Kui juuli lõpp kulus puhkamisele, siis augustikuu võistlused sai avatud 2. augustik Siku matkaseiklusega, mis toimus Võrumaal Lasva lähedal. Polnud kunagi varem antud võistlusel osalenud, kuid kuna Tõnul ja Taagol (kes enam-vähem kohalik mees) oli tekkinud idee sellest osa võtta, siis õnnestus ka mind pehmeks rääkida. Samal ajal toimuva Koprakarika
orienteerumisvõistluse 1. päevast pidin seetõttu loobuma.Võistlus ise kujunes minu jaoks vägagi erinevaks kõikidest muudest seiklusvõistlustest. Mitte ainult sellepärast, et antud võistlusel tuleb rajaplaneering teha igal võistkonnal ise, sest punktide läbimise järjekord on vabalt valitav (mis on tore), vaid ka seetõttu, et minu jaoks sattus kohe eriti kehv päev olema... Algus oli siiski paljutõotav. Saime endale ning ratastele ette riputada numbri nr 1, sest olime olnud esimesed registreerujad.
Rajaplaneeringuga saime stardi järel üsna kiiresti hakkama. Otsustasime rattaga võtta vaid 3 punkti, mis jäid ühele poole Vällamäe orgu ning seejärel suunduda kanuuetapile. Rattaraja alguses pandi kohe gaas põhja, ja mul oli pääris palju tegu, et järele jõuda. Õnneks olid Tõnu jõuvarud lõputud, ja nii ta siis lükkas kohe algusest peale mind üsna tublisti. Kanuusse jõudsime vist kolmanda võistkonnana, esimesed olid juba eest ära jõudnud teise järve serva. Otsustasime ka kanuupunktid võtta eesminejate järel, mis aga ei olnud vist väga hea mõte.. Igatahes jõudsime taas KM sisustuse meestele järele ning müttasime kohati koos nendega, ja kohati üksinda esimese kahe kanuupunktiga roostikus kraavide otsi tulutult kammides; niimoodi ikka tubli mitukümmend minutit. Nii, et paljud võistkonnad, kes hiljem meie järel tulid, liitusid. Mõned võistkonnad, kes kanuupunkte vastupidises järjekorras võtsid, jõudsid juba ringiga vastu tulla.. No, ei olnud tore, aga midagi kanuus istudes ka teha polnud, sest kaarte oli vaid üks. Lõppkokkuvõttes leidsime need punktid siiski tunde järgi kätte ning seda ilma kaardita; samal ajal kui vaene Tõnu armutult roostikus sumpama pidi..
Jooksuots kulges mul samuti vaevaliselt. Ja mitte ainult sellepärast, et ma palavas leitsakus üldse ei jaksanud. Korraldajatel oli nimelt rajale planeeritud märksa suurem vimka kui need trikiga kanuupunktid.. Rada kulges Kütiorgu pidi piki ovraage ja ümberkaudseid matkaradu. Tõusu oli ikka täie raha eest. Seda eriti kaugeimas raja servas, kus punkt oli märgitud kõige suurema uhteoru otsa, mis asus teisel pool orgu. Ka oru ületamine oli juba väga raske. Aga see, et punkti märgitud kohas ei olnud, oli küll halb üllatus. Seetõttu sai lolli järjekindlusega veel mitu korda üles-alla käinud, mis sest, et esimesel korral juba pilt käpuli turnimisest suht taskus oli.. No, võistluseelsel instrueerimisel öeldi, et kõik on legendis kirjas; ja see võib rääkida paljutki.. Antud punkti legendiks oli suusataja. No, tegelikult pani ikka kohe mõtlema küll, et täielikus padrikus asuvas ovraagis suusatada saab... Mõistus oli juba täitsa otsas, sest olime antud kohal juba ca 45 min. tammunud. Suundusime siiski paari võistkonnaga, kes hiljem meiega liitunud olid, Kütioru slaalominõlvale. No, ja muidugi - punkt asus lõpuks suusatõstuki all kõige kõrgema mäe otsas; loomulikult kaugeltki mitte seal, kus see kaardi järgi olema pidi.. Muideks, ühe punkti legendiks olid pildi peal seened, mis aga võistluse alguseks ära korjatud olid... Võta Sa nüüd kinni, kumba rohkem usaldada, kas kaarti või piltlegendi.. Lõpuks otsustasime ära jätta ka ujumise üle järve ning jooksime ringi ümber järveotsa, sest miski ei motiveerinud mind seda väikest ajavõitu püüdma.
Tagasietapil ratastega jäi võtta enamik rattapunkte. Nendega saime enam-vähem veatult hakkama; vahepeal sai Tõnu ka paar korda ujuda, sest üks punkt asus pisikesel saarel, teine keset järve asuval parvel. Viimasest ujumispunktist tuli suunduda võistluskeskusesse, kus tuli läbida veel lisaülesanne, milleks oli rattavahetusala pindala mõõtmine. No, sellega rabistasime ehk liialt. Igatahes mõõtsime-arvutasime selle tunduvalt väiksemaks (370 rm), kui see tegelikult oli (ca 570). Vaid pisut-pisut rohkem pakkudes oleks andnud see meile teise koha segavõistkondade seas. Aga tühja sellest enam. Kokkuvõttes siis tasuks kolmas koht. Tulemused.
Vaatamata kõigele, sai Taago seiklusspordi maitse suhu ning sellest ka üsna innustust. Nüüd on WILO tiimil ka üks hing juures ja juures on ka üks uus päevakute aktiivne tarbija:)
Kui see üks valesti olev punkt välja jätta, siis oli tegelikult väga lahe võistlus. Tohutult raske maastik, aga samas väga ilus - antud RMK radadele tahaks tagasi! Ja pärast võistlust mahtusid pea kõik võistlejad saunalavale ära. Arutleda sai rajaplaneeringu üle ning vaielda elavalt teemal, kas ringi ümber järve on otsem või mitte:) Antud saunast suundusime peale autasustamist Roosisaarele järgmisesse sauna.
Järgmise päeva hommikul suundusin Võrust pisut Tartu poole, et startida Koprakarika II päeva rajale. Viimane ei olnud ilmselt tark otsus. Suutsin esimese kahe punktiga vead teha harjumatu mõõtkava ning olematu keskendumisvõime tõttu. Seejärel loobusin jooksmast. Raske oli. See-eest näitasin kõigile hädas olijatele nende kaardilt, kus nad asuvad; ning kolme lapsega läksime koos lausa punktini, sest meil oli sama tee.. Ühesõnaga kujunes sellest võistlusest sõna otseses mõttes üks pühapäevane matk..
Edasi tuli minu jaoks paar päeva täielikku musta auku, sest suutsin tõsiselt haigeks jääda, mistõttu olin rohkem kui 39-kraadise palavikuga lapiti maas. Keset suve. Polnud ime, et see matkaseiklus nii raske oli. Ilmselt oli vimm juba sees...
Pildid: 1. Katre, 2. autorit kahjuks ei mäleta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar