Täiesti juhuslikult sattusin aktiivses vestlushoos huvitava info otsa. Nimelt, 2.-9. detsembril toimub Portugalis 72-tunni XPD Race 2007, mille rada käib läbi maalilise Estorili ranniku ning Sintra-Cascais looduspargi territooriumi. Rada ise on ca 500 km pikk, erinevaid spordiliike, mida rajal kasutatakse on ca 11. Tegemist on esimese selletaolise multispordiüritusega Portugalis ning see on ühtlasi MMi kvalifikatsioonvõistluseks. Rohkem infot siin.
Eestlasi esialgu veel kirjas ei paista olevat, kuid osaleda peaks olema võimalik kõigil. Seega, Tõnu - teil peaks hooaja lõpuks 2x36h välja tulema küll:))
Ilmselt oleks sellest üritusest päris lahe osa võtta, sest kogu Estorili rannik ning ka Sintra mägi on sellised piltpostkaardi vaadetega kohti täis ja kliima on siin ka oktoobrikuu kohta uskumatu. Kahe päeva jooksul, mis siin oldud, on olnud rannailm, ja suplejaid Atlandi ookeanis jagub! Tänu mõningatele jooksuringidele eile õhtul ja täna päeval (treeningkilomeetrid kogunevad) on mul osa maastikust kindlasti juba selge. Samas on siin ka mõned ookeaniäärsed kaljuseinad & koopad, millel tõsist kaljuronimist saab harrastada, seega turnimisel jääksin kindlalt hätta:) Illustratiivset pilti praegu lisada ei saa, sest fotoka aku tühi & laadija jäi.....
Piia
PS! blogimine siin on päris huvitav (kõik instruktsioonid on portugalikeelsed...)
teisipäev, 16. oktoober 2007
laupäev, 13. oktoober 2007
Kuidas edasi?
Hooaeg on nüüdseks läbi ning seetõttu paistab ka blogimismaterjalidega kriis käes olevat. Isegi natuke kahju. Ja kahju ei ole mitte seepärast, et hooaeg läbi sai, vaid pigem seetõttu, et blogi muutus juba päris popiks, ja nüüd siis tuleb nagu pood kinni panna...
Või kuidas?
Igatahes jääb minu lähimateks suuremaks väljakutseteks Harku metsa konarlike radade nautimine, ja ehk sekka ka pisut ujumist & bodypumpi puhkamise ning õppimise vahele. Selline 'tavaline elu' vaevalt kedagi huvitab; ja tegelikult ei viitsiks sellest kirjutada ka. Aga mulle see isegi meeldib, et hetkel pole mitte ühelegi üritusele kirja pannud ega ära lubanud. Kui lund tuleb, siis ehk saab suusad ikka välja otsitud, kuid hetkel ei tea lubada:)
Paar hooajalõpuüritust ootab siiski veel ees. Seega muljeid möödunud hooajast veel jagada saab. Mida võiks meenutada? Minule isiklikult jätsid kõige eredama mälestuse kaks pikka ning esimest korda läbi tehtud rada - Vasaloppet ning Tartu rattamaraton. Oli raske, samas ületamatu ka mitte. Pigem oli huvitav - rada oli võõras ning oma võimeid jagada ei teadnud. Oli melu. Vasaloppeti melu on juba omaette kirjatükki vääriv teema... Ja muidugi on värskelt meeles äsjatoimunud rogain. Ka see oli teatud mõttes uus kogemus. Endasse tuleb uskuda.
Mitte ühelgi selleaastasel xdreamietapil ei suutnud me end 100% realiseerida. Sellele vaatamata oli seiklus täiesti olemas. Saime aru, et meil potentsiaali jätkub küll ja veel.
Või kuidas?
Igatahes jääb minu lähimateks suuremaks väljakutseteks Harku metsa konarlike radade nautimine, ja ehk sekka ka pisut ujumist & bodypumpi puhkamise ning õppimise vahele. Selline 'tavaline elu' vaevalt kedagi huvitab; ja tegelikult ei viitsiks sellest kirjutada ka. Aga mulle see isegi meeldib, et hetkel pole mitte ühelegi üritusele kirja pannud ega ära lubanud. Kui lund tuleb, siis ehk saab suusad ikka välja otsitud, kuid hetkel ei tea lubada:)
Paar hooajalõpuüritust ootab siiski veel ees. Seega muljeid möödunud hooajast veel jagada saab. Mida võiks meenutada? Minule isiklikult jätsid kõige eredama mälestuse kaks pikka ning esimest korda läbi tehtud rada - Vasaloppet ning Tartu rattamaraton. Oli raske, samas ületamatu ka mitte. Pigem oli huvitav - rada oli võõras ning oma võimeid jagada ei teadnud. Oli melu. Vasaloppeti melu on juba omaette kirjatükki vääriv teema... Ja muidugi on värskelt meeles äsjatoimunud rogain. Ka see oli teatud mõttes uus kogemus. Endasse tuleb uskuda.
