WILO teami kontole saab nüüdsest kanda kahteistkümne tavalise xdreami etapi ning mõne rogaini kõrvale ka talvise Xdreamivõistluse.
Jah, see oli meile kõigile esimene kord sellisest üritusest osa võtta. Ja üldjoontes sellisena mina seda asja ka ette kujutasin. Ainuke asi, mida ei osanud (ei julgenud) oodata oli ilus ilm. Päris mitmel korral tekkis mõte, et võiks seisma jääda ja ilusat päikesepaistes härmas metsa nautida või siis udust, päikeselist ning lumist lagendikku tagasi pildistama tulla... Siis veel vahepealne lumesadu ja...mõnus oli.
Tiimi häälestatus enne starti polnud just kiita. Igalühel oli vähemalt 1 põhjus, miks võiks antud võistluse vahele jätta. Minul ja Roometil oli peamine argument väikestes terviseprobleemides, Hannes pidi aga jõudma pühapäeva pealelõunal toimuvale firmaüritusele; lisaks oli minu ja Hannese une eelmisel öösel keegi ära viinud, ja seega tuli starti asuda suht magamata...
Hoolimata vägagi auklikust ettevalmistusest viimasel kahel nädalal, otsustasime siiski vaatamata kõigele võtta ära rahuliku tempoga kõik punktid, et seejärel otsejoones peale finišit tagasi Tallinna poole kimada, et ka Hannes veel oma üritusele jõuaks. No, ja etteruttavalt võib öelda, et plaan sai ka enamvähem realiseeritud.
Üks plaan oli veel: mitte tülli minna. See tekkis võistluspäeva hommikul. Paistab, et millegipärast muretsesid selle pärast peamiselt poisid:) Selle tarvis võtsime tarvitusele profülaktilised abisõnad ning Hannes sai endale vastutusrikka vahekohtunikurolli. Võimalik, et kuna olime nii hästi varustatud (ehkki stardijoonele jõudsime minu 'emaliku' kohmitsemise tõttu suhteliselt viimasel hetkel, aga see-eest täit ettevalmistuskomplekti (no oli ju vaja üle kontrollida 3 SI-pulka koos kinnitustega, joogikotid kõigile, haaknõelad numbritele, teibitud tossupaelad, lepingud ja kõik muu sinna juurdekäiv:)), siis jäid ka suuremad probleemid rajal olemata:)
Kuna meil oli juba algusest peale plaan läbida rada joostes, siis ratta kaasavõtmine reaalselt päevakorda ei tekkinudki. Arutasime küll paaril varasemal ühisjooksuotsal, et teatud lõikudes võib olla ilmselt kiirem kasutada ratast, kuid kuna minul igasugused kogemused talvel jäisel rajal sõitmisest puuduvad, ning see mitme liikumisviisi kombineerimine tähendab parajat peavalu (eriti meie võistkonna puhul), siis jäi ratas ära. Teadsin, et mitmed konkurendid võtavad ratta kaasa, ja päris palju oli neid, kes eelnevatel päevadel helistasid ning uurisid meie taktikat. Seega - nii nagu kõigile lubatud sai, olime jalgsi. Rajal ukerdades sai paaril korral kuulda poiste kommentaare stiilis, 'oh, vaesed ratturid'. Ja, Roomet mainis, et minu olematu rattavalitsusoskuse juures oleks olnud ikka tõeline katsumus risustel ja pehmetel sihtidel ja metsas hakkama saada... Eks see õige oli; kordagi ei kahetsenud me jooksuvariandi kasutamist. Küll aga sai paaril korral põõsas olevaid rattaid kohates nalja tehtud, et sõidaks õige nendega pisut edasi...
