Teen siis ka oma esimese sissekande siia blogisse ja kirjutan natuke Läti 36h seiklusspordi üritusest. Kõik sai alguse sellest, et märtsi lõpus juhuslikult xdreami foorumit lugedes otsiti liiget antud üritusele. Võtsin küll kohe nendega ühendust, kuid kuna ei suutnud otsustada, kas ikka minna või mitte, siis seekord jäi asi sinnapaika. Ca poolteist nädalat enne võistlust võtsid nad aga minuga ise ühendust ja lõpuks otsustasin, et ikka lähen. Otsijateks olid siis Martin Meri ja Arvo Ambel, kes on käinud juba päris mitmetel 36h üritustel.
Igatahes reedel 20. aprillil kell 12 startisime Tallinnast Läti poole teele. Mida lähemale Lätile jõudsime, seda kehvemaks ilm läks – päikest nägi järjest harvemini ja vihmahood olid üha sagedamad. Lätis oli teavas juba ühtlaselt hall ja kohati sadas vihma asemel lund ja lörtsi. Kõik see ei tõotanud just kõige lõbusamat võistlust. Võistluskeskus asus Vidrizi (60 km Riiast loodes) küla suht amortiseerunud spordihoones. Kohale jõudes oli üks Eesti team (Twister, kokkuvõttes sai 2 koha) ja Soome team juba kohal lesisid mattidel. Pakkisime ka ise oma asjad lahti ja üritasime magada. Vahelduva eduga õnnestus mul see ainult ca tund aega.
Õhtul kell 10 oli siis start. Stardis oli 15 võistkonda (13 sega ja 2 meeste, 3 tükki ei tulnud üldse kohale). Korraldajad kinnitasid igale meeskonnaliikme käele SI pulga, mida eemaldada polnud võimalik ja kehtis reegel, et kõik peavad punkti võtma 2 minuti jooksul. See tagas, et üksi meeskond ei saaks teha sohki. Väljas oli kottpime, sadas kerget vihma ja temperatuur oli ilmselt 0 lähedane. Esimene etapp (proloog, mille eesmärk oli teamide hajutamine) oli orienteerumine. See õnnestus suhteliselt hästi ilma suuremate vigadeta. Kuigi õnnestus juba esimese 10 minutiga jalad märjaks saada, olid muud riided veel suhteliselt kuivad ja tuju hea. Aega kulus ca 1h 25 minutit. (10.00-11.25)
Järgneva rattaetapi alguses tegime kohe vea, kuna keerasime liiga vara ära ja sattusime karjääri. Üritasime sealt lõigata õigele teele, kuid kogu otsimise peale kulus suhteliselt palju aega ning lõpuks läksime ikkaga tagasi suurele maanteele. Selleks hetkeks lakkas ratta spidomeeter töötamast kuna ratas oli paksult pori all ja oksad oli midagi paigast liigutanud. Ei hakanud ka ajakokkuhoiu mõttes uurima, mis viga. Õige tee polnud suurt parem, kuna enamus aega pidi ratast käekõrval lükkama ja jalgupidi mudas ja porilompides ronima. Metsast väljajõudes hakkas varsti kõvasti vihma, lörtsi, rahet ja muud jama sadama. Samuti tõusis tuul ja lagedal kruusa peal sõites õnnestus päris kiiresti läbimärjaks saada ja ära külmuda. Näpud, jalalabad ja näo tuulpoolne külg tahtsid juba külmast krampi tõmmata. Kuigi kohe varsti läksid täiendavad riided selga, siis leevendus oli ainult ajutine. Lisaks sõitsime seekord õigest teeotsast mööda ja tegime ca 3-4 km lisaringi. Sel hetkel käisid katkestamismõtted juba üsna tihti peast läbi. Edasi kulges tee üle põldude ja väikseid teid pidi. Seisma jääda ei saanud kuna kohe kui ei liigutanud valdas kogu keha jäine külmus ja värinad. Üks metstee kadus vahepeal täitsa ära ja ratast tuli lihtsalt ca kilomeeter läbi soise ja tiheda metsa tassida. Lisaks tegid korraldajad ka mõnusa üllatuse, et kohas kus sild pidi olema, seda tegelikult polnud. Samas kuna kehal enam eriti kuiva kohta polnud, siis polnud rattaga läbi jäise jõe ronimine ka eriti raske. (11.25- 4.10)
