Sõitsin täna õhtul Arctic Clubist spinningustrennist koju. Kell oli pisut kümme läbi, kui Kadaka teel, peale Akadeemia tee risti Kannu pubi eel hüppas mu teele pikkade koibadega jänes. Napikas. Vaatamata sellele, et juurdlesin, kas minna Statoili kohvipiima ostma või mitte, jõudsin ikka korralikult pidurdada. Õnneks mu taga olev auto nägi vist ka jänese ära, sest see pidurdas samuti üsna mõistvalt...
Kui rogainil, Laanemetsa paksudes metsades, nägin vaid üht ehmunud jänest ja kaht põdrakärbest (isegi jahimeeste poolt taga aetavaid põtru polnud sel aastal), siis linnas metsloomadega kokku põrkamine pole üldse raske... Tea, kas ükskord siis õnnestub ka või..
Spinning oli üllatavalt hea. Paistab, et mu põlv on üsna meeleldi nõus rattaga sõitma, vaid kiiremate lõikude järel andis pisut tunda. Eelkõige püüan siiski rahu anda.
kolmapäev, 15. oktoober 2008
teisipäev, 14. oktoober 2008
Rogain Laanemetsas - aitab küll!
Ma ei teagi enam täpselt, kuidas see juhtus, kuid ka sellel nädalavahetusel sai taaskord mütatud mööda metsi, nagu viimased 4 aastat. Ürituse nimeks oli TA OK rogain. Minule isiklikult oli see juba järjekorras neljas TA OK sügisene rogain (tõsi küll, esimese 2005.a Arbavere rogaini nimekirjas mind ei ole, sest võtsin viimasel minutil oma seljavalu tõttu end nimekirjast maha, kuid käisin siiski Tõnu, Roometi ning Hannese kaardilugejana kaasas:). Üleüldse oli see mulle vist kaheksas 8-tunnine rogain ning kokku üheksas, kui sisse arvata ka 24-tunnine MM rada, mille muljeid ei ole siiani kirja saanud...
Aga jah, valmistudes Tõnuga septembrikuiseks rogaini MMiks, ja suutes seejuures oma isa kordades rohkem ärevile ajada, kui iseennast (siiamaani põen seda, et isa ja Tõnu alt vedasin, sorry:)), tekitas see mu isas täiesti arvestavat huvi rogainile minemise osas.. Siis ta ka enne Karula MMi jõudis minu käest küsida, et mis oleks, kui kaaluda TA OK oktoobrikuisele rogainile minemist, et tema saaks ka esimest korda ära proovida, mis loom see rogain on.. Siiski arvas ta, et võiks minna nii ca neljaks tunniks, sest kauem ta vist metsas rassida järjest ei jaksa... Mina, täiesti ausalt tunnistades, ei olnud isegi seda ära tabanud, et peale MMi veel mõni rogain Eestis korraldatakse...
Kuid ei läinud palju aega mööda, kui juba rogaini MMi rajal mütates Tõnu täpselt sama küsimuse esitas - et kas siis 8-tunnisele üritusele ka siiasamma tuleme... Niisiis oli mul jälle teatav dilemma...pakkumisi palju, kuid enda konditsioon oli suhteliselt kahtlane...
Saades siiski ca kuu aega hiljem aru, et Tõnul on minust märksa parem vorm, võtsin viimase hetkeni mõtlemisaja. Viimane xdream kinnitas, et hetkevorm küündib siiski vaid matkaja tasemele.. Püüdsime küll ka Tõnule väärilist rogainipartnerit leida, kuid see ei kandnud erilist vilja..
Panin siiski peale xdreami (see oli päev pärast ametliku registreerimisperioodi lõppu) meie perevõistkonna kirja. Tundsin, et sel aastal on täiesti paras vahelduseks proovida rogaini 'matkavarianti' - ehk siis kandis projekt nime '4 tundi sügiseses metsas' - algselt vähemalt pidi see isa sõnul niimoodi välja nägema. Olin nõus metsa nautima minema, sest hooaja lõpuks on võistlusi kogunenud juba niikuinii pisut rohkem, kui algselt planeeritud..
Eks väike kõhklus oli ikka ka - viimati olin vist isaga ning kaardiga metsas käinud ca 15-aastat tagasi... Seenel-marjul siiski on käidud ka üsna hiljuti. Isa elupõlise metsatöötajana kõnnib ka tihnikus minust mitu korda kiiremini. Nii ma siis kujutasin ette, et ka see rogain tuleb stiilis - 'kähku metsa-kähku välja'.. Nüüd siis aga kõigest järjekorras.
Xdreami ja rogaini vahele olin suutnud osavalt mahutada pea 5 päeva Shveitsis veini-juustu-shokolaadidopingut manustades. Seda ilma ühegi jooksusammuta. Nii juhtuski, et reedeõhtune & laupäevahommikune logistikaülesanne nägi välja üsna tihe: 18.00 Ülemiste-Laagri (kohver maha, võistlusriided peale. 2/3 võistkonnast 'Oskar&sõbrad' ka kaasa:), kl 21.30 Viljandimaal- pasta/kana/vein sisse-tuttu, hommikul kl 6.40 äratus-puder-neljakesi autosse - ca 40 min. enne starti jõudsime kohale;). Kaartidega ei jõudnud mina ausalt öeldes väga majandada. See jäi isa hooleks. Jõudsin vaid öelda mõned väga kritiseerivad-resoluutsed laused (stiilis- need punktid võtame kindlasti, ja neid ei võta;). Tuligi asuda stardialasse. Nii juhtuski, et poolel teel selgus, et olime kaasa saanud vähekese valed kaardid, ja autosse maha jätnud täiesti veekindlad; kuid õnneks sadama päris ei hakanud, ja need meil pudiks ei rebenenud...:)
Stardi eel jõudsin eeskujulikult siiski vana rogainijana nii isa kui ka oma kotti söögid-joogid ära pakkida, jalad teipida, numbri ette ja muud vajalikud vidinad (Si-kompassid) kaasa võtta.. Autouksed lukku, ja sättsin end tualettide poole ajama, mainides isale, et stardialas kohtume. Kuna wc-de juures oli tohutu saba, siis ei viitsinud seal passima jääda; käisin põõsas ära, jõudes paar minutit enne starti stardialasse. Keda ma aga seal ei näinud, oli isa...
