esmaspäev, 23. aprill 2007

36h lätimaal

Teen siis ka oma esimese sissekande siia blogisse ja kirjutan natuke Läti 36h seiklusspordi üritusest. Kõik sai alguse sellest, et märtsi lõpus juhuslikult xdreami foorumit lugedes otsiti liiget antud üritusele. Võtsin küll kohe nendega ühendust, kuid kuna ei suutnud otsustada, kas ikka minna või mitte, siis seekord jäi asi sinnapaika. Ca poolteist nädalat enne võistlust võtsid nad aga minuga ise ühendust ja lõpuks otsustasin, et ikka lähen. Otsijateks olid siis Martin Meri ja Arvo Ambel, kes on käinud juba päris mitmetel 36h üritustel.

Igatahes reedel 20. aprillil kell 12 startisime Tallinnast Läti poole teele. Mida lähemale Lätile jõudsime, seda kehvemaks ilm läks – päikest nägi järjest harvemini ja vihmahood olid üha sagedamad. Lätis oli teavas juba ühtlaselt hall ja kohati sadas vihma asemel lund ja lörtsi. Kõik see ei tõotanud just kõige lõbusamat võistlust. Võistluskeskus asus Vidrizi (60 km Riiast loodes) küla suht amortiseerunud spordihoones. Kohale jõudes oli üks Eesti team (Twister, kokkuvõttes sai 2 koha) ja Soome team juba kohal lesisid mattidel. Pakkisime ka ise oma asjad lahti ja üritasime magada. Vahelduva eduga õnnestus mul see ainult ca tund aega.

Õhtul kell 10 oli siis start. Stardis oli 15 võistkonda (13 sega ja 2 meeste, 3 tükki ei tulnud üldse kohale). Korraldajad kinnitasid igale meeskonnaliikme käele SI pulga, mida eemaldada polnud võimalik ja kehtis reegel, et kõik peavad punkti võtma 2 minuti jooksul. See tagas, et üksi meeskond ei saaks teha sohki. Väljas oli kottpime, sadas kerget vihma ja temperatuur oli ilmselt 0 lähedane. Esimene etapp (proloog, mille eesmärk oli teamide hajutamine) oli orienteerumine. See õnnestus suhteliselt hästi ilma suuremate vigadeta. Kuigi õnnestus juba esimese 10 minutiga jalad märjaks saada, olid muud riided veel suhteliselt kuivad ja tuju hea. Aega kulus ca 1h 25 minutit. (10.00-11.25)

Järgneva rattaetapi alguses tegime kohe vea, kuna keerasime liiga vara ära ja sattusime karjääri. Üritasime sealt lõigata õigele teele, kuid kogu otsimise peale kulus suhteliselt palju aega ning lõpuks läksime ikkaga tagasi suurele maanteele. Selleks hetkeks lakkas ratta spidomeeter töötamast kuna ratas oli paksult pori all ja oksad oli midagi paigast liigutanud. Ei hakanud ka ajakokkuhoiu mõttes uurima, mis viga. Õige tee polnud suurt parem, kuna enamus aega pidi ratast käekõrval lükkama ja jalgupidi mudas ja porilompides ronima. Metsast väljajõudes hakkas varsti kõvasti vihma, lörtsi, rahet ja muud jama sadama. Samuti tõusis tuul ja lagedal kruusa peal sõites õnnestus päris kiiresti läbimärjaks saada ja ära külmuda. Näpud, jalalabad ja näo tuulpoolne külg tahtsid juba külmast krampi tõmmata. Kuigi kohe varsti läksid täiendavad riided selga, siis leevendus oli ainult ajutine. Lisaks sõitsime seekord õigest teeotsast mööda ja tegime ca 3-4 km lisaringi. Sel hetkel käisid katkestamismõtted juba üsna tihti peast läbi. Edasi kulges tee üle põldude ja väikseid teid pidi. Seisma jääda ei saanud kuna kohe kui ei liigutanud valdas kogu keha jäine külmus ja värinad. Üks metstee kadus vahepeal täitsa ära ja ratast tuli lihtsalt ca kilomeeter läbi soise ja tiheda metsa tassida. Lisaks tegid korraldajad ka mõnusa üllatuse, et kohas kus sild pidi olema, seda tegelikult polnud. Samas kuna kehal enam eriti kuiva kohta polnud, siis polnud rattaga läbi jäise jõe ronimine ka eriti raske. (11.25- 4.10)