Pärast ca 4,5h rattaetappi jõudsime lõpuks kanuude juurde. Enne kanuudesse istumist lisasin veel Isci vesti riiete vahele, et täiendavalt sooja saada. Sellega ka mu riidevarud said otsa. Lätlaste kanuud olid muidugi kahekohalised nagu, meeskonnakaaslased juba kahtlustasid. See tähendas seda, et esimene ja viimane said sõuda, kuid keskmine pidi istuma kanuupõhjas. Õnneks läks pärast tund aega sõudmist juba valgemaks ja tänu sellele ka tuju natuke rõõmsamaks, samas vihma sadas ikka kogu aeg edasi. Esimese punkti otsimisel, tegime kohe kaks valepeatust, kuna ei tahtnud kohe kuidagi punktidest mööda minna. Peatuste ajal tabas meid kõiki aga eriti Martinit, kes pidi keskel liikumatult istuma, vappekülm. Ühes punktist sõitsid meist hooga mööda soomlased, kes samuti olid läbikülmunud, kuid samas tegid nad märksa kõvemini tööd sooja saamiseks kui meie. Me olime selleks hetkeks selgusele jõudnud, et võistlusest ei tule seekorda midagi välja, pigem tuleb võtta eesmärgiks lõpetamine ja külmaga võitlemine. Kanuuetapi eelviimases punktis pidime minema lahku ja üks meeskonna liige pidi jalgsi kõrvalt punkte otsima. Seda läks
tegema Arvo, kui meist parim ja kogenuim orienteeruja. Meie Martiniga pidime aga 4 km vastuvoolu sõitma. Enne viimast punkti ootasime Arvot, et koos üle jõe minna, see aga kestis ca 15 minutit, mis tähendas 15 minutit külmakrampidega võitlemist. Natuke eemal võsas üritas üks Läti meeskond teha lõket, mis samas aga oli keelatud. Kuna Arvo saabus varsti, siis ei näinudki kas see neil ka õnnestus. Pärast jõe ületamist tuli aga kanuu tassida ca 20-30 kõrgusest järsakust üles läbi sopa ja muda. Kuigi tegemist oli äärmiselt energiatvõtva pingutusega, sai sellega siiski kõvasti sooja. Selle kohta on olemas ka väike videolõik võitjate pingutusest http://www.raid.lv/Raid2007_LV.wmv . Videol on siiski ainult ülemine osa, mis oli juba suhteliselt lauge. Kanuuetapp kestis kokku ca 6h. (4.10-10.15)
Järgmine jalgsietapp oli juba natuke lõbusam kuna jooksmine või kõndimine oli ainus viis sooja saada. Võibolla kõige märkimisväärsem oli sellel etapil jõeületamine (sama mida mööda kanuutasime), õnneks leidsime suht madala kärestikulise koha ja ei pidanud päris üle ujuma aga ülepõlve vees tuli küll sumada. Punktid leidsime tänu Arvole suht täpselt aga liikumiskiirus kahjuks väga kiire ei olnud. Aega kulus etapil kokku ca 3,5 h. (10.15-14.00)
Sellel etapil sai ka selgeks, et kaasavõetud suur sokolaadi, energiatoodete ja muust söögivarust (mida võtsin kaasa niigi suure varuga) ilmselt jääb puudu ning tuleb hakata vähem sööma. Samas tänu külmale nõudis keha pidevat energiat ning tekkis väike mure kas ikka peab lõpuni vastu.