Stardipauk kõlas, paar minutit läks ka mööda. Kõik võistlejad valgusid metsade poole laiali... Isa ikka polnud! Mõtlesin siis loogiliselt - lähen vaatan igaks juhuks wc-de juurde. Ikka mitte miskit! Lõpuks leidsin ta stardiala ees ühe lätlasega juttu vestmas! Normaalne. Jõudsin vaid mõelda, et see on see, kui isaga võistlema lähed...
Ta muidugi ootas mind meie värava SI-pulga nullimise juures. Olin aga pulga juba varakult teise värava juures ära tühjendanud. Nonii... Ca 4 minutit peale starti saime siis ka lõpuks liikuma;) Tohutu mass oli valinud alguseks sama liikumistee, asusime nende järele sappa. Pole viga. Peaaegu 8 tundi ju veel ees:)
Algus läks päris libedalt. Vähemalt mulle tundus nii. SI-pulk oli minu käes; nii sain kohe alguses läbi jõe punkti käia võtmas. Jalad olid küll märjad, kui muidu oli väga palav. Kohati ei jõudnud ära kiruda, et nii palju riideid selga sai pandud. Müts ja kindad rändasid kiiresti kotti. Stardis kaarti nähes, otsustasime siiski alguses suunduda kaardi lõunaossa, mis oli küll suhteliselt detailidevaene ja lihtne nii orienteerumistehniliselt (joonistatud põhikaardi põhjal, sest orienteerumiskaarte seal aluseks polnud) kui ka füüsiliselt (lame reljeef, kõva pinnas, nähtavus lõputu;), kuid magusaid 5-punktilisi kontrollpunkte siiski suhteliselt palju. Mis sest, et punktide omavaheline kaugus oli suhteliselt suur. Etapid edenesid libedalt, ja rahvast oli ka punktid ümber päris palju, ehkki suures osas liikusime etappidel üksi. Koiva jõe äärne maastik oli üliilus! Ilm oli ka lausa uskumatu - soe ja tuulevaikne! Sellist laupäeva ei osanud lausa oodatagi; niii mõnus oli lehtede sees sahistada, ja vaikses männimetsas jänest ehmatada! Kartsin küll, et vähemalt ilm üritust ei soosi. Kuid kõik 4 aastat on ilm TA OK rogainil olnud tõeliselt super!
1.15 peale starti sain aru, et kõik on liiga ilus, et tõsi olla - ehkki tempo oli meil ülirahulik kombineerides jooksu ja kõndi, hakkasin tasahilju märkama valu oma vasakus põlves, mis üha hullemaks läks. Ka tekkis mul teatav kahtlus mõningase rajaplaneeringu osas. Esialgu käis diskussioon vaid ühe 4-punktilise punkti nr 47 üle, mille osas arvasin, et selle peaks ikkagi lihtsa vaevaga ära võtma, kui see nii lähedale jääb, kuid isa arvas, et vahet pole, hiljem peame nagunii palju punkte vahele jätma..
No, OK, vahet pole tõesti; püüdsin keskenduda oma jalale ja ilusale loodusele. Tegelikult oli väga mõnus, mis sest et natuke teistmoodi võrreldes näiteks eelmise aastaga. Isa muidugi, vana orienteerujana, üritas minna igalt poolt otse. Kohati suutis ta välja nuputada sellised variandid, mille peale poleks mina elu sees tulnud. Loomulikult oli vaja pea igalt poolt otse minna, ja ma siis püüdsin seletada, et esiteks on meil siin tegemist 30 000 kaardiga ning teiseks, joostakse rogainil suured nurgad ning ringid sisse:) Ega see eriti ei mõjunud. Ja kohati tundus, et mõningad otseminekud õigustasid end üllatuslikult päris palju. Arvestades, et meie tempo oli üsna aeglane, siis polnud kohati tõesti vahet, kas minna otse või ringi. Ühesõnaga, vaatamata olematule tempole, oli mul kogu aeg päris põnev..
Märksa murelikumaks tegi asja minu põlveanomaalia, mis ilmselt oli tingitud xdreami rattasõidust, kus sõitsin põlve sissepoole väänates, nagu mõned aastad tagasi, kus sain analoogse häda teisele põlvele, mille peale sain dr Mardnalt süsti, ja rohkem see endast siiamaani märku pole andnud.
Sai üha selgemaks, et paremaks ei kipu jalg minema, pigem üha kangemaks. Eriti, kui pehmel pinnasel allamäge minna - seal oli üsna Buratino-tunne. Õnneks leidsin rajal nii mõnegi saatusekaaslase, kellega mäest alla üsna omapärast tehnikat sai arendatud:) Üritasin siis vahepeal teede peal jooksusammu teha, et jalg päris kangeks ei jääks. Õnneks ei olnud isa ka teab mis jooksutempo arendamisest vaimustunud, seega sai suuremalt jaolt jätkatud matkamist. Ka kohustuslikud vead ei jäänud tulemata - esimene tuli väga labases kohas 28nda punktiga, kus ei märganud sihti ning ronisime paralleelse mäe otsa.. Ka juhtus väiksemaid vigu, peamiselt selle tõttu, et isa, harjunud 10 000 mõõtkavaga orienteerumiskaartidega, tahtis mitmel pool natuke vara alla keerata.. Mõned väikesed vead tulid ka päris punktide piirkonnas. Eks me siis korrigeerisime üksteist. Õnneks oli tempo väga madal, ja tuju hea. Jõudsime kõik variandid läbi arutada. Realiseerimine oli siiski veidi vaevalisem. Minul küll suuresti selle ootamatu jala-jama tõttu.
