Pikk ots Kõrvemaal

Sel ajal kui mõningad laupäeval Rocca al Mares aastalõpu maratoni jooksid, käisime me Roometiga Kõrvemaal. Algul pidi sellest kujunema (vähemalt minu ettepaneku kohaselt) üks pisut pikem matk värskes õhus & Kõrvemaa ilusal maastikul.


Tegelikult kujunes aga matkaideest hoopis 2.39.25 jooksuots. Plaan oli läbida suurem osa Kõrvemaa kõige pikemast matkarajast, mis kulgeb Peterburi maanteelt Aegviitu ja on ca 35 km pikk. Korra oleme seda sõitnud ka ratastega; seega kujutasin enamvähem ette, milline trass ees ootab - väga ilus rada üle rabade ning mööda oose ning ilusat männimetsa. Kuna lund ei ole, siis tuli ju midagi alternatiivset välja mõelda. Kohe peale jõulu tekkis hirmus tahtmine metsa minna...


Kõigepealt sai siis viidud üks auto Kõrvemaa keskusesse ning teisega sõitsime läbi Kõrvemaa maastiku, mis tähendas üsna pikka otsa kurvilistel kruusateedel. Sai siis auto jäetud teisele poole Soodla jõge kena väikese järve äärde mitte väga kaugele Peterburi maanteest.


Metsavahel läks väike vihmasadu ning suhteliselt pime ilm meelest & pigem tundus hoopis kahtlaselt soe olevat. Lõpuks jäi vihm ka päriselt järele. Sai isegi mõtiskletud, et mõnel aastal on jaaniööl (mis teatavasti on valge) ka vaid 6 kraadi sooja, nagu eilegi. Varsti vist ei saagi enam aru, kas on jõulud või jaanipäev... Sammal oli igatahes täitsa roheline ja männimets näeb ka suvel üsna samasugune välja...


Siiski said jalad üsna kiirelt märjaks, sest rabas olevad laudteed oli kohati mõnesentimeetrise veega üle ujutatud. Üldse oli veetase järvedes, jões ning rabalaugastes väga kõrge. Kohati tundus, et hakkavad kohe üle ääre ajama. Kohtusime ka paari suurte seljakottidega matkajatega ning ka ühtedele laigulistes riietes matkajatele sai 'jõudu' soovitud. Raba peal oli ka üks seltskond räätsadega müttamas. Ja üks metskits näitas meile ennast ka.


Ka leidus lõpu eel metsas üsna mitu orienteerumispunkti, mis vist mingist üritusest sinna koos nuputamisülesannetega jäetud oli (no, ei saanud ju niisama neist mööda joosta:)).


Lõpu eel hakkas samm juba natuke töntsiks muutuma. Aga arvasin, et pääseme ca 20 min. kiiremini. Trassi pikkuseks kujunes 22.91 km. Siiski oli ajastus ülitäpne. Nimelt ootas poole kolmest meid Kõrvemaa keskuses ekstra meie jaoks soojaksköetud saun. Kohale jõudsime 14.31:) Pärastine supp maitses ülihea!



Pilte ei teinud, sest fotokas ununes maale. Aga üks selleaastane novembri lõpu lumine Kõrvemaa pilt siis siia.. Äkki selle peale tuleb natuke lund ka...

Pühad

Sellaastased pikad pühad said auga sisse pühitsetud. Peaaegu sohki ei teinud ning lausa kolm päeva järjest tegelesin mina (tiimi nimel siin ei kõnele) peaasjalikult saunas käimise, söömise ja laua katmise-koristamisega. Trennist hoidsin kaarega eemale:) Tihastele tuleb ju ikka ka pekki hoida...

Väike tõde on siiski ka see, et pühade eel ning järel sai siiski paar jooksuringi üle vaadatud. Sel ajal kui Hannes Norras suusakilomeetreid kogub, käisime me Roometiga Viimsi metsi ja Viljandi järveäärt inspekteerimas. Kõik jooksurajad olid alles; ainuke asi, mida polnud, oli lumi.

Kui jõulueelne jooksuring siravas päikesepaistes (59.14 min; ca 9km) läks liiga kergelt, siis pühadejärgne jooks ümber Viljandi järve oli minu jaoks päris raske. Ehkki taas paistis/loojus päike, puhus samal ajal ka jäine tuul, ja esimene pool tundi oli minu jaoks üsna vaevaline. Ikkagi oli tore vanu häid radu ja aegu meelde tuletada ning keskkooli õuest peaaaegu läbi joosta... Järveäärsed terviserajad on kõik kenasti korda tehtud. Kokku kulus aega 1.13 ja raja pikkuseks sai mõõdetud vist 12,8. Jooksime suhteliselt järve äärest, mis on küll tunduvalt mägisem, kuid ilmselt siiski lühem kui järvejooksul tavaliselt kasutatav trass...

Mis siis veel? Uue aasta hakul on kombeks midagi lubada. Mitte, et mina peaksin kogu WILO tiimi eest uusaastalubadused välja käima, aga teen otsa lahti...

Järgmiseks aastaks julgeks hetkel lubada vaid seda, et oleme suure tõenäosusega 27. jaanuaril esindatud talvisel Winter Xdreamil Nelijärvel. Kui Tartu Maraton ikka toimub, siis sealses stardis saab 17.veebruaril vähemalt 2/3 tiimist esindatud olema. Ootame lund...

Edasise osas on kõik veel lahtine. Uue hooaja valguses BMW Sauber juba testib meie erinevaid liikmeid, kuid midagi kindlat Xdreami tulevase võistkonna komplekteerituse või WILO teami jätkamise osas veel otsustatud ei ole...

Kena vana aasta lõppu!

Rahulik treeningnädal

Kiire nädala kõrval on trennielu kannatada saanud. Mnjah. Natuke on sellegipoolest liigutatud, aga ainult natukene. Sellest andis märku ka mu tänane spinningupulss, mis ikka kohe kuidagi üles ei tahtnud minna. Ikka pidi algul tükk aega punnitama, et 110 kätte saada:) Paar korda sai ka pulsi ikka päris üles, aga kohe läks kolaki alla tagasi. Tippvorm? Pigem vist on organism üsna palju puhata saanud... Aga vähemalt oli täna jälle teada-tuntud treener Peep olemas & igale raskemale mäele järgnes kergem lugu. Peaaegu. Et siis 1.32 ja keskmine pulss 127:)

Lisaks sai laupäeval ka üks korralikum jooksuots tehtud. Rajal oli WILO tiimi vähendatud koosseis. Roometi jaoks ei olnud see võibolla väga korralik jooksuots, kuid minu jaoks paistis päris karm: 1h13 min, kilomeetreid vist 12.6. ; keskmine pulss 159! ja kalorikulu 692. Põhjus selles, et mina vudisin kohati elu eest Roometi kannul. Reedene 'pisut' pikaks veninud jõulupidu oli lihtsalt oma töö teinud.. Ei, alkohol vist siiski ei võitnud; unetunde jäi lihtsalt väheseks;) Aga tegelikult oli väga hea, et käidud sai, muidu oleks nädala skoor ikka väga niru, sest treeningkordi kogunes kokku vaid 3.

Nüüd siis tuleb vaikselt jõulureziimile lülitada. Loodan, et verivorstisöömistrennist tohib viilida või siis tuleb vähemalt selle vahepeal ennast pisut liigutada. Lootus valgetest pühadest ei kustu ka...loota ju tohib..

Oli alles trenn...

Eile siis sai juba tavakskujunenud spinningus käidud, ja kuna suusalund niikuinii ei ole, siis on see kolmapäevane sisetingimustes väntamine, ujumine ning saunas seltskonnaga muljetamine juba päris mõnusaks vahepalaks kujunenud. Viimasel nädalal peale paari kergema jooksuotsa, spinningu ja bodypumpi rohkem jõudnud ei olegi.

Aga eilne spinning ei kujunenud üldse tavapäraseks... Meie treener Peep (Mikli) oli ära ning trenni andis Raido (Kodanipork). Noh, jah...algus oli üsna normaalne. Isegi puhkepause tundus liialt palju olevat, kuid muusikavalik sootuks teisem ja karmim. Kuid muidu polnud hullu. Aga kui ca 40 min. sai sõidetud, siis... tundus, et on küll juba teine tera. Tõusud ja laskumised, tõusud nii sadulas kui ka püsti, ja puhkepause ei tulnudki nagu eriti... Jah, muusika läks üha rajumaks, ja minu (meie) lemmiklaule, nagu 'Vitamiin, anna jõudu..' ei tulnud. Ainult karm töö, mida oli ka kõigi nägudelt näha. Ja paistab, et nii mõnigi lootis, et ehk seekord pääseb siis tunniga varasema pooleteise asemel, kuna trenn palju intensiivsem. Mina ka. Tühjagi. Kui tund täis hakkas tiksuma, ütles treener, et nüüd aitab soojendusest... Aega kulus siis 1.30 ja kaloreid 680 kanti.

Lahe teada, et ma polnud ainuke, kes arvas, et eilne trenn kuidagi märksa karmim välja kukkus. Lisaks minule, kui tuntud mitte-rattasõbrale, arvas nii ka Heiti, kel ka väga värvikas lugu eilsest spinnamisest oma blogis.

Suusadoseering suureneb

Täna sai siis juba teistkordselt Kõrvemaal suusatamas käidud. Ühistreening jäi ära, sest Hannes ravis pead (sorry, võibolla ka mitte, kuid kooli kokkutulek tal igatahes oli...).

Kui Tallinnas oli ilm natuke nukker ja löpane, siis Kõrvemaal oli sulailma ainult aimata. Lund oli reedega võrreldes veidi juurde tulnud, ja seega musti kohti rajal veelgi vähem. Rada oli väga hea. Ja mets endiselt ilus. Kohati oli sulalumi, jää ning kõva rajapõhi kõik korraga tunda, seega heast libisemisest rääkida ei saanud. Rahvasti oli päris palju (s.t. autosid), kuid rajal neid väga palju ei olnudki (kui keskuse ümbrus välja arvata).

Sai taas (kogemata) tehtud 16 km ring ning aega kulus 1.22; kaloreid 730. Oli natuke raskem kui reedel. Samas tempo oli sama. Sõitsime Roometiga üksteise sabas ja seetõtttu oli tal (taas) eksklusiivne võimalus näha minu kahte lähemat tutvumiskontakti suusarajaga. Üks oli ikka tõsine matakas konarlikul laskumisel, mis oli ai-ai-kui valus. Külg on vist küll homme sinikaid täis. Bikiinidest tuleb ilmselt mõneks ajaks loobuda. Teine kukkumine oli puhtalt oma pudrude jalgade tulemus. Ei mäletagi millal viimati kukutud sai; aga noh, sel nädalal juba ikka liigutatud ka - teist nädalat järjest tuli rohkem kui 6-tunnine treeningnädal. Kokku on vist 6.07 ('vist' sellepärast, et oskasin sel nädalal oma pulsikellast ilma jääda:(, tuli siis väike liitmistehe teha). Eelmisel nädalal oli ca 6.17. Ujumisi seal sees ei ole, sest siis ei ole kella käe peal.

Aga nüüd siis lubab sulailma ning ei tea, millal jälle suusatada saab... Aitäh kõigile treeningkaaslastele - sattus kuidagi toredalt nii, et mitte kordagi ei käinud trennis sel nädalal üksinda.

