Eluonikkaseiklus

Selleaasta esimene Xdream toimus minu jaoks mitmes mõttes uutes tingimustes. Esiteks, olin rajal uue tiimiga - GoDiscover (Andre ja Marek Nõmm), ja teiseks, sai esmakordselt proovitud A-raja võlusid.
Algus oli meie jaoks paljutõotav mitmes mõttes. Esiteks, ei juhtu just iga päev, et oleks võimalik startida A-raja esimesest reast. Jah, tänu Andre, Mareki ja Tiidu eelmise aasta väljavõideldud kuuendale kohale õnnestus meil startida esimese stardirivi keskelt, mis polnudki hirmus, sest ümberringi olid vaid tuttavad näod. Stardi eel õnnestus pisut kaarti piiluda (nagu ka pildilt näha), ja esmalt tuli joosta kiirelt Klooga järve äärde kanuude vahetusalasse.
Otsustasime riskida, ning lasta Marekil joosta teise punkti ümber järve ning meie sõitsime Andrega otse kolmandasse (33). Kanuuvalikuga panime ilmselt pisut mööda, sest nagu hiljem selgus istus meie kanuu kolme mehe puhul natuke liiga sügaval vees/mudas (oleme korra sarnase vea teinud ka B-rajal). Kanuusõit tuli meil Andrega kahekesi üsna vaevaliselt välja, sest keegi meist ei omanud erilisi tüürimehe-oskusi. Sissetöötamata võistkonna asi. No, järvel saime kuidagi hakkama (algul oli meil Andrega aega küll, ja hiljem võttis siiski Marek tüürimehe töö üle - seega sai ta nii punkte võtta kui ka tüürida, mis kanuu tagaotsas istudes on üsna ebamugav). Jõudsime kolmanda punkti ja põõsa ära tuvastada ning jäime vastaskaldale Marekit ootama. Ootasime seal tükk aega ainukese võistkonnana ja pidasime piknikku, kui kõik teised võistkonnad sõitsid risti üle järve. Varsti liitus meiega veel ka Timo (ACE), kes oli üksi kanuus, sest võistlesid Karliga kahekesi. Meie ees jõudis kolmanda punkti ära võtta vaid Medisoft'i võistkond, kes oli etapil kasutanud jooksu ja kanuu kombineerimist. Meie olime teised, kannul juba hulgim võistkondi. Edasine kanuusõit tuli väga vaevaliselt. Meie õnnetuseks liikusime mudases madalas vees vägagi venivalt. Paar pisikest otsa õnnestus veel Marek jooksma saata, kuid suuremas osas kasutasime kolmekesi kanuuga liikumist. Marek, kel õnnestus üle pea vette kukkuda, oleks kindlasti sooja saamiseks veel joosta soovinud, kuid me otsustasime mitte rohkem riskida. Kuid alguses võetud risk oli tegelikult väga lahe - põnev oli kogu võistluse vältel jälgida, kuidas kõik tugevamad tiimid meist mööda läksid. Sellist asja ei näe iga päev. Kõige muljetavaldam oli soomlastest segatiimi minek kanuuetapi lõpu eel. Nad lendasid kanuuga mudases järves meist mööda nagu postist! Tõsiselt. Võitsid kanuuetapil pea kõiki mehi... Kanuuetapi lõpetasime kokkuvõttes 16.ndana rohkem kui pool minutit Xadventure võistkonnast hiljem, ja seega kolmanda segatiimina. Igatahes suutsid poisid pakkuda mulle tänu sellisele algusele väga huvitava võistluse.
Esimene jooksuetapp tundus mulle selle võistluse kõige ebameeldivam ning raskem. Marek orienteerujana muidugi otsustas joosta suuremas osas otse, mis minu hetke jooksuvormi silmas pidades ei olnud vist väga õige otsus (eelkõige pean silmas etappi 10-11., mis oleks pidanud põlvini vees ja mudas müttamise asemel jooksma kas vasakult ringi mööda teed, nagu ma piiksusin, või siis mööda elektriliini, nagu vist enamik võistkondi tegi). Igatahes oli mul märjas soos solberdades isegi Mareki kummi järel lohisedes probleeme, et mingitki jooksutempot säilitada.. Sellel jooksuetapil möödusid meist nii Silja Sport kui ka Nike ACG. Aga jooksuetappidel saadud kaotus ei olnud ka meeletult suur - mõlemal korral 7-8 minutit. Samas ei olnud jooksu osakaal (võrreldes näiteks rattaga) sel korral ka teab mis märkimisväärne.
Järgnev rattaralli oli pisut segadusttekitav. Seda nii segase legendi, meie endi, kui streikivate odomeetrite pärast. Minul igatahes õiget rütmi saada ei õnnestunud; ja ka õige rajaotsa tabamine võttis meil paaril korral pisut aega. Ühe kruusatee kaare oleks pidanud selgelt ära jätma ning asfalti pidi ringi sõitma; ehkki see oli legendist väljaloetav, me seda teha ei riskinud. Ka oli trass kohati üsna kehv (ehkki mets oli häästi ilusalt kevadine) ja jahutust tõid üllatuslikult sügavad mudalombid. Xadventure tiim möödus meist, kuid nägime neid veel paaril korral (hea, et mul õnnestus suuremast kokkupõrkest ühe nende tiimiliikmega pääseda:).
Lisaülesannetes, mida seekordne rada pakkus lausa 5 (sekka veel mõned ronimised-turnimised ja müürilkäimised), meil seekord õnne ei olnud - kokku läks neljas ülesandes kaotsi lausa ca 18 min, mistõttu lasime mööda üsna mitu võistkonda. Kõigepealt esimeses ülesandes tuli hinnata silmaga objektide kaugust ning need kokku liita. Marek tahtis algselt pakkuda 2,5 km; mina väga ei uskunud, et see üle 2 km saab olla... Lõpuks sündis kompromissina vist 2,3, (õigeks loeti 1,5-1,7) - seega saime üle 5 min. trahvi.. Teiseks lisaülesandeks oli sõjaväe takistusriba läbimine, mis füüsiliselt oli üsna karm, ja poisid pidid kõrgemate takistuste juures mind veidi üles-alla aitama (nagu piltidelt näha). Üldiselt aga polnud seal hullu midagi, aga minutit paar läks seal kaotsi ikkagi.