Poolel teel tuli meile vastu mitmeid konkurente, kellega sai lõbusaid repliike vahetatud (enamasti sai tehtud umbes sellises Roometi-stiilis nalju - 'kas pidamismääre on OK' vms). Vastutulijate hulgas oli ka perekond Minn. Andresel oli õllepudel käes, kui nad meile vastu jalutasid. Isa ei suutnud ikka märkimata jätta, et kuidas meie võistkond sai küll nii uskumatult ettenägematu olla; ehk siis olin unustanud meile õllepudeli kaasa võtta... No, sry, selle peale ma tõesti ei tulnud... Tõnule pole ju tavaliselt õllepudelit vaja kaasa pakkida olnud:))
Neljanda tunni järel teatasin siis pidulikult, et meie kontrollaeg sai läbi. Õnneks ei tahtnud isa sellest midagi kuulda, ja sammus vapralt edasi:) Üsna lõpu eel läks siiski asi kahjuks natuke käest ära. Algas kõik punkti nr 50 juures. No kober oli küll kõiges süüdi, aga ega meie ka antud kohas kõige teravamad pliiatsid ei olnud. Keerasime liiga vara (taas) kobraste üleujutatud soos ja kraavi juurest alla, suutsime selle ala kuidagi enam-vähem kuiva jalaga üle puude ületada, kuid seiklesime seal ca 25 minutit kauem, kui vaja oli.. Täiesti plaaniväline ajakulu, eriti arvestades seda, et olime raja planeerinud ära täpselt 50nda punktini! Jõudnud just vaadata, et jõuame sinna täpselt 2 tundi enne kontrollaja lõppu; saime natukese aja pärast sellele veel 20 minutit juurde liita.. Sealt edasi langes meie tempo ikka meeletult. Tuju oli hea, kuid kahjuks raja lõpus meist enam miskit asja ei olnud.. Tulime vaikselt jalutades üsna otseimat teed pidi koju. Raja lõpuosas nägime taaskord ikka veel jooksusammul liikuvaid soome 43-aastaseid prouasid, kes meie jaoks üllatuslikult lõppkokkuvõttes alles 70nda koha peal platseerusid (no, meie neid kõndimas küll ei näinud).
Tulemuste real platseerusime 37.ndale kohale. Perevõistkondadest olime teised, kaotades Minn'idele kõigest 2-punktiga.
Kokkuvõttes jäi 6 väärtuspuntki kindlasti varuks (isa sõnade kohaselt), ilma, et oleksime selleks pidanud tempot lisama. Oleksid aga ei loe. Arvestades, et isa oli üleüldse esimest korda elus rogainil, ja ka seda, et esialgu vaid 4-ks tunniks rajale plaanisime minna, siis polnud tegelt väga viga.. Minule raudselt sobis. Jooksjat minust niikuinii polnud (jumal tänatud, et Tõnuga ei läinud), ja isa oli ka rahul, sest temast vanemaid mehi-naisi eespoole ei jäänud:) Ühesõnaga väga lahe. Nüüd aga aitab küll! Järgneb tõsine põlveravi. Hetkel liigun juba siledal maal päris hästi.
Trepist alla aga ei saa ikka eriti... See on see, kui mõistus ei võta, et hooaeg peaks juba ammu lõpetatud olema. Niigi on teine selline suht teistmoodi olnud. Orienteerumise mõttes eriti. Aga seiklust on olnud see-eest päris palju! Järgmine võistlus on plaanis heal juhul ca 4 kuu pärast...
Teiste rogainijate sügiskirjusid muljeid ka: A-Tiim, Vahuri Inglid, Ekstreem.
Auhinnaks sain jubedalt torkivad karupüksid (vt. pilt).
Aga jah, valmistudes Tõnuga septembrikuiseks rogaini MMiks, ja suutes seejuures oma isa kordades rohkem ärevile ajada, kui iseennast (siiamaani põen seda, et isa ja Tõnu alt vedasin, sorry:)), tekitas see mu isas täiesti arvestavat huvi rogainile minemise osas.. Siis ta ka enne Karula MMi jõudis minu käest küsida, et mis oleks, kui kaaluda TA OK oktoobrikuisele rogainile minemist, et tema saaks ka esimest korda ära proovida, mis loom see rogain on.. Siiski arvas ta, et võiks minna nii ca neljaks tunniks, sest kauem ta vist metsas rassida järjest ei jaksa... Mina, täiesti ausalt tunnistades, ei olnud isegi seda ära tabanud, et peale MMi veel mõni rogain Eestis korraldatakse...
Kuid ei läinud palju aega mööda, kui juba rogaini MMi rajal mütates Tõnu täpselt sama küsimuse esitas - et kas siis 8-tunnisele üritusele ka siiasamma tuleme... Niisiis oli mul jälle teatav dilemma...pakkumisi palju, kuid enda konditsioon oli suhteliselt kahtlane...
Saades siiski ca kuu aega hiljem aru, et Tõnul on minust märksa parem vorm, võtsin viimase hetkeni mõtlemisaja. Viimane xdream kinnitas, et hetkevorm küündib siiski vaid matkaja tasemele.. Püüdsime küll ka Tõnule väärilist rogainipartnerit leida, kuid see ei kandnud erilist vilja..
Panin siiski peale xdreami (see oli päev pärast ametliku registreerimisperioodi lõppu) meie perevõistkonna kirja. Tundsin, et sel aastal on täiesti paras vahelduseks proovida rogaini 'matkavarianti' - ehk siis kandis projekt nime '4 tundi sügiseses metsas' - algselt vähemalt pidi see isa sõnul niimoodi välja nägema. Olin nõus metsa nautima minema, sest hooaja lõpuks on võistlusi kogunenud juba niikuinii pisut rohkem, kui algselt planeeritud..
Eks väike kõhklus oli ikka ka - viimati olin vist isaga ning kaardiga metsas käinud ca 15-aastat tagasi... Seenel-marjul siiski on käidud ka üsna hiljuti. Isa elupõlise metsatöötajana kõnnib ka tihnikus minust mitu korda kiiremini. Nii ma siis kujutasin ette, et ka see rogain tuleb stiilis - 'kähku metsa-kähku välja'.. Nüüd siis aga kõigest järjekorras.