Pilt: Kõrvemaa mets; Assar Jõepera

Suusahooaeg avatud

Kolmapäevases spinningutrennis levisid kuuldused, et Kõrvemaal on 19 km ring täiesti olemas. Kahtluseid oli, kuid suud said kõigil vesiseks. Ja tuli siis ju järele proovida. No, osad käisid eile, minu kord jõudis kätte täna. Tõsi ta on - rajad olid täiesti sisseaetud! Emotsionaalselt oli väga mõnus. Mets oli uskumatult muinasjutuline! Kuna hakkas juba pimedaks minema, sai võetud ette 16 km ring. Aega kulus ca 1.20. Pärast veel Kõrvemaa saun oma tuntud headuses.

No, paar lisasentimeetrit lund võiks juurde tulla. Traktor oli tõusudel natuke mulda üles kündnud.. Aga eile Nõmmel jooksmas käies oli sealgi lumeeufooriat tunda. Ja kunstlumerada on Nõmmel ka täiesti OK. Aga liiga lühike ja igavam kui Kõrvemaal...

Pilt on tehtud eelmise aasta 1. novembril Kõrvemaal; kuid ega praegune pilt ei jää sellele sugugi alla. Autor: Assar Jõepera

Esimene ühistreening

Täna on päev, mil kalendrisse võib teha ristikese, kuna sai tehtud WILO hooaja esimene ühistreening. Saime velodroomi juures kolmekesi kokku ning jooksime rahulikult Pirita jõeäärseid kalamehi lõbustades, Botaanikaaia põõsaste vahel ning suusaradadel päikesepaistes. Kerge oli, ja tempo oli selline, et sai mõnusalt juttu ajada. Aega kulus kokku 1.17, minu kalorikulu: 682. Ring oli vist ca 12 km pikk, kuid täpselt ei mäleta. Roometil peaks träkk kuskil maas olema.

Lisaks käisid õhtul veel kadrisandid. Kokku 3 ja pool tükki:) Pilte tegin ka nende lahkel loal. No, järgneval aastal peaks õnne ikka rohkelt tulema. Herneid sai terve tuba täis:)

infoks

ACG Winter Xdream'i ajakavas on toimunud väike muudatus:

Aeg: pühapäev, 27. jaanuar 2008

Koht: Nelijärve Puhkekeskus

Formaat: sarnane varasemate Winter Xdreamidega, aga mitte täpselt...

Liikumisviis: võistkonna vabal valikul - jalgsi, suuskadel, räätsadel, ratastel, kelguga, uiskudega jne. Rajal üks põnev lisaülesanne

Registreerimine algab: 1. jaanuar 2008

pole kunagi veel talvisele xdreamile sattunud. Ka seekord pole ajastatus ideaalne (03.02 oleks parem olnud), kuid tahaks proovida...

puhkus

Kuna blogi on juba mõnda aega 'uinunud', on aeg väikeseks äratuseks. Mis vahepeal juhtunud? Õige vastus. Ei midagi erilist.

Siiski on vahepealne kuuajane puhkuseperiood läbi saanud, ning treeningutega taas vaikselt pihta hakatud. Teised äkki kirjutavad oma treeningmahtudest ise. Mina isiklikult olen rohkem tubasemale spordile rõhku pannud ning avanud bodypumpi ning spinninguhooaja. Plaan on mõnda aega jagada end kahe klubi vahel - Fittest ja Arctic Sport. Viimased nädalad käisin Fittestis nii bodypumpis kui ka spinningus, kuid kuna väike seltskond multisportlasi on organiseerinud Arcticus päris oma spinningutrenni, siis sattus minulgi võimalus selle üritusega liituda. Igatahes tundub päris asjalik - treeneriks rattur Peep Mikli, kes väga ei hellita ning järgmisel korral on plaanis ka pisut pikem treening välja kaubelda. Olmetingimused on ka head; ja saab peale trenni ujuda ja saunatada. Tore, et Maret viitsis sellist ettevõtmist orgunnida.

Lisaks on paar korda ka jooksurajale ja niisama ujuma satutud, kuid ülisuurt treeningkoormust siiski peal ei ole. Üheks põhjuseks on ka see, et spordi mõistes puhkeperiood läks sujuvalt üle teiseks puhkuseks ja nüüd olen mõnda aega kodune. Tjah, teisest küljest on rohkem aega treenida, kuid nii distsiplineeritud-motiveeritud ma nüüd ka ei ole ;)...

hooaeg 2008

Nüüd on vist küll kõikvõimalikud sellehooajased hooajalõpuüritused peetud (kohale igale poole ei jõudnudki).
Järgmiseks aastaks pole küll veel mitte ühki märki maha pandud, kuid üks mis kindel - 2008. aasta võistlushooaeg tuleb niiehknii:

• Icebug 25h 12.-13. 01.2008
• Winter Xdream 03.02.2008
• Xdream 2008:

1. 27.04.2008 KLOOGA
2. 28.-29.06.2008 KARKSI-NUIA öine
3. 24.08.2008 PAIDE sprint
4. 5.10.2008 VIITNA

• 8.rogaini maailmameistrivõistlused (24-tunnise kontrollajaga) 13.-14.09 2008 Karula rahvuspargis

teolt tabatud

väike fototagasivaade möödunud hooajale...

Ka Portugalis tehakse multisporti

Täiesti juhuslikult sattusin aktiivses vestlushoos huvitava info otsa. Nimelt, 2.-9. detsembril toimub Portugalis 72-tunni XPD Race 2007, mille rada käib läbi maalilise Estorili ranniku ning Sintra-Cascais looduspargi territooriumi. Rada ise on ca 500 km pikk, erinevaid spordiliike, mida rajal kasutatakse on ca 11. Tegemist on esimese selletaolise multispordiüritusega Portugalis ning see on ühtlasi MMi kvalifikatsioonvõistluseks. Rohkem infot siin.

Eestlasi esialgu veel kirjas ei paista olevat, kuid osaleda peaks olema võimalik kõigil. Seega, Tõnu - teil peaks hooaja lõpuks 2x36h välja tulema küll:))

Ilmselt oleks sellest üritusest päris lahe osa võtta, sest kogu Estorili rannik ning ka Sintra mägi on sellised piltpostkaardi vaadetega kohti täis ja kliima on siin ka oktoobrikuu kohta uskumatu. Kahe päeva jooksul, mis siin oldud, on olnud rannailm, ja suplejaid Atlandi ookeanis jagub! Tänu mõningatele jooksuringidele eile õhtul ja täna päeval (treeningkilomeetrid kogunevad) on mul osa maastikust kindlasti juba selge. Samas on siin ka mõned ookeaniäärsed kaljuseinad & koopad, millel tõsist kaljuronimist saab harrastada, seega turnimisel jääksin kindlalt hätta:) Illustratiivset pilti praegu lisada ei saa, sest fotoka aku tühi & laadija jäi.....

Piia

PS! blogimine siin on päris huvitav (kõik instruktsioonid on portugalikeelsed...)

Kuidas edasi?

Hooaeg on nüüdseks läbi ning seetõttu paistab ka blogimismaterjalidega kriis käes olevat. Isegi natuke kahju. Ja kahju ei ole mitte seepärast, et hooaeg läbi sai, vaid pigem seetõttu, et blogi muutus juba päris popiks, ja nüüd siis tuleb nagu pood kinni panna...

Või kuidas?

Igatahes jääb minu lähimateks suuremaks väljakutseteks Harku metsa konarlike radade nautimine, ja ehk sekka ka pisut ujumist & bodypumpi puhkamise ning õppimise vahele. Selline 'tavaline elu' vaevalt kedagi huvitab; ja tegelikult ei viitsiks sellest kirjutada ka. Aga mulle see isegi meeldib, et hetkel pole mitte ühelegi üritusele kirja pannud ega ära lubanud. Kui lund tuleb, siis ehk saab suusad ikka välja otsitud, kuid hetkel ei tea lubada:)

Paar hooajalõpuüritust ootab siiski veel ees. Seega muljeid möödunud hooajast veel jagada saab. Mida võiks meenutada? Minule isiklikult jätsid kõige eredama mälestuse kaks pikka ning esimest korda läbi tehtud rada - Vasaloppet ning Tartu rattamaraton. Oli raske, samas ületamatu ka mitte. Pigem oli huvitav - rada oli võõras ning oma võimeid jagada ei teadnud. Oli melu. Vasaloppeti melu on juba omaette kirjatükki vääriv teema... Ja muidugi on värskelt meeles äsjatoimunud rogain. Ka see oli teatud mõttes uus kogemus. Endasse tuleb uskuda.

Mitte ühelgi selleaastasel xdreamietapil ei suutnud me end 100% realiseerida. Sellele vaatamata oli seiklus täiesti olemas. Saime aru, et meil potentsiaali jätkub küll ja veel.

Siiski tundub, et uue motivatsiooni kogumiseks on vaja näljas olla. Ei tea ainult kui kaua...praegu on küll kõht täis...

Pildid: Eelmise aasta öine xdream Kurgjal; start (autor: SK Xdream) ning finish (Hannes)

Rogain - Tõnu kommentaar

Sellest, mis rajal toimus kirjutas Piia juba üsna põhjalikult. Seega pigem väike jutt tagantjärgi tarkusest:)
Kui laupäeva õhtul peale võistlust olin tulemusega väga rahul, siis pühapäeval hakkas tegelikult hing pisut kripeldama. Meeles püsis segade võitja lause, et kuna eelmine aasta olime 3ndad, sel aastal 2-d siis järgmine oleme 1-d. Hakkasingi siis uurima ja mõtlema, et kas see oleks olnud võimalik:D Kuigi esialgu tundub 10 punkti suht suure vahena, siis natuke parema vormi juures oleks see olnud suht lihtsalt teostatav, eelkõige viimaste punktide valiku juures, kus oleks 7-9 puntki saanud suht lihtsalt juurde, kui oleks varem kulutanud ca 15-25 minutit vähem aega(näiteks minu krambid, alguses kohe jõe ületamine joa kohalt, mitte minnes ringi üle silla jms) ja/või enesusk oleks suurem olnud. Ehk kui natuke paremini oleksime valmistunud poleks ka esikoht olnud võimatu. Igatahes järgmine aasta ei korda ma oma selleaastast füüsilist ettevalmistust enne rogaini (st viimase 5 nädala jooksul 2 võistlust ja paar kerget trenni, muidu peamiselt puhkus (erinevate asjaolude kokkulangemisel)). Ja veel natuke kauem viita aega kaardiga enne starti. Küll siis tuleb ka esikoht, eneseusku peaks nüüd juba olema:D Ok see kõlas juba nagu Pulleritsu hädaldamine oma blogis:D

Muidu oli võislus väga hea ja pani väga positiivse punkti hooajale. Järgmine aasta on siis võistkonna nimi WILO TEAM 128!

Rogain - punkt hooajale

Eile toimunud rogain paistab tagantjärele palju muljeterikkam kui see rajal olles tundus... Isegi pisut omapärane, sest seekordne rogain oli eelmistega (mida on kokku olnud 3) võrreldes kõige vastuolulisem. Nagu oli seda ka laupäevane ilm - vahepeal päike, vahepeal vihm ning korra isegi mõlemad ühekorraga.