Rulluisu etapp Paldiskis läks minule üllatuseks vägagi libedalt. Mina, kes ma elus 2 korda rulluisutanud olin, arvasin et olen ikka üsna koba. Aga tegelikkuses sõitsin suure osa rajast üsna omal jõul (aitäh Katrele väga mugavate rullide eest!). Osaliselt sõitsime ka rongis, nii, et Andre lükkas mind tagant. Eriti tõhus oli see tagasiteel allamäge, mis sai sisse päris hea hoo. Rulluisutamise ainus miinus oli, et peale seda jäid selg ja reied üsna kangeks.
Seetõttu toimus järgnev jooksuots mööda tõeliselt maalilist Paldiski pankrannikut kange selja ja reiega. Aga sellegipoolest oli see etapp ilmselt kõige meeldejäävam (coastaleering). Kõik järgnevad 5 punkti olid vähem või rohkem 'trikiga'. Kõigepealt tuli leida koht ning pangast alla saada (mis esmapilgul oli üsna hirmuäratav, kuid siiski üsna lihtne võrreldes järgnevaga), seejärel joosta pikalt mööda mereäärset pangaalust, siis turnida taas üles ning võtta poolelt pangapealselt punkt ning ühtlasi otsustasime end ka kohe sealt otse üles vinnata, mis ei olnud väga lihtne ülesanne (Urmo, saada pilte!). Seal õnnestus meil ka ilma jääda ühest kaardist (see ainuke, kus oli peal ka kanuuetapid). Meie teada oli enne meid sellest kohast vist üles läinud vaid võistkond Kiirrong. Seejärel tuli võtta veel mitu punkti Paldiski sadama lähedal asuvate järsakute vahelt, mis oli päris põnev (isegi siis, kui mul enam kaarti polnud:). Üks punkt (mille tegelikult pidi võtma vaid üks võistkonnaliige) oli ka üsna ohtlik, sest see asus maja müüri otsas. Käisime seal siiski kõik ära, sest ei lugenud legendi; üle müüri oli samas ka otsem tee koju (ehk siis taas rattavahetusalasse).
Kolmas lisaülesanne oli meile kõige rohkem konti mööda - köiega tornist laskumine. Kuna seda pidi tegema vaid 2 võistkonnaliiget, siis mina seekord pääsesin. Kristjan-Eriku julgestamisel said poisid kiirelt alla ning torni juurest saime minema väikese eduga In Optima Forma segavõistkonna ees. Vahepeal veel üks punkt tuulegeneraatori jalamilt, mis läks meil päris hästi saades mööda Roadservice meestevõistkonnast. Seejärel tuli ukerdada üle liivase kaldapealse neljanda lisaülesande juurde, mis ei olnud väga tore:) Nimelt seisnes see rannal kividest torni ehitamises, mis pidi olema 110 cm kõrge. Kuhjasime ja kuhjasime sihitult rannal olevaid kive, et nende otse kõrgemat moodustist püsti panna, aga kui ikka vundament kogu aeg variseb, siis sellest head torni ikka ei saa... Eriti närvi ajas, et nii Roadservice kui ka In Optima Forma jõudsid lisaülesande juurde palju hiljem, aga torni said püsti tükk aega enne meid. Lõpuks leidis Andre eemalt paar telliskivi, mis aga esimese korraga püsti ei tahtnud jääda, ja alla kukkudes kukkus üks tükk mulle varbale..aii. Lõpuks saime oma hädise torni siiski püsti; lisaülesandest väljudes tuli mäe otsas vastu veel 2 meestevõistkonda. Järgnev etapp oli põnev, sest poisid ei märganud väikest eraldi kaarti pöördel ning liikusid enamik etappi tunde järgi. Palju ei puudunud, et suure vea oleks teinud. Ka punkti (63) saime õnnega pooleks kätte, sest esimese hooga majast punkti mitte leides tahtsime legendi kontrollides siiski väljast otsida, kui piknikulised meid sisse tagasi juhatasid:) Sealt ka kohe mõte, et küllap ta pööningul on. Oligi lae all... Siis jättis aga õnn meid jälle maha, kuna järgmisel etapil ründasime järsakut üsna sobimatust kohast; ja seekord siis ratastega. Läbisime mingi märja võsa ja soo ning õnneks sattusime kokku võistkonnaga Down ja dirty. Suuresti nende abi kasutades (suur aitäh Tõnule!) saime oma rattad imekombel järsakust üles vinnatud ja ennast kuidagi ka palkide alt ja paekivi pealt... Kui lõpuks üles jõudsime, vihises meist mööda 2 meestevõistkonda, kelle ees enne 4. lisaülesannet oli edu ikka päris korralik olnud :( Seejärel jäi veel 5. lisaülesanne, mis seisnes kirve paku sisse viskamisest. No, ei olnud meil õnne ka seekord, karistuseks tuli vastik takistusriba joosta...
Siis oligi juba finiš käega katsuda. Kokkuvõttes 19. koht; segavõistkondadest 6. Vaatamata sellele, et tegime küll langevat lehte, tuli lõpp minu jaoks natuke liiga kiiresti (või oli lihtsalt nii põnev). No, natuke oli oma osa ka sellel, et kaardilugemisraskust minul ei olnud; natuke see häiris, et kogu aeg 'pildis' ei olnud, aga väga hullu ka polnud, sest ega mul selleks ka ülemäära aega poleks olnud. Õnneks jõudsin kanuu alguses kaardid enamvähem läbi vaadata ning üldjoontes oli selge, kuidas liigume.