Viies etapp oli jälle rattaga. Õnneks muutsime viimasel hetkel oma trajektoori ning otsustasime minna ringiga suuremaid teid pidi, mitte otse läbi väikseid metsateid pidi. Nagu hiljem selgus oli see õige otsus, sest saime sel etapil parima aja (kokku aeg ca 3,5 h). Samas ei pääsenud ka siin ratta tassimisest läbi soise metsa ja tihnikute. (14.00-17.30)
Kuues etapp oli orienteerumine, kus oli 6 punkti ja iga liige pidi võtma kaks punkti. Martin võttis üksinda 2 esimest ja meie Arvoga suundusime 2 viimase juurde. Viimased 2 võttis küll ainult Arvo, kuna mina jäin muid keha vajadusi rahuldama. Etapil kulus aega natuke üle 2h. (17.30-19.45)
Järgneva rattaetapi alguses oli köie ülesanne, kus kogu meeskond pidi 2 minuti jooksul köie abil ronima kaldalt sillale ja sealt punkti võtma. Kuigi ülesanne oli suhteliselt lihte, kulus meil tänu Arvo väikesele äpardusele natuke rohkem aega ja finishis selgus, et saime selle eest 30 minutit trahvi. Samas said seda vist enamus võistkondi. Ilm hakkas sel hetkel juba hämarduma ja ka vihma jäi vähemaks, kuid märjad riided ja külm ilm oli ikkagi väga ebameeldiv kombinatsioon. Sellel rattaetapil tegime 2 suurt viga ja kaotasime sellega ligi 2h aega. Vead tulid eelkõige sellest, et meie peanavigaatoril Arvol tekkis vastupandamatu väsimus ja uni. Hiljem nakatas see ka mind ja Martinit ning viimased kilomeetrid pidime ratta kõrval jooksma või kõndima, et ära ei külmuks ja magama ei jääks. Päris lõpus läks ka endal pilt juba suhteliselt segaseks ja ma poleks iial uskunud, et ma nii lühikese aja jooksul võin niipalju hallutsinatsioone näha... Õnneks pakkusid aga etapi lõpus korraldajad sooja teed ja moosisaia, mis vähemalt mind turgutas täiesti üles. Kuna mul oli taskus ainult pool sokolaadi jäänud siis lahenes ka probleem kust saada lisasööki. Aega kulus meil sel etapil rekordiliselt palju ca 6h. (19.45-1.45)
Järgmine kanuuorienteerumine ei tõotanud samuti midagi head. Ca 3x1,5 km järvel (võin suurusega hetkel vabalt eksida) pidi otsima 3 punkti kottpimedas. Järvel oli lisaks mitu saart ja päris hull kõrkjarägastik. Esimese punkti leidsime suht õnnelikult. Pärast seda olin aga ma vist ainus kanuus, kes ei maganud ja üritas kuidagi punktid ikka kätte saada, samas kuna istusin ees, siis ei saanud ma kanuud tüürida ja kaart oli ka keskel istuva Martini käes (jällegi oli siin 2 kohta ja tänu metsikule külmale ja energiapuudusele tekkis tal pidurdamatu uni). Ma ei saa siiaamaani aru, kuidas me teise punkti nii kergelt leidsime, sest ma enda arust sõitsin juhtisin kanuud Martini ütluste järgi hoopis teise kohta:D Kolmas punkt tuli samuti imekombel suhteliselt lihtsalt vaatamata sellele, et tuli navigeerida saarte vahel ja nähtavus oli isegi lampidega ainult mõnikümmend meetrit. Aega kulus natuke alla 3h. (1.45-4.45)