Hommik enne rogaini oli nagu sinine esmaspäev. Kuidagi ei saanud ennast (ja oma mõtteid) liikuma, läätsed ununesid vannituppa, kohvigi ei jõunud lõpuni juua ja kuna rutiinid olid võistluspaigas kuidagi sassis, ununes mu kaasavõetud tavapärane rohigi võtmata.. Parema meelega oleks jäänud oma armsasse voodisse... Aga tõsiasi oli see, et kell 7.30 oli Artur ukse taga, pärast tuli korjata peale veel meie mõlema võistkonnakaaslased. Jägala-Joale jõudsime siiski rohkem kui tund aega enne starti; tuli välja, et kaardisabad olid juba varakult ootel ning pikaks veninud - no, palju oli neid, kel laupäevahommikul und ei olnud:) Kokku oli stardis ca 1200 inimest. Kartsin seda massi juba enne starti (ei motiveerinud mind eriti ettekujutus kuskil hanerivis metsas mütata).

Rajaplaneering sündis suhteliselt rahulikult, peamine vaidlus toimus, et kas vastu- või päripäeva. Võitis Tõnu variant - päripäeva. Esimest korda püüdsime teha planeeringu nii, et võtsime arvesse enam-vähem eelmise aasta liikumiskiirust ning jätsime lõpu lähedale mitmeid punkte, et lõpus jääks veel kombineerimisvariante. Mina tegelikult nii optimistlik ei olnud, sest teadsin, et seekord on maastik palju raskem kui eelmise aasta Kolgaküla parkmets... Seetõttu jätsime esialgu kaks viiepunktilist kaugelasetsevat punkti küsimärgiga.

Raja algus oli üsna konarlik. Esiteks jooksime ringi üle silla, kui tegelikult oli ka jõgi täiesti läbitav ning lisaks tuli kõigi esimese kolme (26-27-38) ning ka viienda (59) punktiga 2-6 minutit viga. Lahe oli aga see, et kohe esimese punkti järel majade vahelt ning üle põllu teele pöörates märkis Tõnu, et oleme täiesti üksinda jäänud. See oli küll huvitav... Kõik see 1200 inimest oli kadunud. Kusjuures kõik kaheksa tundi olime suuremalt jaolt üksinda. Vastutulijaid, kellele heiatada, ikka oli, kuid koos läbisime paar punktivahet vaid võistkonnaga Comeback - Jürgen ja Olavi tulid lõpuks kolmandaks. Esimesed paar tundi möödusid suhteliselt rahulikult. Mina isegi suutsin kaarti lugeda, ehkki Tõnu jooksis suuremalt jaolt ees ning luges ka ise kaarti. Minu tunne oli suhteliselt nigel. Ajasin selle äsjapõetud kerge külmetuse süüks, kuid ka motivatsioon polnud just kõrge; selline rahulik kulgemine. Vahepeal tuli veel kõva sahmakas vihma. Olin just jõudnud vesti seljast ära võtta, sest hakkas palav. Panin siis selle tagasi selga, ehkki sellest väga kasu vist polnud, sest vihm leotas kõik läbi. Tõnul oli korralik kilejope. Õnneks oli soe, seega vihm ei seganud. Kohati tibutas veel vaheldumisi päikese ning uduga. Selline romantiline ilm.

Kaugematest kallimatest punktidest otsustasime võtta kindlalt Neeme tipus olevas oleva punkti - just sellepärast, et arvasin, et seal on ilus ning huvitavam. Mööda mere äärt sai tõesti pikalt joosta ja seal nägi ka rohkem rahvast. Tuuline oli ka, kuid jaksu jätkus. Mitmel korral sai tõmmata tugevaid paralleele eelmise aasta rajalahendustega. Tõnu mainis, et meie jooksutempo on teistega võrreldes hea. Mina ikka vaidlesin vastu, sest mulle tundus, et eelmisel aastal oli minek tükk maad erksam. Neeme tipust alla tulles nägime väga asustuse ning mere lähedal põtra. Jube lähedalt! Lahe! Seejärel tegime ka kohe kerge vea punktiga nr 41 - tipukesi oli seal ikka kõvasti rohkem, kui see 1, mis oli kaardile märgitud.

Neemelt alla Kaberneeme lahte minnes sai korraks punkti nr 53 võtmas käies mõnusalt külmas soos ja lausvees solberdada. Seejärel nägime kaardi keskel asuvate kraavide vahel taas põtra - veel suuremat kui eelmine! Arvasime, et oleme tegijad, et nii palju loomi näeme. Pärast muidugi selgus, et toimus põdrajaht. Kuulsime autos, et poisid olid näinud ka üht nülitud põtra, mille kallal jahimehed toimetasid. Loodan, et see polnud ükski neist meie nähtud sõpradest. Igatahes sellega ka mu vaimustus loomade nägemise osas kadus... Lisaks oli nähtud ka veel karu... Hea, et meil see vahele jäi. Kusjuures eelmisel aastal kükitas ka ühes sügavas kraavis tohutu suur ja hall põder, kes võistlejaid kartis, ja kellele Tõnu peaaegu peale astunud oleks:).

Punktis 31, kui läbitud sai n.ö esimene kaar, täitus 4 tundi; seetõttu võtsime punktist tagasi tulles teistkordselt sama sihti kasutades tempo alla ning sõime ning taastusime. Mina tundsin, et alguse asfaldijooks (mida ma üldse ei salli) on mu reitele suhteliselt kehvasti mõjunud ning Tõnu ütles, et tal annavad vaikselt märku krambid. Väikesed venitused ka ning jätkasime seejärel kerget sörki mööda sirgeid sihte. Arutasime, et sel korral ei ole ikka nii säravat minekut kui eelmisel aastal ning seetõttu otsustasime, et väga tõmblema ka ei hakka. Samas oli pool veel ees, ning polnud teada, kuivõrd suudame tempot hoida. Sündis ka otsus, et teise põhjapoolse punkti nr 54 jätame vahele. Liiga kaugel. Vahepeal olime paar punktivahet nägemisulatuses võistkonnaga Comeback. Joogipunktis jäid nad jooki võtma ning jätkasime teekonda omaette. Väiksemad vead tulid punktidega nr 33 ning ka 43 (mul oli selleks hetkeks kaardi lugemisest jube villand:), samas oli tunne suht OK.

Kaberneeme punktid tulid üsna lihtsalt, seejärel läks raskemaks. Seda eriti Tõnul, kes 43. punktis pikali viskas ning krampide tõttu nii 5-10 min. siruli oli. Mitmed tuttavad võistkonnad tulid-läksid & viskasid nalja. No niii, mõtlesin tol hetkel küll, et nüüd on võistlus meie jaoks läbi ning tuleb koju minna. Ega endagi tunne kõige parem olnud. Aga suureks üllatuseks pärast kaht ärasöödud geeli oli Tõnu taas jalul, ronisime üle paejärsaku ning jätkasime teed. Nagu sellest veel vähe oleks olnud - Tõnu tuli lagedale avaldusega, et võtame ikka kaardi kaguservas oleva nr 57 punkti ka ära... Ma olin sellest juba mõttes loobunud. Ei aidanud seletamine, et seal ei ole korraliku teed, vaid rabamättad ja -künkad... Läksime. Aega läks ka muidugi. Ja mina kukkusin kraavi! Nii, et isegi juuksed said märjaks! Juhtus see kuidagi märkamatult, Tõnu oli juba üle saanud, ja mõtlesin, et küllap ta hüppas üle. No, koogutasin siis seal kraavi serval edasi-tagasi - igal pool ühtlane vesi ja rabakraav; hüppasin ka. Põhja polnud. Jube oli. Aga sain kaldast kinni, isegi kaart jäi alles; ebamugav oli läbimärg olla ja kuri olin ka. Järgmises kraavis sain ka vööni märjaks, kuid siis oli juba ükskõik, sest märjemaks enam minna ei saanud:) Siiski sai see nõme viiekümneseitsmes punkt ka võetud. Seejärel õnnestus aga teha päeva rumalaim viga (ma ei suutnud enam kaardile keskenduda) - ühesõnaga, Kodasool punktist välja joostes forsseerisime planeeritust 3 x kauem rägast metsa niimoodi et jõudsime lageda asemel kummalisel kombel alles asfalteele. Mõtlesin, et jätame lõuna pool asuva punkti nr 49 vahele. Tegime siiski korrektuuri ning võtsime selle ka ära. Siis hakkas aga aeg peale tungima, ning otsustasime suht otsejoones koju ära tulla teel 4 ettejäävat punkti ära võttes. Mina oleks tahtnud võtta ka punkti nr 25 (ilmselt olekski jõudnud), kuid kuna otsustasime, et vahet ei ole ning võtame parem rahulikult ning kindla peale, kulgesime siiski kodusuunal. Punktile 29 lähenesime seeõttu veidi ebamugava nurga alt (külm, märg soo); ka sai kommunikatsioonivea tõttu seal korralik viga tehtud (Tõnu läks kuhugi padrikusse müttama:). Jäi veel 1 punkt taas kokku saanud Comebackiga ning kodutee. Isegi jooksmine tuli veel täitsa välja. Igatahes oli minu jaoks raja keskosa tükk maad raskem kui lõpp. Aega jäi üle 12 minutit. Pärast selgus, et 2 lisapunkti poleks meile ka oluliselt midagi juurde andnud. Seega tegelikult igati OK sooritus, ehkki eelmise aasta 119-le punktile jäime täpselt 2 punktiga alla.

Kokkuvõttes oli üllatus minu jaoks igatahes väga suur, kui lõpuks selgus, et olime segavõistkondade hulgas lausa 2. kohal ning kokkuvõttes 14.ndad. Võitjavõistkond (Merike Vanjuks, Ilmar Kink) võtis meid lausa 10 punktiga; mis on ilmselgelt teine tase. Edu kolmanda koha ees oli vaid 2 punkti. Arvasin, et koht kuue hulgas oleks väga hea. Ilmselt polnud meie ainukesed, kelle teele rajameister kavalusi veeretanud oli. Kõik tulemused on siin.

Samas tulemusi vaadates tundub tänavune võistlus eelmise aastaga võrreldes raskem. Eelmisel aastal saime rohkem punkte, kuid üldarvestuses olime tagapool. Ka minu lihased andsid raskemast rajast märku - tänane öö tuletas nõgestest kipitavaid jalgu ning valutavaid lihaseid järjekindlalt meelde. Või oli see hoopiski õhtune kohv, mis eileõhtusel sünnipäeval koogi kõrvale joodud sai, ja mis magada ei lasknud? Eilne sünnipäev kujunes kolmele rogainijale siiski suhteliselt lühikeseks:)

Aitäh Tõnule & oleks tore, kui Sa viitsiks ka väikse omapoolse nägemuse kirjutada. Tänud ka Arturile ning Märtenile võistkonnast Oskar ja sõbrad, kes küüti ja head seltskonda pakkusid!
Hannes ning Roomet valisid rogaini asemel tänase Paide-Türi rahvajooksu. Ka selle ürituse muljeid loeks hooaja viimaste postituste seas meelsasti.

Suunto Games

Selleaastane Suunto Games toimus Kõrvemaal Mägede Külas. Võistlus nagu võistlus ikka, igatahes väga oluliseks ma seda ei pidanud. Need kaks päeva tegi eriliseks ilm, mis oli uskumatult soe! Samuti oli tavapärasest veidi erinev võistlejate rohkus - ca 750 osavõtjat on päris märkimisväärne. Maastik oli juba Eesti MV lühiraja ning teatevõistlusest tuttav. Kuna minul maikuine võistlus seal eriti ei sujunud, siis erilisi ootusi polnud mul ka seekord. Seetõttu registreerisin end juba varakult A-klassi, mille rajad tundusid pikkuselt üsna jõukohased. Reede õhtuks toimus ka väike sotsiaalne üritus Eesti Panga spordiklubiga, seega väga tõsist võistlust plaanis ei olnudki.