Stardipaugu järel sündis meil esialgne liikumisplaan suhteliselt kiiresti. Kuna kaks pikka sundvaliku etappi ei jätnud esialgu suurt otsustusruumi, siis tegime enam-vähem plaani ära (ehkki võimalik, et mitte just kõige õnnestunuma) ja asusime teele. Parim oli asja juures see, et poisid olid nii kindlad, et esimese punktina tuleb võtta 33, kuid ise panid rahvamassiga metsa poole ajama punkti nr 31 suunas:) Sain nad siiski kuidagi tagasi tõmmata ning edasi kulgesime juba omasoodu, ehkki tõsi küll, väiksemaid rahvahulki kohates ning üsna mitme algusepoole oleva punktiga ka paari-kolmeminutilisi vigu tehes. Ka õnnestus mul kohe esimese punkti juures jalg auku astudes märjaks saada. Nagu hiljem selgus, siis tekkis selliseid võimalusi veel; ja kohati polnud enam vahet, kuhu astud, sest jalad said vees solberdades ikka päris läbimärjaks. Õnneks kuival maal joostes sai jälle sooja, ja seega väga hullu ei olnud. Vaid Roometil, kes tihtipeale kalpsas ees nagu väle põder (kuuldavasti pidi juhtuma nii siis, kui oled viis kilo kergem:) õnnestus korra ka üle põlve sügavusse kraavi hüpata.
No, paari korral ei pääsenud me siiski ka vaidlustest. Need tekkisid siiski peamiselt seetõttu, et kuna minul kipub niikuinii keskendusprobleeme olema, siis seekord ületasid kohati poisid mind mitmekordselt. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et järgmisel korral tuleks korraldajatelt paluda, et meie võistkonnale antaks kolme peale üks kaart. No, ei olnud harvad juhused, kus kuskilt poolelt etapilt avastasid poisid end kuskilt kaardilt ja hakkasid argumenteerima, et miks me ikka nii läheme jne. Kui tegelikult selgus, et nad arvasid, et oleme teel tegelikult hoopis kuhugi teise punkti... Ühel korral tekkis kriitiline situatsioon, kus poisid suutsid juba mindki ära ehmatada lausega, et pidime ju raja läbima hoopiski teises järjekorras... Loomulikult olid nad taaskord suvalisel hetkel 'pilti hüpanud' ja tegid mulle valehäiret. Uhh, mis teha, kui vahepeal oli vaja arutada, mis kaubanduskeskustes mis hinnaga hilpe müüakse või milline dieet on kõige tõhusam, või kas ma karu kardan, või millised jäljed on valgel hobusel, kellel on seal metsas pesa... Ütelge veel, et naised on kõige suuremad turumoorid. Õnneks ei olnud aga kordagi igav ning jooksutempo oli ka rääkimiseks sobivalt rahulik. Kuna aga need vestlused panid kohati ' end unustama', siis polnud harv juhus, kui olime juba teeotsast mööda pannud ja pidime endale aeg-ajalt meelde tuletama, et halloo, miks me siin metsas oleme:) Ah jaa, ei saa mitte märkimata jätta olulist fakti, et lõpupoole hakkasid avalduma ka Roometi täiesti tasemel kaardilugemisoskused ning mina sain ennast pisut 'ära unustada' või tegin tagapool sörkides plaane järgnevateks etappideks ette.
Kuna jooksime üsna omaette ja kohati lausa tundus, et täpselt meie varianti ei kasutagi keegi (võistlejaid küll nägime, kuid nad liikusid enamasti teistes suundades), ka jälgi ei olnud algusepoole palju näha. Üha sagedamini hakkasime end aga tabama arusaamiselt, et liigume üsna sarnast valikut mööda, mis võistkond Sagro TOMATki. Etapiplaanid olid vahetevahel küll erinevad (üks neist kohe eriti rumal ring, kuna me ei märganud sihti), kuid mida lõpupoole, seda enam juhtus nii, et tatsasime kuuekesi koos. Viimast punkti kuidagi käsikaudu ja suunaga võttes oli neist juba päris palju abi. Siinkohal suur aitäh neile!