Eelviimase jalgsietapi kohta ütlesid korraldaja ise “nice one”. Kanuuetapilt tagasitulles nägime Twisteri tiimi, kes just tuli sellelt. Nende kommentaar oli, et 4,5h-st pidi 3h kuni põlvini külmas mudas ja vees kõndima ja punkte oli äärmiselt keeruline pimedas leida. Kuigi hakkas juba valgeks minema, tegime otsuse, et sinna mudasse me seekord siiski ei lähe. Keha oli niigi läbikülmunud ja täiendav külmetamine oles võinud saada saatuslikuks. Võtsime ainult jalgsietapi ainsa kuiva punkti ja jätsime ülejäänus sinna mudasse. Sellega saime ka 3x2h trahvi. Hiljem selgus, et samuti tegid ka paljud teised tiimid. Samas osad, kes siiski otsustasid sinna minna ei saanudki kõiki punkte kätte ja kaotasid sellega isegi rohkem aega kui meie selle 6h tarhviga ja sinna mitteminemisega. Koos trahvidega oli aeg üle 7h, mis kokkuvõttes oli sel etapil kolmas aeg. (4.45-5.45)
Lõpp oli jälle rattaga, mille algus oli väga vaevaline kuna meeletu uni hakkas jälle kimbutama ja traktorite poolt ülesküntud metsateel polnud võimalik rattaga sõita. Sel korral õnnestus ka endal ratta peal magama jääda. Martin enda sõnul ei mäletanud kuni esimese punktini pea midagi. Arvol sel hetkel õnneks värskusehetk ja ta suutis meid ilusti punktini viia. Selles punktis jõudis meile järele üks läti tiim. See äratas meid üles ja leidsime, et neile küll kaotada küll ei tohiks ning lisasime kiirust ning viimased punktid võtsime täiskiirusel. Lõpuks finiseerisime isegi ca pool tundi enne neid lätlasi. Etapi aeg tuli 2h ja 15 minutit. (5.45-8...)
Kokkuvõttes saime 7. koha ja rajal olime 33 h 32 minutit. Trahvidena lisanus 6,5 h. Meeste seas olime esimesed kuna teine meeste tiima katkestas. Sisuliselt katkestasid 7 meeskonda. Ilmselt jääb see võistlus kõikidele osalejatele veel pikaks ajaks meelde ilma ja meeletu külma tõttu. Samas, mis ei tapa teeb tugevaks – ees ootavad veel juuni alguses Eesti etapp ja septembri lõpus Leedu etapp. Nendel loodaks pöörata rohkem tähelepanu juba ka võistlusmomendile:)
Lõpetamise õhtul ei olnud mitte ükski lihas valus, kuid endast andsid tunda ilma liialdamata kõik liigesed ja kõõlused, mis üldse olemas on. Tänaseks (st järgmiseks päevaks) on sellest alles veel mõlema labakäe väikese näpu poolsed tundetud küljed ja näpuotsad, mis said ilmselt külmakahjustusi...
Lisan hiljem ka pilte.
Igatahes reedel 20. aprillil kell 12 startisime Tallinnast Läti poole teele. Mida lähemale Lätile jõudsime, seda kehvemaks ilm läks – päikest nägi järjest harvemini ja vihmahood olid üha sagedamad. Lätis oli teavas juba ühtlaselt hall ja kohati sadas vihma asemel lund ja lörtsi. Kõik see ei tõotanud just kõige lõbusamat võistlust. Võistluskeskus asus Vidrizi (60 km Riiast loodes) küla suht amortiseerunud spordihoones. Kohale jõudes oli üks Eesti team (Twister, kokkuvõttes sai 2 koha) ja Soome team juba kohal lesisid mattidel. Pakkisime ka ise oma asjad lahti ja üritasime magada. Vahelduva eduga õnnestus mul see ainult ca tund aega.