Siiski venis reede õhtu planeeritust pisut pikemast ning osalt vist seetõttu kujunes laupäevane kuuekilomeetrine ja kuueteistkümne kontrollpunktiga rada väga vaevaliseks. Õigemini küll, jooksmine kui selline oli enam-vähem, aga kaardiga olin sõber täpselt esimesed 2 punkti. Kolmanda etapiga suutsin korralikult ära kalduda. Pärast mõningat vaarikates ja risus trügimist sain aru, et sellega on minu jooksumotivatsioon ka otsas. Lisandus veel 1 etapiviga ning üks tiir punktiga, sekka veel väiksemaid apsakaid. Kokku neljas koht ning võitjale kaotust lausa rohkem kui 7 minutit.

Sellega ei olnud siiski laupäevane o-päev veel lõppenud, sest ees ootas Tammede ühine saunaõhtu ja ööbimispaik Tõrvaaugu puhkebaasis. Selgus, et koht asus täpselt võistlusmaastiku keskel ning praktiliselt teise päeva stardi kõrval, seega polnud ime kui rajameister punktid käes mitu korda õue kõrvalt läbi käis. Nagu karta oligi, ei kujunenud laupäevane õhtu reedesest vähemmeeleolukamaks, ja nii sai veel pimedatel õhtutundidelgi kuuvalgel ning uskumatult soojal septembriõhtul vanu aegu meenutatud. Minul õnneks pilte ei ole; küll on aga Risto ühe illustreeriva näite oma blogis ära toonud.

Pühapäevasel, lühendatud, rajal kordus kõik enam-vähem samamoodi, mis päev varem. Raja pikkus oli 4,5 km, 14 kontrollpunktiga. Olek ei olnud kõige krapsakam, ja võistlustundest oli asi kaugel... Ka kolmandal etapil kaldusin taas totaalselt ära... Siiski sundisin end lõpuni jooksma, ning väga suuri vigu ei tulnud, küll aga väiksemaid. Hoopis lõbusam oli metsas näidata kolmele lapsele ja ühele täiskasvanule nende asukohta. Üks laps juba täitsa nuttis, püüdsin siis rahulikult tema kaardil (mis oli teise mõõtkavaga kui minu enda oma) ta paika aidata. Varem, ühes punktis olles, küsis sama tüdruk ka ühe punkti asukohta, mida minul ei olnud; hiljem õnnetu näoga taas kohtudes lõpuks halastasin:) Vähemalt oli minust tol päeval metsas teistele võistlejatele kasu... Vaatamata olematule sooritusele suutsin oma klassis joosta välja parima aja, edu teise koha ees vähem kui minut.

Kõik tulemused on siin.

Rajad olid korralikud ning võistlusmelu täiesti olemas, seega jäi vaatamata kõigele selle aasta viimasest o-võistlusest väga hea mulje. Selgus aga, et ülisoe sügisilm osutus petlikuks. Eile avastain end tohutu kurguvalu ning köhaga. Loodan, et see nädala lõpuks taandub. Trenni pole siiski julgenud minna. Ilmselt on vähemalt Tõnul peale Kreeta-reisi hea vorm ning ta veab mind rogainil järel:) Plaan oli laupäeval teha korralik sooritus, kuid nüüd pole tunne enam tugev... Loodan, et ilm tuleb sama hea, kui eelmisel aastal ning saab vähemalt hea emotsionaalse laengu.

Pilt: eelmise aasta TA OK rogaini autasustamisest, mil jooksin Tõnu ning Tõnu venna Tarmoga & saime segavõistkondade arvestuses III koha; autor TA OK

Mooste xdream vol 2

Ehkki mulle tundub, et Roometil sai juba kõik oluline kirja, siis püüan siinses kirjatükis sama asja pisut teise nurga alt vaadata... Tea, kuidas see välja kukub.

Kõigepealt - Mooste, Roomet, et Sa teaks, on igati tore koht, ja ma usun, et sinna tasub ikka tagasi minna (mina olen käinud oma kolm korda küll). Kasvõi mõisa või järve pärast. Ja mul on tegelikult kahju, et me seekord oopis A-rajale ei läinud. Oleks saanud toredal sügispäeval ka Mooste järvel vallatu veesuusatamise järele proovida, nagu seda tegi A-rada.

Aga nüüd siis WILO teami seikluste juurde. Nagu ikka, ka seekord oli meie eelmisel päeval sisseseatud baaslaager igati tasemel ja seekord alustasime võistlusmaastikul aklimatiseerumisega juba varakult. Aklimatiseerumisele aitasid kaasa väike grill, õlu, saun, Ivari maakodu, mõttevahetused Sorainen Adventure konkrentsõprustiimiga ning puhas Taevaskoja õhk.

Hommikul käis kõik tavapärasel liinil: uni-puder-autosõit-teipimine-numbriteseadmine tered tuttavatele-konkurentidele ja seejärel startisime rattasõidule (seda pidime tegema suhteliselt tagantotsast, sest meil oli ju 2 etappi sel aastal pehmelt öeldes 'aia taha' läinud). Minu meelest oli alguse liikumine väga vaevaline. No, vähemalt minul oli küll olek väga uimane, kange ja raske. Süüdistasin selles suhteliselt magamata ööd (unemati ei leidnud mind vist üles:), eelmise nädala rattamaratoni, nõmedat rattakaarti, mis vaatamata oma loetamatusele oli ka veel nii suur nagu ajaleht ning seetõttu kohe mitte sinna kaardialusele kuidagi mahtuda ei tahtnud. Siiski saime esimesel rattaetapi 4 punkti ühele poole ilma suurema eksimuseta, mida oli siiski 3 minutit liiga palju - s.t. nii palju jäime maha võistkondadest 'Mine nyyd' ja Sorainen (kiirematele kaotust ca 9-min. ). Seejärel jätsime rattad rattaalasse ning jooksime kanuualasse.

Kui meil midagi seekord väga hästi välja tuli, siis just see üle põllu tuimalt jooksmise etapp - saime seal lausa teise (!) vaheaja (esimene oli loomulikult üks meestetiim). Seal, tuleb küll tunnistada, lohisesin mina poistel kaugel järel, aga vähemalt Vahurile kaadrisse jaksasin lehvitada :)
Seejärel siis kanuusse. Olin ma juba öösel unes näinud, kuidas me Saesaare veehoidla peal oleme, ja nii see täpselt ka läks. Kanuusõit oli raudselt kõige vastikum osa sellest etapist - tagumik oli keskel istudes kange, ja mitte kuidagi ei suutnud ma pingi keskel püsida. Saime risti-rästi seal tund aega punkte võtta ning mõne väikse jooksuvariandiga ka pisut sekundeid võita. Natuke raske oli küll kanuud täpselt sealt tabada, kus punktist joostes ta eest leida lootsid (kasutada oli vaid 1 kaart), kuid ära me päris ka üksteist ei kaotanud. Korra sai ka ühe päris ilusa liivakivipaljandi ning koopa lähemalt üle vaadata. Kokku õnnestus tõusta meil lausa 5 kohta ning kokku sealt 20.nes vaheaeg. Seega olime jõudnud oma konkurenttiimidele üsna lähedale.

Kanuule järgnes orienteerumisjooks Taevaskoja käänuliste kallaste vahel. Esimese punktiga meil rajavalik pisut ebaõnnestus. Sellegipoolest saime Soraineni tiimiga kokku kui esimeses punktis tuli ronida köisredelit pidi punkti. Edasi kappasime rõõmsalt kuuekesi seda pea kuuekilomeetrist jooksuülesannet, ja see tuli üsna normaalselt välja - võitsime sel etapil ligi kahekümne minutiga võistkonda 'Mine nyyd'! Jooksu lõpus saime siiski ka veel väikese ülesande lahendada, mil ületasime kaht paralleelset trossi mööda jõge. Ehkki pidi minema vaid üks, oli ülesanne väga lihtne ning seetõttu ronisime kõik üle jõe (ringi oleks olnud ikka päris pikk maa). Hannesel tuli baleriiniülesanne iseäranis kenasti välja. Jällegi oli võimalus naeratada Vahurile, mida me ka kõik tegime. Ülesandelt ära tulnud, sain endale veel trossi jälje otsaette kui ei märganud maasse ulatuvaid pingutustrosse. Nüüd siis käin ringi triip otsaees.

Ratastele õnnestus saada pisut enne Soraineni tiimi ning esimene rattaetapp õnnestus meil suhteliselt hästi välja nuputada. Väga kiiret aega küll ei saanud, kuid sel hetkel oli meil juba üsna turvaline edumaa mõlema võistkonna ees - s.t. 14. min Soraineniga ning 10 minutit võistkonnaga 'Mine nyyd'. Aga nagu ikka, nii ka seekord suutsime rattaetapil kaardi lugemisega lohakaks minna; ja sai korralikult vajalikust teeotsast mööda sõidetud. Läks veel tükk-tükk aega enne kui end punkti tagasi nikerdasime. Mina jonnisin ja vaesed poisid, kes seda siis taluma pidid. Jahh, aga nii kahju oli sellest kaotatud 12-13 minutist! No, nii me siis kaotasime 10 kohta ning vaheaeg alles 100.-s! Natuke lisas sellele juurde ka ootamine traktorikummi veeratamise lisaülesande eel, kuna tol hetkel oli täpselt 10 võistkonda meist ette saanud, ning meile enam suurt traktorikummi ei jagunud. See ootamine oleks võinud olemata olla! Oi, kus siis sai ikka üksteise peale kuri oldud (käis see siiski rohkem minu ja Roometi kohta - Hannes oli lihtsalt kuss; tema õnneks oli rattaetapil kaardid ainult minul ja Roometil:). Isegi Tarmo, kes meid lisaülesande eel kinni hoidis, sai natuke naerda, sest tekkis mõte, et peaksime kõik üksteisest ca 10 meetri kaugusele seisma...

Õnneks läks traktorikummi veeretamine meil väga ladusalt (9. aeg; vaatamata sellele, et see valepidi liikus); mina näiteks sörkisin enamiku ajast lihtsalt kõrval ja olin niisama ilus). Edasine rattasuts õnnestus meil ka üsna edukalt lahendada (ei tahtnud enam midagi juhuse hooleks jätta, ja valisin pika ringisõidu etapi, mis ennast ka enamvähem õigustas). Võistluskeskusesse jõudes ilmnes, et võistkond 'Mine nyyd' on meil täpselt ees... Ei aidanud ka mõisaruumides ning territooriumil turnimise takistusriba meil neist mööduda, sest puu otsas oleva punkti said nemad enne võetud, ning mujal möödumiseks meile võimalust naljalt ka ei antud. Aga samas oli neil üldkokkuvõtte arvestuses ka punkte rohkem vaja, sest neil oli 3 korralikku tulemust olemas, seega polnud me kadedad:) Kokkuvõttes siis 22. koht ajaga 4.03.07. Segavõistkondadest 5.ndad. Hea, nagu ütles ka Roomet. Väga hea oleks olnud, kui oleks aja 3.52 kanti saanud, mis oleks olnud ilma selle ühe eksimuseta täiesti reaalne. Oleks-poleks... Samas näitab see, et koht oleks segavõistkondade arvestuses olnud tõenäoliselt ikkagi 4-s. Kuid ebaõnne oli paljudel..

