa võtta... No, sry, selle peale ma tõesti ei tulnud... Tõnule pole ju tavaliselt õllepudelit vaja kaasa pakkida olnud:))

Neljanda tunni järel teatasin siis pidulikult, et meie kontrollaeg sai läbi. Õnneks ei tahtnud isa sellest midagi kuulda, ja sammus vapralt edasi:) Üsna lõpu eel läks siiski asi kahjuks natuke käest ära. Algas kõik punkti nr 50 juures. No kober oli küll kõiges süüdi, aga ega meie ka antud kohas kõige teravamad pliiatsid ei olnud. Keerasime liiga vara (taas) kobraste üleujutatud soos ja kraavi juurest alla, suutsime selle ala kuidagi enam-vähem kuiva jalaga üle puude ületada, kuid seiklesime seal ca 25 minutit kauem, kui vaja oli.. Täiesti plaaniväline ajakulu, eriti arvestades seda, et olime raja planeerinud ära täpselt 50nda punktini! Jõudnud just vaadata, et jõuame sinna täpselt 2 tundi enne kontrollaja lõppu; saime natukese aja pärast sellele veel 20 minutit juurde liita.. Sealt edasi langes meie tempo ikka meeletult. Tuju oli hea, kuid kahjuks raja lõpus meist enam miskit asja ei olnud.. Tulime vaikselt jalutades üsna otseimat teed pidi koju. Raja lõpuosas nägime taaskord ikka veel jooksusammul liikuvaid soome 43-aastaseid prouasid, kes meie jaoks üllatuslikult lõppkokkuvõttes alles 70nda koha peal platseerusid (no, meie neid kõndimas küll ei näinud).

Tulemuste real platseerusime 37.ndale kohale. Perevõistkondadest olime teised, kaotades Minn'idele kõigest 2-punktiga.

Kokkuvõttes jäi 6 väärtuspuntki kindlasti varuks (isa sõnade kohaselt), ilma, et oleksime selleks pidanud tempot lisama. Oleksid aga ei loe. Arvestades, et isa oli üleüldse esimest korda elus rogainil, ja ka seda, et esialgu vaid 4-ks tunniks rajale plaanisime minna, siis polnud tegelt väga viga.. Minule raudselt sobis. Jooksjat minust niikuinii polnud (jumal tänatud, et Tõnuga ei läinud), ja isa oli ka rahul, sest temast vanemaid mehi-naisi eespoole ei jäänud:) Ühesõnaga väga lahe. Nüüd aga aitab küll! Järgneb tõsine põlveravi. Hetkel liigun juba siledal maal päris hästi. Trepist alla aga ei saa ikka eriti... See on see, kui mõistus ei võta, et hooaeg peaks juba ammu lõpetatud olema. Niigi on teine selline suht teistmoodi olnud. Orienteerumise mõttes eriti. Aga seiklust on olnud see-eest päris palju! Järgmine võistlus on plaanis heal juhul ca 4 kuu pärast...

Teiste rogainijate sügiskirjusid muljeid ka: A-Tiim, Vahuri Inglid, Ekstreem.

Auhinnaks sain jubedalt torkivad karupüksid (vt. pilt).

täiesti teistsugune xdream. hooaja lõpetuseks

Selle aasta viimase, Viitna xdreami etapi eel, olin juba mõttes täiesti nõus olukorraga, et antud etapile ma ei lähe. Kui algul nagu natuke isegi kiskus, siis mida nädal edasi, seda rohkem sain aru, et sära on kuhugi kadunud, ja väga ei tõmbagi... Ka eelmisel, Paide etapil osalemine jäi vaatamata mitmetele ahvatlevatele pakkumistele kehva konditsiooni tõttu ära.

Jah, peale rogaini MMil käimist ei olnud erilist võistlusisu ja jaksu ka. Ka Tartu rattamaratoni jätsin lõpu eel katki (selle kirjutan siiski ratta puudujääkide arvele;); ühesõnaga, seis pole just kiita...

Kui aga kolmapäevasest spinningutrennist tuldud sai, suutsin end siiski jällegi leida olukorrast, et pühapäev tuleb vist millegi muu, kui koristamise ja töö tegemise tähe all mööda saata... Heiti kirjutas sellest isegi oma blogis. No, kui me eelmisel kevadel spinningutreenerile Peebule xdreami kasutuskorra kinkekaardi kinkisime, siis ei osanud oodatagi, et pean hiljem ka selle kingituse realiseerimises osalema...:)

No, tegelikult olekski kõik peaaegu hästi ja isegi toredasti olnud, kui ma natukenegi end liigutada oleks jaksanud. Laupäeva õhtul avastasin end õige väikese seljavalu käes. Kuid kuna midagi väga hullu polnud, ei pööranud sellele väga tähelepanu. Ca 4 aastat tagasi, kui toimus sealsamas lähedal Arbavere rogain, suutsin oma selja esimest ja seni õnneks viimast korda haigeks saada. Siis aga rajal see siiski eriti tunda ei andnud. Seekord ma siiski nii kergelt ei pääsenud... Pea esimesed kaks tundi tundsin vahelduva eduga, kuidas selg tunda annab.

Algas kõik siiski paljutõotavalt. Reigol huumorisoont jagus ning võistkonna nime oli ta meile pannud väga tabava - Kinkekaart nr 1. Kõigepealt kohale jõudes vahetas mu rattarehve terve armee abilisi - aitäh Assarile, Tõnule ja Ahtole ning võistkonnale Elektrijänes ja Andresele ka, kes selleks vajaminevat atribuutikat jagasid (küll on kahju, et unustasin seda jäädvustada). Ma küll suutsin kodus ise pedaalid ära vahetada ning ka kaardilaua peale panna, kuid rattarehvide juures said minu oskused ja vahendid otsa. Ette sai pandud ka väga ilus number - 100! (kuna Assaril oli nr 1, siis ma arvan, et meil oli kahepeale toredate numbritega ekipaaz:) A, ja mainimata ei saa jätta, et kogu aeg enne starti (s.h tee peal parkimiskorraldajad) küsiti Assarilt, kas ta osaleb B-rajal, mispeale ta tõsise näoga teatas, et 'jah':))

Seejärel juba oligi start, sättisime end taharitta sisse. Esimeseks ülesandeks oli leida kaardilt 3 esimest rattapunkti. Mul oli paras lühis; õnneks Reigo võttis kohe ohjad oma kätte, ja leidis esimesed punktid üsna lihtsalt üles. Aga suurem osa sellest massist oli loomulikult juba meie ees liikuma saanud.. No, ja seda ma ei osanud kuidagi ennustada, et juba tee esimesse punkti minusugusele rattaga suht läbimatu on. No, ma ei tea. Igatahes suutsin juba esimestest etappidest poistele parajat peavalu valmistada. Ei saanud ma sellest massist kuidagi mööda jalutada (liikusin suurema osa ajast rahva sabas ratas käekõrval mudas ukerdades), loll olin, et keskelt läbi loikude läbi minna ei julgenud... Ja nii ma matkasingi rahva taga, poisid juba kuskil ees kaugustes kadunud.. Aeg-ajalt nad ikka ootasid mind, aga ega sellest suurt kasu polnud. Esimesest punktist teise tahtis Reigo minna otse, mina keeldusin; seega läksime ringiga suurt teed pidi. Ilmselt poleks me sellega oluliselt ajavõitu saanud, sest seal oleks pidanud ratast pisut seljas tassima.. Samas kuuldavast Areal võitis selle etapivalikuga oluliselt...

Kolmas punkt oli ainuke, mille iseseisvalt kaardilt üles leidsin;) Aga kuna mul oli niikuinii ka ainuüksi rattasõidugagi tegemist, luges kaarti Reigo; Peep lükkas mind edasi. Rattasõidule järgnes lühike jooksuots, mis osaliselt kulges rabas. Ma tegelikult ootasin seda jooksu, lootes, et küllap jaksan joosta paremini kui ratast sõita... Tühjagi. Jooksuetapil andis selg veelgi rohkem tunda, ja pehme raba kõndisin. Päris paljud võistkonnad läksid mööda..

Seejärel jälle ratta selga. Seekord rattaralli. Natuke nagu läks kergemaks, aga kokkuvõttes oli minu esimesed kaks tundi oli ikka suht piinarikkad. Seda kõike saaks võrrelda ehk ainult selleaastase Sikukaga, kus võistlesin (nagu hiljem selgus) väikese haigusvimmaga. Aga ka tookord oli tempo ikkagi kiirem, kui nüüd.. Rattaralli läks muidu kenasti, kuid suutsime 2 kena legendi kohast 'tüngatiiru' kaasa teha. Lisaks tuli mul korra ühel metsasihil maha rattakett. Olime koos tohutu kamba võistlejatega; enamikku mina ei tundud. Jõudsin vaid imestada, et ka A-rajal tekivad sellised 'rongid' ja on nii palju kõikvõimalikke võistlejaid;) Peep üritas vahepeal minuga solidaarselt uimerdada ning küsis, mis koha peal me umbes olla võiksime. Pakkusin, et nii ca 50. Mis vaheaegu vaadates paistab ka enamvähem õige olevat..

Seejärel väntasime taas ratastega, sihiks rattavahetusala, mille järel oli lisaülesanne - vaja oli hinnata kolme spordivahendi (tennisepallid, väike hokikepp ja jalgpall) kaalu. Võtsime seal rahulikult. Mina pakkusin 1100, Reigo arvas rohkem, Peep vähem. Lõpuks sai kirja 950, mis oli enamvähem õige, ja 30 sek. trahvi tähendas lisaülesande alast lihtsalt läbi kõndimist..

Seejärel läks aga võistlus meie jaoks põnevaks.. Reigo initsiatiivil vaatasime läbi järgnevad etapid ning otsustasime peale väikest nõupidamist, et poisid võtavad kanuusse 2 ratast, mina sõidan oma rattaga kanuuala lõppu, misjärel kõik koos edasi sõidame. Me polnud ainukesed, kes rattaid kanuusse sättisid. Ainult korraldajad paistsid meid kohati natuke juhmilt vaatavat ning juhendasid meie rattaid järjekindlalt vahetusalasse;)

Kuna teadsin, et poistel läheb jõel kindlasti kauem, kui minul rattaga mööda ilusat päikesepaistelist kruusateed kruiisides, siis võtsin asja täitsa mõnuga - konsumeerisin kellegi poolt metsavahel ärakaotatud shokolaadi, ja vaatasin, kuidas A-raja liidrid (Kiirrong, Vaude, Hansa, ACE, Nike, Xadventure, jt mulle vastu tulevad). Jah, tore, nad läksid minu jaoks kummalisele variandile - peale kanuud rataste järele, mitte otse järgmisesse punkti.. Tunne oli vist vastastikune - neile tundusin ilmselt mina pisut kummaline..

Üritasin ka edaspidiseid etappe planeerida, aga nende järjekord oli peas kuidagi üsna segi. Kanuuvahetusalasse jõudes ei olnud ma sugugi ainuke rattur, kes oma võistkonnakaaslasi ootas. Üks mees, kellega teel kohtusin, läks kahe rattaga, mis oli täiesti tark tegu. Oodata sai omajagu, samuti sai ülevaate võistkondade hetkejärjestusest ning muljetatud Urmo ja Siiriga. Üks ülesanne ei tahtnud laheneda - milline järvedest on väikseima pindalaga. Nimelt tuli järgneval jooksuetapil võtta punkte järvede suuruse järjekorras. Tuli välja, et ma polnud ainuke, kes selle ülesandega lõpuni hakkama ei saanud. Nagu alati, on esimene pähetulev variant õige...

Lõpuks, kui poisid elusate ja kuivadena saabusid (erakordselt palju oli rahvast, kes läksid kanuuga ümber); võtsin poiste rattad, samal ajal vinnasid nemad kanuud vahetusala lõppu. Kuna nägin, et ka viimane kanuuvahetusala punkt on nö 1-liikme punkt, oleksin tegelikkuses võinud ka otse järgmisesse punkti ette sõita.. Aga kindlasti kohe poleks seal nii huvitav oodata olnud;)

Siis taas ratastele. Mõte oli sõita paremalt suurt teed pidi ringi järvede juurde, kus enne jooksurada ootas ka veel lisaülesanne. Jõudsime sinna (Peebu mõningase lükkamise abil) esimese etapiajaga (seda eelkõige seetõttu, et konkurente rattal sellel etapil meil peaaegu polnudki - ülejäänud jõudsid sinna siis kas ratta-jooksu kombineerimisel või siis lihtsalt otse kanuust sinna joostes). Suure ähmiga ikka nende järvede üle jätkuvalt pead murdes oleksime unustanud lisaülesande tegemata (ehkki ma just veel äsja rattatapil olin seda mäletanud), õnneks Reigo siiski tabas viimasel hetkel ära, et peame ka lisaülesande läbima. Paistab, et hüppenööriga hüppeid olime kõik kodus harjutanud:)

Järvejooksude etapp oli minu jaoks vägagi ajalooline. Nimelt sain tunda oma elu esimesi krampe - seda veel jube imeliku koha pealt - reie peal, peaaegu põlvede kohalt. Ei tea, millest need tulid, kas külmast veest, või lihtsalt sellest, et nõrk olen.. Ei olnud tore. Kuna ikkagi ei teadnud, kumb järv on väikseim, kas Pikklaugas või Särgjärv, käis Reigo kindluse mõttes Särgjärve äärest veel numbrit kontrollimas. Meie Peebuga sörkisime tagapool. Ei olnud õige; seega tuli veel hiljem tagasi tulla... Sain selgeks, et krampidega on märksa lihtsam joosta, kui kõndida..

Seejärel kiire esmaabi ja siis taas ratta selga. Sealt alates läks enesetunne paremaks. Siiski sai tehtud üks pisut vale otsus - viimase rattaetapi läbimiseks kanuuvahetusalasse valisime nn kahest halvast viletsama variandi. Kartsime raba läbivat teed, lootes, et ülemine tee on kuivem. Nii ei läinud. Saime ca 1,5 km mudast lompidega teed läbida.. Peep jõudis selle etapi eel juba märkida, et kuidas saab rada nii lühike olla, et juba otse kanuudesse sõitmine ja siis koju ära?!

Kanuudesse vastuvoolu mõlama siiski veel ei saanud. Reigo arvas, et kanname kanuusid maksimaalselt pika aja - s.t. parempoolse metsaraja lõppu (vasakpoolne autotee oli keeluala) - nii me siis tegimegi. Mina suutsin meid veel esimesest kanuupunktist mööda juhatada. Nii käis Reigo üksi ujudes(!) punkti võtmas (vt pilte). Edasi kulges kanuuvedamine nii, et poisid kandsid kanuud pea peal; kui Reigo punkte läks võtma, siis tirisime kanuud Peebuga kahekesi (ei olnud küll kõige kergem, aga arvestades, et minust väga palju tolku rajal just polnud, siis suutsin vähemalt lõpuks natuke oma eksistentsi õigustada;). Kokku õnnestus meil saada väga täpselt - just siis, kui olime jõudnud kokku lepitult tee lõppu pisikesele lagendikule, ilmus välja ka Reigo. Sellele järgnes müttamine soos ja mudas, et kanuu lõpuks jõele saada. Seejärel võtsime veel mõlades viimased 3 kanuupunkti, sekka ka natuke kanuu vedamist ning oligi peaaegu kõik. Poisid võtsid (taas) lisaülesandel turnimise enda peale. Köitel ronimine olnud tegelikult kõige meeldivam ülesanne, kui arvestada, et käed oli kindlasti kõigil kanuusõtmisest, -vedamisest üsna läbi. Mind säästeti ikka kõvasti..