Mitte ühelgi selleaastasel xdreamietapil ei suutnud me end 100% realiseerida. Sellele vaatamata oli seiklus täiesti olemas. Saime aru, et meil potentsiaali jätkub küll ja veel.
Siiski tundub, et uue motivatsiooni kogumiseks on vaja näljas olla. Ei tea ainult kui kaua...praegu on küll kõht täis...
Pildid: Eelmise aasta öine xdream Kurgjal; start (autor: SK Xdream) ning finish (Hannes)
esmaspäev, 8. oktoober 2007
Rogain - Tõnu kommentaar
Sellest, mis rajal toimus kirjutas Piia juba üsna põhjalikult. Seega pigem väike jutt tagantjärgi tarkusest:)
Kui laupäeva õhtul peale võistlust olin tulemusega väga rahul, siis pühapäeval hakkas tegelikult hing pisut kripeldama. Meeles püsis segade võitja lause, et kuna eelmine aasta olime 3ndad, sel aastal 2-d siis järgmine oleme 1-d. Hakkasingi siis uurima ja mõtlema, et kas see oleks olnud võimalik:D Kuigi esialgu tundub 10 punkti suht suure vahena, siis natuke parema vormi juures oleks see olnud suht lihtsalt teostatav, eelkõige viimaste punktide valiku juures, kus oleks 7-9 puntki saanud suht lihtsalt juurde, kui oleks varem kulutanud ca 15-25 minutit vähem aega(näiteks minu krambid, alguses kohe jõe ületamine joa kohalt, mitte minnes ringi üle silla jms) ja/või enesusk oleks suurem olnud. Ehk kui natuke paremini oleksime valmistunud poleks ka esikoht olnud võimatu. Igatahes järgmine aasta ei korda ma oma selleaastast füüsilist ettevalmistust enne rogaini (st viimase 5 nädala jooksul 2 võistlust ja paar kerget trenni, muidu peamiselt puhkus (erinevate asjaolude kokkulangemisel)). Ja veel natuke kauem viita aega kaardiga enne starti. Küll siis tuleb ka esikoht, eneseusku peaks nüüd juba olema:D Ok see kõlas juba nagu Pulleritsu hädaldamine oma blogis:D
Muidu oli võislus väga hea ja pani väga positiivse punkti hooajale. Järgmine aasta on siis võistkonna nimi WILO TEAM 128!
Kui laupäeva õhtul peale võistlust olin tulemusega väga rahul, siis pühapäeval hakkas tegelikult hing pisut kripeldama. Meeles püsis segade võitja lause, et kuna eelmine aasta olime 3ndad, sel aastal 2-d siis järgmine oleme 1-d. Hakkasingi siis uurima ja mõtlema, et kas see oleks olnud võimalik:D Kuigi esialgu tundub 10 punkti suht suure vahena, siis natuke parema vormi juures oleks see olnud suht lihtsalt teostatav, eelkõige viimaste punktide valiku juures, kus oleks 7-9 puntki saanud suht lihtsalt juurde, kui oleks varem kulutanud ca 15-25 minutit vähem aega(näiteks minu krambid, alguses kohe jõe ületamine joa kohalt, mitte minnes ringi üle silla jms) ja/või enesusk oleks suurem olnud. Ehk kui natuke paremini oleksime valmistunud poleks ka esikoht olnud võimatu. Igatahes järgmine aasta ei korda ma oma selleaastast füüsilist ettevalmistust enne rogaini (st viimase 5 nädala jooksul 2 võistlust ja paar kerget trenni, muidu peamiselt puhkus (erinevate asjaolude kokkulangemisel)). Ja veel natuke kauem viita aega kaardiga enne starti. Küll siis tuleb ka esikoht, eneseusku peaks nüüd juba olema:D Ok see kõlas juba nagu Pulleritsu hädaldamine oma blogis:D
Muidu oli võislus väga hea ja pani väga positiivse punkti hooajale. Järgmine aasta on siis võistkonna nimi WILO TEAM 128!
pühapäev, 7. oktoober 2007
Rogain - punkt hooajale
Eile toimunud rogain paistab tagantjärele palju muljeterikkam kui see rajal olles tundus... Isegi pisut omapärane, sest seekordne rogain oli eelmistega (mida on kokku olnud 3) võrreldes kõige vastuolulisem. Nagu oli seda ka laupäevane ilm - vahepeal päike, vahepeal vihm ning korra isegi mõlemad ühekorraga.Hommik enne rogaini oli nagu sinine esmaspäev. Kuidagi ei saanud ennast (ja oma mõtteid) liikuma, läätsed ununesid vannituppa, kohvigi ei jõunud lõpuni juua ja kuna rutiinid olid võistluspaigas kuidagi sassis, ununes mu kaasavõetud tavapärane rohigi võtmata.. Parema meelega oleks jäänud oma armsasse voodisse... Aga tõsiasi oli see, et kell 7.30 oli Artur ukse taga, pärast tuli korjata peale veel meie mõlema võistkonnakaaslased. Jägala-Joale jõudsime siiski rohkem kui tund aega enne starti; tuli välja, et kaardisabad olid juba varakult ootel ning pikaks veninud - no, palju oli neid, kel laupäevahommikul und ei olnud:) Kokku oli stardis ca 1200 inimest. Kartsin seda massi juba enne starti (ei motiveerinud mind eriti ettekujutus kuskil hanerivis metsas mütata).