Õhtul kell 10 oli siis start. Stardis oli 15 võistkonda (13 sega ja 2 meeste, 3 tükki ei tulnud üldse kohale). Korraldajad kinnitasid igale meeskonnaliikme käele SI pulga, mida eemaldada polnud võimalik ja kehtis reegel, et kõik peavad punkti võtma 2 minuti jooksul. See tagas, et üksi meeskond ei saaks teha sohki. Väljas oli kottpime, sadas kerget vihma ja temperatuur oli ilmselt 0 lähedane. Esimene etapp (proloog, mille eesmärk oli teamide hajutamine) oli orienteerumine. See õnnestus suhteliselt hästi ilma suuremate vigadeta. Kuigi õnnestus juba esimese 10 minutiga jalad märjaks saada, olid muud riided veel suhteliselt kuivad ja tuju hea. Aega kulus ca 1h 25 minutit. (10.00-11.25)
Järgneva rattaetapi alguses tegime kohe vea, kuna keerasime liiga vara ära ja sattusime karjääri. Üritasime sealt lõigata õigele teele, kuid kogu otsimise peale kulus suhteliselt palju aega ning lõpuks läksime ikkaga tagasi suurele maanteele. Selleks hetkeks lakkas ratta spidomeeter töötamast kuna ratas oli paksult pori all ja oksad oli midagi paigast liigutanud. Ei hakanud ka ajakokkuhoiu mõttes uurima, mis viga. Õige tee polnud suurt parem, kuna enamus aega pidi ratast käekõrval lükkama ja jalgupidi mudas ja porilompides ronima. Metsast väljajõudes hakkas varsti kõvasti vihma, lörtsi, rahet ja muud jama sadama. Samuti tõusis tuul ja lagedal kruusa peal sõites õnnestus päris kiiresti läbimärjaks saada ja ära külmuda. Näpud, jalalabad ja näo tuulpoolne külg tahtsid juba külmast krampi tõmmata. Kuigi kohe varsti läksid täiendavad riided selga, siis leevendus oli ainult ajutine. Lisaks sõitsime seekord õigest teeotsast mööda ja tegime ca 3-4 km lisaringi. Sel hetkel käisid katkestamismõtted juba üsna tihti peast läbi. Edasi kulges tee üle põldude ja väikseid teid pidi. Seisma jääda ei saanud kuna kohe kui ei liigutanud valdas kogu keha jäine külmus ja värinad. Üks metstee kadus vahepeal täitsa ära ja ratast tuli lihtsalt ca kilomeeter läbi soise ja tiheda metsa tassida. Lisaks tegid korraldajad ka mõnusa üllatuse, et kohas kus sild pidi olema, seda tegelikult polnud. Samas kuna kehal enam eriti kuiva kohta polnud, siis polnud rattaga läbi jäise jõe ronimine ka eriti raske. (11.25- 4.10)
Pärast ca 4,5h rattaetappi jõudsime lõpuks kanuude juurde. Enne kanuudesse istumist lisasin veel Isci vesti riiete vahele, et täiendavalt sooja saada. Sellega ka mu riidevarud said otsa. Lätlaste kanuud olid muidugi kahekohalised nagu, meeskonnakaaslased juba kahtlustasid. See tähendas seda, et esimene ja viimane said sõuda, kuid keskmine pidi istuma kanuupõhjas. Õnneks läks pärast tund aega sõudmist juba valgemaks ja tänu sellele ka tuju natuke rõõmsamaks, samas vihma sadas ikka kogu aeg edasi. Esimese punkti otsimisel, tegime kohe kaks valepeatust, kuna ei tahtnud kohe kuidagi punktidest mööda minna. Peatuste ajal tabas meid kõiki aga eriti Martinit, kes pidi keskel liikumatult istuma, vappekülm. Ühes punktist sõitsid meist hooga mööda soomlased, kes samuti olid läbikülmunud, kuid samas tegid nad märksa kõvemini tööd sooja saamiseks kui meie. Me olime selleks hetkeks selgusele jõudnud, et võistlusest ei tule seekorda midagi välja, pigem tuleb võtta eesmärgiks lõpetamine ja külmaga võitlemine. Kanuuetapi eelviimases punktis pidime minema lahku ja üks meeskonna liige pidi jalgsi kõrvalt punkte otsima. Seda läks