Kuid harjumuspärast B-raja tõmblemist ja närvilisust seekord küll polnud, ja seetõttu oli lõpus pisut kahjugi, et kellegagi duelli pidada ei saanud. Tuleb vist tõdeda, et A-rada ongi rahulikum. No, kui natukene parem vorm oleks olnud, siis ehk oleks sattunud ka mõne võistkonnaga koos liikuma, aga igatahes pidasid poisid sõna ning tempot minu jaoks väga kõrgeks ei aetud mitte kordagi... Väga mõnus võistlus, ehkki väikesed kripeldused jäid, sest päris kõiki võimalusi me ära kasutada ei osanud, ja puhtast sooritusest (nagu algselt plaanis) jäi pisut puudu. Kui kuu aega tagasi veel mõtlesin, et ega mul sellest midagi pole, kui seekordsel etapil ei osale, siis hetkel mõtlen küll, et sellest kõigest ilma jääda oleks olnud natuke kahju. Melu oli lahe, kaasvõistlejad hästi sõbralikud ja seiklust sai täie raha eest! Ja ka WILO tiimi s(t)aatuse kohta küsiti:)
Tulemused ka
Pildid:
1) Stardi eel kaarti uurimas; autor: Alar Jõeste
2) Start; autor Tarvo Hein;
3) Kanuurajal; autor Tarvo Hein (Fotoluks)
4) Kanuuraja kaart (mida meil oli vaid üks, ja seegi läks kaotsi..); autor Alar Jõeste
5) NATO takistusrajal ukerdamas; autor Vahur Leemets;
6) NATO takistusrajal ukerdamas;
7) NATO takistusrajal ukerdamas;
8) Marek tornist laskudes; autor Arbo Rae;
9) Torniülesande järel taas rattarajale; autor Vahur Leemets.