Pärast ca 4,5h rattaetappi jõudsime lõpuks kanuude juurde. Enne kanuudesse istumist lisasin veel Isci vesti riiete vahele, et täiendavalt sooja saada. Sellega ka mu riidevarud said otsa. Lätlaste kanuud olid muidugi kahekohalised nagu, meeskonnakaaslased juba kahtlustasid. See tähendas seda, et esimene ja viimane said sõuda, kuid keskmine pidi istuma kanuupõhjas. Õnneks läks pärast tund aega sõudmist juba valgemaks ja tänu sellele ka tuju natuke rõõmsamaks, samas vihma sadas ikka kogu aeg edasi. Esimese punkti otsimisel, tegime kohe kaks valepeatust, kuna ei tahtnud kohe kuidagi punktidest mööda minna. Peatuste ajal tabas meid kõiki aga eriti Martinit, kes pidi keskel liikumatult istuma, vappekülm. Ühes punktist sõitsid meist hooga mööda soomlased, kes samuti olid läbikülmunud, kuid samas tegid nad märksa kõvemini tööd sooja saamiseks kui meie. Me olime selleks hetkeks selgusele jõudnud, et võistlusest ei tule seekorda midagi välja, pigem tuleb võtta eesmärgiks lõpetamine ja külmaga võitlemine. Kanuuetapi eelviimases punktis pidime minema lahku ja üks meeskonna liige pidi jalgsi kõrvalt punkte otsima. Seda läks tegema Arvo, kui meist parim ja kogenuim orienteeruja. Meie Martiniga pidime aga 4 km vastuvoolu sõitma. Enne viimast punkti ootasime Arvot, et koos üle jõe minna, see aga kestis ca 15 minutit, mis tähendas 15 minutit külmakrampidega võitlemist. Natuke eemal võsas üritas üks Läti meeskond teha lõket, mis samas aga oli keelatud. Kuna Arvo saabus varsti, siis ei näinudki kas see neil ka õnnestus. Pärast jõe ületamist tuli aga kanuu tassida ca 20-30 kõrgusest järsakust üles läbi sopa ja muda. Kuigi tegemist oli äärmiselt energiatvõtva pingutusega, sai sellega siiski kõvasti sooja. Selle kohta on olemas ka väike videolõik võitjate pingutusest http://www.raid.lv/Raid2007_LV.wmv . Videol on siiski ainult ülemine osa, mis oli juba suhteliselt lauge. Kanuuetapp kestis kokku ca 6h. (4.10-10.15)

Järgmine jalgsietapp oli juba natuke lõbusam kuna jooksmine või kõndimine oli ainus viis sooja saada. Võibolla kõige märkimisväärsem oli sellel etapil jõeületamine (sama mida mööda kanuutasime), õnneks leidsime suht madala kärestikulise koha ja ei pidanud päris üle ujuma aga ülepõlve vees tuli küll sumada. Punktid leidsime tänu Arvole suht täpselt aga liikumiskiirus kahjuks väga kiire ei olnud. Aega kulus etapil kokku ca 3,5 h. (10.15-14.00)
Sellel etapil sai ka selgeks, et kaasavõetud suur sokolaadi, energiatoodete ja muust söögivarust (mida võtsin kaasa niigi suure varuga) ilmselt jääb puudu ning tuleb hakata vähem sööma. Samas tänu külmale nõudis keha pidevat energiat ning tekkis väike mure kas ikka peab lõpuni vastu.

Viies etapp oli jälle rattaga. Õnneks muutsime viimasel hetkel oma trajektoori ning otsustasime minna ringiga suuremaid teid pidi, mitte otse läbi väikseid metsateid pidi. Nagu hiljem selgus oli see õige otsus, sest saime sel etapil parima aja (kokku aeg ca 3,5 h). Samas ei pääsenud ka siin ratta tassimisest läbi soise metsa ja tihnikute. (14.00-17.30)

Kuues etapp oli orienteerumine, kus oli 6 punkti ja iga liige pidi võtma kaks punkti. Martin võttis üksinda 2 esimest ja meie Arvoga suundusime 2 viimase juurde. Viimased 2 võttis küll ainult Arvo, kuna mina jäin muid keha vajadusi rahuldama. Etapil kulus aega natuke üle 2h. (17.30-19.45)