Kõik tulemused on saadavad siin (koos vaheaegadega).

Vaid öisel etapil Otepääl oli poodiumikoht väga reaalselt saavutatav (kui oleks vaid ette teadnud, et ühe etapi ajad lahutatakse); ülejäänud kordadel on olnud püütav just see 4. koht. Seega - ehkki ebaõnne oli sel aastal kõvasti, siis pole võrreldes eelmise aastaga meie tase oluliselt muutunud. Või on hoopis konkurents tugevamaks läinud? Vaevalt, füüsiliselt oleme ilmselt suhteliselt samal tasemel. Stabiilne 4. koht igalt etapilt oleks kokkuvõttes väga hea, kuna stabiilsusest jääb kõigil puudu (meil aga eriti). Ikka jääb mõnel etapil mõni punkt lohakusest või tähelepandamatusest märkimata vms. Nii juhtus muide sel korral ka Soraineni tiimiga- mõisas köieltlaskumise järel oli neil punktist märge puudu... Pärast siis kiirelt Taevaskotta tagasi, kus saun oli juba soe, mmm. Muljetevahetamine ja tagasisõit päikesepaistes läbi maailma kõige ilusama riigi - Lõuna-Eesti.
Mida siis kõige lõpuks öelda? Tähtis on, et vähemalt jäime me vaatamata väiksematele psühholoogilistele raputustele kõikidel etappidel täiesti terveks (maaomanike case' puhul puhul läks ikka napilt:) ja ka varustus ei vedanud kordagi alt. Seega on tegelikult tagantjärele täiesti ükskõik, kas mõnelt etapilt saime tund (või isegi kaks) trahvi, suutsime mõnes lisaülesandes asjadest valesti aru saada või olime eiteakuimitmekümnendad (keegi peab ju neljakümneüheksas ka olema:). Emotsioon oli ehe, ning ilma xdreamita poleks aasta olnud selline nagu ta oli... Eks siis näis, kas jätkub/tekib motivatsiooni jätkata. Mina enne kevadet vekslit välja ei käi; ja Roomet soovis, et jõuluvana meile seekord järgmiseks hooajaks tasuta osavõttu ei tooks:)

Aga, last but not least: nüüd jääb ju veel viimane, V etapp (mis ei pruugi sugugi lihtsam olla kui eelmised neli) - ehk siis lõpuetapp, mil tuleb veel kord konkurentidega mõõtu võtta aladel, kes on tugevaim õllejooja, tantsuvihtuja jne. Seega - Merle, Ivar, Toomas, Pille, Olavi, Pärt, Tõnu - pange ennast valmis:)

Pildid:

1. A-rada veesuusatamas (pilt xdream'i foorumist; autor Arvi);

2. Sorainen Adventure Team jooksmas kanuualasse (meist ees:); autor Vahur (Nelson);

3.-7. Wilo teami liikmed Vahuri kaameras

8. Pille (tiimist Mine nyyd)ja mina eelmisel xdreami lõpetamise afterpartyl (mina tulin autoga otse lennujaamast; seega õllejoomisvõistluses minust paraku asja ei olnud:); autor Hannes

Piia

Mooste: lõpp hea - kõik hea.

Tere! Tundes mõningast sotsiaalset kohustust oma võitluskaaslaste ees (eriti neist ühe) püüan siia visandada väikese analüüsi viimasest selleaastasest xdreamist, mis toimus Moostes. Ma küll suurem asi kirjamees ei ole, pigem meeldiks mulle teiste jutte lugeda ja mõningasi kommentaare kritseldada aga - nada fedja, nada...

Nagu öeldud, toimus võistlus Moostes. Pean tunnistama, et pole ma seal kunagi varem käinud ja ega eriti rohkem kipu ka st. praegu küll ei oska öelda mis mind sinna tagasi peaks tõmbama. Kui te nüüd küsite, kus Mooste asub? Kus, kus – seda vaadake kaardi pealt ise, klikkige näiteks mõnad otsingumootorisse Mooste ja küll te vastuse saate. Igal juhul lühike tee sinna Tallinnast ei ole, vähemasti kolm tundi autosõitu. Ei tahagi mõelda nendele, kes hommikul siit Põhja-Eesti paeselt pinnalt sinnapoole startisid ja pärast 4-7 tunnist arulagedat rassimist veel tagasi põrutasid… tõenäoliselt on nad üsna mitu päeva töövõimetud. Õnneks meil nii „hästi ei läinud”, nimelt on meil võistkonnas sellised naisaktiviste, kes alati kõigiga suhelda ja tutvust sobitada jõuavad. Vahel on sellest ka tublisti kasu! Ehk siis aitäh Soraineni tiimi Ivarile, kes Piia lõksu jäi ja seetõttu oli sunnitud meid oma isiklikku, kõikide mõeldavate mugavustega, endisesse nõukogudeaegsesse lastehaiglasse majutama (sealt oli starti vaid 20 minti autosõitu). Siinkohal tervitused ka Toomasele ja Merlele, teiega oli tore tutvuda.

OK, nüüd kipub mu jutt juba ei tea kuhu, seega asja juurde tagasi.

Start anti meile seekord 15 minutit varem kui tavaliselt. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et A raja inimesed tahtsid kordki peedude starti näha. Selgitus neile kes ei tea mis on A rada - see on pikem ja tõsisem rada selles võistluses.

Oma võistlust alustasime seekord rattasõiduga, ma ütleks et see õnnestus meil päris hästi. Ma küll SI (see on selline jublakas millega me neid punktikesi metsa vahelt kogume) vaheaegu xdreami kodulehelt vaadata ei viitsi aga sisetunne ütleb, et nii head sõitu pole me ammu teinud. Tõenäoliselt on siin põhjuseks ka see, et nädal varem sai kogu võistkonnaga Tartu rattamaratoni põhidistantsi (87 km) vändatud.

Rattasõidule järgnes väike jooks kanuuetapile. Muuseas parandasime selle 1-1,5 km-ga oma positsiooni 3-4 koha võrra. Jooksmine on lihtsalt meie ala J.

Kanuuetapp oli aga iseenesest suhteliselt igav, tegelikult on kanuu alati igav, siin ei muutu eriti paremusjärjestus ega toimu ka midagi muud huvitavat. Kanuus jääb vaid selg ja tagumik valusaks ning lisaks leidub igal etapil mõni eriti jobu kes sind rammima kipub, mõttetult punktides vahele trügib ja niisama närvi ajab jne. Ühesõnaga üks mõttetuim osa sellest võistlusest. Kokku tiirutasime me Taevaskoja ümbruses oma kanuudega vast tunnikese.

Kui lõpuks kaldale jõudsime saime ootuspäraselt oma põhitegevuse – jooksmisega alustada. Jooksuetapp oli üsna tehniline, rassisime omajagu aega mööda sihte, võsa, raba jms kahtlast pinnast, kuid see läks meil kokkuvõttes väga hästi. Eksisime vaid ühe punkti võtmisel 2-3 minutiga, ülejäänud sujus kui õlitatult. Ah jaa, enamus aja jooksuetapist olime koos Soraineni tiimiga, ma usun ja loodan, et kasu koosjooksmisest oli mõlemapoolne.

Peale jooksuetappi oli taaskord rattasõit. Punktid olid üsna keerukad ja vahemaad päris pikad. Meie taktika oli see, et sõidame võimalikult palju mööda suuri teid. See tähendas muidugi seda, et teeme üsna suured ringid, aga see osutus kasulikuks. Rattaetapil tegime siiski ka ühe üsna totra vea, mis läks meile maksma u 10 minutit. Pöörasime lihtsalt valest teeristist ära ja ei leidnud punkti ülese – peale mõningast tiirutamist see siiski õnnestus. Õnneks eksisid rattaetapil ka teised, nii et midagi katastroofilist meie eksimine endaga kaasa ei toonud. Rattaetapp jõudus lõpuks otsaga välja võistluskeskusesse kus ootas meid ees veel üks lisaülesanne. See kujutas endast jooksusammul+roomates+ronides+oodates läbiviidud ekskursiooni Mooste mõisa varemetes… Ühesõnaga, toimus üks suht mõttetu rabelemine ja turnimine mõisa varemetes… Jüri Kuuskema oleks sellise pühaduse tõotamise peale kindlasti infarkti saanud või siis vähemasti korraldajatele ühe korraliku keretäie andnud. Olgu selle härra Kuuskemaga kuidas on, meile igal juhul see kiirkorras läbiviidud ekskursioon miskit rõõmustavat ei toonud. Olime nimelt just kätte saanud oma peamised konkurendid ja me lihtsalt ei saanud neist sellel krdi ekskursioonil mitte kuidagi mööda….. Aga nagu ma kirjutasin, lõpp hea kõik hea - finišeerisime siiski elusate ja tervetena ning saavutasime segaarvestuses viienda koha. See on antud hooaja kohta meie jaoks väga hea tulemus ja ma arvan, et võime täitsa rahul olla.

………..nüüd vist peaks oma hektilise jutu kuidagi kokku tõmbama.

Mina arvan seda, et meie hooaeg sai selle võistlusega igati väärilise lõpu. Tegelikult oli ju koht ilus, ilm soodne ja vorm ka enam-vähem. Samuti ei teinud me eriti viga, seega võistlesime täiesti optimaalsel tasemel ja mis peaasi pingutasime lõpuni ega lasknud hetkekski moraalitusel ja minnalaskmistundel võimust võtta (meie võitkonna kohta täitsa ime J).

Aitäh sulle Piia, et vaatamata kõigele, läbi terve hooaja meid kindlat kaardil oled hoidnud, tagant utsitanud ja finišisse vedanud.

Ja aitäh sulle sõber Hannes ka selle tasakaalukuse ja vahekohtuniku rolli eest!

No ja kui nüüd juba tänamiseks läks, siis kindlasti aitäh veel: Annuse talule, eriti sealsele saunale, Helile, Koidule, Priidule ja Pentele (tore, et sa ikka Hannese ellu jätsid), siis veel WILO-le, Opelile ja fortuunale (tänu temale saime osalustasust vabaks). Kui nüüd keegi jäi siia kirja panemata siis andke teada – paneme kohe kirja J

Lõpp hea - kõik hea, sau!

Tartu Rattamaraton ja telestaar

Paistab, et selleaastasele rattamaratonile võib joone alla tõmmata. Panen paari reaga oma emotsioonid kirja. Loodan, et poisid siis täiendavad omalt poolt.

Vaatamata sellele, et rajaolud ilmselt sõitu eriti ei soosinud, oli ikkagi tore. Ilm oli kokkuvõttes ilus ning mis peamine - kõik kolmekesi jõudsime tervelt finišisse!

Minu kohta, kes klippidega sõitjatest olen ilmselgelt täielik algaja (xdreamidel sõidame ju pedaalidega), on see tubli saavutus (ennast kiitmast ma ei väsi:). Jah, isegi põlve ei pannud kordagi maha, kuid tuleb tunnistada, et laskumistel on mul arenguruumi veel väga palju! Sellist peedut, kes igal laskumisel muudkui pidurdab, kirusid vist kõik taganttulijad... Aga vähemalt jäin terveks, ja see oli tähtsaim.