Kokkuvõttes oli tegelikult väga lahe. Ilmselt just selle kanuu-rattavaliku võimaluse pärast. Minu konditsiooni arvestades vedas meil väga, et selle ära tabasime.

Üllatuslikult lõppes see kõik 20nda kohaga ning segavõistkondade arvestuses olime lausa kolmandad! Kokkuvõttes oli väga huvitav hooaeg - 3 korda A-rajal; kõik korrad erineva võistkonnaga ning 20 parema seas.. Suuresti võistkonnakaaslaste lükkamise-tõmbamise tulemusel:))

Pärastine muljetamine ja saun Viivi ja Raivo juures oli meeleolukas..

ekstreemne linnaliiklus

Blogimine on viimasel ajal vaikne olnud, aga tõesti ei ole olnud aega, et septembrikuisest rogaini MMist, Tartu rattamaratonist ja ka muust pikemalt kirjutada. Ehkki plaan on endiselt ka need jutud kirja saada (muljeid on olnud palju, ka üsna vastakaid).

Aga tegelikult meenus mulle üks tänane täiesti out of topic teema. Nimelt, täna parklast tööle jalutades, nina maas ümber üüratute lompide laveerides ning hoolega vihmavarju, mappi ja käekotti käes hoides tõstsin lõpuks korraks Kentmanni ja Estonia pst nurgal pilgu üles, ja ennäe - keset minu liikumisteed tuli vastu - hobune! Täiesti üksinda. Ilus ja kammitud ning sadulgi seljas. Olin nähtavas kauguses ainuke jalakäija; hämmelduses peaaegu auto peatanud autojuhte ikka oli ümberringi... Noh, kui neil oli põnev, siis mul natuke kõhe. Õnneks kappas tüüp lihtsalt edasi ja pääsesin vaid juhmi näo ja märgade jalgadega... Ka õhtuleht kirjutas sellest. Tööle jõudsin seega ikkagi läbimärgade kingade ja sukkpükstega. Õnneks olid varukingad tööl olemas:)

Ja üle-eelmisel nädalal jäi väga vähe puudu, et oleksin Kadaka teel kitsele otsa sõitnud.. Sain siiski äkki pidurdatud, ja kits õnneks seevastu kiirendas; nii me üksteisest ca 10cm kauguselt mööda pääsesime. Ma pole mitte kunagi nii lähedalt kitse näinud. Ka loomaaias mitte. Pärast tükk aega põlved värisesid... Tuleb välja, et loomade nägemiseks polegi vaja minna mudasesse ja märga metsa...

EMV sprint ja Kõrvemaa rogain

Nädal peale haige olemist jäi igasugune trennitegemine kahjuks ära. Siiski kosusin niipalju, et eelmisesse nädalavahetusse mahtus üks kanuusõit Ahja jõel ning kajakimatk Kolga lahel.

Selle nädalavahetuse paketis oli aga juba märksa huvitavam kombinatsioon. Laupäeval toimusid Tallinna vanalinnas Eesti Meistrivõistlused sprindis ja järgmisel päeval 8-tunnine rogain Kõrvemaal.

Ma pole küll eriline sprindifänn; eriti veel nüüd, kui liikumiskiirus oli üsna ümmargune null. Aga kuna jooksmine vanalinnas inspireeris siiski märkimisväärselt, ja olin end kirja pannud, siis tuli starti minna. Tegelikult oli emotsioon vanalinnas jooksmisest igati vägev. Viru tänav, Katariina käik, kangialused, Toompea ja kõik see pungil turistidest, keda paratamatult aeg-ajalt müksata tuli.

Siiski paistab, et alahindasin ennast liialt. Arvasin, et nii vaevalise liikumisega pole rajal midagi teha; esimese punktiga tegin ka väikese vea. Tegelikkuses eksisid aga paljud, ning seetõttu ei olnudki jooksukiirus niivõrd määrav, et enam-vähem OK kohta saada. Siiski suutsin taaskord hooletu olla ning Linnateatri lavaaugust vale trepi alt meeste punkti võtta (ei märganud esimest sissepääsu, ning õiget treppi; seetõttu oli kindel, et tulin alla õigest trepist ja võtsin õige punkti). Eelviimases punktis pärast rasket lühikese jala tõusu (mille kõndisin) sain minutiga kätte klubikaaslase Marje; seal aga eksisid paljud favoriidid, ja ei pääsenud minagi sealt puhtalt (oli vaja ju jällegi meeste punkt üle vaadata). Raja korrektse läbimise korral oleks võitjale kaotanud rohkem kui 3 minutit, mis oleks antud aeglase jooksu puhulgi andnud kaheksanda koha.. Aga 'oleksid' loomulikult ei loe. Mõnevõrra ehk üllatuslikult võitis Viivi, pärast oli põhjust süüa torti ja juua shampust;)
Tulemused on siin.



Järgmisel päeval asusin starti juba Kõrvemaal, kus tugevamad olid öösel jooksnud ka Eesti Meistrivõistluste öist rada. Tegelikkuses Kõrvemaal väga startida ei tahtnudki, kuna põetud haigus ei luba eriti veel pingutada. Kuna aga Tõnu ka kedagi minu asemele osalema ei leidnud, siis otsustasime trenni mõttes (Rogaini MM on siiski veel silmapiiril) matkama minna. No, ja matkatud saigi. Ilm oli väga lämbe, õhuniiskus suur ning veetase äärmiselt kõrge. Võrreldes varasemate rogainidega jaksasin joosta suhteliselt vähe. Ca 70% ajast möödus kõnnisammul. Kuna kaardimõõt oli väga ebaharilik - 17 500, siis ei suutnud ka korralikku rajaplaneeringut teha, sest ei tulnud kohe selle peale, et kindlasti tuleb kõik punktid ära võtta. See sai siiski selgeks juba üsna ruttu; otseselt vahele ühtki punkti ei jätnud, kuid natuke tobedalt sai alguses liialt kaugele ringile siiski ära mindud, mis tähendas, et lõpu eel tuli veel väike lisakaar teha..

Üldiselt midagi väga hullu ei olnud, kuid absoluutselt mingit särtsu ka sammus polnud. Pikad raba etapid ning lirtsuvas vees solberdamine ei motiveerinud kohati enam ka teedel jooksma. Vahepeal mõtlesin küll, et miks Tõnul mind üldse rajal tarvis oli - joostes olin ma vaid takistuseks, ning ka kaardilugemise & punktide võtmisega sai ta suurepäraselt hakkama. No, kaarti ikka jälgisin, aga oluliselt seda vaja küll polnud. Mõned väikesed vead õnnestus siiski teha. Üsna pikka aega rõõmustas meid õnneks EVLI tiim + Urmo; tänu nendele läks aeg kiiremini ning nendega koos sai ka üle jõe ujutud, mis oli mõnusalt jahutav. Vahepeal nägime ka Vaude segatiimi, kellest lõppkokkuvõttes õnnestus siiski kiirem olla. Ehkki kõht oli vett täis, siis janu oli ikkagi kogu aeg. Sööki ei saanud üldse sisse - elu pikima võileiva söömine oli tõeline piin, sest see käis lihtsalt kogu aeg ainult suus ringi:) Sellise ilmaga 8 tundi rajal olla pole lihtne; saime õnneks kõik punktid 6 tunni ja 19 minuti möödumisel võetud ning seega pääsesime suhteliselt kergelt. Lõppkokkuvõttes olime segavõistkondadest teised. Selgus, et kaotust Kapele tuli vaid 5 min. Nojah, enda planeeringu rumalus.. Tulemused ka.