Lisaülesanne oli see, mille juures tundsime suurt rõõmu, et olime selle viimaseks jätnud (kaalutlusel, et siis on ehk seal vähem rahvast & ei pea järjekorras seisma). Kuna me juba stardist väljudes olime näinud, millega tegu, siis vaimselt olime enam-vähem valmis. Aga tegelikkus oli ikka märksa hullem. Jällegi sain ma tõdeda, et ehkki suusad kui sellised mulle väga võõrad ei ole, siis matkasuusad, mis omavahel kohe absoluutsed paraleelselt nõus liikuma ei ole, on ikka täiesti teine maailm. Eriti tore on, kui sulle juhtuvad veel sellised suusad, millel üks kinnitusklamber kinni ei käi, ja siis sa pead oma varbalihastega suuska jala otsas hoidma, et takistusribast ja mäest üle saada... No, ja üldse ei osanud ma ette kujutada, et oskan selliseid koordinatsiooniharjutusi teha. Kuna nägin mäe all (külmetades), et kukkumine on 100% kindlustatud ka all püsivate suuskadega, siis valisin allatulekuks kükitusmooduse, mis kujutas endas kuidagi ukerdades tagumiku ning käte suuskadele toetamist.
Igatahes tehtud me selle saime. Kes paremini, kes halvemini (Roometile vana suusahundina ei
valmistanud see erilisi raskusi, kuid kukerpalli ja rajapiirde katsus ära temagi). Sagro TOMATi võistkond küll möödus meist mäeharjutusel, kui kuna nende jalgu olid tabanud selleks hetkeks hullemad krambid, kui meie omi, siis mäe otsas tornis jõudsime meie ära käidud päris tükk aega varem ja seega lõpetasime paar minutit enne neid. Kokkuvõttes 37. koht; aeg 4.48.42, segavõistkondadest olime viiendad. Kõik tulemused on siin.
Pildid:
1. Siimu (Sagro Tomat) stiilinäide Valgehobusemäel; tagaplaanil killuke WILO tiimi (http://sagro.tomat.googlepages.com/home);
Jah, see oli meile kõigile esimene kord sellisest üritusest osa võtta. Ja üldjoontes sellisena mina seda asja ka ette kujutasin. Ainuke asi, mida ei osanud (ei julgenud) oodata oli ilus ilm. Päris mitmel korral tekkis mõte, et võiks seisma jääda ja ilusat päikesepaistes härmas metsa nautida või siis udust, päikeselist ning lumist lagendikku tagasi pildistama tulla... Siis veel vahepealne lumesadu ja...mõnus oli.
Tiimi häälestatus enne starti polnud just kiita. Igalühel oli vähemalt 1 põhjus, miks võiks antud võistluse vahele jätta. Minul ja Roometil oli peamine argument väikestes terviseprobleemides, Hannes pidi aga jõudma pühapäeva pealelõunal toimuvale firmaüritusele; lisaks oli minu ja Hannese une eelmisel öösel keegi ära viinud, ja seega tuli starti asuda suht magamata...
Hoolimata vägagi auklikust ettevalmistusest viimasel kahel nädalal, otsustasime siiski vaatamata kõigele võtta ära rahuliku tempoga kõik punktid, et seejärel otsejoones peale finišit tagasi Tallinna poole kimada, et ka Hannes veel oma üritusele jõuaks. No, ja etteruttavalt võib öelda, et plaan sai ka enamvähem realiseeritud.