Xdreami ja rogaini vahele olin suutnud osavalt mahutada pea 5 päeva Shveitsis veini-juustu-shokolaadidopingut manustades. Seda ilma ühegi jooksusammuta. Nii juhtuski, et reedeõhtune & laupäevahommikune logistikaülesanne nägi välja üsna tihe: 18.00 Ülemiste-Laagri (kohver maha, võistlusriided peale. 2/3 võistkonnast 'Oskar&sõbrad' ka kaasa:), kl 21.30 Viljandimaal- pasta/kana/vein sisse-tuttu, hommikul kl 6.40 äratus-puder-neljakesi autosse - ca 40 min. enne starti jõudsime kohale;). Kaartidega ei jõudnud mina ausalt öeldes väga majandada. See jäi isa hooleks. Jõudsin vaid öelda mõned väga kritiseerivad-resoluutsed laused (stiilis- need punktid võtame kindlasti, ja neid ei võta;). Tuligi asuda stardialasse. Nii juhtuski, et poolel teel selgus, et olime kaasa saanud vähekese valed kaardid, ja autosse maha jätnud täiesti veekindlad; kuid õnneks sadama päris ei hakanud, ja need meil pudiks ei rebenenud...:)
Stardi eel jõudsin eeskujulikult siiski vana rogainijana nii isa kui ka oma kotti söögid-joogid ära pakkida, jalad teipida, numbri ette ja muud vajalikud vidinad (Si-kompassid) kaasa võtta.. Autouksed lukku, ja sättsin end tualettide poole ajama, mainides isale, et stardialas kohtume. Kuna wc-de juures oli tohutu saba, siis ei viitsinud seal passima jääda; käisin põõsas ära, jõudes paar minutit enne starti stardialasse. Keda ma aga seal ei näinud, oli isa...
Stardipauk kõlas, paar minutit läks ka mööda. Kõik võistlejad valgusid metsade poole laiali... Isa ikka polnud! Mõtlesin siis loogiliselt - lähen vaatan igaks juhuks wc-de juurde. Ikka mitte miskit! Lõpuks leidsin ta stardiala ees ühe lätlasega juttu vestmas! Normaalne. Jõudsin vaid mõelda, et see on see, kui isaga võistlema lähed...
Ta muidugi ootas mind meie värava SI-pulga nullimise juures. Olin aga pulga juba varakult teise värava juures ära tühjendanud. Nonii... Ca 4 minutit peale starti saime siis ka lõpuks liikuma;) Tohutu mass oli valinud alguseks sama liikumistee, asusime nende järele sappa. Pole viga. Peaaegu 8 tundi ju veel ees:)
Algus läks päris libedalt. Vähemalt mulle tundus nii. SI-pulk oli minu käes; nii sain kohe alguses läbi jõe punkti käia võtmas. Jalad olid küll märjad, kui muidu oli väga palav. Kohati ei jõudnud ära kiruda, et nii palju riideid selga sai pandud. Müts ja kindad rändasid kiiresti kotti. Stardis kaarti nähes, otsustasime siiski alguses suunduda kaardi lõunaossa, mis oli küll suhteliselt detailidevaene ja lihtne nii orienteerumistehniliselt (joonistatud põhikaardi põhjal, sest orienteerumiskaarte seal aluseks polnud) kui ka füüsiliselt (lame reljeef, kõva pinnas, nähtavus lõputu;), kuid magusaid 5-punktilisi kontrollpunkte siiski suhteliselt palju. Mis sest, et punktide omavaheline kaugus oli suhteliselt suur. Etapid edenesid libedalt, ja rahvast oli ka punktid ümber päris palju, ehkki suures osas liikusime etappidel üksi. Koiva jõe äärne maastik oli üliilus! Ilm oli ka lausa uskumatu - soe ja tuulevaikne! Sellist laupäeva ei osanud lausa oodatagi; niii mõnus oli lehtede sees sahistada, ja vaikses männimetsas jänest ehmatada! Kartsin küll, et vähemalt ilm üritust ei soosi. Kuid kõik 4 aastat on ilm TA OK rogainil olnud tõeliselt super!
1.15 peale starti sain aru, et kõik on liiga ilus, et tõsi olla - ehkki tempo oli meil ülirahulik kombineerides jooksu ja kõndi, hakkasin tasahilju märkama valu oma vasakus põlves, mis üha hullemaks läks. Ka tekkis mul teatav kahtlus mõningase rajaplaneeringu osas. Esialgu käis diskussioon vaid ühe 4-punktilise punkti nr 47 üle, mille osas arvasin, et selle peaks ikkagi lihtsa vaevaga ära võtma, kui see nii lähedale jääb, kuid isa arvas, et vahet pole, hiljem peame nagunii palju punkte vahele jätma..
No, OK, vahet pole tõesti; püüdsin keskenduda oma jalale ja ilusale loodusele. Tegelikult oli väga mõnus, mis sest et natuke teistmoodi võrreldes näiteks eelmise aastaga. Isa muidugi, vana orienteerujana, üritas minna igalt poolt otse. Kohati suutis ta välja nuputada sellised variandid, mille peale poleks mina elu sees tulnud. Loomulikult oli vaja pea igalt poolt otse minna, ja ma siis püüdsin seletada, et esiteks on meil siin tegemist 30 000 kaardiga ning teiseks, joostakse rogainil suured nurgad ning ringid sisse:) Ega see eriti ei mõjunud. Ja kohati tundus, et mõningad otseminekud õigustasid end üllatuslikult päris palju. Arvestades, et meie tempo oli üsna aeglane, siis polnud kohati tõesti vahet, kas minna otse või ringi. Ühesõnaga, vaatamata olematule tempole, oli mul kogu aeg päris põnev..
Märksa murelikumaks tegi asja minu põlveanomaalia, mis ilmselt oli tingitud xdreami rattasõidust, kus sõitsin põlve sissepoole väänates, nagu mõned aastad tagasi, kus sain analoogse häda teisele põlvele, mille peale sain dr Mardnalt süsti, ja rohkem see endast siiamaani märku pole andnud.
