Tere hää lugejaskond.
Kuna viimasel ajal on nii kiire olnud, siis ei ole selle blogi tuununguga kahjuks absoluutselt jõudnud tegeleda.
Lisan siia hetkel vaid lühiülevaade sellest, mis Wilo Teamil vahepeal on teinud: paar ühist orienteerumisvõistlust, rattasõitu, rattarallit ja niisama jooksutrenne - kõik see ikka parema XDreami tulemuse nimel.
Ehk jõuab keegi meist lähiajal nendest sündmustest pikemalt ja sisukamalt kirjutada.
esmaspäev, 28. mai 2007
esmaspäev, 21. mai 2007
Valikorienteerumine Harjumaa MV moodi
Pärast minu enam-vähem tervenemist sai 16. mail osaletud (mina ja Roomet) sellisel üritusel nagu Harjumaa meistrivõistlused valikorienteerumises Pudisool. Kuna valikorienteerumine on pisut teistsugune ala, ning mõningatel kordadel, kui mul on võimalus olnud antud formaadiga orienteerumisüritustest osa võtta, on see pakkunud väga positiivseid emotsioone, siis olid ootused üle hulga metsa saamise osas päris suured.
Jah, seekord oli aga tiba teistsugune päev. Rajavaliku tegime mina ja Roomet eraldi. Ja mina otsustasin algselt isegi 'üsna mõistliku' variandi kasuks, kuid kuna rajameister oli stardi-finiši lähedusse üsna vähe punkte planeerinud, siis otsustasin alguses ära käia kaadi loodeservas olevates punktides. Mis tõsi küll eriliselt 'magusad' punktid ei paistnud olevat...
Juhtuski nii, et antud piirkond, kus punktid 54 ja 53 asusid, ei olnud minu ajupotentsiaaliga orienteerujale üldsegi mitte jõukohased, ja nii kulus mõlema punkti jaoks 15 minutit! Ilmselt oleksin juba loobunud kui Roomet (kes ka õnnetult üritas alustuseks samu punkte püüda) siiski kannatlikult teise punkti ära võtta soovis... Sel hetkel kadus ka Roometi entusiasm üksi rada läbi läbida. Saan temast täiesti aru - see piirkond oli tõeliselt kahtlane!
No, edasi ei läinud tegelikult ka libedamalt. Arvestades, et mu kontrollaeg hakkas vähem kui poole tunni pärast läbi saama (naiste kontrollaeg: 60 min; meestel75 min), siis kulus jõe ületamiskoha leidmisele ikka lubamatult kaua aega; ja üldse tuli tehtud rajaplaneering 100% ümber vaadata & ots kodu poole keerata. Tagasi jõe ületamisel avastasime loomulikult, et sellest saab vabalt läbi jalutada(!); ehkki põhi ei paistnud, oli sügavust veidi üle põlve... Tore, tore. See ei olnud ju esimest korda Pudisool käia. Aga varasematest kordadest oli kujunenud arvamus, et tegemist on superilusa parkmetsaga (nõgeseseid jõe kaldaid olen siiski ka enne inspekteerinud). Noh, sai siis nüüd ka veidi teistsugust maastikku näha...
Finišisse jõudsin siiski rohkem kui minutise hilinemisega (aga ausalt öeldes ei näinud erilist põhjust kiirustamiseks ka...), ja selle eest veel olematule tulemusele 2 trahvipunkti maha ka (iga võetud punkt oli väärt 3 punkti).
Kuna Roometil oli pisut rohkem aega, siis oli tal võimalus veel ühes punktis ära käia. Tuli välja, et see asus toreda uppumisohtliku savise mülka servas. Finišis oli heledast mudast läbiimbunud mehi veelgi... Kokkuvõttes oli tagasi vaadates väga naljakas o-kogemus. Isegi lapsepõlvest ei meenu sellist matka.
Tulemused
Piia
Jah, seekord oli aga tiba teistsugune päev. Rajavaliku tegime mina ja Roomet eraldi. Ja mina otsustasin algselt isegi 'üsna mõistliku' variandi kasuks, kuid kuna rajameister oli stardi-finiši lähedusse üsna vähe punkte planeerinud, siis otsustasin alguses ära käia kaadi loodeservas olevates punktides. Mis tõsi küll eriliselt 'magusad' punktid ei paistnud olevat...