Üks plaan oli veel: mitte tülli minna. See tekkis võistluspäeva hommikul. Paistab, et millegipärast muretsesid selle pärast peamiselt poisid:) Selle tarvis võtsime tarvitusele profülaktilised abisõnad ning Hannes sai endale vastutusrikka vahekohtunikurolli. Võimalik, et kuna olime nii hästi varustatud (ehkki stardijoonele jõudsime minu 'emaliku' kohmitsemise tõttu suhteliselt viimasel hetkel, aga see-eest täit ettevalmistuskomplekti (no oli ju vaja üle kontrollida 3 SI-pulka koos kinnitustega, joogikotid kõigile, haaknõelad numbritele, teibitud tossupaelad, lepingud ja kõik muu sinna juurdekäiv:)), siis jäid ka suuremad probleemid rajal olemata:)
Kuna meil oli juba algusest peale plaan läbida rada joostes, siis ratta kaasavõtmine reaalselt päevakorda ei tekkinudki. Arutasime küll paaril varasemal ühisjooksuotsal, et teatud lõikudes võib olla ilmselt kiirem kasutada ratast, kuid kuna minul igasugused kogemused talvel jäisel rajal sõitmisest puuduvad, ning see mitme liikumisviisi kombineerimine tähendab parajat peavalu (eriti meie võistkonna puhul), siis jäi ratas ära. Teadsin, et mitmed konkurendid võtavad ratta kaasa, ja päris palju oli neid, kes eelnevatel päevadel helistasid ning uurisid meie taktikat. Seega - nii nagu kõigile lubatud sai, olime jalgsi. Rajal ukerdades sai paaril korral kuulda poiste kommentaare stiilis, 'oh, vaesed ratturid'. Ja, Roomet mainis, et minu olematu rattavalitsusoskuse juures oleks olnud ikka tõeline katsumus risustel ja pehmetel sihtidel ja metsas hakkama saada... Eks see õige oli; kordagi ei kahetsenud me jooksuvariandi kasutamist. Küll aga sai paaril korral põõsas olevaid rattaid kohates nalja tehtud, et sõidaks õige nendega pisut edasi...
Stardipaugu järel sündis meil esialgne liikumisplaan suhteliselt kiiresti. Kuna kaks pikka sundvaliku etappi ei jätnud esialgu suurt otsustusruumi, siis tegime enam-vähem plaani ära (ehkki võimalik, et mitte just kõige õnnestunuma) ja asusime teele. Parim oli asja juures see, et poisid olid nii kindlad, et esimese punktina tuleb võtta 33, kuid ise panid rahvamassiga metsa poole ajama punkti nr 31 suunas:) Sain nad siiski kuidagi tagasi tõmmata ning edasi kulgesime juba omasoodu, ehkki tõsi küll, väiksemaid rahvahulki kohates ning üsna mitme algusepoole oleva punktiga ka paari-kolmeminutilisi vigu tehes. Ka õnnestus mul kohe esimese punkti juures jalg auku astudes märjaks saada. Nagu hiljem selgus, siis tekkis selliseid võimalusi veel; ja kohati polnud enam vahet, kuhu astud, sest jalad said vees solberdades ikka päris läbimärjaks. Õnneks kuival maal joostes sai jälle sooja, ja seega väga hullu ei olnud. Vaid Roometil, kes tihtipeale kalpsas ees nagu väle põder (kuuldavasti pidi juhtuma nii siis, kui oled viis kilo kergem:) õnnestus korra ka üle põlve sügavusse kraavi hüpata.
No, paari korral ei pääsenud me siiski ka vaidlustest. Need tekkisid siiski peamiselt seetõttu, et kuna minul kipub niikuinii keskendusprobleeme olema, siis seekord ületasid kohati poisid mind mitmekordselt. Vahepeal jõudsin juba mõelda, et järgmisel korral tuleks korraldajatelt paluda, et meie võistkonnale antaks kolme peale üks kaart. No, ei olnud harvad juhused, kus kuskilt poolelt etapilt avastasid poisid end kuskilt kaardilt ja hakkasid argumenteerima, et miks me ikka nii läheme jne. Kui tegelikult selgus, et nad arvasid, et oleme teel tegelikult hoopis kuhugi teise punkti... Ühel korral tekkis kriitiline situatsioon, kus poisid suutsid juba mindki ära ehmatada lausega, et pidime ju raja läbima hoopiski teises järjekorras... Loomulikult olid nad taaskord suvalisel hetkel 'pilti hüpanud' ja tegid mulle valehäiret. Uhh, mis teha, kui vahepeal oli vaja arutada, mis kaubanduskeskustes mis hinnaga hilpe müüakse või milline dieet on kõige tõhusam, või kas ma karu kardan, või millised jäljed on valgel hobusel, kellel on seal metsas pesa... Ütelge veel, et naised on kõige suuremad turumoorid. Õnneks ei olnud aga kordagi igav ning jooksutempo oli ka rääkimiseks sobivalt rahulik. Kuna aga need vestlused panid kohati ' end unustama', siis polnud harv juhus, kui olime juba teeotsast mööda pannud ja pidime endale aeg-ajalt meelde tuletama, et halloo, miks me siin metsas oleme:) Ah jaa, ei saa mitte märkimata jätta olulist fakti, et lõpupoole hakkasid avalduma ka Roometi täiesti tasemel kaardilugemisoskused ning mina sain ennast pisut 'ära unustada' või tegin tagapool sörkides plaane järgnevateks etappideks ette.