Küll aga sai hea trenni ja motivatsiooni harjutamiseks. Lihased haigeks ei jäänud, ja täna sai isegi juba väike jooksuots tehtud.. Loodetavasti saab varsti ka parema konditsiooni kätte.

Järgmisel nädalavahetusel siiski Xdreami starti ei lähe. Üks rahulik treeningnädalavahetus kulub veel kosumiseks ära. Ütlesin Nike' võistkonnale Paide etapi ära. Ilmselt ei suuda nii kiiresti tirida, kui sprindil vaja oleks. Tundub, et minematajätmine on õige otsus, sest võitja aeg peaks tulema väga kiire ning pikast ja aeglasest kulgemisest, mis mulle paremini sobib, ei saa juttugi olla:)

Pildid: Rainer Rannala

WILO team värskendatud koosseisus Alar Siku matkaseiklusel

Jah, ammu ei ole kribanud, mis ei tähenda, et vahepeal midagi toimunud poleks. On küll.

Kui juuli lõpp kulus puhkamisele, siis augustikuu võistlused sai avatud 2. augustik Siku matkaseiklusega, mis toimus Võrumaal Lasva lähedal. Polnud kunagi varem antud võistlusel osalenud, kuid kuna Tõnul ja Taagol (kes enam-vähem kohalik mees) oli tekkinud idee sellest osa võtta, siis õnnestus ka mind pehmeks rääkida. Samal ajal toimuva Koprakarika orienteerumisvõistluse 1. päevast pidin seetõttu loobuma.

Võistlus ise kujunes minu jaoks vägagi erinevaks kõikidest muudest seiklusvõistlustest. Mitte ainult sellepärast, et antud võistlusel tuleb rajaplaneering teha igal võistkonnal ise, sest punktide läbimise järjekord on vabalt valitav (mis on tore), vaid ka seetõttu, et minu jaoks sattus kohe eriti kehv päev olema... Algus oli siiski paljutõotav. Saime endale ning ratastele ette riputada numbri nr 1, sest olime olnud esimesed registreerujad.

Rajaplaneeringuga saime stardi järel üsna kiiresti hakkama. Otsustasime rattaga võtta vaid 3 punkti, mis jäid ühele poole Vällamäe orgu ning seejärel suunduda kanuuetapile. Rattaraja alguses pandi kohe gaas põhja, ja mul oli pääris palju tegu, et järele jõuda. Õnneks olid Tõnu jõuvarud lõputud, ja nii ta siis lükkas kohe algusest peale mind üsna tublisti. Kanuusse jõudsime vist kolmanda võistkonnana, esimesed olid juba eest ära jõudnud teise järve serva. Otsustasime ka kanuupunktid võtta eesminejate järel, mis aga ei olnud vist väga hea mõte.. Igatahes jõudsime taas KM sisustuse meestele järele ning müttasime kohati koos nendega, ja kohati üksinda esimese kahe kanuupunktiga roostikus kraavide otsi tulutult kammides; niimoodi ikka tubli mitukümmend minutit. Nii, et paljud võistkonnad, kes hiljem meie järel tulid, liitusid. Mõned võistkonnad, kes kanuupunkte vastupidises järjekorras võtsid, jõudsid juba ringiga vastu tulla.. No, ei olnud tore, aga midagi kanuus istudes ka teha polnud, sest kaarte oli vaid üks. Lõppkokkuvõttes leidsime need punktid siiski tunde järgi kätte ning seda ilma kaardita; samal ajal kui vaene Tõnu armutult roostikus sumpama pidi..

Jooksuots kulges mul samuti vaevaliselt. Ja mitte ainult sellepärast, et ma palavas leitsakus üldse ei jaksanud. Korraldajatel oli nimelt rajale planeeritud märksa suurem vimka kui need trikiga kanuupunktid.. Rada kulges Kütiorgu pidi piki ovraage ja ümberkaudseid matkaradu. Tõusu oli ikka täie raha eest. Seda eriti kaugeimas raja servas, kus punkt oli märgitud kõige suurema uhteoru otsa, mis asus teisel pool orgu. Ka oru ületamine oli juba väga raske. Aga see, et punkti märgitud kohas ei olnud, oli küll halb üllatus. Seetõttu sai lolli järjekindlusega veel mitu korda üles-alla käinud, mis sest, et esimesel korral juba pilt käpuli turnimisest suht taskus oli.. No, võistluseelsel instrueerimisel öeldi, et kõik on legendis kirjas; ja see võib rääkida paljutki.. Antud punkti legendiks oli suusataja. No, tegelikult pani ikka kohe mõtlema küll, et täielikus padrikus asuvas ovraagis suusatada saab... Mõistus oli juba täitsa otsas, sest olime antud kohal juba ca 45 min. tammunud. Suundusime siiski paari võistkonnaga, kes hiljem meiega liitunud olid, Kütioru slaalominõlvale. No, ja muidugi - punkt asus lõpuks suusatõstuki all kõige kõrgema mäe otsas; loomulikult kaugeltki mitte seal, kus see kaardi järgi olema pidi.. Muideks, ühe punkti legendiks olid pildi peal seened, mis aga võistluse alguseks ära korjatud olid... Võta Sa nüüd kinni, kumba rohkem usaldada, kas kaarti või piltlegendi.. Lõpuks otsustasime ära jätta ka ujumise üle järve ning jooksime ringi ümber järveotsa, sest miski ei motiveerinud mind seda väikest ajavõitu püüdma.

Tagasietapil ratastega jäi võtta enamik rattapunkte. Nendega saime enam-vähem veatult hakkama; vahepeal sai Tõnu ka paar korda ujuda, sest üks punkt asus pisikesel saarel, teine keset järve asuval parvel. Viimasest ujumispunktist tuli suunduda võistluskeskusesse, kus tuli läbida veel lisaülesanne, milleks oli rattavahetusala pindala mõõtmine. No, sellega rabistasime ehk liialt. Igatahes mõõtsime-arvutasime selle tunduvalt väiksemaks (370 rm), kui see tegelikult oli (ca 570). Vaid pisut-pisut rohkem pakkudes oleks andnud see meile teise koha segavõistkondade seas. Aga tühja sellest enam. Kokkuvõttes siis tasuks kolmas koht. Tulemused.

Vaatamata kõigele, sai Taago seiklusspordi maitse suhu ning sellest ka üsna innustust. Nüüd on WILO tiimil ka üks hing juures ja juures on ka üks uus päevakute aktiivne tarbija:)

Kui see üks valesti olev punkt välja jätta, siis oli tegelikult väga lahe võistlus. Tohutult raske maastik, aga samas väga ilus - antud RMK radadele tahaks tagasi! Ja pärast võistlust mahtusid pea kõik võistlejad saunalavale ära. Arutleda sai rajaplaneeringu üle ning vaielda elavalt teemal, kas ringi ümber järve on otsem või mitte:) Antud saunast suundusime peale autasustamist Roosisaarele järgmisesse sauna.

Järgmise päeva hommikul suundusin Võrust pisut Tartu poole, et startida Koprakarika II päeva rajale. Viimane ei olnud ilmselt tark otsus. Suutsin esimese kahe punktiga vead teha harjumatu mõõtkava ning olematu keskendumisvõime tõttu. Seejärel loobusin jooksmast. Raske oli. See-eest näitasin kõigile hädas olijatele nende kaardilt, kus nad asuvad; ning kolme lapsega läksime koos lausa punktini, sest meil oli sama tee.. Ühesõnaga kujunes sellest võistlusest sõna otseses mõttes üks pühapäevane matk..

Edasi tuli minu jaoks paar päeva täielikku musta auku, sest suutsin tõsiselt haigeks jääda, mistõttu olin rohkem kui 39-kraadise palavikuga lapiti maas. Keset suve. Polnud ime, et see matkaseiklus nii raske oli. Ilmselt oli vimm juba sees...