Rajaplaneering sündis suhteliselt rahulikult, peamine vaidlus toimus, et kas vastu- või päripäeva. Võitis Tõnu variant - päripäeva. Esimest korda püüdsime teha planeeringu nii, et võtsime arvesse enam-vähem eelmise aasta liikumiskiirust ning jätsime lõpu lähedale mitmeid punkte, et lõpus jääks veel kombineerimisvariante. Mina tegelikult nii optimistlik ei olnud, sest teadsin, et seekord on maastik palju raskem kui eelmise aasta Kolgaküla parkmets... Seetõttu jätsime esialgu kaks viiepunktilist kaugelasetsevat punkti küsimärgiga.
Raja algus oli üsna konarlik. Esiteks jooksime ringi üle silla, kui tegelikult oli ka jõgi täiesti läbitav ning lisaks tuli kõigi esimese kolme (26-27-38) ning ka viienda (59) punktiga 2-6 minutit viga. Lahe oli aga see, et kohe esimese punkti järel majade vahelt ning üle põllu teele pöörates märkis Tõnu, et oleme täiesti üksinda jäänud. See oli küll huvitav... Kõik see 1200 inimest oli kadunud. Kusjuures kõik kaheksa tundi olime suuremalt jaolt üksinda. Vastutulijaid, kellele heiatada, ikka oli, kuid koos läbisime paar punktivahet vaid võistkonnaga Comeback - Jürgen ja Olavi tulid lõpuks kolmandaks. Esimesed paar tundi möödusid suhteliselt rahulikult. Mina isegi suutsin kaarti lugeda, ehkki Tõnu jooksis suuremalt jaolt ees ning luges ka ise kaarti. Minu tunne oli suhteliselt nigel. Ajasin selle äsjapõetud kerge külmetuse süüks, kuid ka motivatsioon polnud just kõrge; selline rahulik kulgemine. Vahepeal tuli veel kõva sahmakas vihma. Olin just jõudnud vesti seljast ära võtta, sest hakkas palav. Panin siis selle tagasi selga, ehkki sellest väga kasu vist polnud, sest vihm leotas kõik läbi. Tõnul oli korralik kilejope. Õnneks oli soe, seega vihm ei seganud. Kohati tibutas veel vaheldumisi päikese ning uduga. Selline romantiline ilm.
Kaugematest kallimatest punktidest otsustasime võtta kindlalt Neeme tipus olevas oleva punkti - just sellepärast, et arvasin, et seal on ilus ning huvitavam. Mööda mere äärt sai tõesti pikalt joosta ja seal nägi ka rohkem rahvast. Tuuline oli ka, kuid jaksu jätkus. Mitmel korral sai tõmmata tugevaid paralleele eelmise aasta rajalahendustega. Tõnu mainis, et meie jooksutempo on teistega võrreldes hea. Mina ikka vaidlesin vastu, sest mulle tundus, et eelmisel aastal oli minek tükk maad erksam. Neeme tipust alla tulles nägime väga asustuse ning mere lähedal põtra. Jube lähedalt! Lahe! Seejärel tegime ka kohe kerge vea punktiga nr 41 - tipukesi oli seal ikka kõvasti rohkem, kui see 1, mis oli kaardile märgitud.
Neemelt alla Kaberneeme lahte minnes sai korraks punkti nr 53 võtmas käies mõnusalt külmas soos ja lausvees solberdada. Seejärel nägime kaardi keskel asuvate kraavide vahel taas põtra - veel suuremat kui eelmine! Arvasime, et oleme tegijad, et nii palju loomi näeme. Pärast muidugi selgus, et toimus põdrajaht. Kuulsime autos, et poisid olid näinud ka üht nülitud põtra, mille kallal jahimehed toimetasid. Loodan, et see polnud ükski neist meie nähtud sõpradest. Igatahes sellega ka mu vaimustus loomade nägemise osas kadus... Lisaks oli nähtud ka veel karu... Hea, et meil see vahele jäi. Kusjuures eelmisel aastal kükitas ka ühes sügavas kraavis tohutu suur ja hall põder, kes võistlejaid kartis, ja kellele Tõnu peaaegu peale astunud oleks:).