Juhtuski nii, et antud piirkond, kus punktid 54 ja 53 asusid, ei olnud minu ajupotentsiaaliga orienteerujale üldsegi mitte jõukohased, ja nii kulus mõlema punkti jaoks 15 minutit! Ilmselt oleksin juba loobunud kui Roomet (kes ka õnnetult üritas alustuseks samu punkte püüda) siiski kannatlikult teise punkti ära võtta soovis... Sel hetkel kadus ka Roometi entusiasm üksi rada läbi läbida. Saan temast täiesti aru - see piirkond oli tõeliselt kahtlane!
No, edasi ei läinud tegelikult ka libedamalt. Arvestades, et mu kontrollaeg hakkas vähem kui poole tunni pärast läbi saama (naiste kontrollaeg: 60 min; meestel75 min), siis kulus jõe ületamiskoha leidmisele ikka lubamatult kaua aega; ja üldse tuli tehtud rajaplaneering 100% ümber vaadata & ots kodu poole keerata. Tagasi jõe ületamisel avastasime loomulikult, et sellest saab vabalt läbi jalutada(!); ehkki põhi ei paistnud, oli sügavust veidi üle põlve... Tore, tore. See ei olnud ju esimest korda Pudisool käia. Aga varasematest kordadest oli kujunenud arvamus, et tegemist on superilusa parkmetsaga (nõgeseseid jõe kaldaid olen siiski ka enne inspekteerinud). Noh, sai siis nüüd ka veidi teistsugust maastikku näha...
Finišisse jõudsin siiski rohkem kui minutise hilinemisega (aga ausalt öeldes ei näinud erilist põhjust kiirustamiseks ka...), ja selle eest veel olematule tulemusele 2 trahvipunkti maha ka (iga võetud punkt oli väärt 3 punkti).
Kuna Roometil oli pisut rohkem aega, siis oli tal võimalus veel ühes punktis ära käia. Tuli välja, et see asus toreda uppumisohtliku savise mülka servas. Finišis oli heledast mudast läbiimbunud mehi veelgi... Kokkuvõttes oli tagasi vaadates väga naljakas o-kogemus. Isegi lapsepõlvest ei meenu sellist matka.
Tulemused
Piia
esmaspäev, 14. mai 2007
Roheliste rattamatk.
Rattavormi tõstmiseks osalesime Piia ja Hannesega nädalavahetusel Roheliste rattamatkal, mis toimus sellel aastal Läänemaal. Kokku läbisime kohalikke külateid u. 135 km (reedel 70 ja laupäeval 65 km). Minu meelest oli see tõsisele treenimisele päris hea vaheldus.
Matka käigus jäi silma ka päris palju toredat vaatamist nagu näiteks tuuliku tiibade liikumisest taskaalu kaotanud ja kukkunud Piia (õnneks ilma suuremate vigastusteta) ning oma tuliuuel rattal, rattakingadel ja kiivril kihutav Hannes :-)
Roomet.
Matka käigus jäi silma ka päris palju toredat vaatamist nagu näiteks tuuliku tiibade liikumisest taskaalu kaotanud ja kukkunud Piia (õnneks ilma suuremate vigastusteta) ning oma tuliuuel rattal, rattakingadel ja kiivril kihutav Hannes :-)
Roomet.
esmaspäev, 7. mai 2007
Mulgi rattamaraton
Wilo teami sportlikest tegemistest veel niipalju, et pühapäeval sai Hannese nimel Mulgi maratoni põhidistants läbi vändatud. Aeg oli u 2:54 ja koht 400 lõpus.
Loodetavasti mõjus see võistlus hästi nii Hannese kui ka minu rattasõidu vormile :-)
Roomet
Loodetavasti mõjus see võistlus hästi nii Hannese kui ka minu rattasõidu vormile :-)
Roomet
reede, 4. mai 2007
Ümber Viljandi järve
Sel aastal sai taas ümber Viljandi järve joostud. Kuna ajakava oli sobiv - 1 päev jäi peale xdreami taastumiseks, siis erilisi kõhklusi ei olnud. Lisaks sai esmaspäevane päev töölt vabaks võetud ning juba Türilt otse Viljandisse aklimatiseeruma mindud.
Kuna Hannes, ümberjärvejooksu veteran, sel aastal osaleda ei saanud, siis üritasime Roometiga Wilo teami lippu kõrgel hoida.