tegema Arvo, kui meist parim ja kogenuim orienteeruja. Meie Martiniga pidime aga 4 km vastuvoolu sõitma. Enne viimast punkti ootasime Arvot, et koos üle jõe minna, see aga kestis ca 15 minutit, mis tähendas 15 minutit külmakrampidega võitlemist. Natuke eemal võsas üritas üks Läti meeskond teha lõket, mis samas aga oli keelatud. Kuna Arvo saabus varsti, siis ei näinudki kas see neil ka õnnestus. Pärast jõe ületamist tuli aga kanuu tassida ca 20-30 kõrgusest järsakust üles läbi sopa ja muda. Kuigi tegemist oli äärmiselt energiatvõtva pingutusega, sai sellega siiski kõvasti sooja. Selle kohta on olemas ka väike videolõik võitjate pingutusest http://www.raid.lv/Raid2007_LV.wmv . Videol on siiski ainult ülemine osa, mis oli juba suhteliselt lauge. Kanuuetapp kestis kokku ca 6h. (4.10-10.15)Järgmine jalgsietapp oli juba natuke lõbusam kuna jooksmine või kõndimine oli ainus viis sooja saada. Võibolla kõige märkimisväärsem oli sellel etapil jõeületamine (sama mida mööda kanuutasime), õnneks leidsime suht madala kärestikulise koha ja ei pidanud päris üle ujuma aga ülepõlve vees tuli küll sumada. Punktid leidsime tänu Arvole suht täpselt aga liikumiskiirus kahjuks väga kiire ei olnud. Aega kulus etapil kokku ca 3,5 h. (10.15-14.00)
Sellel etapil sai ka selgeks, et kaasavõetud suur sokolaadi, energiatoodete ja muust söögivarust (mida võtsin kaasa niigi suure varuga) ilmselt jääb puudu ning tuleb hakata vähem sööma. Samas tänu külmale nõudis keha pidevat energiat ning tekkis väike mure kas ikka peab lõpuni vastu.
Viies etapp oli jälle rattaga. Õnneks muutsime viimasel hetkel oma trajektoori ning otsustasime minna ringiga suuremaid teid pidi, mitte otse läbi väikseid metsateid pidi. Nagu hiljem selgus oli see õige otsus, sest saime sel etapil parima aja (kokku aeg ca 3,5 h). Samas ei pääsenud ka siin ratta tassimisest läbi soise metsa ja tihnikute. (14.00-17.30)
Kuues etapp oli orienteerumine, kus oli 6 punkti ja iga liige pidi võtma kaks punkti. Martin võttis üksinda 2 esimest ja meie Arvoga suundusime 2 viimase juurde. Viimased 2 võttis küll ainult Arvo, kuna mina jäin muid keha vajadusi rahuldama. Etapil kulus aega natuke üle 2h. (17.30-19.45)
Järgneva rattaetapi alguses oli köie ülesanne, kus kogu meeskond pidi 2 minuti jooksul köie abil ronima kaldalt sillale ja sealt punkti võtma. Kuigi ülesanne oli suhteliselt lihte, kulus meil tänu Arvo väikesele äpardusele natuke rohkem aega ja finishis selgus, et saime selle eest 30 minutit trahvi. Samas said seda vist enamus võistkondi. Ilm hakkas sel hetkel juba hämarduma ja ka vihma jäi vähemaks, kuid märjad riided ja külm ilm oli ikkagi väga ebameeldiv kombinatsioon. Sellel rattaetapil tegime 2 suurt viga ja kaotasime sellega ligi 2h aega. Vead tulid eelkõige sellest, et meie peanavigaatoril Arvol tekkis vastupandamatu väsimus ja uni. Hiljem nakatas see ka mind ja Martinit ning viimased kilomeetrid pidime ratta kõrval jooksma või kõndima, et ära ei külmuks ja magama ei jääks. Päris lõpus läks ka endal pilt juba suhteliselt segaseks ja ma poleks iial uskunud, et ma nii lühikese aja jooksul võin niipalju hallutsinatsioone näha... Õnneks pakkusid aga etapi lõpus korraldajad sooja teed ja moosisaia, mis vähemalt mind turgutas täiesti üles. Kuna mul oli taskus ainult pool sokolaadi jäänud siis lahenes ka probleem kust saada lisasööki. Aega kulus meil sel etapil rekordiliselt palju ca 6h. (19.45-1.45)