kobade koba

Otsustasin täna rattasõidu kasuks, kuna päevakutelt on mul sel aastal vaid üsna masendavad kogemused (teisipäeval Mustamäel kõhuvaluga duelli pidades mõtlesin katkestamisele ca 4 korda; tore oli tuttavate ja võõrastega metsa vahel juttu ajada; ja üldse mitte tore oli joosta). Seega jäi tänaneMänniku neljapäevak ära.

Võtsin oma venna Priidu (kes kavatseb muide WILO ridades mulgi rattamaratoni matkarajal debüüdi teha) sappa, ja keerasime rattaninad Saku poole. Päris mõnus munemise (nagu Priit ütles) tempo oli. Linnud laulsid ja päike paistis. Sakust tagasiteel sai tehtud pisut omaloomingut ja sõidetud Jälgimäe äsja hööveldatud ja jubedalt raputavat kruusateed, lõpp siis mööda asfalti, kiiret Pärnu-Tln maanteed. Polnud hullu midagi. Aega kulus 1.22, keskmine pulss 128 (kilomeetreid jälle ei tea..).

Üllataval kombel sõitis Priit (kes oli esimest korda klippidega) väga hästi. Sõit juba peaaegu läbi, Laagrisse tagasi saamiseks oli vaja veel vaid Pärnu mnt ülekäigurada ületada. Pool teed sai ületatud patuga pooleks - s.t. kuna autosid ei tulnud, siis ilma hoogu maha võtmata otse tee keskele ohutussaarele. Mina oskasin loomulikult ära unustada, et üks jalg jäi klipi küljest lahti võtmata ja siis see juhtus. Panin mõnusalt põlve maha...valus ei olnudki, sest hoogu ju ei olnud. Aga autojuhtidel oli kindlasti väga lõbus, Priidust ma ei räägigi... No, tegelikult ei olnud naljakas, sest kevadiselt lühike seelik tuleb nüüd ära unustada. Põlve otsas on ikka väga ilus auguga lill... Kuna mu jalad juba olidki täiesti täiesti terved (ja kenad?), siis see lihtsalt pidi juhtuma! (pealegi polegi ma rohkem klippide pärast kukkunud kui ühe korra Roheliste rattaretkel, ja see oli ka tuuliku süü.) Huvitav, mis ma veel xdreamil teen, kui kõige siledamal teelgi nii uim olen? Ehk pühapäeval saavad jalad siiski sinikaid juurde, siis ei pea selle totra kukkumise pärast põdema. Õnneks ei pea vähemalt xdreamil klipiga sõitma.