Järgneva rattaetapi alguses oli köie ülesanne, kus kogu meeskond pidi 2 minuti jooksul köie abil ronima kaldalt sillale ja sealt punkti võtma. Kuigi ülesanne oli suhteliselt lihte, kulus meil tänu Arvo väikesele äpardusele natuke rohkem aega ja finishis selgus, et saime selle eest 30 minutit trahvi. Samas said seda vist enamus võistkondi. Ilm hakkas sel hetkel juba hämarduma ja ka vihma jäi vähemaks, kuid märjad riided ja külm ilm oli ikkagi väga ebameeldiv kombinatsioon. Sellel rattaetapil tegime 2 suurt viga ja kaotasime sellega ligi 2h aega. Vead tulid eelkõige sellest, et meie peanavigaatoril Arvol tekkis vastupandamatu väsimus ja uni. Hiljem nakatas see ka mind ja Martinit ning viimased kilomeetrid pidime ratta kõrval jooksma või kõndima, et ära ei külmuks ja magama ei jääks. Päris lõpus läks ka endal pilt juba suhteliselt segaseks ja ma poleks iial uskunud, et ma nii lühikese aja jooksul võin niipalju hallutsinatsioone näha... Õnneks pakkusid aga etapi lõpus korraldajad sooja teed ja moosisaia, mis vähemalt mind turgutas täiesti üles. Kuna mul oli taskus ainult pool sokolaadi jäänud siis lahenes ka probleem kust saada lisasööki. Aega kulus meil sel etapil rekordiliselt palju ca 6h. (19.45-1.45)

Järgmine kanuuorienteerumine ei tõotanud samuti midagi head. Ca 3x1,5 km järvel (võin suurusega hetkel vabalt eksida) pidi otsima 3 punkti kottpimedas. Järvel oli lisaks mitu saart ja päris hull kõrkjarägastik. Esimese punkti leidsime suht õnnelikult. Pärast seda olin aga ma vist ainus kanuus, kes ei maganud ja üritas kuidagi punktid ikka kätte saada, samas kuna istusin ees, siis ei saanud ma kanuud tüürida ja kaart oli ka keskel istuva Martini käes (jällegi oli siin 2 kohta ja tänu metsikule külmale ja energiapuudusele tekkis tal pidurdamatu uni). Ma ei saa siiaamaani aru, kuidas me teise punkti nii kergelt leidsime, sest ma enda arust sõitsin juhtisin kanuud Martini ütluste järgi hoopis teise kohta:D Kolmas punkt tuli samuti imekombel suhteliselt lihtsalt vaatamata sellele, et tuli navigeerida saarte vahel ja nähtavus oli isegi lampidega ainult mõnikümmend meetrit. Aega kulus natuke alla 3h. (1.45-4.45)

Eelviimase jalgsietapi kohta ütlesid korraldaja ise “nice one”. Kanuuetapilt tagasitulles nägime Twisteri tiimi, kes just tuli sellelt. Nende kommentaar oli, et 4,5h-st pidi 3h kuni põlvini külmas mudas ja vees kõndima ja punkte oli äärmiselt keeruline pimedas leida. Kuigi hakkas juba valgeks minema, tegime otsuse, et sinna mudasse me seekord siiski ei lähe. Keha oli niigi läbikülmunud ja täiendav külmetamine oles võinud saada saatuslikuks. Võtsime ainult jalgsietapi ainsa kuiva punkti ja jätsime ülejäänus sinna mudasse. Sellega saime ka 3x2h trahvi. Hiljem selgus, et samuti tegid ka paljud teised tiimid. Samas osad, kes siiski otsustasid sinna minna ei saanudki kõiki punkte kätte ja kaotasid sellega isegi rohkem aega kui meie selle 6h tarhviga ja sinna mitteminemisega. Koos trahvidega oli aeg üle 7h, mis kokkuvõttes oli sel etapil kolmas aeg. (4.45-5.45)

Lõpp oli jälle rattaga, mille algus oli väga vaevaline kuna meeletu uni hakkas jälle kimbutama ja traktorite poolt ülesküntud metsateel polnud võimalik rattaga sõita. Sel korral õnnestus ka endal ratta peal magama jääda. Martin enda sõnul ei mäletanud kuni esimese punktini pea midagi. Arvol sel hetkel õnneks värskusehetk ja ta suutis meid ilusti punktini viia. Selles punktis jõudis meile järele üks läti tiim. See äratas meid üles ja leidsime, et neile küll kaotada küll ei tohiks ning lisasime kiirust ning viimased punktid võtsime täiskiirusel. Lõpuks finiseerisime isegi ca pool tundi enne neid lätlasi. Etapi aeg tuli 2h ja 15 minutit. (5.45-8...)