Algas kõik liigagi uimaselt (startisin numbri alt 2367; oma koridori päris lõpust). Õnneks olin pannud piisavalt soojalt riidesse, seega oli päris omapärane esimesed 15 min. olematu kiirusega ratast käekõrval veeretada. Korra sai ka sõita, aga niipea kui Otepää lasketiiru alla mäeni jõudsime, sai jälle ratta seljast maha ronitud ning passitud. Siis oli päris lahe, et mõningad vaimukamad nalja viskasid. Näiteks, et selle armsa sopase raja puhul oleks kohane ikka Pipi võistlus korraldada - ehk siis võidab see, kelle näos kõige rohkem poripritsmeid on. Või siis kui võistlejate mass üldse ei liikunud, siis mõned arvasid, te küllap Ansip kukkus maha, ja nüüd ta ihukaitsjad tõrjuvad rahvast tagasi...

Aga varsti läks siiski ka päriselt sõitmise moodi asi lahti, ja oh imet, jaksasin tõusudest päris hästi üles vändata... Aga laskumistel lasin ikka pika vahe sisse, ja võtsin kohati ühe jalagi lahti; hirm oli liiga suur. Aga kukkumisi ei näinud kusjuures raja lõpuni, olin vist üli-ettevaatlik; samas olid laskumised ka nii libedad, et usun et polnud ainuke, kes alla sõita kartis..

51. kilomeetril oli toitlustuspunkt nimega Astuvere. Mõtlesin ja imestasin - no, annab ikka motiveerivamat nime rattamaratoni rajale leida! Igatahes ei mõeldnud ma tol hetkel õnneks veel üldsegi mitte astumisele, kuid korraldajatele võiks küll ettepaneku teha mõnele märksa energilisema nime leidmiseks...

Kõige hullemal rajalõigul (ca 50-65 km), kus oli metsa vahel totaalne muda ja mäed, rassisin ka enamvähem kõik tõusud üles, ja sain korralikud pipiplekidki näkku. Osa pori pritsis lausa prilli alla. Üritasin siis silmad puhtaks pühkida, kuid suutsin selle protseduuri käigus järjekordselt ühest oma läätsest lahti saada. Varsti aga tuli selle mudas ülesväntamise eest siiski ka lõivu maksta. Igatahes Palu punkti jõudnud (kus enne sai ka värskest tunnelist läbi sõita:), tegin taas korraliku puhkepeatuse (väike kohuke, jook jne :), lootsin, et seepeale siis tuleb ilus sile maa, ja on lausa lust on edasi sõita - tühjagi!! Pehme maa ja mudaväli ootas hoopis ees, oeh! Ja mina olles paar korda rattalt maha astunud, oma jalgu klippidesse nii lihtsalt tagasi enam ei saanud (muda täis, ja jalad all pehmed)... Edaspidi otsustasin, et ei võtagi neid enam lahti. No, nii ma siis ukerdasingi seal nui neljaks läbi pehme maa ca 6-7 km olematu tempoga, ja kirusin seda pikka maratoni (stiilis: 'oleks 24 km lühem olnud, küll siis oleks vahva olnud') ja kõik muudkui sõitsid ja sõitsid minust mööda... No, lõpuks siiski suutsin mingit motivatsiooni leida, ja väntasin ikka lõpuni... Aega läks siiski 4.58.05, koht 1843; naistest 67. Lõpp võttis taas positiivsema noodi. Eriti veel, kui ka Kuuse Lemps intervjuud küsis ning imestas, et kuidas ma küll nii värske & puhas olen, kui pikalt distantsilt naasnuna... No, pärast vaatasin televiisorist - pipivõistluse oleksin mina kohe kindlasti kaotanud (prillid olin juba intervjuu ajaks eest ära korjanud). Nii ma siis sain telekas ka naeratada, Kirsipuust sada korda puhtamana... Ennast aga võitsin - esimese korra kohta käis küll!

Hannes, kes eile oli WILO teami staar, sõitis ülitublilt, sai ajaks 3.57.20; koht 662; Roometi aeg oli 4.21.21 ja koht 1160. Kirjade järgi olevat see esimene kord, kui Hannes Roometit võitis...

Kõik tulemused koos vaheaegadega on siin.

Pärast oli pidu - rattapesu, võistlejate pesu, saun, vihtlemine, tohutu söömine, joomine ning Tallinnasse taipasime tagasi jõuda alles poole öö ajal... 10 punkti sellele, kes arvab ära, kes oli autojuht:)

Pildid: 1. WILO team stardieelselt viksilt reas (pilt Koit Paasma);

2. Stiilinäide rattapesust (minu pilt).

Piia

Blogi ei ole surnud

Jah, on vist viimane aeg meie kallis blooog veel hooaja lõpu eel ellu äratada.

Keila xdreamist midagi kirjutada enam mõtet ei ole. Ja õnneks Roomet kaks sõna kirjutas ka. Ühesõnaga ei olnudki midagi kirjutada :) Aga rada oli tegelikult väga tore, ja üllataval kombel on meie rattapotentsiaal ka tõusnud. Kõik muu jääb aga keskendumisvõime ja ajude puudumise taha. Ei hakka siin kõikvõimalikke ettekäändeid välja tooma:)

Mis aga veel tehtud peale xdreami? Päris palju tegelikult. Mina isiklikult olen rohkem jooksule rõhku pannud. Vahepeal toimusid Eesti meistrivõistlused nii tavarajal kui ka pikal rajal. Mõlemad olid nõudlikud võistlused. Seda nii orienteerumistehniliselt kui ka jooksuvõimete mõttes. Nagu ikka Eesti MV.

Tavarada, mis toimus sõna otseses mõttes pärapõrgus Venemaa külje all (üks punkt oli vist ca 100m piirist) (kui aega saan, panen kaardi ka), ei kutsunud kohe mitte väga ebameeldiva ilma ning tiheda metsa tõttu. Aga kui juba metsa sai, siis polnudki kõige hullem... Stardipositsioon oli vilets, aga vaatamata alguse üliaeglasele tempole olen raja algusosaga rahul. Alates 7.ndast punktist, kui kohtasin esimesi kaasvõistlejaid, hakkasid tulema ka vead. Üks rumalam kui teine. Ei tea, kas olengi psühholoogiliselt nii nõrk, või oli juba väsimus see, mis keskendumist segas, aga kohe mitte ei püsi need mõtted kaardi juures... Lõpu eel rohelises mütates kadus isu nii ära, et... Tegelikult oleks olnud võimalik väga hea jooks teha. Aga oleks tädil rattad all oleks omnibuss... Aeg siis tuli 1.29.37 ning kaotust võitjale rohkem kui 21 min. Koht aga tavarajal eliidi klassis minu parim.

Pikk rada, mis toimus ühel minu lemmikmaastikul Kõrvemaa lõputute ooside ja rabade vahel, oli juba täiesti isemoodi katsumus. Pikka rada ei ole ma viimase 7 aasta jooksul jooksnudki, kuid seelkord otsustasin harjutada pisut 6. oktoobril toimuvaks rogainiks. Starditi ühistardist, rajal kasutati hajutuseks liblikaid (nii, et võistlejad läbivad rajal väikeseid 'ringe' erinevas järjekorras). No, kuna naisi oli vaid 8, siis tegelikult toimus hajumine niiehknii, sest mina igatahes liidrite tempos kuigi kaua vastu ei pidanud. Vahete-vahel ikka sain ka omasuguste konkurentidega kokku, kuid rajavalikud või tempo meid pikalt koos ei hoidnud.
Lisaks veel tekkis mul kohe algul ebakindlus üsna mitme punktiga, mistõttu jäin kaasvõistlejatest pisut maha. No, see 1:15 000 kaart mulle ikka hästi ei istu... Lisaks häiris see, et juua sain esimest korda siis, kui olin metsas olnud 1 tund ja 52 minutit! Põhjusel, et esimesi joogipunkte lihtsalt ei jõutud vist veel metsa viia. Nii jäi saamata potentsiaalselt korraldajate pakutav jook, kui ka meie oma spordijoogi pudel, mille Viiviga sinna ette saatsime.:) Aga õnneks leidub ka Kõrvemaa kuival maastikul kraave ja järvi, millest saab peoga vett võtta ja seda sisse ahmida:) Maitses küll. Ehkki ei ole kindel, kas ka mõjus hästi...

Joosta oli kohati üllatavalt kerge, kuid paljud mahalangenud puud, korralikud nõlvad, rabad ning pikk-pikk rada tegid oma töö. Ka tehniliselt oli rada üsna raske, seetõttu sai väga paljude punktide ümber tiiruke tehtud, sest tähis ei tahtnud mitte kaugelt särada. Ja need põdrakärbsed! Uhhh! Neid oli vist tuhandeid! Pea oli neid täis & riided & pesumasin, lisaks tuleb veel välja, et nad hammustavad ja tegelikult on nad lihtsalt jube ebameeldivad!
Aga kui nüüd kokku võtta, siis olid rada, maastik ja ilm lihtsalt super! Läheks kasvõi kohe uuesti müttama. Joosta aga kohe vist 2.49 ei tahaks. Eriti nii kõrge pulsiga...

Mis siis veel vahepeal juhtunud? No väiksemaid võistluseid (Harjumaa MV tavarada Jõelähtmel) ja päevakuid paar tükki läbi käidud. Lisaks 1 jalgpallmats (eile EP vs FI= lahe!) :), 1 jalgrattasõit, 2 väikest ujumiskorda ning 1 kord sügisjooksu pealt vaadatud (WILO team oli 2/3 ulatuses esindatud - poisid, kirjutage!) . Viimane andis täitsa hea positiivse laengu (sai lapsi hoida ja üldse:). A ma järgmise aasta osas vekslit välja ei anna, sest see asfaldijooks mulle tegelikult ei meeldi... (jah, õige, tahtsin öelda, et 21 km distantsi proovimine võiks iseenesest pääris lahe olla:)

Mis tulekul? Pühapäeval siis osaleb KOGU WILO team rattamaratonil; olgu ette ära öeldud, et mina kavatsen peaasjalikult matkata. Siis järgmisel nädalal juba hooaja suurejooneline finiš xdreamirajal Moostes (luban, et seekord kirjutan ka loo, ükskõik kuidas meil ka läheb!). Seejärel saab 29.-30 septembril veel 2 päeva metsas veeta Valgehobusemäel - toimub hooajalõpuritus o-rajal. Ja siis veel ka TA OK 8-tunni rogain.
Ohh, kui palju; tegelikult võiks hooaeg juba ära lõppeda:)

Aga esimeseks eesmärgiks on, et jõuan kenasti rattamaratoni starti (kui lennufirma seekord ei streigi, siis ehk jõuan ka). Eks siis loodetavasti järgmine jutt juba pühapäevastest rattapiinadest! Paistab...

Pilt: Sportfoto - stiilinäide Keila-Joa xdreamilt.

XDream Keila-Joal?