Pildid: 1. Katre, 2. autorit kahjuks ei mäleta.

nädalavahetuse pildireportaaz

Tüürimine sai ka selgeks

Pedassaar

Natuke turnimist,

pimevõrkpalli

ja Kõrvemaa triatlonile kaasaelamist


Ilm oli tellitud...

Elva rattamaraton

Enne starti: kaks seksikat tüüpi (üks napi kilejope, ja teine 'pisikese' kõhuga) ühe veelgi seksikama tegevuse kallal...

Pärast finishit: vol 1

vol 2.

Vahepealseid toimetusi

Pühapäeval õnnestus taas sattuda Elioni etapile - seekord oli tegemist Elva rattamaratoniga. Ehkki mu Elionide karjäär teab mis märkimisväärne pole, siis tundus seekordne rada kuidagi pisut igav. Võibolla sellepärast, et vorm on kehv, või hoopis sellepärast, et 66 km mööda ühetaolist rada (vahepealsete mudaste vahepaladega) oli minu jaoks natuke liiast. No, igatahes midagi närvekõditavat (õnneks) minuga rajal ei juhtunud vaatamata sellele, et nägin tervelt neljal korral vilkuritega huilgavat kiirabiautot. Noh, jah... ja ka motokrossiradade rattaga läbimine ei ole just minu esimene eelistus, kuid seda on viimastel võistlustel juba õige mitu korda praktiseerida saanud... Ilm õnneks alt ei vedanud, paduvihmad võistluse ajaks igatahes lakkasid, ja lõpus sai juba päris palavat päikesepaistet nauditud.

Veidi ebaausaid võtteid kasutades õnnestus mul seekord ka vennakesele ära teha:) Ta nimelt sõi viimases toitlustuspunktis Vapramäe silla peal kui ma parasjagu mööda sõitsin. Kuna olin just ühe punase motikakiivriga tüübi, kes koos väsinud sõbraga, kes meie kõrval stardijoonel olid, kätte saanud, ja asi oli just natukenegi huvitavamaks läinud; ei tahtnud seisma jääda (joogipudeli olin lasknud ka eelmises toitlustuspunktis ära täita). Ei hakanud siis Priitu hüüdma ka. Seega siis saingi niimoodi mööda, et ta ei teadnudki, et ma juba ees olen:) Lõpuks siis võitsin teda 2 minutiga. Olgu siis siinkohal kõikide (ex)wilokate tulemused ära toodud:
183 Roomet 02:23:21
437 Hannes 02:39:49
903 Piia 03:19:53
911 Priit 03:21:25
Kõik tulemused on siin.

Elva etapiga mu Elionide karjäär selleks aastaks ka ilmselt lõppeb, sest ülejäänud etapid ei taha hästi kalendrisse sobida. Rattasõit ei ole just mu esimene eelistus, ehkki seda vist harjutada siiski tuleb.. Sügisese Tartu rattamaratoni peale veel mõtlen.

Eelmisel nädalavahetusel sai kolm päeva osaletud Võrumaal Ilvesteatel. Üheks meeldejäävaimaks seigaks oli kindlasti rahe-, vihmasadu ning torm esimese päeva lõpus. Õnneks olin mina küll selleks hetkeks metsast väljas (esimesel päeval startisid kõik vahetused korraga ühisstardist), kuid läbimärjaks sai ikkagi... Oli tore võistlus, võistlesin Tammede II võistkonnas. Võrreldes eelmise aastaga, kus osavõtjaid oli väga vähe, oli seekord tase tunduvalt kõvem ja rahvusvahelisem. Nii meie esindusnaiskond, kui meeskond said kolmanda koha. Meie tiim oli seitsmes. Oma jooksudega jäin esimesel kahel päeval rahule. Viimasel päeval tegin palju rumalaid vigu eelkõige raja lõpuosas. Samas oli jooks väga raske; rattasõit pole selle kõrval midagi. Tulemused on siin.

Viimasel päeval hakkas mind ka kimbutama korralik kurguviirus, mis õnnestus kuskilt külge pookida. Ei olnud üldse tore. Selle käes vaevlesin tõsiselt terve eelmise nädala; seega jäi treeningutesse täielik auk. Nüüd tundub, et asi korras, kuid plaanis on õige pea mõni nädal võistlustest ja tööst puhata. Mmm.

Vead jätame liidritele ehk xdream Kärstnas

No nii, ei teagi, millisest otsast pühapäeva öösel toimunud võistlust kommenteerima hakata. Emotsioone on olnud palju, kõike nii värvikalt kirja saada, kui see tegelikkuses läbi elades oli, on suhteliselt raske.

Algas kõik esireast, kus ma olin vist ainuke naine. Seekordne number juhtus kaks kohta veelgi parem kui eelmisel korral – nr 4, ja võistkonna nimi Nike ACG. Tuleb märkida, et ‘varumeestele’ (või naistele) on tekkinud üsna hea turg. Siiski polnud ma enne ‘jah’-sõna andmist väga kindel, kas seekordne osalemine oleks ikka hea mõte või mitte. Pikk ja öine rada ikkagi, mis sest, et peaaegu kodus, hetkevorm näitas siiski vaid korralikku tordivormi, sest harjutamiseks on viimasel ajal vähe aega olnud. Kuid kuna Erikul ja Alaril nende sõnul eriti valikuvariante ei olnud, sest taheti jätkata segavõistkonnana, lõin mõningate kõhkluste järel kampa. Hiljem tuli välja, et mu isa oli mind juba enne minult küsimist maha müüa tahtnud. Stardikoridoris märkis Alar, et meie taktika on, et vead jätame liidritele, kõik olid nõus…

Alustuseks pakuti rattarallit kõigile tiimiliikmetele eraldi. Seda oskasin tiba oodata; oli ju vaja odometeeter kõigi liikmete rattale (jätsin seetõttu isegi oma kaardilaua seekord maha, et odomeetrit näha; legendi saab käest ka lugeda); ja olin suht kindel, et algul tõmmatakse punt laiali. Jagasime rahulikult kaardid laiali, mina sain lühima variandi ning sättisime endi sõidusuunad paika. Tundub, et see oli õige taktika, sest pärast oli kuulda, et suur osa võistkondi pani stardist ajama kolmes vales suunas (üks pidi minema selja taha). Alguses polnud väga vigagi. Nohistasin omaette, ja asi paistis klappivat; väikese nihkega, sest minu odomeeteer näitas kord pisut rohkem, kord vähem.. Peale esimest punkti oli rattaralli legendi siiski mingi kala sisse sattunud. Igatahes jätkasin oma jonni, kui minuga kaasas olnud väike punt asula vahel pisut varem vasakule keeras, ja läksin edasi üksi kuskilt korterelamute vahelt.. Nõutult tuiasin edasi-tagasi viimasest klappinud kohast taas uuesti üritada püüdes, ja suurelt asfaldilt parempööret teha üritades. Minuga liitus ka segavõistkonna Net Group naisliige, kes suht samamoodi segaduses kui minagi. Nägin vahepeal ka sahmivaid esirea mehi, keda pidasin teise variandi peal olevateks. Asi võttis juba vanduma, sest üksi keset teed passida ei olnud just kõige lahedam. Õnneks päästis mind välja Eveli ISC naistevõistkonnast (aitäh veelkord!), kes oli vahepeal küll juba ka teise punkti kätte saanud, kuid seejärel eksinud; läksime taas tema juhendamisel punkti tagasi (selgus, et olin isegi enne juba punkti all jõudnud ära käia) ja alustasime sealt uuesti. Väikeste mööndustega sai sealt kuidagi taas mingil määral legendi klappima ja liikusime tunde järgi edasi. Vahepeal tuiskas jälle rühm esiotsa rahvast meist mööda ja Assar Kiirrongist kutsus mind endaga kaasa. Otsustasin siiski truuks jääda meie ca 5-liikmelisele pundile. Meil oli taas õnne, sest mu võistkonnakaaslased, kes olid saanud juba mõnevõrra oodata, tulid mulle vastu. Kuna mul olid punktid käes ja nemad jälle teadsid kaardivahetuskohta, siis seda tobedat rada legendi järgi lõpuni tegema ei pidanud (ehkki taiplikum oleks vist niisamagi osanud lõigata, aga ma polnud sel hetkel just kõige teravam pliiats). Hea, et üldse taipasin, et neil oma rada läbi, ja seega nad teavad, kus kaardivahetusala asub. See oli ikka totaalne üllatus, et me esimesed olime – naiste punt tuligi rallirajalt esimesena;) Pärast kuulsin, et mõni sõitis seal ligi 40 km maha; minu ca 13 vastuJ

Saades uued kaardid suundusime kanuusse. Esimesena kanuus olla ei olnud kõige parem, ehkki kanuu liikus meil hästi. Alar jõudis veel mainida, et kõik on plaanipärane, välja arvatud see, et me kohe algul liidriks läksime. See, et liidritele olime lubanud vead jätta, oli meelest läinud, kuid oleks pidanud ettevaatlikuks tegema… Pimeda ümmarguse järve kohta, mille kallastel on vähe orientiire, saime esimese kanuupunkti siiski suhteliselt kätte. Punkte käis võtmas Erik; ja mul oli ainult hea meel, et ma WILOga rajal polnud; oleksin keeldunud sellisesse roppusesse kanuust välja astuma. Isegi Erikust oli kohati kahju; ja vaene, kes Viivi ISC naistevõistkonnast punkte võtmas käis. Hea, et Erik algselt kavandatud plaanist mõned punktid joostes ära käia, meie keelitamisel loobus. Aimasime Alariga umbkaudu, et see raba ei ole kuigi hästi joostav. Kanuupunktid asusid kohati totaalses kloaagis ja õõtsikus ning kõrkjate vahel kraave, ja olematut jõesuuet pimedas leida oli paras pähkel. Ehkki küll lampe põlema väga ei raatsinud panna, sest see reetis punktide asukoha, uurisime siiski vahepeal meie Alariga kanuus istudes kaarti – oi,oi,oi mis meid veel ees ootab – peegelorienteerumine, koridor-o, asimuudi arvutamine, ja mis kõik veel; ja üks metsikult lahamakas raba.

Teise ja viienda kanuupunktiga õnnestus meil siiski ka korralikult kallast kammida ja roostikku rammida ning jalgsi rabaetapi alguseks teisel pool järve jõudsid kohale lisaks ISC naistele ka AR Vaude segatiim ja Areali mehed. Raul Areali tiimist ütles kõrkjatest välja murdes kuldsed sõnad – tegelikult on iga kell õigem see eesolev rabaetapp vahele jätta, sest need punktid on lihtsalt nii kaugel, ja tasu seda ajakulu, mis nende võtmiseks kulub (meenutasime seda hiljem veel korduvalt). Toimus väike arutelu, kuid otsustasime siiski jätkata; sest polnud kindel, kui hästi suhtuksid korraldajad sellisesse etapi vahelejätmisesse ilma üritamata (huvitav siiski siiani, kui oleksime sealt kohe tagasi mõlanud, kas siis oleks meid ka teisele jooksuetapile lastud?) Oleks-poleks…oleks me veel teadnud, mis kohe juhtuma hakkab…ei hakka siin rohkem spekuleerima.

Igatahes sai raba ning rajameister meist siinkohal jagu. Suutsime kohe esimese rabapunktiga (kokkuvõttes 9-sas punkt) niivõrd vasakule ära kalduda, et lõpuks avastasime end kaardist väljas (teiselpool olevat rattakaarti ka muidugi ei taibanud vaadata; seal oli see rabaserv peal). Sel hetkel olime koos Areali meestega. Hiljem selgus, et ka ISC naistel jäi see punkt alistamata; see-eest AR Vaude oli nii visa, et püüdis seda punkti veel järgmised 2,5 tundi! Ühesõnaga kogu see pikkk pimedas müttamine (õnneks ei jooksnud me rohkem kui ehk ca 1,5 km) ja laukas ujumine oli olnud asjata! Päriselt küll mitte, sest raba ise oli hästi ilus, sattusime külla suurele linnuparvele ning hakkas ka vaikselt valgeks minema.

Mina muidugi olin seal rabas korduvalt varem marjul käinud, kuid ega ma neid laukaid siis kõiki nägupidi tunne; usaldasin kaardilugemisel suht pimesi mehi, kes oma jutu järgi niigi oleks tahtnud suunaga veelgi vasakule kallutada.. Olukord kiskus üsna nutuseks. Ei jäänud muud üle, kui tegime otsuse mitte enam tagasi minna, vaid jätkata järgmise punktiga. Asi näis minevat veelgi hullemaks – 10. punkti piirkonnas oli metsik hulk A-rajalisi, kes kõik antud punkti ümbrust kammisid, nii ka meie. Ikka korralikult. Masendav oli vaadata, mis meie edust oli alles jäänud.. Punkti saime siiski kätte, ning asusime etapile järgmise punkti poole, mis hiljem tühistati. Pilt, mis avanes oli päris huvitav. Alar veel kaugelt kommenteerib, et eriti imelikud, miks nad seal täpselt punkti ees kõik kammivad. Veendusime siis meiegi iga lible alla vaadates, et punkti ei ole, aga maasikaid on küll. Sõime ja pidasime miitingut. Motivatsioon oli täiesti nullis ja keegi konstruktiivsem tegi ettepaneku õlut jooma hakata. Kuigi ma õlut ei armasta, siis sel hetkel oleks joonud küll… Sõime veel maasikaid ja lõpuks tuli ISC naistele idee helistada korraldajatele; vastust ma enam ei kuulnud, sest tuiasime oma võistkonnaga metsas naaberküngaste vahel. Ikkagi tulutult. Lõpuks selgus, et punkt oli vale mäe otsas, kuid sattusime sealt niimoodi ära minema, et me punkti ei näinudki. Suur osa ülejäänud pundist oli sellele siiski otsa komistanud.