Kokkuvõttes saime 7. koha ja rajal olime 33 h 32 minutit. Trahvidena lisanus 6,5 h. Meeste seas olime esimesed kuna teine meeste tiima katkestas. Sisuliselt katkestasid 7 meeskonda. Ilmselt jääb see võistlus kõikidele osalejatele veel pikaks ajaks meelde ilma ja meeletu külma tõttu. Samas, mis ei tapa teeb tugevaks – ees ootavad veel juuni alguses Eesti etapp ja septembri lõpus Leedu etapp. Nendel loodaks pöörata rohkem tähelepanu juba ka võistlusmomendile:)

Lõpetamise õhtul ei olnud mitte ükski lihas valus, kuid endast andsid tunda ilma liialdamata kõik liigesed ja kõõlused, mis üldse olemas on. Tänaseks (st järgmiseks päevaks) on sellest alles veel mõlema labakäe väikese näpu poolsed tundetud küljed ja näpuotsad, mis said ilmselt külmakahjustusi...

Lisan hiljem ka pilte.

Kõiki XDreami kodulehel olevaid soovitusi ei maksa tõe pähe võtta...

Osalesime Hannesega pühapäeval Jõelähtme rattamaratonil, mida XDreami kodulehel kui head treeningut soovitati. Soovistuseks see jutt jäigi, sest tegelikkus oli see, et väntasime pulss maksimumis 75 km mööda pea olematuid metsaaluseid radu. Kusjuures keskmine kiirus oli kõigest 15 km tunnis ja aega kulus 5 tundi. Ma olen täiesti kindel, et meil ei jäänud proovimata ühtki selle valla porilompi ja puujuurikat, kõikidest muudest ratturi ahvatlustest rääkimata :-). Kui vaid 20 km oli läbitud, tundsin et rohkem ma ei suuda ja nii tundsin ma igal kilomeetril kuni lõpuni. Vahepeal sai muidugi kõigest nii villand, et istusin raja ääres ja mõtlesin elu üle järele ... Mõtlesin ka erinevaid lõikamise ja katkestamise variante, kuna aga koht oli minu jaoks tundmatu ja kaarti mul polnud, siis ei osanud ma isegi lõigates finišisse saada - seega ei jäänudki muud üle kui kogu see kolgata tee lõpuni läbi vändata.
Tore pühapäev :-)

Jüri Öo

Selleaastane Jürööjooks, mis toimus laupäeva öö vastu pühapäeva Toila pargis, ei jää seekord meelde mitte millegi säravaga. Oli jälle üks järjekordne külm, pime ning tuuline öö; õnneks siiski vihmast pääsesime ning seetõttu ei olnud kõige hullem - Tallinnas sadas sel ajal vihma.
Minul oli au joosta oma klubi II võistkonnas II vahetust, mis toimus peaaegu valges. Teate sain hästi - Erik oli esimeses vahetuses teinud tubli jooksu - läksin rajale meie esindusvõistkonnast, kes oli ühtlasi ka tiitlikaitsja, 2 minutit hiljem 9.ndana.
Kohe kui rajale sain, selgus, et minu jaoks kulgeb jooks väga vaevaliselt. Ei teagi, kas tegemist oli õhtuse ajaga, liialt suure pidutsemisega eelmisel õhtul, või lihtsalt mitte väga hea päevaga. Jalg lihtsalt ei tõusnud, ja iga samm, mis isegi ei nõudnud tõusu võtmist, tuli väga raskelt. Seetõttu läksid paar minuga koos startinud võistlejat (nt. OK Peko) oma teed juba üsna alguses. Torkasin juba kolmandasse punkti minnes kuidagi oksaga oma vasaku läätse silmast välja ning kaotasin selle ära. Kaarti näen siiski lugeda ka niisama (Toilas läks kaardilugemiseks siiski vaja lambi abi, sest oli juba hämar. Samas oli kaardi lugemine siiski üsna ebamugav, sest kaardi kilelt peegeldas lambi tuli nii tugevalt tagasi, et tihtipeale tuli ikka tükk aega nuputada, enne kui sellest kirjumirjust midagi välja lugeda õnnestus; ilmselt oli see probleem siiski kõigil võistjejail.) Metsaalune oli siiski piisavalt valge, ja võibolla seetõttu õnnestus (tänu oma üliaeglasele tempole) suurematest vigadest pääseda. Üks kaar õnnestus siiski teha, kuna seitsmendasse punkti minnes ei lugenud kaarti piisavalt hoolikalt ning jooksin kinni aeda, millest otsustasin lõpuks siiski ümbert ringi joosta (ehkki aias leidus ka auke). Lisaks jooksin eelviimases punktis kõigepealt valesse hajutusse. Ülilihtsa raja kohta oli need vead siiski andestamatud.