Tere, mina siin. Juba paar nädalat tagasi toimus üks järjekordne xdreami etapp, kus ka meie oma teamiga osa võtsime. Seekord muidugi ääretult kummalisel ja omapärasel moel, võis siis häälestatusel... Oh, ei tahakski tegelikult sellest kirjutada, aga kuna see blogi on kord selle temaatika jaoks välja mõeldud - siis " nada Fedja, nada". Teen siis vähemasti lühidalt ja ilma keskkooli lõpukirjandi pikkuse analüüsita... Kronoloogia järgmine: Starti jõudsime vaatamata kõigele õigeaegselt. Esimene ala oli ratas, selles me palju ei eksinudki, ainult punkte otsisime vahest sealt kus neid üldse polnud. Rattaetapi pikematel jja igavamatel lõikudel karjusime vahepeal veitsa, tavaline meie puhul... Järgmisena saabus lisaülesanne - MALE! Kommenteerin siin vaid niipalju, et tippsport ja teadmised koos ei käi. Kui selle krdi malega lõpuks maha olime saanud, panime joostes kanuuetapile..... hi-hi-hiii - kimasime alustuseks ikka üsna tükk aega vales suunas, kuniks aru saime, et p..... - aga hea nali oli see, et olime vahepeal isegi liidritest ees..... No ja pärast selliseid ebaõnnestumisi võite arvata kui kõrgel meie moraal (-itus) oli. Kokkuvõttes kaotasime võitjale u. poolteist tundi ja olime omas arvestuses 12-d. Sic!

Pilt: Sportfoto - nii lõbusat (või piinlikkust tundvat?) WILO teami näeb xdreamil harva.

Otepää Xdream

9-10 juuni osalesime selleaastase XDreami teisel etapil Otepääl. Öine pikk võistlus on meile alati väga hästi sobinud ja me saime üsna hea koha, täpsemalt lugege ise http://www.xdream.ee/tulemused.html

Kas blogimine varjusurmas ? :-) ?

Öine Xdream Otepääl

Nii, Roometi eelnevale reale lisaks - vana-vana xdreami juttu sai kunagi alustatud, kuid lõpuni pole see kirjutatud siiamaani:-( Ehk peale puhkust ärkab siiski blogimine taas ellu.... tahaks loota. Aga siiski on pool muljetest parem kui üldse mitte midagi :)
--------------------

Sellaastane Xdreami teine, ehk siis öine etapp, möödus minu meelest väga kiiresti. Isegi võiks öelda, et valutult ning libedalt, kui üks väike vahejuhtum kurja maamomanikuga välja jätta. Väikesi viperusi ja ebamugavusi tuli ikka ette. Nüüd siis kõigest järjekorras.

Kui stardieelsed vajalikud toimingud tehtud said- nagu kottides olevate asjade sisse kiletamine, jalgade teipimine, joogipudelisüsteemi joogi lehtriga sisse ajamine, ratastele ning endale numbri ette panemine, lampide kiivri külge ja kottidesse monteerimine jne, jne... - tundus, et seekord sai vist kõik kaasa... Isegi vist Hannese kiiver. Jäi koguni veel aega üle pisut konkurentidega muljetamiseks. Seejärel saabuski hetk, mil tuli teele asuda. Harjumuspäratult stardikoridori peaaegu kaugeimast osast (kuna eelmisel etapilt kogusime 2 trahvitundi), kuid joostes ei olnud stardikohal suurt tähtsust.

Algas siis kõik kl 22.15, mil tuli joosta Apteekrimäe suunas Otepää staadionilt välja. Kaart tundus küll pisut kahtlase kvaliteediga, aga üldiselt oli mulle kohe selge, et kohe- kohe saab kanuusse ning seejärel saab veel ujuda... Aga kõigepealt siiski tuli võtta paar punkti joostes. Tuju oli hea, tempo samuti enam-vähem OK. Enne kanuu leidmist jõudsime veel ka meie headele konkurentidele võistkonnast 'Mine nyyd' järele. Koht jooksuraja järel oli 21. Kanuuvalikuga läks siiski kehvasti, sest poisid vist ei tahtnud kaugelt kanuud otsima minna, ja siis me võtsimegi minu meelest kõige-kõige hullema kanuu (esimesel ei olnud jalgu kuhugi panna, mõlad oli juube lühikesed ning keskmisel oli väga libe istuda). Seega ei olnud meil Vahuri kanuunäpunäidetest seekord eriti abi, ja paistab, et fikseeris ka selle ära, sest ta on jäädvustanud toreda pildi, kus kanuud valime:-)
Kanuuetapp kõige paremini ei läinud (vaheaegades 32.), kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Ise kaotasin punkte võtmas käies minuti-paar. Truubi punkt oli päris põnev. Seal sees oli kottpime, sest lampi mul veel peas ei olnud ning tol hetkel polnud truubis ka ühtki teist lambikandjat, udune ka, sest vesi oli soe, ja mul prillid peas. Kellegi lahke käsi aitas siiski minu palve peale käsikaudu kobades punkti üles leida (aitäh!).

Ei oska lõplikult hinnata, kas järgmisesse punkti minna oleks olnud õige minna joostes või mitte. Meie otsustasime lõpuks siiski jätta jooksmata ning sõitsime kõik kolmekesi kanuuga. Paistab, et mõned tugevad jooksjad sellega võitsid, kuid ise kartsime, et tuleb probleeme võistkonnakaaslaste ülesleidmisega. Järgmises jooksupunktis saatsime jooksma Roometi. Andsin oma koti koos lambiga kaasa ning kui ta metsas lampi pähe pani, jäin ma ilma oma kotis olnud ühest kindast (äkki keegi leidis üles?). Meie ootasime rõõmsalt Hannesega kalda ääres kanuus ja kasutasime aega otstarbekalt - sõime batooni, rääkisime konkurentidega juttu(tervitused Soraineni tiimile!) ning kisasime Roometit tagasi. Õnneks tuli ta üsna kähku ja seejärel võtsime suuna järgmise punkti (ühtlasi viimase kanuupunkti) poole, mis asus saarel, parkisime kanuud sinna ning suutsime teha veel tobeda vea punktiga saare peal tipukeses (see on kui omal lampi ei ole, kaarti ei näe, ja hakkad teise järgi minema). Siis aga oligi juba vaja vette hüpata ja ujuma hakata....vesi oli küll soe, aga oli see maa oli pikk....ja ujumine väga ebamugav. Tõeliselt kohe. Vest tõusis kurgu alla, ja edasi justkui üldse ei liikunud. Oleks ilmselt pidanud üritama selili ujuda. Õnneks sain algul Hannese lükkamisel ning hiljem Roometi jalast kinni hoides siiski õnnelikult teisele kaldale (ujumisetapilt 29. aeg; kokku olime sel hetkel 24. kohal) ning jooks võis jätkuda. Jooksu alguses, kui Roometiga kotid ära vahetasime ning ma endale lambi pähe monteerisin, tundus, et midagi on valesti - kott oli üleni vett täis (ehkki selle põhjas on augud, kust vesi peaks välja voolama). Alles lõpus sai selgeks, et tegemist oli hoopis mu kaasavõetud joogiga, mis mitte ei sattunud kotti ujumisel, vaid oli kotis hoopis laiali läinud. Seetõttu ei tulnud loomulikult ka enamjoogivoolikust enam jooki, ning jäib joogita juba enne seda kui üldse jooma hakata tahtsin...

Jooksuetapp (2 punkti) läksid minu meelest päris hästi (8. aeg etapil:));kokku oli koht 19. Mina oleksin veel gaasi lisanud, aga poisid natuke pidurdasid ;-) Sorry. Alguses sai korralikult mudas ja võsas plätserdatud. Võtsime Apteekrimäe teise nõlva pealt punkti (korraks tekkis küll väike seisatus, kuid mäe jalamile jõudes sain õnneks taas ilusasti paika). Seejärel juba jooks suusastaadioni suunas ning rattavahetusalasse. Samal hetkel tuli meile vastu ka A&T, kes üllatuslikult tol hetkel meie ees väga suurt edu ei omanudki. Vahetusalas võtsime endale parasjagu aega, et sehkedada oma varustusega (ma enam ei mäletagi, mida me seal nii kaua tegime; ilmselt sättisime lampe); igatahes sai päris suur grupp meist mööda. Ja minul oli taaskord väga ebamugav - lamp ei tahtnud kuidagi rattakiivri alla mahtuda (vale lamp ka, mis oma konstruktsiooni poolest ei tohikski kuidagi kiivri alla mahtuda...). Siiski sain kuidagi kõik asjad pähe mahutatud - nii prillid, kiivri kuklasse kui ka lampi otsaette. See ei olnud veel kõik. Rattaga sõitma asudes sain aru, et ikka jube külm on märja pluusiga (mille all polnud midagi) kiiresti rattaga sõita. Seega taas peatus - Hannese fliis peale. Siis tuli võtta jälle tuttav punkt Apteekrimäe otsas, mis oli ühtlasi esimeseks punktiks joostes. Võtsime tegelikult selle punkti ka seekord joostes, sest rattaga päris punkti juurde ukerdada ei olnud mõtet. Seejärel sai rullirajal päris suuri kiiruseid arendatud, mõne korra sai ka teeotsast pisut mööda sõidetud; ja siis...tore-tore, hakkas mu lamp vilkuma ning seejärel kustus ära. Kodus selgus, et üks klemm oli aku küljest täiesti lahti tulnud. Ja Roomet muidugi tuhises kaugel ees ning Hannesel lampi ei olnud. Nii me siis seal kahekesi kohati vilkuva lambiga tagapool sõitsimegi kottpimedas ja imetlesime jaaniusse:) Mina polekski ilmselt algul tähele pannud, aga Hannes näitas. Päris lahe oli sedasi jaaniusside valgel sõita. Õnneks siiski ka Roomet mingil hetkel tabas, et me liigume pea käsikaudu. Hiljem (Roomet oli ju nii kärsitu, et ei viitsinud kogu aeg mind oodata) sai siiski ka kruusateedel pimesõitu harrastatud ning Hannes käis ühe korra suurte kivide vahel ka korralikult üle nipli (hiljem kukkusin mina ka, aga mitte enam nii suurelt kiiruselt).

Seejärel otsustasime rattad maha jätta (nagu üsna mitmed enne meid) ning 15.nda punkti (73) joostes ära võtta. Kuna maa tundus jube pikk ning edasi-tagasi käimise mõttekus kaheldav, siis ilmselt oleks pidanud siiski vändates punktis ära käima (antud punktis 44. vaheaeg)... Järgmine punkt oli Hobusemäe punkt. Marssisime Roometi järel trepist üles & nagu arvata oligi, siis oli tipus kohtunik meie koosliikumist jälgimas. Edasi läks asi põnevaks, sest valisime etapivariandiks otse mööda pisikesi teid mineku ning sattusime kurikuulse kurja (ja ka purjus?) maaomaniku küüsi. Kakluseks siiski päris ei läinud, kuid palju puudu ka ei olnud. Sõitsin pahaaimamatult muidugi ka üsna maaomaniku ning tema kahe sõbra lähedale. Võimalik, et jäin hoobist ilma vaid tänu sellele, et suutsin viimasel hetkel suu lahti teha... Vaidlesime seal mõnda aega ning kuna asi tundus suhteliselt lootusetu. Keerasime tagasi ning seejärel raiusime rattad seljas läbi võsa ning üle palkide. Sellega meie seiklused antud punkti osas veel ei piirdunud. Suutsime pärast mõnda aega võsas ragistamist põllul veel korraliku vea ka teha. Kuna minul lampi ju ei olnud, siis leidsin end mitu korda mõttelt, et päike võiks kiiremini tõusta, siis näeksin kaarti ka. Õnneks saime siiski lõpuks õige suuna kätte ning ka punkt oli täiesti olemas. Antud rattatapil sõitsime 37.nda aja (sellest on juba maaomaniku etapp ära lahutatud); kokkuvõttes koht ika 19. Edasi ootas meid Seinamägi ning lisaülesanne - vaheaegu vaadates oleks võinud see ülesanne küll olemata olla... Koht on 82! ning langust sellega 9 kohta - 28ndaks. Aga paistab tõesti, et nutikusega me just ei hiilga. Pärast tagantjärele mõtlesin küll - et nii lihtsad küsimused ju! Aga ei Tarmak (anna andeks Jüri) , ega ka 'arv' 9 ei tulnud mul sel hetkel ette.