Punktis 31, kui läbitud sai n.ö esimene kaar, täitus 4 tundi; seetõttu võtsime punktist tagasi tulles teistkordselt sama sihti kasutades tempo alla ning sõime ning taastusime. Mina tundsin, et alguse asfaldijooks (mida ma üldse ei salli) on mu reitele suhteliselt kehvasti mõjunud ning Tõnu ütles, et tal annavad vaikselt märku krambid. Väikesed venitused ka ning jätkasime seejärel kerget sörki mööda sirgeid sihte. Arutasime, et sel korral ei ole ikka nii säravat minekut kui eelmisel aastal ning seetõttu otsustasime, et väga tõmblema ka ei hakka. Samas oli pool veel ees, ning polnud teada, kuivõrd suudame tempot hoida. Sündis ka otsus, et teise põhjapoolse punkti nr 54 jätame vahele. Liiga kaugel. Vahepeal olime paar punktivahet nägemisulatuses võistkonnaga Comeback. Joogipunktis jäid nad jooki võtma ning jätkasime teekonda omaette. Väiksemad vead tulid punktidega nr 33 ning ka 43 (mul oli selleks hetkeks kaardi lugemisest jube villand:), samas oli tunne suht OK.
Kaberneeme punktid tulid üsna lihtsalt, seejärel läks raskemaks. Seda eriti Tõnul, kes 43. punktis pikali viskas ning krampide tõttu nii 5-10 min. siruli oli. Mitmed tuttavad võistkonnad tulid-läksid & viskasid nalja. No niii, mõtlesin tol hetkel küll, et nüüd on võistlus meie jaoks läbi ning tuleb koju minna. Ega endagi tunne kõige parem olnud. Aga suureks üllatuseks pärast kaht ärasöödud geeli oli Tõnu taas jalul, ronisime üle paejärsaku ning jätkasime teed. Nagu sellest veel vähe oleks olnud - Tõnu tuli lagedale avaldusega, et võtame ikka kaardi kaguservas oleva nr 57 punkti ka ära... Ma olin sellest juba mõttes loobunud. Ei aidanud seletamine, et seal ei ole korraliku teed, vaid rabamättad ja -künkad... Läksime. Aega läks ka muidugi. Ja mina kukkusin kraavi! Nii, et isegi juuksed said märjaks! Juhtus see kuidagi märkamatult, Tõnu oli juba üle saanud, ja mõtlesin, et küllap ta hüppas üle. No, koogutasin siis seal kraavi serval edasi-tagasi - igal pool ühtlane vesi ja rabakraav; hüppasin ka. Põhja polnud. Jube oli. Aga sain kaldast kinni, isegi kaart jäi alles; ebamugav oli läbimärg olla ja kuri olin ka. Järgmises kraavis sain ka vööni märjaks, kuid siis oli juba ükskõik, sest märjemaks enam minna ei saanud:) Siiski sai see nõme viiekümneseitsmes punkt ka võetud. Seejärel õnnestus aga teha päeva rumalaim viga (ma ei suutnud enam kaardile keskenduda) - ühesõnaga, Kodasool punktist välja joostes forsseerisime planeeritust 3 x kauem rägast metsa niimoodi et jõudsime lageda asemel kummalisel kombel alles asfalteele. Mõtlesin, et jätame lõuna pool asuva punkti nr 49 vahele. Tegime siiski korrektuuri ning võtsime selle ka ära. Siis hakkas aga aeg peale tungima, ning otsustasime suht otsejoones koju ära tulla teel 4 ettejäävat punkti ära võttes. Mina oleks tahtnud võtta ka punkti nr 25 (ilmselt olekski jõudnud), kuid kuna otsustasime, et vahet ei ole ning võtame parem rahulikult ning kindla peale, kulgesime siiski kodusuunal. Punktile 29 lähenesime seeõttu veidi ebamugava nurga alt (külm, märg soo); ka sai kommunikatsioonivea tõttu seal korralik viga tehtud (Tõnu läks kuhugi padrikusse müttama:). Jäi veel 1 punkt taas kokku saanud Comebackiga ning kodutee. Isegi jooksmine tuli veel täitsa välja. Igatahes oli minu jaoks raja keskosa tükk maad raskem kui lõpp. Aega jäi üle 12 minutit. Pärast selgus, et 2 lisapunkti poleks meile ka oluliselt midagi juurde andnud. Seega tegelikult igati OK sooritus, ehkki eelmise aasta 119-le punktile jäime täpselt 2 punktiga alla.
Kokkuvõttes oli üllatus minu jaoks igatahes väga suur, kui lõpuks selgus, et olime segavõistkondade hulgas lausa 2. kohal ning kokkuvõttes 14.ndad. Võitjavõistkond (Merike Vanjuks, Ilmar Kink) võtis meid lausa 10 punktiga; mis on ilmselgelt teine tase. Edu kolmanda koha ees oli vaid 2 punkti. Arvasin, et koht kuue hulgas oleks väga hea. Ilmselt polnud meie ainukesed, kelle teele rajameister kavalusi veeretanud oli. Kõik tulemused on siin.