Ühesõnaga rajal viibides ei suutnud oma jooksuga absoluutselt rahule jääda, ehkki pärast tuli välja, et suutsin oma etapil siiski välja joosta 7-nda aja, mis meie võistkonna lõikes kõige hullem ei olnudki. Loo püänt saabus siiski pisut enne võistluse lõppu - nimelt selgus, et meil IV vahetust jooksnud Edith oli kogemata vale hajutuspunkti võtnud ning seetõttu me tulemust kirja ei saanudki. Üldiselt olime 8-9 kohal, seega eelmise aasta kohta poleks õnnestunud niikuinii ületada. Kogu võistlus kulmineerus sellega, et kahjuks pidi meie esindusvõistkond sel aastal kalevipoja kuju loovutama Orvandi võistkonnale. Samas oli teisipidi pisut hea meel ka - s.t. et võitis just Orvand. Minu noored eksklubikaaslased Leholast on tegijad:)

Ja Erik, sellest on mul tõesti täiesti ükskõik, kas Jüriööjooks toimub valges, pimedas või hämaras - minu pärast võiks Jüriöö tõesti olemata olla:))
On tõesti väsitav, kui kolmel ööl järjest saab magama alles kolme paiku öösel...

Tulemused

Pilt on tehtud eelmisel Jüriööjooksul Ülemistes; autor Rainer Rannala

teisipäev, 17. aprill 2007

Teisipäevak Liival

Täna käisin teist teisipäeva järjest Tallinna lähiümbruse metsades kablutamas. Kaardiks oli juba tuttav Järve kaart, ja kõik märgid näitasid, et tuleb jälle üks hirmus jooksmine. Kuna aga Järve jäi täpselt mulle koduteele, siis vaatamata sellele, et viitsimist üldse polnud, otsustasin siiski ära käia (asjad olid ka pagasnikus kaasa võetud).

Tegelikult küll kohe metsa tormata ei saanud, vaid tuli mitme tuttavaga pisut jutustada ning siis selgus, et kaardile peab ise raja peale kandma. Kuna tööl läks kaua, siis olid loomulikult radadega kaardid otsa saanud. Kuigi mulle see joonistamine üldse ei meeldi, siis paistab, et võrreldes teiste päevakulistega sain siiski umbes 2 x kiiremini hakkama:)

Rajast ei ole suurt midagi rääkida. Noh, kaart on muidugi sutsu ebatäpne (3 a vana ka) ning suutsin 2 korralikku viga teha ning mõnda kaevikut ei tabanud ka esimese hooga, aga üldiselt oligi mõttetu jooksmine. Järgmisel korral, mil ka suht linnalähedane maastik, püüan rattaga minna; siis on ehk miskit kasu ka... Jüriöö saab ilmselt siiski teisest puust katsumus olema...
Homme aga mõneks päevaks Eestist ära.

pühapäev, 15. aprill 2007

Esimene vasikas läheb ikka aia taha

Jah, ma püüan nüüd kirjutada, miks ma laupäevasel Paldiski rattaotsal osaleda ei saanud. Nimelt käisin nädalavahetusel Värskas, et avada selle aasta orienteerumise võistlushooaeg. Võistlus ise kandis nime Peko Kevad, Värska orienteerumisklubi Peko järgi. Viimastel ajal olen sellel võistlusel vist pea igal aastal käinud; eks tõmbavad need ilusad Värska ümbruse maastikud ning ilm oli seekord samuti super!