Sai üha selgemaks, et paremaks ei kipu jalg minema, pigem üha kangemaks. Eriti, kui pehmel pinnasel allamäge minna - seal oli üsna Buratino-tunne. Õnneks leidsin rajal nii mõnegi saatusekaaslase, kellega mäest alla üsna omapärast tehnikat sai arendatud:) Üritasin siis vahepeal teede peal jooksusammu teha, et jalg päris kangeks ei jääks. Õnneks ei olnud isa ka teab mis jooksutempo arendamisest vaimustunud, seega sai suuremalt jaolt jätkatud matkamist. Ka kohustuslikud vead ei jäänud tulemata - esimene tuli väga labases kohas 28nda punktiga, kus ei märganud sihti ning ronisime paralleelse mäe otsa.. Ka juhtus väiksemaid vigu, peamiselt selle tõttu, et isa, harjunud 10 000 mõõtkavaga orienteerumiskaartidega, tahtis mitmel pool natuke vara alla keerata.. Mõned väikesed vead tulid ka päris punktide piirkonnas. Eks me siis korrigeerisime üksteist. Õnneks oli tempo väga madal, ja tuju hea. Jõudsime kõik variandid läbi arutada. Realiseerimine oli siiski veidi vaevalisem. Minul küll suuresti selle ootamatu jala-jama tõttu.
Poolel teel tuli meile vastu mitmeid konkurente, kellega sai lõbusaid repliike vahetatud (enamasti sai tehtud umbes sellises Roometi-stiilis nalju - 'kas pidamismääre on OK' vms). Vastutulijate hulgas oli ka perekond Minn. Andresel oli õllepudel käes, kui nad meile vastu jalutasid. Isa ei suutnud ikka märkimata jätta, et kuidas meie võistkond sai küll nii uskumatult ettenägematu olla; ehk siis olin unustanud meile õllepudeli kaasa võtta... No, sry, selle peale ma tõesti ei tulnud... Tõnule pole ju tavaliselt õllepudelit vaja kaasa pakkida olnud:))
Neljanda tunni järel teatasin siis pidulikult, et meie kontrollaeg sai läbi. Õnneks ei tahtnud isa sellest midagi kuulda, ja sammus vapralt edasi:) Üsna lõpu eel läks siiski asi kahjuks natuke käest ära. Algas kõik punkti nr 50 juures. No kober oli küll kõiges süüdi, aga ega meie ka antud kohas kõige teravamad pliiatsid ei olnud. Keerasime liiga vara (taas) kobraste üleujutatud soos ja kraavi juurest alla, suutsime selle ala kuidagi enam-vähem kuiva jalaga üle puude ületada, kuid seiklesime seal ca 25 minutit kauem, kui vaja oli.. Täiesti plaaniväline ajakulu, eriti arvestades seda, et olime raja planeerinud ära täpselt 50nda punktini! Jõudnud just vaadata, et jõuame sinna täpselt 2 tundi enne kontrollaja lõppu; saime natukese aja pärast sellele veel 20 minutit juurde liita.. Sealt edasi langes meie tempo ikka meeletult. Tuju oli hea, kuid kahjuks raja lõpus meist enam miskit asja ei olnud.. Tulime vaikselt jalutades üsna otseimat teed pidi koju. Raja lõpuosas nägime taaskord ikka veel jooksusammul liikuvaid soome 43-aastaseid prouasid, kes meie jaoks üllatuslikult lõppkokkuvõttes alles 70nda koha peal platseerusid (no, meie neid kõndimas küll ei näinud).
Tulemuste real platseerusime 37.ndale kohale. Perevõistkondadest olime teised, kaotades Minn'idele kõigest 2-punktiga.
Kokkuvõttes jäi 6 väärtuspuntki kindlasti varuks (isa sõnade kohaselt), ilma, et oleksime selleks pidanud tempot lisama. Oleksid aga ei loe. Arvestades, et isa oli üleüldse esimest korda elus rogainil, ja ka seda, et esialgu vaid 4-ks tunniks rajale plaanisime minna, siis polnud tegelt väga viga.. Minule raudselt sobis. Jooksjat minust niikuinii polnud (jumal tänatud, et Tõnuga ei läinud), ja isa oli ka rahul, sest temast vanemaid mehi-naisi eespoole ei jäänud:) Ühesõnaga väga lahe. Nüüd aga aitab küll! Järgneb tõsine põlveravi. Hetkel liigun juba siledal maal päris hästi.
Trepist alla aga ei saa ikka eriti... See on see, kui mõistus ei võta, et hooaeg peaks juba ammu lõpetatud olema. Niigi on teine selline suht teistmoodi olnud. Orienteerumise mõttes eriti. Aga seiklust on olnud see-eest päris palju! Järgmine võistlus on plaanis heal juhul ca 4 kuu pärast...Teiste rogainijate sügiskirjusid muljeid ka: A-Tiim, Vahuri Inglid, Ekstreem.
Auhinnaks sain jubedalt torkivad karupüksid (vt. pilt).
teisipäev, 7. oktoober 2008
täiesti teistsugune xdream. hooaja lõpetuseks
Selle aasta viimase, Viitna xdreami etapi eel, olin juba mõttes täiesti nõus olukorraga, et antud etapile ma ei lähe. Kui algul nagu natuke isegi kiskus, siis mida nädal edasi, seda rohkem sain aru, et sära on kuhugi kadunud, ja väga ei tõmbagi... Ka eelmisel, Paide etapil osalemine jäi vaatamata mitmetele ahvatlevatele pakkumistele kehva konditsiooni tõttu ära.