Edasi oli ainus eesmärk pääseda sealt rabast võimalikult väikeste kadudega; viimase punkti enne kanuusid saime suhteliselt normaalselt, ehkki aega kulus veel matkamisele väga palju. Kui vahepeal olime üksi, siis lõpu liikusime juba taas koos Areali, Ekstreemi ja ISC naistega. Kokku olime rabas üle nelja tunni, ja olime kindlad, et B-rada kanuuetapile minna ei saa, sest nende kanuud on lihtsalt valel pool järve.. Kanuuetapilt naastes olime Urmo sõnul umbes kaheteistkümnendad. Motivatsioon hakkas vähehaaval tagasi tulema. Riietusime ja asusime teele tohutult pikale ringietapile, sest meil ei olnud enam vähimatki soovi sinnasamasse rabasse ratastega tagasi minna; ilmselt oli see õige otsus. Rattaorienteerumise etapid Küti metsas olid suhteliselt pikad ja igavad. Huvitavaks tegi asja see, et pidevalt juhtus, et olime saanud Areali meestest märkamatult variandiga mööda, ja nad pidid meist taas mööda sõitma. Rutu mäe punktiga saime jälle kokku ning tegime taas väga korraliku vea. Mina, loll, ei vaadanud jälle kaarti, ehkki sellest oleks võinud kasu olla; olen seal mäe otsas ilmselt 10 korda käinud… Lõpuks saime Arealist lahti, ja punktigi kätte; teel nägime ka Twisterit jalgsi taas punktist väljudes. Oli selge, et Arealiga koos olles tuleb meil alati viga, seega oli targem üksi liikuda:) Aga Rutu mäe otsa saamine oli minu jaoks paras valu; mõtlesin, et kui pean seda ratast ka niimoodi sama teed mäest alla lükkama, siis olen küll tige. Õnneks sai sealt väga mõnusalt sadulas alla sõita… Edasi jätkus taas kõik ratta seljas, ja mina enamasti Alaril kummiga taga. Rattasõit üllataval kombel väga raske polnudki; vaid see Rutu mäe rassimine ning krossirajal olnud lisaülesanne panid ohkima. Üldiselt oli pulss üllatavalt madal (keskmine tuli vaid 131) ja tempo minu jaoks vägagi sobiv. Kohati oli mul probleeme käiguvahetajaga ning taas enam 1. eest käiku kasutada ei saanud, seetõttu läbisin ka krossiraja teise käiguga mängides. Aga kuna seal tuli niikuinii pidevalt ratta seljast maha tulla, siis polnud suurt vahet. Õnneks me seal trahvi ei saanud, ja teist korda mind sealsele kannatuste rajale ei saadetud. Kuna Küti metsas olevad orienteerumispähklid jäeti ära, siis järjest ratta seljas etappe sõites ning Alari tagaratast vaadates kippus uni peale tulema. Mõtlesin siis endale erinevaid tegevusi välja (kaarti ma ju ka ei lugenud), ja sõitsin ilma kummita. Seetõttu olid rattaetapi sees olevad lisaülesanded omal kohal - vähemalt sai une mõneks ajaks kallalt ära.

Ujumisetapp Muti järves üllatas eriti positiivselt – polnudki tuim ujumine, vaid raftingupaadil aerutamine, selle ümberajamine ja tagasi õigetpidi lükkamine. See tuli meil hästi välja. Kui välja arvata see, et mõlad panid ajama, ja Erik, kes oli üksi juba end paati vinnanud, hüppas taas nendele järele (selle asemel, et meid Alariga neile järele saata). Lõpp läks meil juba üsna ladusalt ning lõpus tekkis väike võistlusmomentki – taas Areali meestegaJ. Kokku tuli ratast tublilt üle 100 km, seega taas üks etapp, kus jooksu osakaal oli tegelikult väike; boonuseks oli muidugi rabamatk, aga seal mina joosta küll ei suutnud…

Eelviimase korvpalli lisaülesande järel (mille ma pealt panin:) saime Salomoni ja Areali võistkonnale õige lähedale; võtsime spetsiaalselt kalkuleerides (arvates, et esimene on kindlalt suurema numbriga) karjääris igaks juhuks õiges järjestuses punktid ning kuna Antil Areali tiimist rattakingad hõõrusid ning ta oli need jalast ära võtnud, siis saime vähemalt finisiheitluses nendelt jagu. Hiljem muidugi aegasid ümber arvutades jõudis kõik mitu korda muutuda – viimaste tulemuste kohaselt ikka Areal meid edestas, kuid Salomonist saime jagu; nemad ei kaotanud nii palju aega valesti olnud punkti kammimisel. Ehkki päeva lõpuks tunnistati meid segavõistkondade arvestuses võitjateks, ja saime isegi telekasse, siis hiljem Ekstreem.ee võistkonna 15-minutiline trahv tühistati ning kokkuvõttes saime teise koha veidi rohkem kui minutilise (!) kaotusega. Pole paha tulemus arvestades meeletut viga rabas. Samas jäi meie potentsiaal ilmselt mõnevõrra kasutamata, sest orienteerumisrajale me ei saanudki… Aga pea 12 tundi rajal olles ei olnud paljudel asjadel enam erilist tähtsust ka. Seiklust oli ikka täiega… Meestes võitis Kiirrong (lahe!), kes pani kõigile poole päevaga. Neid ja ISC-d me ei näinudki - nii rappa olime me rabas läinud, kui nad meist möödusid. Tulemused on siin.

Piima ei ole

Selline tore piimapukk ja silt jäi meile ette jaanilaupäeval Tapurlast Kolgasse sauna ning jaanipeole joostes. Tagasiteel lihtsalt pidi pildi ka tegema...

Lisaks meenub ka Kiisa poe kõrval ühe maja aial olev silt: "Kuri eit, lahke koer":)

Jukola

Nii kiire on olnud, et viimased muljed on kõik kirja panemata. Ühe teen siiski ära - nimelt sai 14. juunil käidud Tamperes viimastel aastatel juba traditsiooniks kujunenud Jukola teatejooksul (õigemini küll Venla, sest naiste võistlus kannab seda nime). Huvitav küll, mitmed viimased üritused (Viljandi järve jooks, Tallinna rattamaraton..), kus osalenud olen, on osalejarekordid löönud. Nii ka seekord - stardis oli koos meestega 'ainult' 14062 võistlejat. Tegemist oli kõigi aegade osavõturohkeima Jukola jooksuga – startis 1454 meeskonda 10178 võistlejaga. Naisi oli 971 neljaliikmelist naiskonda 3884 võistlejaga. No, sellel võistlusel mina ilmselt rekordi mõjutajaks ei olnud, sest olen sellel võistlusel käinud vist juba viimased 4 aastat, ja paar korda ka mõned aastad tagasi.

Seekordne osalemine oli natuke isemoodi, sest seiklesin eelmisel ööl kohale otse Rumeeniast vahetades Anu juures Helsingis oma kohvri o-asjade vastu. Selle eest pean tänud ütlema Anu vanematele, kes koti kenasti Helsinkisse ette tõid. Ja lisaks tähistati Jukolal ka Anu tüdrukute õhtut, millest mina kahjuks oma tiheda graafiku tõttu siiski suurt osa ei saanud.

Stardis olime seekord pisut teistsuguse Tammede võistkonnaga kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Esimest vahetust jooksis Marje, teist Edith, kolmandat Anneli ja mina täitsin ankru rolli. Numbriks oli eelmisel aastal välja joostud 137. Eelmise ja üleelmise aasta esimese vahetuse jooksja Kirti jooksis seekord Helsingin Suunistujate võistkonnas koos Anuga, Viivi-Anne otsustas Kape võistkonna abistamise kasuks; seega oli võimalus ka Annelil Jukola võlud järele proovida. Maastik oli sel aastal vahelduv – kui võistluskeskuse ümber oli siledam ja suhteliselt hea läbitavusega lihtne männimets; siis kaugemal oli reljeefi juba omajagu, ning ka läbitavus ei olnud just kiita. Siiski oli rada üllatavalt lihtne, ja mõnuski – väikest nokitsemist nõudev, kuid täiesti jõukohane. Üllatas väga suur hajutusvariantide erinevus – mõned konkurendid noppisid punkte lausa minu etapi keskelt. Kui jooksu algus läks pisut koperdades, siis raja keskosas avastasin, et jõudu on täitsa parasjagu (mis arvestades viimase aja magamatust oli hea uudis). Kui olin juba õige mitu punkti järjest konkurente nende hajutuspunktidesse juhatanud, otsustasin grupi eest ära joosta. Raja viimase kolmandiku alguses see ka korraks õnnestus. Siis aga suutsin taas alustuseks sattuda täpselt sinna, kus asus hajutuspunkt, mis üllatuslikult oli pea kõigil rongis olnud naistel. Minul oli vaja veel jupp maad üle jõe edasi minna, et punkti jõuda. Minule omaselt õnnestus mul loomulikult ikka üks korralik viga teha, ja kaotada täiesti eesti-tüüpi maastikuosas noorendikus liiga vara punkti järele kammides tubli 5 minutit! Ajas ikka vihale küll, aga puhtalt enda lollus. Kokkuvõttes saime 194 koha; minu koht oma etapil 223.; päris hea jooksu tegi II vahetuses Edith, kes oli 177. Kõik tulemused on siin. Üldiselt aga jäi meil kõigil varu; ja seekord loomulikult parima Eesti klubi au kaitsta ei õnnestunud.