Kuna jooksime üsna omaette ja kohati lausa tundus, et täpselt meie varianti ei kasutagi keegi (võistlejaid küll nägime, kuid nad liikusid enamasti teistes suundades), ka jälgi ei olnud algusepoole palju näha. Üha sagedamini hakkasime end aga tabama arusaamiselt, et liigume üsna sarnast valikut mööda, mis võistkond Sagro TOMATki. Etapiplaanid olid vahetevahel küll erinevad (üks neist kohe eriti rumal ring, kuna me ei märganud sihti), kuid mida lõpupoole, seda enam juhtus nii, et tatsasime kuuekesi koos. Viimast punkti kuidagi käsikaudu ja suunaga võttes oli neist juba päris palju abi. Siinkohal suur aitäh neile!
Lisaülesanne oli see, mille juures tundsime suurt rõõmu, et olime selle viimaseks jätnud (kaalutlusel, et siis on ehk seal vähem rahvast & ei pea järjekorras seisma). Kuna me juba stardist väljudes olime näinud, millega tegu, siis vaimselt olime enam-vähem valmis. Aga tegelikkus oli ikka märksa hullem. Jällegi sain ma tõdeda, et ehkki suusad kui sellised mulle väga võõrad ei ole, siis matkasuusad, mis omavahel kohe absoluutsed paraleelselt nõus liikuma ei ole, on ikka täiesti teine maailm. Eriti tore on, kui sulle juhtuvad veel sellised suusad, millel üks kinnitusklamber kinni ei käi, ja siis sa pead oma varbalihastega suuska jala otsas hoidma, et takistusribast ja mäest üle saada... No, ja üldse ei osanud ma ette kujutada, et oskan selliseid koordinatsiooniharjutusi teha. Kuna nägin mäe all (külmetades), et kukkumine on 100% kindlustatud ka all püsivate suuskadega, siis valisin allatulekuks kükitusmooduse, mis kujutas endas kuidagi ukerdades tagumiku ning käte suuskadele toetamist.Igatahes tehtud me selle saime. Kes paremini, kes halvemini (Roometile vana suusahundina ei
valmistanud see erilisi raskusi, kuid kukerpalli ja rajapiirde katsus ära temagi). Sagro TOMATi võistkond küll möödus meist mäeharjutusel, kui kuna nende jalgu olid tabanud selleks hetkeks hullemad krambid, kui meie omi, siis mäe otsas tornis jõudsime meie ära käidud päris tükk aega varem ja seega lõpetasime paar minutit enne neid. Kokkuvõttes 37. koht; aeg 4.48.42, segavõistkondadest olime viiendad. Kõik tulemused on siin.Pildid:
1. Siimu (Sagro Tomat) stiilinäide Valgehobusemäel; tagaplaanil killuke WILO tiimi (http://sagro.tomat.googlepages.com/home);
2. Võistkond Sagro Tomat täies koosseisus; allikas: http://sagro.tomat.googlepages.com/home
3. Hannese stiilinäide Valgehobusemäe laskumisel; autor Jarek Jõepera (ülejäänud võistkonnaliikmed kahjuks näitasid oma stiilinäited liiga vara ära; seetõttu ei jõudnud Jarek ka neid pildile püüda);
4. Kuulus Valgehobusemäe torn, kus jalad krampi kippusid minema (Jarek Jõepera)
3. Hannese stiilinäide Valgehobusemäe laskumisel; autor Jarek Jõepera (ülejäänud võistkonnaliikmed kahjuks näitasid oma stiilinäited liiga vara ära; seetõttu ei jõudnud Jarek ka neid pildile püüda);
4. Kuulus Valgehobusemäe torn, kus jalad krampi kippusid minema (Jarek Jõepera)