Samas tulemusi vaadates tundub tänavune võistlus eelmise aastaga võrreldes raskem. Eelmisel aastal saime rohkem punkte, kuid üldarvestuses olime tagapool. Ka minu lihased andsid raskemast rajast märku - tänane öö tuletas nõgestest kipitavaid jalgu ning valutavaid lihaseid järjekindlalt meelde. Või oli see hoopiski õhtune kohv, mis eileõhtusel sünnipäeval koogi kõrvale joodud sai, ja mis magada ei lasknud? Eilne sünnipäev kujunes kolmele rogainijale siiski suhteliselt lühikeseks:)
Aitäh Tõnule & oleks tore, kui Sa viitsiks ka väikse omapoolse nägemuse kirjutada. Tänud ka Arturile ning Märtenile võistkonnast Oskar ja sõbrad, kes küüti ja head seltskonda pakkusid!
Hannes ning Roomet valisid rogaini asemel tänase Paide-Türi rahvajooksu. Ka selle ürituse muljeid loeks hooaja viimaste postituste seas meelsasti.
Rajaplaneering sündis suhteliselt rahulikult, peamine vaidlus toimus, et kas vastu- või päripäeva. Võitis Tõnu variant - päripäeva. Esimest korda püüdsime teha planeeringu nii, et võtsime arvesse enam-vähem eelmise aasta liikumiskiirust ning jätsime lõpu lähedale mitmeid punkte, et lõpus jääks veel kombineerimisvariante. Mina tegelikult nii optimistlik ei olnud, sest teadsin, et seekord on maastik palju raskem kui eelmise aasta Kolgaküla parkmets... Seetõttu jätsime esialgu kaks viiepunktilist kaugelasetsevat punkti küsimärgiga.
Raja algus oli üsna konarlik. Esiteks jooksime ringi üle silla, kui tegelikult oli ka jõgi täiesti läbitav ning lisaks tuli kõigi esimese kolme (26-27-38) ning ka viienda (59) punktiga 2-6 minutit viga. Lahe oli aga see, et kohe esimese punkti järel majade vahelt ning üle põllu teele pöörates märkis Tõnu, et oleme täiesti üksinda jäänud. See oli küll huvitav... Kõik see 1200 inimest oli kadunud. Kusjuures kõik kaheksa tundi olime suuremalt jaolt üksinda. Vastutulijaid, kellele heiatada, ikka oli, kuid koos läbisime paar punktivahet vaid võistkonnaga Comeback - Jürgen ja Olavi tulid lõpuks kolmandaks. Esimesed paar tundi möödusid suhteliselt rahulikult. Mina isegi suutsin kaarti lugeda, ehkki Tõnu jooksis suuremalt jaolt ees ning luges ka ise kaarti. Minu tunne oli suhteliselt nigel. Ajasin selle äsjapõetud kerge külmetuse süüks, kuid ka motivatsioon polnud just kõrge; selline rahulik kulgemine. Vahepeal tuli veel kõva sahmakas vihma. Olin just jõudnud vesti seljast ära võtta, sest hakkas palav. Panin siis selle tagasi selga, ehkki sellest väga kasu vist polnud, sest vihm leotas kõik läbi. Tõnul oli korralik kilejope. Õnneks oli soe, seega vihm ei seganud. Kohati tibutas veel vaheldumisi päikese ning uduga. Selline romantiline ilm.
Kaugematest kallimatest punktidest otsustasime võtta kindlalt Neeme tipus olevas oleva punkti - just sellepärast, et arvasin, et seal on ilus ning huvitavam. Mööda mere äärt sai tõesti pikalt joosta ja seal nägi ka rohkem rahvast. Tuuline oli ka, kuid jaksu jätkus. Mitmel korral sai tõmmata tugevaid paralleele eelmise aasta rajalahendustega. Tõnu mainis, et meie jooksutempo on teistega võrreldes hea. Mina ikka vaidlesin vastu, sest mulle tundus, et eelmisel aastal oli minek tükk maad erksam. Neeme tipust alla tulles nägime väga asustuse ning mere lähedal põtra. Jube lähedalt! Lahe! Seejärel tegime ka kohe kerge vea punktiga nr 41 - tipukesi oli seal ikka kõvasti rohkem, kui see 1, mis oli kaardile märgitud.
Neemelt alla Kaberneeme lahte minnes sai korraks punkti nr 53 võtmas käies mõnusalt külmas soos ja lausvees solberdada. Seejärel nägime kaardi keskel asuvate kraavide vahel taas põtra - veel suuremat kui eelmine! Arvasime, et oleme tegijad, et nii palju loomi näeme. Pärast muidugi selgus, et toimus põdrajaht. Kuulsime autos, et poisid olid näinud ka üht nülitud põtra, mille kallal jahimehed toimetasid. Loodan, et see polnud ükski neist meie nähtud sõpradest. Igatahes sellega ka mu vaimustus loomade nägemise osas kadus... Lisaks oli nähtud ka veel karu... Hea, et meil see vahele jäi. Kusjuures eelmisel aastal kükitas ka ühes sügavas kraavis tohutu suur ja hall põder, kes võistlejaid kartis, ja kellele Tõnu peaaegu peale astunud oleks:).