Sama aga ei saa kahjuks öelda mu orienteerumisvormi kohta. Jahh, kohati oli tunne küll, nagu oleks esimest korda metsa saanud. Ehkki üritasin kaardile korra otsa vaadata ka teisipäevases Pirita metsas, ei paistnud sellest sellisel tehnilisel maastikul, kui seda on Korela, erilist kasu olevat. Ühesõnaga, pärast üsna rahulikku algust, mis õnnestus ilma suuremate vigadeta, suutsin viienda punktiga totaalse suunavea teha! Noh, ja uimane ning kontsentreerumisraskustega, nagu ma olen, ei suutnud end ka mõistliku aja jooksul paika saada. Nii ma siis kaotasingi jube palju aega selle asemel, et paari minutiga oma viga ära korrigeerida - ei taha ju ikka algul hästi uskuda, et nii eksida saab (paistis, et sama piirkond sai üsna mitmetele saatuslikuks). Seega avastasin end pika aja peale väga mittevajalikust kohast. Tegin otsuse enam mitte tagasi minna, vaid joosta rada enam-vähem läbi sealt kohalt, kuhu juba sattunud olin. Seda enam, et enesetunne ei olnud just väga kiita, ja jooksmine kulges juba alguses suhteliselt raskelt. Rada oli muidu 7,47 km pikk, 16-kontrollpunktiga - seega ei näinud mõtet sellel niigi suhteliselt pikal rajal ülikaua matkata.
Ei olnud just eriti lootusrikas hooaja algus...

Õnneks tänane päev, mis toimus väga lihtsal Mikitamäe maastikul, oli tiba parem. Kuna sain end meie toredaks kujunenud 'baaslaagris' Ilumetsa metskonnamajas (mmm, 2005.a öine maratonxdream tuleb meelde!) kenasti välja puhata ning une vahele ka saunatada, siis oli jooksutunne juba tiba parem (võibolla tuli see hoopis sellest, et rajal ei olnud tõuse:). Igatahes - jooks oli juba natuke jooksu moodi, kuid ilma vigadeta ei pääsenud loomulikult ka seekord... Tuli kokku neli suunaviga; kokku ca 3 minuti jagu. Kontsentreerumisprobleemidest ei saanud ka seekord mööda. Peaks hakkama õppima oma mõtteid koondama! Praegu paistab, et üle kahekümne minuti korraga ma kaardi juures püsida ei jõua. Aga nii see vist ongi. Ükskõik millega siis tegu on...

Kahjuks on viimasel ajal aga liigagi kiire, et süvenemist õppida. Trenni osas tuleb ka ilmselt väikesed augud sisse teha, kuna muud kohustused ja käimised nõuavad oma. Teisipäeval üritaks siiski metsa jõuda. Loodan, et jõuan ka mõningatest vahepealsetest üritustest paar sõna kirja saada.

Järgmisel laupäeval aga ilmselt siis juba Jüriöö Toilas.

laupäev, 14. aprill 2007

Laupäeva hommik ratastel

Piix käis millalgi välja idee, et võiks (keegi olla nii varem teinud) rongiga Tallinnast Paldiskisse sõita ja siis sealt ratastega tagasi vändata. Mulle hakkas see idee meeldima ja konsulteerides Hannesega, otsustasime selle ära teha. Kahju, et Piix ise osaleda ei saanud :-( Aga selle eest oli meil kaasas varumees Tõnn :-). Ühesõnaga 8.41 startisime Hannese maja eest ratastel Kivimäe jaama 8.47 väljuvale rongile. Rõvedalt vara laupäeva kohta. Hannes suutis siin muidugi veel omakorda ärevust tekitada oma kroonilise hilinemisega. Ehk siis tema maja eest 2 km kaugusel asuvasse rongijaama väntamiseks jäi meil 6 minutit. Õnneks siiski jõudsime. Rongisõit sujus meil mugavalt. Ma ei teadnudki, et rongides on eraldi rattahoidjad ja täiesti istutavad istmed. See on see, kui vaid oma autoga sõidad ja ühistransporti ei kasuta. Muuseas kontingent, kes rongis meiega koos Paldiskisse reisis oli omapärane. Kes lakkus õlut, kes oli ära söönud mitu küüslauku, kes püksi s....... jne. Nendest pisidetailidest me ennast (v.a mina) häirida ei laskunud ja peale tunnist loksumist olime õnnelikult Paldiskis. PS! Soovitan teil kindlasti Paldiskisse minnes häda korral rongijaama wc-d külastada. Nii luksi wc-d pole ammu näinud: paber, vesi, prilllauad, kõik on ilus ja puhas ning absoluutselt tasuta :-)
Ah-jaa, midagi peaks ka rattasõidust rääkima... Tuul oli enamus aja tagant, seega tuli keskmine kiirus päris hea ja tee möödus ladusalt. Üldiselt üritasime suurtest trassidest kõrvale hoida, et turvalisemalt koju jõuda, aga lõpuni hästi see meil ei õnnestunud.
Lisan siia juurde ka kaardi, kus on meie teekond näha. Liiklus oli kuni Väänani täiesti talutav, aga siis läks asi üsna hulluks. Väänast Tallinnasse olime sattunud justkui pulma- või siis matuserongi, see oli päris ebameeldiv kogemus, autod muudkui voorivad ja voorivad ja lõppu ei näe kuskilt. Õnneks eriti ohtlikke olukordi ei tekkinud ja kõik jõudsid tervena koju. Teine kord sellisesse liikluskaosesse küll enam sattuda ei tahaks....
Lõpetuseks seda, et kokku tuli meil 60 km ja aega kulus 2 tundi ja mõni minut peale, seega igati korda läinud treening.

teisipäev, 10. aprill 2007

Kanuuhooaeg avatud!

Vaatamata sellele, et pühapäevane ilm just kanuusõitmist ei soosinud ning me kõik olime vähem või rohkem eelmise õhtu sünnipäevast räsitud (palju õnne, Roomet, veelkord), paistab siiski, et kanuusõidu mõte oli hea ning plaan sai realiseeritud.

Startisime ca 12.15 paiku Viimsist, et olla kella üheks kokkulepitult Valgejõel Suru silla juures. Jõudsime väikese hilinemisega kohale, ja nagu karta oligi, siis xdreamlastest kanuuhuvilised, kes olid startinud juba kl 11 (meie sellel ajal alles ärkasime:), ei olnud veel lõpetanud, ning seetõttu pidime pisut kanuud ootama. Parklas seisvate autode järgi paistis jõel kanuuhuvilisi olevat lausa ca 20 ringis (selgus, et tegelikult oli neid siiski veel rohkem). Oodates hakkas taevast alla sadama mannataolist lund. No, see kõik ei sisendanud just optimismi...

Siiski saabus meie oodatud kanuu õige pea. Ja optimism kahanes veelgi, kui kuulsime, et selle kanuuga oli just üks seltskond kummuli käinud (teisest küljest oli see meie õnn - saime kiiremini jõele:). Siis õpetas Vahur Nelsoni kanuumatkadest meile pisut tehnikat ja avas mõningaid kasulikke nippe, millest meil loodetavasti on tulevikus abi, sest üht-teist uut kuulsime küll!

No, ja siis ei jäänudki muud üle kui vestid selga panna ning mõlad kätte võtta. Kohe alguses sai ka pisut närvikõdi, sest tuli suhteliselt kiire vooluga kohast kitsa silla alt läbi sõita. Kallaste ääres oli veel päris palju lund maas ning kevadist ilma võis vaid aimata. Siiski saime mõnda aega üsna rahulikult sõita, kui pisut külmetavad näpud välja jätta.

Kober oli seevastu kõvasti tööd teinud, ja see ei teinud meie elu sugugi lihtsamaks. Kõik kohad olid peenikesi ning pakse korralikult kooritud pliiatseid täis, ja seetõttu tuli kanuu paaril korral veest välja tõmmata ning mööda kallast edasi tassida. Saime ühtlasi ka kohe ühe Vahuri õpetatud nipi ära kasutada - jah, see puudutas just kanuu vedamist kuival maal.

Suurimaks takistuseks osutusidki kõikvõimalikud puud ja oksad. Ja loomulikult tuli iga oksapundar oma peaga järgi katsuda (vaene Hannes, kes seekord kõige ees istus:) - nii me siis olimegi pidevalt (no, igatahes rohkem kui tohtinud oleks) nagu põdrad sarvedega okstes kinni. See oli tegelikult kohati nii naljakas, et siinkohal kirjeldada ei suudagi. Aga kuna tegemist ei olnud võistlussituatsiooniga, siis loodetavasti harjutamine teeb meistriks. Samas oli tegelikult asi naljast kaugel, sest meie kanuu eelnevatele kasutajatele olid just oksad saatuslikuks saanud. Õnneks olime piisavalt targad, ja ise okstest haarama ei hakanud.

Seega saime takistustest siiski alt ning pealt läbi. Samas mõnel korral palgi peal kõõludes tekkis küll mõte, et peaks vist siiski paar kilo vähem kaaluma, sest kanuu jäi mitmel korral nii kinni, et ei saanud enam edasi ega tagasi. Ja kanuust välja sellistes ilmastikuoludes vabatahtlikult ka ei astu...