Kui aga kolmapäevasest spinningutrennist tuldud sai, suutsin end siiski jällegi leida olukorrast, et pühapäev tuleb vist millegi muu, kui koristamise ja töö tegemise tähe all mööda saata... Heiti kirjutas sellest isegi oma blogis. No, kui me eelmisel kevadel spinningutreenerile Peebule xdreami kasutuskorra kinkekaardi kinkisime, siis ei osanud oodatagi, et pean hiljem ka selle kingituse realiseerimises osalema...:)
Üllatuslikult lõppes see kõik 20nda kohaga ning segavõistkondade arvestuses olime lausa kolmandad! Kokkuvõttes oli väga huvitav hooaeg - 3 korda A-rajal; kõik korrad erineva võistkonnaga ning 20 parema seas.. Suuresti võistkonnakaaslaste lükkamise-
tõmbamise tulemusel:))
Jah, peale rogaini MMil käimist ei olnud erilist võistlusisu ja jaksu ka. Ka Tartu rattamaratoni jätsin lõpu eel katki (selle kirjutan siiski ratta puudujääkide arvele;); ühesõnaga, seis pole just kiita...
Kui aga kolmapäevasest spinningutrennist tuldud sai, suutsin end siiski jällegi leida olukorrast, et pühapäev tuleb vist millegi muu, kui koristamise ja töö tegemise tähe all mööda saata... Heiti kirjutas sellest isegi oma blogis. No, kui me eelmisel kevadel spinningutreenerile Peebule xdreami kasutuskorra kinkekaardi kinkisime, siis ei osanud oodatagi, et pean hiljem ka selle kingituse realiseerimises osalema...:)No, tegelikult olekski kõik peaaegu hästi ja isegi toredasti olnud, kui ma natukenegi end liigutada oleks jaksanud. Laupäeva õhtul avastasin end õige väikese seljavalu käes. Kuid kuna midagi väga hullu polnud, ei pööranud sellele väga tähelepanu. Ca 4 aastat tagasi, kui toimus sealsamas lähedal Arbavere rogain, suutsin oma selja esimest ja seni õnneks viimast korda haigeks saada. Siis aga rajal see siiski eriti tunda ei andnud. Seekord ma siiski nii kergelt ei pääsenud... Pea esimesed kaks tundi tundsin vahelduva eduga, kuidas selg tunda annab.
Algas kõik siiski paljutõotavalt. Reigol huumorisoont jagus ning võistkonna nime oli ta meile pannud väga tabava - Kinkekaart nr 1. Kõigepealt kohale jõudes vahetas mu rattarehve terve armee abilisi - aitäh Assarile, Tõnule ja Ahtole ning võistkonnale Elektrijänes ja Andresele ka, kes selleks vajaminevat atribuutikat jagasid (küll on kahju, et unustasin seda jäädvustada). Ma küll suutsin kodus ise pedaalid ära vahetada ning ka kaardilaua peale panna, kuid rattarehvide juures said minu oskused ja vahendid otsa. Ette sai pandud ka väga ilus number - 100! (kuna Assaril oli nr 1, siis ma arvan, et meil oli kahepeale toredate numbritega ekipaaz:) A, ja mainimata ei saa jätta, et kogu aeg enne starti (s.h tee peal parkimiskorraldajad) küsiti Assarilt, kas ta osaleb B-rajal, mispeale ta tõsise näoga teatas, et 'jah':))
Seejärel juba oligi start, sättisime end taharitta sisse. Esimeseks ülesandeks oli leida kaardilt 3 esimest rattapunkti. Mul oli paras lühis; õnneks Reigo võttis kohe ohjad oma kätte, ja leidis esimesed punktid üsna lihtsalt üles. Aga suurem osa sellest massist oli loomulikult juba meie ees liikuma saanud.. No, ja seda ma ei osanud kuidagi ennustada, et juba tee esimesse punkti minusugusele rattaga suht läbimatu on. No, ma ei tea. Igatahes suutsin juba esimestest etappidest poistele parajat peavalu valmistada. Ei saanud ma sellest massist kuidagi mööda jalutada (liikusin suurema osa ajast rahva sabas ratas käekõrval mudas ukerdades), loll olin, et keskelt läbi loikude läbi minna ei julgenud... Ja nii ma matkasingi rahva taga, poisid juba kuskil ees kaugustes kadunud.. Aeg-ajalt nad ikka ootasid mind, aga ega sellest suurt kasu polnud. Esimesest punktist teise tahtis Reigo minna otse, mina keeldusin; seega läksime ringiga suurt teed pidi. Ilmselt poleks me sellega oluliselt ajavõitu saanud, sest seal oleks pidanud ratast pisut seljas tassima.. Samas kuuldavast Areal võitis selle etapivalikuga oluliselt...
Kolmas punkt oli ainuke, mille iseseisvalt kaardilt üles leidsin;) Aga kuna mul oli niikuinii ka ainuüksi rattasõidugagi tegemist, luges kaarti Reigo; Peep lükkas mind edasi. Rattasõidule järgnes lühike jooksuots, mis osaliselt kulges rabas. Ma tegelikult ootasin seda jooksu, lootes, et küllap jaksan joosta paremini kui ratast sõita... Tühjagi. Jooksuetapil andis selg veelgi rohkem tunda, ja pehme raba kõndisin. Päris paljud võistkonnad läksid mööda..
Seejärel jälle ratta selga. Seekord rattaralli. Natuke nagu läks kergemaks, aga kokkuvõttes oli minu esimesed kaks tundi oli ikka suht piinarikkad. Seda kõike saaks võrrelda ehk ainult selleaastase Sikukaga, kus võistlesin (nagu hiljem selgus) väikese haigusvimmaga. Aga ka tookord oli tempo ikkagi kiirem, kui nüüd.. Rattaralli läks muidu kenasti, kuid suutsime 2 kena legendi kohast 'tüngatiiru' kaasa teha. Lisaks tuli mul korra ühel metsasihil maha rattakett. Olime koos tohutu kamba võistlejatega; enamikku mina ei tundud. Jõudsin vaid imestada, et ka A-rajal tekivad sellised 'rongid' ja on nii palju kõikvõimalikke võistlejaid;) Peep üritas vahepeal minuga solidaarselt uimerdada ning küsis, mis koha peal me umbes olla võiksime. Pakkusin, et nii ca 50. Mis vaheaegu vaadates paistab ka enamvähem õige olevat..