---- järgneb...

Pildid: 1. ning 4. pilt eelmise aasta öine Xdream Kurgjal, autor Hannes (Wilo team); 2. ja 3. pilt selleaastane Otepää Xdream, autor Vahur (Nelson)

Eesti MV lühirajal ja teates

Sellaastastest orienteerumise Eesti lühiraja ning teate meistrivõistlustest mul suurt midagi rääkida ei ole. Ja sellest on väga kahju, sest hea koht välja joosta oli seekord üle aastate lihtne.

See, et mu stardipositsioon vilets oli, ei olnud üllatus; tagantvõistlejatele lohade sisseajamine võib võtta küll pisut aega, aga oma jooksu see tegemist poleks see takistanud. Väga paljudel Eesti MV-l (ka juba noorteklassides) olen startinud esimesena. Aga jah, seekord oli asi võistlusest ikka väga kaugel; nautisin ikka täie raha eest:) Kohe esimese punkti eel hakkas viltu vedama, ning õiget rütmi kätte ei saanudki. Aga minu nägemus kaardijoonistajaga antud piirkonnast ei kattunud. Seega sai kohe esimese punktiga korralik viga tehtud (paistis, et päris paljud eksisid seal, sest kaardil ei kajastunud reljeef päris seda, mida ette kujutain, ning see ajas totaalselt segadusse), ja loobusin seejärel tõsiselt ponnistamast. Paar tagantstartijat sai mind kohe kätte, kuid nendel õnnestus vähemalt eest ära joosta, ja seega läbisin raja üksinda. Mõtlesin rajal olles korduvalt, et olen konkurentsitult kõige viimane. Aga oh imet - pärast selgus, et Edith ja Marje, kellega meil oli vaja lahendada, kes jookseb järgmisel I võistkonnas II vahetust, olid peaaegu sama kehva jooksu teinud kui mina. Oleks pidanud ikka end pisut liigutama motiveerida. Aga kohe algul tundus juba niii lootusetu olukord, mis motivatsioonile juurde just eriti palju ei andnud:( Selgus, et ca 10-minutilise kaotusega võitjale(!) (mis oleks mulle sel päeval enamvähem võimetekohane olnud), oleks olnud võimalik lõpetada 5.-ndana. Oleks-poleks. Kedagi ei ole süüdistada - ise olen süüdi... Siit moraal - ei tasu lippu ikka alla lasta; ükskõik kui lootusetu seis tundub...

Teatevõistlus oli aga minu jaoks sama ilmetu (tore, et meie I võistkond võitis; Edith tegi parema jooksu, kui mina sel päeval oleks suutnud!). Jooksin Saue Tammede II võistkonnas I vahetust. Kui kuni 12.nda punktini võib jooksuga enam-vähem rahule jääda (jooksutempot küll arendada ei jõudnud; ka selg tegi pisut haiget), siis lõpu eel lugesin lausa kahel korral suusaradade ning tiheda punktirägastiku sees vale etappi ning jooksin täiesti vales suunas keset Valgehobusemäe jooksuradu enne kui jälle taipasin... Nii pika raja puhul on mu keskendusmisvõime ja ka jooksutempo hetkel ümmargune null...

Aga vähemalt sai hulga aja rahvast nähtud ja paar lahedat suvepäeva veedetud. Ja laupäeval käisin esimest korda elus jalgpalli vaatamas - Eesti-Horvaatia:)

Lühiraja tulemused

Teate tulemused

Homme siis Ülemistes Harjumaa MV teates ning nädalavahetusel juba öine Xdream
Saame näha!

Piia

Tallinna MV lühirajal

Kolmapäeval 30. juunil läksin suures hirmus enne lähenevaid Eesti lühiraja meistrivõistlusi kaardiga paremat tutvust sobitama (kaardivorm on sel aastal väga niru olnud; aga harjutatud pole eriti ka) Andineemele. Kuna ka laupäeval oli vaja joosta lühirada, tundus trass soojenduseks vägagi sobiv olevat. Ilm sattus ka hea - ei olnud lõõmavat kuumust, nagu eelnevatel päevadel; Tallinnast tulema hakates kallas hoopis korralikult vihma. Jooksu ajal siiski ei sadanud tilkagi.

Kuna olin eelmisel päeval suure palavaga klubis spinningus käinud (millest jäi lomp põrandale; sest tõesti oli seal klaasi taga niiii palav; ja ka trenn ei olnud mingi hellitamine), ja puhapäeval oli veel rattaralli ka siis olid jalad alguses täiesti kanged. Jooks sujus olematus tempos, ja seda näitavad ka vaheajad ning kilomeetri aeg üldse, mis oli kohutav. Vigu lipsas ka sisse. Eriti lahe oli üks 'loosipunkt', millega ka minul õnnestus pea 2 min. viga teha. Punkt oli tõesti üks kaevik kese 'eimiskit' ning mingit metsavisiiri ka sellele ei eelnenud, nagu kaardilt lugeda võis. Selle koha peal tiirutas juba ca kümmekond inimest. Lõppes asi sellega, et ma sõna otseses mõttes komistasin punktile otsa. Minu õnn oli ka päris-päris mitme teise inimese õnn, ja said nemadki punkti kätte. Tuterdasin lõpuni, ja lõpuks läks jooksusammgi tiba paremaks. Üllatuslikult õnnestus sellise jooksuga isegi Tallinna MV tiitel koju tuua, ehkki tuleb tõdeda, et võitsin ainult tänu sellele, et Kirti jäi starti hiljaks.

Tagasiteel koju kallas Kuusalu kandis nagu pangest & mõtlesin, et tuleb auto seisma jätta.

Tulemused

Piia

Tartu Rattaralli

Jah, sel aastal siis sai teoks ajalooline hetk, mil leidsin end Tartu rattaralli lühikese raja stardist. Ikka selleks, et oma rattasõiduoskust pisut parendada. Otsustasin Rattaralli kasuks tegelikult ka seetõttu, et olin laupäeva õhtuni Eestist ära, ja seetõttu ei saanud osaleda Balti meistrivõistluste rajal orienteerumises. Kuna aga mu rattale olid alla pandud peenikesed kummid, ning ka tiim oli igati uhke - sõitsime Tartusse neljakesi - Roomet, Priit, Margit ja mina. Margiti vastutusrikasteks ülesanneteks oli sel aastal hooldusmeeskonna töö eest vastutada, pilte teha ning ka autojuht olla. Seega - polnud mul erilist võimalust ka kuidagi stardist eemale vingerdada:-)

Varasematel aastatel olin kindel, et minust ei saa mitte mingil juhul rahvast täis rajal asfaldil rallijat. Olin grupis kukkumistest nii palju kuulnud, ja see hirmutas. Eriti veel, kui puudub grupisõidu kogemus. Aga see sai siiski teoks! Ja mul jäi nimetatud üritusest üllatavalt positiivne mulje. Aga ilmselt kui oleksin kukkumisse sattunud, siis oleks ehk teine asi...

Minu sõidutaktika oli siiski üsna vale - olin 90% üksi või paariliikmelise pundiga, kellel tuules sõita ei saanud; pigem tegin ise tööd. Aga alguses lasin ka kõigil minna, kes enam-vähem minu tempos sõitsid. Kartsin trügimist-kukkumist & ootasin mil küll rahvast hõredamaks jääks, et saaks sõitma hakata. Algajate asi. Nüüd tean, et see oli viga, aga samas oleks olnud ka narr hullult kukkuda & pikka aega rivist väljas olla; eriti kui ürituse tulemus mulle täielikult kolmandajärguline on... Kiirabil oli igatahes palju tööd - päris tihti tuli teed teha kiirabide läbilaskmiseks.

Sõit ise kulges üsna rahulikult, ohtlikke kukkumisi ei näinud, ilm oli ilus. Ainult enne Pangodit oli meeletu tuul ning vastumäge väntamine; seal oleks küll keegi vedaja ära kulunud. Õnneks enne Ülenurmet siiski leidus paar meesterahvast, kes käskisid mul enda tuulde võtta. Vahelduva eduga see ka õnnestus; lõpuspurdi tegin siiski üksi. Aga päris tore oleks olnud, kui terve tee selliseid suure seljaga mehi oleks leidunud; paistis, et neile oli lausa auasi, kui mõni naisterahavas neil taga troonib:-)

Roomet, vana rattaralli kala, püüdis algul kõvasti pingutades (meie startisime eelviimasest stardigrupist, Priit grupp eestpoolt) suure grupi kinni, ning sõitis seal praktiliselt terve raja. Priit küll nii head gruppi vist ei leidnud, kuid võrkpalluri kohta tegi väga hea sõidu!
Roomet: 2.00.14
Priit: 2.05.51
Piia: 2.23.22

Pärast võistlust veel Viljandimaal väike kosutav saun, suplus ning õhtusöök, mis lükkas Tallinnasse jõudmise üsna hiliseks...

Tulemused
Pildil (keskel, kui hoolikalt vaadata) finišeerib autorilegi üllatuslikult Roomet; autor Margit; veel pilte

OhSaMuMeie mängude lõpetamine Kolgakülas

19. mail panime Kolgakülas punkti meie terve aasta kestnud mängudeseeriale. Ühest keegliüritusest on siin blogis kuskil ka eespool juttu. Aga miks see üritus järjekordse blogipostituse vääriliseks sai, on pigem see, et Ennol ning Rainil tuli tore idee minna Kolgakülla vändates. Mõeldud tehtud! Ilm oli hea ning ca 63 km möödus täiesti märkamatult tagantuules kolmekesi kõrvuti mööda Peterburi tee eraldusriba sõites. Kahe tunni möödudes olime kohal ning jõudsime sinna enne paljude teiste tulekut (kes loomulikult tulid Tallinnast autodega. Hmm, arvestades seda, et ma tavaliselt kipun hilinema, siis peakski vist rattavarianti kasutama hakkama...) Ja allaaetud kitse nägime ka:(

Pärast muidugi selgus, et meie sportlik üritus kahvatus selle kõrval, mida Tõnu tegi - jooksis Kuusalust Kolga ning Leesi kaudu Kolgakülla... Ma ei mäleta, kui kaua tal selleks kulus; äkki annab ise teada?

Golfivõistlus Kolgaküla reeglite kohaselt ei olnud ka just päris minu ala, aga nalja sai mitme rubla eest, mis oli peamine.
Kokkuvõttes (kus arvesse läks 8 paremat tulemust 11-st) sain auhinnatud 12. koha ning pärastine saun, grill, ja Tõnis Mägi kontsert olid nii õigel kohal kui üldse olla said!

Pildid:
1. Suurem osa OhSaMuMeie seltskonnast lõpuüritusel peale autasustamist; Maarja fotokas; autor: Eleny?
2. üritan Kolgaküla 'golfiüritusel' palli viimase augu suunas suunata; autor Raili

Veel pilte