Järgmine kanuuorienteerumine ei tõotanud samuti midagi head. Ca 3x1,5 km järvel (võin suurusega hetkel vabalt eksida) pidi otsima 3 punkti kottpimedas. Järvel oli lisaks mitu saart ja päris hull kõrkjarägastik. Esimese punkti leidsime suht õnnelikult. Pärast seda olin aga ma vist ainus kanuus, kes ei maganud ja üritas kuidagi punktid ikka kätte saada, samas kuna istusin ees, siis ei saanud ma kanuud tüürida ja kaart oli ka keskel istuva Martini käes (jällegi oli siin 2 kohta ja tänu metsikule külmale ja energiapuudusele tekkis tal pidurdamatu uni). Ma ei saa siiaamaani aru, kuidas me teise punkti nii kergelt leidsime, sest ma enda arust sõitsin juhtisin kanuud Martini ütluste järgi hoopis teise kohta:D Kolmas punkt tuli samuti imekombel suhteliselt lihtsalt vaatamata sellele, et tuli navigeerida saarte vahel ja nähtavus oli isegi lampidega ainult mõnikümmend meetrit. Aega kulus natuke alla 3h. (1.45-4.45)
Eelviimase jalgsietapi kohta ütlesid korraldaja ise “nice one”. Kanuuetapilt tagasitulles nägime Twisteri tiimi, kes just tuli sellelt. Nende kommentaar oli, et 4,5h-st pidi 3h kuni põlvini külmas mudas ja vees kõndima ja punkte oli äärmiselt keeruline pimedas leida. Kuigi hakkas juba valgeks minema, tegime otsuse, et sinna mudasse me seekord siiski ei lähe. Keha oli niigi läbikülmunud ja täiendav külmetamine oles võinud saada saatuslikuks. Võtsime ainult jalgsietapi ainsa kuiva punkti ja jätsime ülejäänus sinna mudasse. Sellega saime ka 3x2h trahvi. Hiljem selgus, et samuti tegid ka paljud teised tiimid. Samas osad, kes siiski otsustasid sinna minna ei saanudki kõiki punkte kätte ja kaotasid sellega isegi rohkem aega kui meie selle 6h tarhviga ja sinna mitteminemisega. Koos trahvidega oli aeg üle 7h, mis kokkuvõttes oli sel etapil kolmas aeg. (4.45-5.45)
Lõpp oli jälle rattaga, mille algus oli väga vaevaline kuna meeletu uni hakkas jälle kimbutama ja traktorite poolt ülesküntud metsateel polnud võimalik rattaga sõita. Sel korral õnnestus ka endal ratta peal magama jääda. Martin enda sõnul ei mäletanud kuni esimese punktini pea midagi. Arvol sel hetkel õnneks värskusehetk ja ta suutis meid ilusti punktini viia. Selles punktis jõudis meile järele üks läti tiim. See äratas meid üles ja leidsime, et neile küll kaotada küll ei tohiks ning lisasime kiirust ning viimased punktid võtsime täiskiirusel. Lõpuks finiseerisime isegi ca pool tundi enne neid lätlasi. Etapi aeg tuli 2h ja 15 minutit. (5.45-8...)
Kokkuvõttes saime 7. koha ja rajal olime 33 h 32 minutit. Trahvidena lisanus 6,5 h. Meeste seas olime esimesed kuna teine meeste tiima katkestas. Sisuliselt katkestasid 7 meeskonda. Ilmselt jääb see võistlus kõikidele osalejatele veel pikaks ajaks meelde ilma ja meeletu külma tõttu. Samas, mis ei tapa teeb tugevaks – ees ootavad veel juuni alguses Eesti etapp ja septembri lõpus Leedu etapp. Nendel loodaks pöörata rohkem tähelepanu juba ka võistlusmomendile:)
Lõpetamise õhtul ei olnud mitte ükski lihas valus, kuid endast andsid tunda ilma liialdamata kõik liigesed ja kõõlused, mis üldse olemas on. Tänaseks (st järgmiseks päevaks) on sellest alles veel mõlema labakäe väikese näpu poolsed tundetud küljed ja näpuotsad, mis said ilmselt külmakahjustusi...
Lisan hiljem ka pilte.