Seejärel väntasime taas ratastega, sihiks rattavahetusala, mille järel oli lisaülesanne - vaja oli hinnata kolme spordivahendi (tennisepallid, väike hokikepp ja jalgpall) kaalu. Võtsime seal rahulikult. Mina pakkusin 1100, Reigo arvas rohkem, Peep vähem. Lõpuks sai kirja 950, mis oli enamvähem õige, ja 30 sek. trahvi tähendas lisaülesande alast lihtsalt läbi kõndimist..
Seejärel läks aga võistlus meie jaoks põnevaks.. Reigo initsiatiivil vaatasime läbi järgnevad etapid ning otsustasime peale väikest nõupidamist, et poisid võtavad kanuusse 2 ratast, mina sõidan oma rattaga kanuuala lõppu, misjärel kõik koos edasi sõidame. Me polnud ainukesed, kes rattaid kanuusse sättisid. Ainult korraldajad paistsid meid kohati natuke juhmilt vaatavat ning juhendasid meie rattaid järjekindlalt vahetusalasse;)
Kuna teadsin, et poistel läheb jõel kindlasti kauem, kui minul rattaga mööda ilusat päikesepaistelist kruusateed kruiisides, siis võtsin asja täitsa mõnuga - konsumeerisin kellegi poolt metsavahel ärakaotatud shokolaadi, ja vaatasin, kuidas A-raja liidrid (Kiirrong, Vaude, Hansa, ACE, Nike, Xadventure, jt mulle vastu tulevad). Jah, tore, nad läksid minu jaoks kummalisele variandile - peale kanuud rataste järele, mitte otse järgmisesse punkti.. Tunne oli vist vastastikune - neile tundusin ilmselt mina pisut kummaline..
Üritasin ka edaspidiseid etappe planeerida, aga nende järjekord oli peas kuidagi üsna segi. Kanuuvahetusalasse jõudes ei olnud ma sugugi ainuke rattur, kes oma võistkonnakaaslasi ootas. Üks mees, kellega teel kohtusin, läks kahe rattaga, mis oli täiesti tark tegu. Oodata sai omajagu, samuti sai ülevaate võistkondade hetkejärjestusest ning muljetatud Urmo ja Siiriga. Üks ülesanne ei tahtnud laheneda - milline järvedest on väikseima pindalaga. Nimelt tuli järgneval jooksuetapil võtta punkte järvede suuruse järjekorras. Tuli välja, et ma polnud ainuke, kes selle ülesandega lõpuni hakkama ei saanud. Nagu alati, on esimene pähetulev variant õige...
Lõpuks, kui poisid elusate ja kuivadena saabusid (erakordselt palju oli rahvast, kes läksid kanuuga ümber); võtsin poiste rattad, samal ajal vinnasid nemad kanuud vahetusala lõppu. Kuna nägin, et ka viimane kanuuvahetusala punkt on nö 1-liikme punkt, oleksin tegelikkuses võinud ka otse järgmisesse punkti ette sõita.. Aga kindlasti kohe poleks seal nii huvitav oodata olnud;)
Siis taas ratastele. Mõte oli sõita paremalt suurt teed pidi ringi järvede juurde, kus enne jooksurada ootas ka veel lisaülesanne. Jõudsime sinna (Peebu mõningase lükkamise abil) esimese etapiajaga (seda eelkõige seetõttu, et konkurente rattal sellel etapil meil peaaegu polnudki - ülejäänud jõudsid sinna siis kas ratta-jooksu kombineerimisel või siis lihtsalt otse kanuust sinna joostes). Suure ähmiga ikka nende järvede üle jätkuvalt pead murdes oleksime unustanud lisaülesande tegemata (ehkki ma just veel äsja rattatapil olin seda mäletanud), õnneks Reigo siiski tabas viimasel hetkel ära, et peame ka lisaülesande läbima. Paistab, et hüppenööriga hüppeid olime kõik kodus harjutanud:)
Järvejooksude etapp oli minu jaoks vägagi ajalooline. Nimelt sain tunda oma elu esimesi krampe - seda veel jube imeliku koha pealt - reie peal, peaaegu põlvede kohalt. Ei tea, millest need tulid, kas külmast veest, või lihtsalt sellest, et nõrk olen.. Ei olnud tore. Kuna ikkagi ei teadnud, kumb järv on väikseim, kas Pikklaugas või Särgjärv, käis Reigo kindluse mõttes Särgjärve äärest veel numbrit kontrollimas. Meie Peebuga sörkisime tagapool. Ei olnud õige; seega tuli veel hiljem tagasi tulla... Sain selgeks, et krampidega on märksa lihtsam joosta, kui kõndida..
Seejärel kiire esmaabi ja siis taas ratta selga. Sealt alates läks enesetunne paremaks. Siiski sai 
tehtud üks pisut vale otsus - viimase rattaetapi läbimiseks kanuuvahetusalasse valisime nn kahest halvast viletsama variandi. Kartsime raba läbivat teed, lootes, et ülemine tee on kuivem. Nii ei läinud. Saime ca 1,5 km mudast lompidega teed läbida.. Peep jõudis selle etapi eel juba märkida, et kuidas saab rada nii lühike olla, et juba otse kanuudesse sõitmine ja siis koju ära?!
tehtud üks pisut vale otsus - viimase rattaetapi läbimiseks kanuuvahetusalasse valisime nn kahest halvast viletsama variandi. Kartsime raba läbivat teed, lootes, et ülemine tee on kuivem. Nii ei läinud. Saime ca 1,5 km mudast lompidega teed läbida.. Peep jõudis selle etapi eel juba märkida, et kuidas saab rada nii lühike olla, et juba otse kanuudesse sõitmine ja siis koju ära?!Kanuudesse vastuvoolu mõlama siiski veel ei saanud. Reigo arvas, et kanname kanuusid maksimaalselt pika aja - s.t. parempoolse metsaraja lõppu (vasakpoolne autotee oli keeluala) - nii me siis tegimegi. Mina suutsin meid veel esimesest kanuupunktist mööda juhatada. Nii käis Reigo üksi ujudes(!) punkti võtmas (vt pilte). Edasi 
kulges kanuuvedamine nii, et poisid kandsid kanuud pea peal; kui Reigo punkte läks võtma, siis tirisime kanuud Peebuga kahekesi (ei olnud küll kõige kergem, aga arvestades, et minust väga palju tolku rajal just polnud, siis suutsin vähemalt lõpuks natuke oma eksistentsi õigustada;). Kokku õnnestus meil saada väga täpselt - just siis, kui olime jõudnud kokku lepitult tee lõppu pisikesele lagendikule, ilmus välja ka Reigo. Sellele järgnes müttamine soos ja mudas, et kanuu lõpuks jõele saada. Seejärel võtsime veel mõlades viimased 3 kanuupunkti, sekka ka natuke kanuu vedamist ning oligi peaaegu kõik. Poisid võtsid (taas) lisaülesandel turnimise enda peale. 