Roomet sõitis vahepeal väga hästi Jõelähtme rattamaratoni, ja täiesti WILO nime all. Poisid jätkavad Elioni sarjas ka sel aastal X-Spordi Teami nime all, ja seepärast on rattajutud kolinud samanimelisse blogisse:(

Järgmine üritus WILO täielisel koosseisul on aga plaanis ümber Viljandi järve jooksul. Vaid Tõnu, kellel eelmistest aastatest head ajad ette joostud, annab loobumisvõidu...

Järjekordne Jüri Öö

Eile, 19. aprillil toimus Padisel juba 49. Jüriöö jooks 5-liikmelistele segavõistkondadele.

Üldiselt midagi väga eredalt meeldejäävat ei olnud, kui ehk vaid see välja arvata, et mõlemad mu lampide akud otsustasid töölepingu üles öelda. Küllap eelmise aasta öise Xdreami Pühajärvel ujumine ei olnud neile väga meeltmööda. Ja seetõttu ei puudunud palju, et ühe aku kärssama hakkamisest oleksime Viivi auto maha põletanud.. Sain Edithi lambi, ehkki ka Heiti pakkus oma varuaku; seega ei jäänud muud üle, kui tuli ikka metsa minna, mis seekord nii külm ja ebameeldiv ei tundunudki.

Jooksin juba traditsioonilises Tammede teises võistkonnas (järjekorras: Risto, Edith, Lauri, mina, Erik) ebatraditsioonilist neljandat (ehk naiste teist) vahetust. Kui eelmisel aastal osutusin üllatuslikult oma võistkonna pea tugevaimaks lüliks, siis sel korral oli oodatult asi vastupidine. Neljanda vahetuse ajaks olid vahed juba väga pikaks joostud, ning juhtuski nii, et ei näinud kogu jooksu aja mitte ühtki võistlejat; vaid kaugustes mõnda tulukest. Seetõttu tuterdasin ka kogu raja olematu tempoga ja üliettevaatlikult ja ei saanud ka õnneks aru oma olematust jooksuvormist, sest tempo lihtsalt oli niii aeglane:) Vigu õnnestus siiski teha, selles olen ju osav. Kohe esimese punktiga, mis oli väga lihtne, kuid siiski trikiga, tuli ca minuti jagu, lisaks veel kaar kolmanda ning kuuenda etapi algul ning paar seismist enne punkti selle asemel et veel 10 sammu edasi liikuda… Siiski õnnestus mul oma võistkonda ühe koha jagu tõsta – seitsmendalt kuuendaks. Seda siiski vaid tänu sellele, et Võru võistkonna neljanda vahetuse naine tegi veel kehvema jooksu kui mina. Hiljem selgus, et mulle oli ka etapi pikem (ca 200 m) hajutusevariant sattunud. Oma variandi kiireimale oli kaotus siiski rohkem kui 5 min.
Erik meie võistkonna ankruna ei suutnud siiski midagi Võru viimase vahetuse jooksja Lauri Silla vastu. Seega kokku 7. koht. Mis on tegelikult igati OK. Õnneks ka need kolm-neli minutit, mis ma maha uimerdasin paremat kohta meile andnud ei oleks…

Küll aga oli taas heas hoos meie esindusvõistkond, kes võitis kindlalt. Seda siis kuuendat korda, taas peale eelmisel aastal tekkinud auku.