Punktis 31, kui läbitud sai n.ö esimene kaar, täitus 4 tundi; seetõttu võtsime punktist tagasi tulles teistkordselt sama sihti kasutades tempo alla ning sõime ning taastusime. Mina tundsin, et alguse asfaldijooks (mida ma üldse ei salli) on mu reitele suhteliselt kehvasti mõjunud ning Tõnu ütles, et tal annavad vaikselt märku krambid. Väikesed venitused ka ning jätkasime seejärel kerget sörki mööda sirgeid sihte. Arutasime, et sel korral ei ole ikka nii säravat minekut kui eelmisel aastal ning seetõttu otsustasime, et väga tõmblema ka ei hakka. Samas oli pool veel ees, ning polnud teada, kuivõrd suudame tempot hoida. Sündis ka otsus, et teise põhjapoolse punkti nr 54 jätame vahele. Liiga kaugel. Vahepeal olime paar punktivahet nägemisulatuses võistkonnaga Comeback. Joogipunktis jäid nad jooki võtma ning jätkasime teekonda omaette. Väiksemad vead tulid punktidega nr 33 ning ka 43 (mul oli selleks hetkeks kaardi lugemisest jube villand:), samas oli tunne suht OK.
Kaberneeme punktid tulid üsna lihtsalt, seejärel läks raskemaks. Seda eriti Tõnul, kes 43. punktis pikali viskas ning krampide tõttu nii 5-10 min. siruli oli. Mitmed tuttavad võistkonnad tulid-läksid & viskasid nalja. No niii, mõtlesin tol hetkel küll, et nüüd on võistlus meie jaoks läbi ning tuleb koju minna. Ega endagi tunne kõige parem olnud. Aga suureks üllatuseks pärast kaht ärasöödud geeli oli Tõnu taas jalul, ronisime üle paejärsaku ning jätkasime teed. Nagu sellest veel vähe oleks olnud - Tõnu tuli lagedale avaldusega, et võtame ikka kaardi kaguservas oleva nr 57 punkti ka ära... Ma olin sellest juba mõttes loobunud. Ei aidanud seletamine, et seal ei ole korraliku teed, vaid rabamättad ja -künkad... Läksime. Aega läks ka muidugi. Ja mina kukkusin kraavi! Nii, et isegi juuksed said märjaks! Juhtus see kuidagi märkamatult, Tõnu oli juba üle saanud, ja mõtlesin, et küllap ta hüppas üle. No, koogutasin siis seal kraavi serval edasi-tagasi - igal pool ühtlane vesi ja rabakraav; hüppasin ka. Põhja polnud. Jube oli. Aga sain kaldast kinni, isegi kaart jäi alles; ebamugav oli läbimärg olla ja kuri olin ka. Järgmises kraavis sain ka vööni märjaks, kuid siis oli juba ükskõik, sest märjemaks enam minna ei saanud:) Siiski sai see nõme viiekümneseitsmes punkt ka võetud. Seejärel õnnestus aga teha päeva rumalaim viga (ma ei suutnud enam kaardile keskenduda) - ühesõnaga, Kodasool punktist välja joostes forsseerisime planeeritust 3 x kauem rägast metsa niimoodi et jõudsime lageda asemel kummalisel kombel alles asfalteele. Mõtlesin, et jätame lõuna pool asuva punkti nr 49 vahele. Tegime siiski korrektuuri ning võtsime selle ka ära. Siis hakkas aga aeg peale tungima, ning otsustasime suht otsejoones koju ära tulla teel 4 ettejäävat punkti ära võttes. Mina oleks tahtnud võtta ka punkti nr 25 (ilmselt olekski jõudnud), kuid kuna otsustasime, et vahet ei ole ning võtame parem rahulikult ning kindla peale, kulgesime siiski kodusuunal. Punktile 29 lähenesime seeõttu veidi ebamugava nurga alt (külm, märg soo); ka sai kommunikatsioonivea tõttu seal korralik viga tehtud (Tõnu läks kuhugi padrikusse müttama:). Jäi veel 1 punkt taas kokku saanud Comebackiga ning kodutee. Isegi jooksmine tuli veel täitsa välja. Igatahes oli minu jaoks raja keskosa tükk maad raskem kui lõpp. Aega jäi üle 12 minutit. Pärast selgus, et 2 lisapunkti poleks meile ka oluliselt midagi juurde andnud. Seega tegelikult igati OK sooritus, ehkki eelmise aasta 119-le punktile jäime täpselt 2 punktiga alla.