Köitel ronimine olnud tegelikult kõige meeldivam ülesanne, kui arvestada, et käed oli kindlasti kõigil kanuusõtmisest, -vedamisest üsna läbi. Mind säästeti ikka kõvasti..
kulges kanuuvedamine nii, et poisid kandsid kanuud pea peal; kui Reigo punkte läks võtma, siis tirisime kanuud Peebuga kahekesi (ei olnud küll kõige kergem, aga arvestades, et minust väga palju tolku rajal just polnud, siis suutsin vähemalt lõpuks natuke oma eksistentsi õigustada;). Kokku õnnestus meil saada väga täpselt - just siis, kui olime jõudnud kokku lepitult tee lõppu pisikesele lagendikule, ilmus välja ka Reigo. Sellele järgnes müttamine soos ja mudas, et kanuu lõpuks jõele saada. Seejärel võtsime veel mõlades viimased 3 kanuupunkti, sekka ka natuke kanuu vedamist ning oligi peaaegu kõik. Poisid võtsid (taas) lisaülesandel turnimise enda peale. 
Köitel ronimine olnud tegelikult kõige meeldivam ülesanne, kui arvestada, et käed oli kindlasti kõigil kanuusõtmisest, -vedamisest üsna läbi. Mind säästeti ikka kõvasti.. Kokkuvõttes oli tegelikult väga lahe. Ilmselt just selle kanuu-rattavaliku võimaluse pärast. Minu konditsiooni arvestades vedas meil väga, et selle ära tabasime.
Üllatuslikult lõppes see kõik 20nda kohaga ning segavõistkondade arvestuses olime lausa kolmandad! Kokkuvõttes oli väga huvitav hooaeg - 3 korda A-rajal; kõik korrad erineva võistkonnaga ning 20 parema seas.. Suuresti võistkonnakaaslaste lükkamise-
tõmbamise tulemusel:)) Pärastine muljetamine ja saun Viivi ja Raivo juures oli meeleolukas..
reede, 3. oktoober 2008
ekstreemne linnaliiklus
Blogimine on viimasel ajal vaikne olnud, aga tõesti ei ole olnud aega, et septembrikuisest rogaini MMist, Tartu rattamaratonist ja ka muust pikemalt kirjutada. Ehkki plaan on endiselt ka need jutud kirja saada (muljeid on olnud palju, ka üsna vastakaid).
Aga tegelikult meenus mulle üks tänane täiesti out of topic teema. Nimelt, täna parklast tööle jalutades, nina maas ümber üüratute lompide laveerides ning hoolega vihmavarju, mappi ja käekotti käes hoides tõstsin lõpuks korraks Kentmanni ja Estonia pst nurgal pilgu üles, ja ennäe - keset minu liikumisteed tuli vastu - hobune! Täiesti üksinda. Ilus ja kammitud ning sadulgi seljas. Olin nähtavas kauguses ainuke jalakäija; hämmelduses peaaegu auto peatanud autojuhte ikka oli ümberringi... Noh, kui neil oli põnev, siis mul natuke kõhe. Õnneks kappas tüüp lihtsalt edasi ja pääsesin vaid juhmi näo ja märgade jalgadega... Ka õhtuleht kirjutas sellest. Tööle jõudsin seega ikkagi läbimärgade kingade ja sukkpükstega. Õnneks olid varukingad tööl olemas:)
Ja üle-eelmisel nädalal jäi väga vähe puudu, et oleksin Kadaka teel kitsele otsa sõitnud.. Sain siiski äkki pidurdatud, ja kits õnneks seevastu kiirendas; nii me üksteisest ca 10cm kauguselt mööda pääsesime. Ma pole mitte kunagi nii lähedalt kitse näinud. Ka loomaaias mitte. Pärast tükk aega põlved värisesid... Tuleb välja, et loomade nägemiseks polegi vaja minna mudasesse ja märga metsa...
Aga tegelikult meenus mulle üks tänane täiesti out of topic teema. Nimelt, täna parklast tööle jalutades, nina maas ümber üüratute lompide laveerides ning hoolega vihmavarju, mappi ja käekotti käes hoides tõstsin lõpuks korraks Kentmanni ja Estonia pst nurgal pilgu üles, ja ennäe - keset minu liikumisteed tuli vastu - hobune! Täiesti üksinda. Ilus ja kammitud ning sadulgi seljas. Olin nähtavas kauguses ainuke jalakäija; hämmelduses peaaegu auto peatanud autojuhte ikka oli ümberringi... Noh, kui neil oli põnev, siis mul natuke kõhe. Õnneks kappas tüüp lihtsalt edasi ja pääsesin vaid juhmi näo ja märgade jalgadega... Ka õhtuleht kirjutas sellest. Tööle jõudsin seega ikkagi läbimärgade kingade ja sukkpükstega. Õnneks olid varukingad tööl olemas:)
Ja üle-eelmisel nädalal jäi väga vähe puudu, et oleksin Kadaka teel kitsele otsa sõitnud.. Sain siiski äkki pidurdatud, ja kits õnneks seevastu kiirendas; nii me üksteisest ca 10cm kauguselt mööda pääsesime. Ma pole mitte kunagi nii lähedalt kitse näinud. Ka loomaaias mitte. Pärast tükk aega põlved värisesid... Tuleb välja, et loomade nägemiseks polegi vaja minna mudasesse ja märga metsa...
Tellimine:
Postitused (Atom)