Eesti klubidest olime neljandad Kape, Ilvese ja Rae järel. Naiste Venla-teatejooksu võitis kokkuvõttes Rootsi klubi Domnarvets GoIF, parim Eesti klubinaiskond oli 42. kohaga lõpetanud Tartu klubi Kape. Meeste 7-liikmeliste võistkondade öise Jukola võistluse võitis seekord Delta, mille 6.vahetust jooksis Olle. Väga lahe!

Sel nädalavahetusel siis öine Xdream. Paistab sedamoodi, et leian end ka seekord taas stardist. Lubab kehva ilma.. Harjutatud on seoses magistritööga vahepeal väga vähe; vaid öösel ülevalolemine peaks mul hästi välja tulema:) Seega võib päris raskeks minna...maastik peaks vähemalt tuttav olema. Vennake lohutas, et kui ära eksin, siis vähemalt oskan koju minna;)

Pildid: jukola.com

Teisipäevak Väänas

Ei saa kohe mainimata jätta, et mu orienteerumistase hakkab saavutama hämmastavaid dimensioone. Nimelt tormasin täna viimastel minutitel siiski Vääna metsade vahele jooksma. Olin juba loobumas, kuid kuna niikuinii pidin Vääna sõitma, siis siiski üritasin.. Nagu ikka minu puhul, venis tööpäev pikaks, sest mõnel oli selle nädala viimane tööpäev.

Metsa ikka lasti, aga kõik muu olin selle rabistamisega maha unustanud. Vanaks vist hakkan jääma; niimoodi, prauhti, joosta ei oska;) Juba teise punkti juures oli hämmastus suur; ehkki suutsin end suht ruttu peale väikese vea tegemist punkti piirkonda saada, ei saanud punkti siiski ju kohe kätte. Ja nii see edasi läks. Kuna pakkisin nupud juba Jukola-kotti ära, ja neid märjaks teha ei tahtnud, siis käisin jooksmas multispordijalanõudega. See oli väga harjumatu, seetõttu väänasin mitu korda jalga ning lisaks veel kukkusin põlve täiesti kangeks. Nii ma siis liipasingi mõne punktivahe, ja katkestamismõtted käisid peast läbi. No, kaart oli ka ikka väga aegunud, ja kogu aeg tulid vägisi meelde ajad, mil oli ca 12-aastane ning jooksin igast punktist valele poole välja.. Üldiselt tuligi suuri ringe joosta, aga ma tegin veel suuremaid. Teada-tuntud Vääna sillad tegid rajaplaneeringu muidugi juba standardseks. Suure tuule tõttu päris mereranda pidi jooksma siiski ei kippunud. Ja ega seal poleks väga hästi saanud ka joosta, sest lohetajad tahtsid ju ka tuult nautida. Siiski sai see vaevaline sildade tiir tehtud ning ranna lähedal uued kaardistamata majad ning aiadki üle vaadatud. Finisis selgus, et ma pole kaugeltki viimane lõpetaja... Vähemalt minu pärast korraldajad hiljem koju ei saanud;)

Laupäeval siis juba Tampere ja Jukola; õigemini Venla. Seal püüaks tiba paremini joosta...

Tolmune Tallinna rattamaraton

Pühapäeval sai sõidetud esimest korda läbi pikk Elioni rattamaratoni etapp. No, põhiline süüdlane selles oli mu vennake, kes pani end mõtlemata kirja 55-kilomeetrisele distantsile. No, ei saanud ju minagi kehvem olla..

Rada oli väga mõnus ja ka kerge. Minu lemmik Kõrvemaa mets. Kuivuse tõttu oli rajal aga väga palju liiva, kruusa, sae- ja laastupuru. Jällegi leidis tõestust see, et laskumistel olen suhteliselt koba. Kahel korral sai liiv minust võitu. Esimesel korral ei osanud ma lihtsalt koha peal seista. Tõusul lihtsalt eesolijad enam ei liikunud, ja nii ma kummuli käisingi. Teisel korral oli lihtsalt liiv tugevam. Haiget ei saanud, aga mõned sinikad leidsin. See-eest tõusud mulle meeldisid; eriti need Aegviidu suusaradade omad suhteliselt raja alguses. Kui laskumised välja jätta, olin seal päris tegija, sest jõudsin kõik tõusud ilma jalga maha panemata üles sõita. Aga mis kasu sest oli, kui laskumistel lasin jälle kõik järgi;)

Tolmupilv oli stardis muljetavaldav. Mina olin loomulikult pannud endale läätsed silma, ja silmad jooksid mõnusalt vett. Õnneks küll hiljem tagaosas sõites, kus sõitjaterivi hõredam, enam nii meeletut tolmu ei olnud ja sai ilusaid tuttavaid kohti vaadata, ja tunda ära kohti, kus kunagi vigu tehtud ja niisama joostud. Roomet näiteks ütles, et ta ei tundud enamikke kohti metsas ära, ajades selle tohutu tolmupilve süüks;)

Päris probleemideta siiski sõita ei õnnestunud. Kõigepealt hakkas streikima käiguvahetaja, sest suure käigu esimeselt teisele üles millegipärast enam naljalt vahetada ei õnnestunud. Ketrasin seal kordi täiesti tühjalt oodates, et ehk lõpuks läheb üles, aga ei. Lõpuks eriti enam eest esimest käiku ei kasutanudki. Ka pani mul pudel teise teeninduspunkti järel plehku. Tuli siis viimases punktis kõvasti juua. Rahulikult sai tiksutud lõpuni, ehkki tempo langes lõpupoole kõvasti. Näod olid kõigil üleni mustad (õnneks mul peeglit rajal kaasas ei olnud).

Aga üldiselt võib öelda, et pika raja värk on ikka kordi mõnusam kui lühike. Rahvas ei trügi, ruumi on ja tempo tagantolijatega koos vändates mõnusalt rahulik, kuid keegi ei vänderda ees. kukkumisi ka ei näinud, aga veriseid jalamegi oli päris palju vastu tulemas. Samamoodi oli näha palju kummivahetajaid. Ma vist seekord (jälle) pääsesin (pole kunagi seda teinud, ja ausalt öeldes polnud mul vahetuskummigi kaasas). Kui alguses kartsin, et jään täiesti üksi, sest enamik tõirattureid paneb ju kohe eest plehku, siis nii hull see ka ei olnud. Oleks võinud tegelikult isegi pisut kiiremini sõita.

No, muidugi, finisis selgus, et mu vennake suutis mulle poole päevaga ära teha. Hea, et me seekord kihla ei vedanud... Ehkki palju ei puudunud, ja nii mõnigi panustas minule. Ma ise ka uskusin, sest Priit ei ole üldse trenni teinud, veel vähem on ta kunagi nii pikka maad sõitnud. No, peab vist hakkama seda liivas sõitmist õppima.. Aga kahtlemata on sellisel rajal ja suure rahvaga sõitudel käimine kasulik - rattavalitsemise oskuse jaoks annab ikka palju juurde.
Pärast sai tehtud veel selleaasta esimene suplus Soodla veehoidlas - kolm neegrit said jälle heleda(ma)ks. A ühel jäid alles valged traksid:)

Roomet pani muide seekord ülitublilt saades oma parima koha Elionil. Hannes juba suvitab.
Tulemused:
180 Roomet X-SPORT 02:05:56
878 Priit WILO team 02:50:21
1051 Piia WILO Team 03:07:05

Pildid:
1) stardis (otsi vasakult alt nurgast;) autor teadmata;
2) mina finisis (juba pestud näoga); autor Roomet