Kokkuvõttes oli üllatus minu jaoks igatahes väga suur, kui lõpuks selgus, et olime segavõistkondade hulgas lausa 2. kohal ning kokkuvõttes 14.ndad. Võitjavõistkond (Merike Vanjuks, Ilmar Kink) võtis meid lausa 10 punktiga; mis on ilmselgelt teine tase. Edu kolmanda koha ees oli vaid 2 punkti. Arvasin, et koht kuue hulgas oleks väga hea. Ilmselt polnud meie ainukesed, kelle teele rajameister kavalusi veeretanud oli. Kõik tulemused on siin.
Samas tulemusi vaadates tundub tänavune võistlus eelmise aastaga võrreldes raskem. Eelmisel aastal saime rohkem punkte, kuid üldarvestuses olime tagapool. Ka minu lihased andsid raskemast rajast märku - tänane öö tuletas nõgestest kipitavaid jalgu ning valutavaid lihaseid järjekindlalt meelde. Või oli see hoopiski õhtune kohv, mis eileõhtusel sünnipäeval koogi kõrvale joodud sai, ja mis magada ei lasknud? Eilne sünnipäev kujunes kolmele rogainijale siiski suhteliselt lühikeseks:)
Aitäh Tõnule & oleks tore, kui Sa viitsiks ka väikse omapoolse nägemuse kirjutada. Tänud ka Arturile ning Märtenile võistkonnast Oskar ja sõbrad, kes küüti ja head seltskonda pakkusid!
Hannes ning Roomet valisid rogaini asemel tänase Paide-Türi rahvajooksu. Ka selle ürituse muljeid loeks hooaja viimaste postituste seas meelsasti.
teisipäev, 2. oktoober 2007
Suunto Games
Selleaastane Suunto Games toimus Kõrvemaal Mägede Külas. Võistlus nagu võistlus ikka, igatahes väga oluliseks ma seda ei pidanud. Need kaks päeva tegi eriliseks ilm, mis oli uskumatult soe! Samuti oli tavapärasest veidi erinev võistlejate rohkus - ca 750 osavõtjat on päris märkimisväärne. Maastik oli juba Eesti MV lühiraja ning teatevõistlusest tuttav. Kuna minul maikuine võistlus seal eriti ei sujunud, siis erilisi ootusi polnud mul ka seekord. Seetõttu registreerisin end juba varakult A-klassi, mille rajad tundusid pikkuselt üsna jõukohased. Reede õhtuks toimus ka väike sotsiaalne üritus Eesti Panga spordiklubiga, seega väga tõsist võistlust plaanis ei olnudki.
Siiski venis reede õhtu planeeritust pisut pikemast ning osalt vist seetõttu kujunes laupäevane kuuekilomeetrine ja kuueteistkümne kontrollpunktiga rada väga vaevaliseks. Õigemini küll, jooksmine kui selline oli enam-vähem, aga kaardiga olin sõber täpselt esimesed 2 punkti. Kolmanda etapiga suutsin korralikult ära kalduda. Pärast mõningat vaarikates ja risus trügimist sain aru, et sellega on minu jooksumotivatsioon ka otsas. Lisandus veel 1 etapiviga ning üks tiir punktiga, sekka veel väiksemaid apsakaid. Kokku neljas koht ning võitjale kaotust lausa rohkem kui 7 minutit.
Sellega ei olnud siiski laupäevane o-päev veel lõppenud, sest ees ootas Tammede ühine saunaõhtu ja ööbimispaik Tõrvaaugu puhkebaasis. Selgus, et koht asus täpselt võistlusmaastiku keskel ning praktiliselt teise päeva stardi kõrval, seega polnud ime kui rajameister punktid käes mitu korda õue kõrvalt läbi käis. Nagu karta oligi, ei kujunenud laupäevane õhtu reedesest vähemmeeleolukamaks, ja nii sai veel pimedatel õhtutundidelgi kuuvalgel ning uskumatult soojal septembriõhtul vanu aegu meenutatud. Minul õnneks pilte ei ole; küll on aga Risto ühe illustreeriva näite oma blogis ära toonud.
Pühapäevasel, lühendatud, rajal kordus kõik enam-vähem samamoodi, mis päev varem. Raja pikkus oli 4,5 km, 14 kontrollpunktiga. Olek ei olnud kõige krapsakam, ja võistlustundest oli asi kaugel... Ka kolmandal etapil kaldusin taas totaalselt ära... Siiski sundisin end lõpuni jooksma, ning väga suuri vigu ei tulnud, küll aga väiksemaid. Hoopis lõbusam oli metsas näidata kolmele lapsele ja ühele täiskasvanule nende asukohta. Üks laps juba täitsa nuttis, püüdsin siis rahulikult tema kaardil (mis oli teise mõõtkavaga kui minu enda oma) ta paika aidata. Varem, ühes punktis olles, küsis sama tüdruk ka ühe punkti asukohta, mida minul ei olnud; hiljem õnnetu näoga taas kohtudes lõpuks halastasin:) Vähemalt oli minust tol päeval metsas teistele võistlejatele kasu... Vaatamata olematule sooritusele suutsin oma klassis joosta välja parima aja, edu teise koha ees vähem kui minut.