Siiski saime natuke närvikõdi maitsta, kui ligi kahetunnise sõidu järel hakkas paistma Peterburi maantee sild. Suutsime sõita vee all olevale kivile otsa nii, et ümberminekust jäi puudu 2 sentimeetrit! Tükk aega oli kõhe tunne sees, sest edasine lõik kuni Valgejõeni välja oli väga kivine ja pisut kärestikuline. Siiski jäi jäine suplus õnneks järele proovimata. Valgejõel rippsilla alt läbi sõites märkasime sillal Vahuri poolt jäetud kirjakest meile, ja nii saime aru, et siinkohal oleks vist õige koht kanuu kaldale tõmbamiseks. Saime veel pisut oodata, kohalike vaatamisväärsustega tutvuda ning viimase paatkonna saabumist vaadata. Seejärel kuulsime, et veel üsna-üsna mitu kanuud olid kummuli läinud.

Oli tore pühadejärgne pühapäev, ja loodetavasti oli ka kasu. Aga üks vaba päev oleks võinud olla lisaks veel ka puhkamiseks:)


pilt on tehtud Pikasilla xdreamil; autor Assar Jõepera

teisipäev, 3. aprill 2007

Mis siis märtsis Xdreami heaks tehtud sai?

Mul tuli selline mõte, et võiks siia huvipärast üles riputada oma märtsikuised treeningud. Mõtlen selle suunituluega treeninguid, mis seiklusspordiga seostuvad. Kuigi jah, ka suusatamine annab omajagu vastupidavust ja üldist ettevalmistust aga sellest ei kirjuta.
Seega siis jooksmiskilomeetreid tuli kokku 146 ja treeningkordi 12.
Rattasõidu kilomeetreid 100 ja kordi 3.
Need siin pole just eriti hiilgavad tulemused, aga midagi ikka. Võrdluseks niipalju, et 2006 märtsis jooksin vaid ühe korra 7 km ja rattaga ei käinud kordagi sõitmas. Seda aga sellepärast, et eelmine aasta olid märtsis veel superhead suusailmad ja põhirõhk läks seega lumel libisemisele.
Tõepärasema statistilise võrdluse eelmiste aastatega saab seega alates aprilli kuust, kus lund enam pole ja põhilised treeningud toimuvad joostes või ratast sõites.

esmaspäev, 2. aprill 2007

Pühapäeval kanuutama


Eeloleval pühapäeval on plaan WILO teamil Valgejõele proffide käe all kanuusõitu õppima minna. See saab üks huvitav reis olemas, sest minul on eelmine õhtu juubel olnud ja tõenäolislet näen ma kõike vähemalt topelt ja õhk, mis ma suust välja hingan on vähemasti plahvatusohtlik. Seega kallid kanuukaaslased riietuge tule ja veekindlalt!
Aga kui nüüd asjast rääkida, siis on on meil tõesti käesoleva hooaja eel üks kanuutrett plaanis. Praktiseerisime seda ka eelmine aasta ja ma pean tõdema, et sellest oli tublisti abi. Loodetavasti liigub pärast pühapäevast kogenud instruktorite käe all toimunudtreeningut meie kanuu veelgi kiiremini ja veelgi otsemini. Ma ainult ei tea kui kärestikuline see jõgi on ja kui palju nippe seal proovida saab? Kas kellelgi on infot selle jõe praeguse seisu kohta?
Infoks veel niipalju, et kellel soovi kaasa lüüa, siis info leiab www.nelson.ee

pühapäev, 1. aprill 2007

Ja saigi teoks!


Rõõm tõdeda, et meie esimene ühine rattatrenn sai laupäeval vaatamata kõigele teoks! Lühidalt kokku võttes: omajagu Pärnu maanteed sai läbi vändatud, teravaid elamusi õnneks ei olnud. (mõtlen siin igasuguseid hulle tsiklimehi ja autojuhte.), tuul oli nagu alati - minnes tagant ja kodupoole vändates vastu. Tagumik annab ka endast mõnusalt tunda, oleks nagu sadulas istunud :-)
Kõige parem meel oli minul isiklikult aga hoopis sellest, et meie naissoost teamikaaslane väntas oma elus esimest korda klippidega ja ei kukkunud kordagi ümber! See on hea algus - minul see alguses nii hästi ei õnnestunud.
OK, aitab küll. Järgmise trennini! Huvitav millal see tuleb, järgmisest nädalast lubas lund ja lörtsi hakata sadama...