Lisaks oli selleaastasel Jüriööl kavas ka seiklusspordi rada kolmeliikmelistele võistkondele (9+9 km). Padise kloostri inspekteerimisel avastasime, et lisaülesandena oli seal üles seatud rada, kus olid punktid (5) eri tasapindadel, ning üks päris torni tipuski.
Pilte (hetkel) ei ole; tõsi, neid sai tehtud küll päris palju, kuid mitte minu fotokaga…
Tulemused ka.

Kuna täna oli superilus ilm, ei saanud seda raisku lasta; seega võtsime Viiviga ette pikema rattaotsa. Algul tuli lahendada ka veel minu pedaalid klippide vastu, mis Viivi jõupingutuste ja võtme abiga sai peaaegu edukalt teostatud (see on see, kui ise ei ole selliseid asju teinud). Kui ka mõlemad kummid lõpuks täis pumbatud said (nüüd me vist juba saaksime sellega hakkama…), asusime teele. Sõit oli väga vahva, sest tänu Viivile avastasin mõnigaid uusi metsateid; rada ise kulges suunal Laagi-Saku-Kasemetsa-Kiisa-Kurtna, jasiistagasi. Kokku kulus mul 2.21, rahuliku pulsiga (134) ja sinna juurde loomulikult pläkutades:) Pikkuse unustasin Viivilt küsida; enda spidomeeter jäi tuppa.

O-hooaja nutune algus

Nii, nüüd siis on see käes. Kevad. Ja jooksuaeg. Aga hea oleks, kui siiski metsa veel kippunud poleks. Siis vähemalt ei teaks, et mul igasugune metsajooksuvorm lihtsalt puudub.

Ega siin pikalt midagi kirjutada ei tahakski. Lihtsalt nii mõttetu ja masendav oli leida sada põhjust, miks seal külmas ja märjas metsas niii halb ja raske oli. Esimesel päeval (rada 7,529 km, 15 KP) polnudki peale vesise ja jäise raba (mille ületuseks ma kohe paar eriti sobimatut kohta leidsin) ning krambis jalgade suurt midagi hullu lahti (väsimusest siiski ka paar suuna- ja lohakusviga). Noh, kui üldiselt olin oma matkatempost teadlik, siis Viivi võiduaeg võttis ikkagi suu lahti...

Teise päeva raja (6,060 km 14 KP) eel mõtlesin, et enam hullemini minna ei saa, aga sai ikka küll... Ma-sen-dav. Tempost ei räägigi, alles lõpu eel sai pisut juba aru, et jalad all töötavad, 2/3 rajast oli asi ikka väga hull ning mõlgutasin katkestamismõtteid. Aga tehniliselt tegin selliseid asju, et...ja seda ka siis, kui üldse joosta ei suutnud; lõpupoole, mil samm juba enam-vähem jooksu sarnane oli, tuli vigu lausa iga punktiga... Siiamaani kogun julgust, et sellele kaardile otsa vaadata, seetõttu neid ka siia üles ei pane. Tulemused siiski.

Kui üldse midagi postiivset leida, siis see, et Värska SPA on täiesti OK koht, ja vähemalt sai korraliku sauna-basseini-massaazidoosi kätte. Igatahes seekord ei suutnund isegi Värska lemmikmetsadest vaimustuda, nagu eelmisel aastal.

Vahepeal, 28.-30. märtsil sai veel suusahooaeg pidulikult ära lõpetatud ja Otepääl maratoni rajal suusatatud. Polekski midagi imelikku, aga suusad sain sel aastal alla 2 nädalavahetusel - esimene oli novembri, teine märtsi lõpul! Päris huvitav suusahooaeg oli... Nüüd peaks muidugi juba ammu rattahooeg peal olema. Sel nädalal avan ära.

Mis siis veel? Järgmisel nädalal tuleb veel üle elada Jüriööjooks, ja ülejärgmisel nädalal toimub debüüt xdreami A-rajal. Selleks jõuab õnneks veel 2 nädalat julgust koguda. Pole saladus, et Harku mets on usinaid xdreamiks harjutajaid täis. Ratastega ja ilma.