Kõik tulemused on siin.
Rajad olid korralikud ning võistlusmelu täiesti olemas, seega jäi vaatamata kõigele selle aasta viimasest o-võistlusest väga hea mulje. Selgus aga, et ülisoe sügisilm osutus petlikuks. Eile avastain end tohutu kurguvalu ning köhaga. Loodan, et see nädala lõpuks taandub. Trenni pole siiski julgenud minna. Ilmselt on vähemalt Tõnul peale Kreeta-reisi hea vorm ning ta veab mind rogainil järel:) Plaan oli laupäeval teha korralik sooritus, kuid nüüd pole tunne enam tugev... Loodan, et ilm tuleb sama hea, kui eelmisel aastal ning saab vähemalt hea emotsionaalse laengu.
Pilt: eelmise aasta TA OK rogaini autasustamisest, mil jooksin Tõnu ning Tõnu venna Tarmoga & saime segavõistkondade arvestuses III koha; autor TA OK
Siiski venis reede õhtu planeeritust pisut pikemast ning osalt vist seetõttu kujunes laupäevane kuuekilomeetrine ja kuueteistkümne kontrollpunktiga rada väga vaevaliseks. Õigemini küll, jooksmine kui selline oli enam-vähem, aga kaardiga olin sõber täpselt esimesed 2 punkti. Kolmanda etapiga suutsin korralikult ära kalduda. Pärast mõningat vaarikates ja risus trügimist sain aru, et sellega on minu jooksumotivatsioon ka otsas. Lisandus veel 1 etapiviga ning üks tiir punktiga, sekka veel väiksemaid apsakaid. Kokku neljas koht ning võitjale kaotust lausa rohkem kui 7 minutit.
Sellega ei olnud siiski laupäevane o-päev veel lõppenud, sest ees ootas Tammede ühine saunaõhtu ja ööbimispaik Tõrvaaugu puhkebaasis. Selgus, et koht asus täpselt võistlusmaastiku keskel ning praktiliselt teise päeva stardi kõrval, seega polnud ime kui rajameister punktid käes mitu korda õue kõrvalt läbi käis. Nagu karta oligi, ei kujunenud laupäevane õhtu reedesest vähemmeeleolukamaks, ja nii sai veel pimedatel õhtutundidelgi kuuvalgel ning uskumatult soojal septembriõhtul vanu aegu meenutatud. Minul õnneks pilte ei ole; küll on aga Risto ühe illustreeriva näite oma blogis ära toonud.
Pühapäevasel, lühendatud, rajal kordus kõik enam-vähem samamoodi, mis päev varem. Raja pikkus oli 4,5 km, 14 kontrollpunktiga. Olek ei olnud kõige krapsakam, ja võistlustundest oli asi kaugel... Ka kolmandal etapil kaldusin taas totaalselt ära... Siiski sundisin end lõpuni jooksma, ning väga suuri vigu ei tulnud, küll aga väiksemaid. Hoopis lõbusam oli metsas näidata kolmele lapsele ja ühele täiskasvanule nende asukohta. Üks laps juba täitsa nuttis, püüdsin siis rahulikult tema kaardil (mis oli teise mõõtkavaga kui minu enda oma) ta paika aidata. Varem, ühes punktis olles, küsis sama tüdruk ka ühe punkti asukohta, mida minul ei olnud; hiljem õnnetu näoga taas kohtudes lõpuks halastasin:) Vähemalt oli minust tol päeval metsas teistele võistlejatele kasu... Vaatamata olematule sooritusele suutsin oma klassis joosta välja parima aja, edu teise koha ees vähem kui minut.
Kõik tulemused on siin.
Rajad olid korralikud ning võistlusmelu täiesti olemas, seega jäi vaatamata kõigele selle aasta viimasest o-võistlusest väga hea mulje. Selgus aga, et ülisoe sügisilm osutus petlikuks. Eile avastain end tohutu kurguvalu ning köhaga. Loodan, et see nädala lõpuks taandub. Trenni pole siiski julgenud minna. Ilmselt on vähemalt Tõnul peale Kreeta-reisi hea vorm ning ta veab mind rogainil järel:) Plaan oli laupäeval teha korralik sooritus, kuid nüüd pole tunne enam tugev... Loodan, et ilm tuleb sama hea, kui eelmisel aastal ning saab vähemalt hea emotsionaalse laengu.
Pilt: eelmise aasta TA OK rogaini autasustamisest, mil jooksin Tõnu ning Tõnu venna Tarmoga & saime segavõistkondade arvestuses III koha; autor TA OK
Tellimine:
Postitused (Atom)