Ilm tundus suhteliselt normaalne võrreldes sellega, mis eelmisel päeval toimus - Tartus sadas lund ja puhus kõle tuul justkui hilissügisel. Samas, nagu hiljem selgus, oli ilm petlik. Selga sai pandud pikad riided, müts ning kindad. Kindad korjasin siiski kohe stardis ära ning hoidsin käes kuni htkeni, mil kohtasin raja ääres oma isa-ema.
Jooks kujunes siiski suhteliselt omanäoliseks, ja seda mitte ainult ilma tõttu. Esiteks oli stardis harjumuspärasest hulga rohkem rahvast. Kuna startisime kõige tagant, siis alguses oli trügimist omajagu ning jooksma sai hakta alles peale Huntaugu mäge. Sellist trügimist ja troppi ei mäletagi. Aga kuna algus oli hästi-hästi rahulik, siis pärast oli täitsa kerge. Tõsi oli aga ka see, et mõtlemisvõime oli mul jätkuvalt kuhugi kadunud, ja suutsin isegi Viljandi järve jooksul 2 teeviga teha:) Ehkki tuli joosta läbi oma keskkooli õuest jne. Aga jah, ammu pole jooksnud ka, ei mäletanud enam, kust parim rada on. Muda sisse ei roninud, ehkki sealt oli kindlalt kõvasti kiirem. See-eest oli tore hooga mäest alla joosta, kus kõik pidurdasid. Lõpp kujunes siiski üsna raskeks, kuna järve vastaskaldal puhus kõva ja külm tuul ning see andis juba käheda hingamisega märku. Ajaga võis siiski enam-vähem rahule jääda - 58.14. Roomet: 50.46. Tulemused.
Hullem aga saabus ülejärgmisel päeval - kähe kurk, nohu, palavik... nüüd olen rivist väljas. Ses mõttes oli xdream järvejooksu võrreldes hulga kergem. Sel nädalavahetusel olin plaani võtnud Kõrvemaa kevadjooksu ning Mulgi rattamaratoni matkaraja. Esimesel osalen pealtvaatjana. Näis, kas pühapäevaks saab tervemaks...
Kuna Hannes, ümberjärvejooksu veteran, sel aastal osaleda ei saanud, siis üritasime Roometiga Wilo teami lippu kõrgel hoida.
Ilm tundus suhteliselt normaalne võrreldes sellega, mis eelmisel päeval toimus - Tartus sadas lund ja puhus kõle tuul justkui hilissügisel. Samas, nagu hiljem selgus, oli ilm petlik. Selga sai pandud pikad riided, müts ning kindad. Kindad korjasin siiski kohe stardis ära ning hoidsin käes kuni htkeni, mil kohtasin raja ääres oma isa-ema.
Jooks kujunes siiski suhteliselt omanäoliseks, ja seda mitte ainult ilma tõttu. Esiteks oli stardis harjumuspärasest hulga rohkem rahvast. Kuna startisime kõige tagant, siis alguses oli trügimist omajagu ning jooksma sai hakta alles peale Huntaugu mäge. Sellist trügimist ja troppi ei mäletagi. Aga kuna algus oli hästi-hästi rahulik, siis pärast oli täitsa kerge. Tõsi oli aga ka see, et mõtlemisvõime oli mul jätkuvalt kuhugi kadunud, ja suutsin isegi Viljandi järve jooksul 2 teeviga teha:) Ehkki tuli joosta läbi oma keskkooli õuest jne. Aga jah, ammu pole jooksnud ka, ei mäletanud enam, kust parim rada on. Muda sisse ei roninud, ehkki sealt oli kindlalt kõvasti kiirem. See-eest oli tore hooga mäest alla joosta, kus kõik pidurdasid. Lõpp kujunes siiski üsna raskeks, kuna järve vastaskaldal puhus kõva ja külm tuul ning see andis juba käheda hingamisega märku. Ajaga võis siiski enam-vähem rahule jääda - 58.14. Roomet: 50.46. Tulemused.
Hullem aga saabus ülejärgmisel päeval - kähe kurk, nohu, palavik... nüüd olen rivist väljas. Ses mõttes oli xdream järvejooksu võrreldes hulga kergem. Sel nädalavahetusel olin plaani võtnud Kõrvemaa kevadjooksu ning Mulgi rattamaratoni matkaraja. Esimesel osalen pealtvaatjana. Näis, kas pühapäevaks saab tervemaks...
Xdream-mitte eriti lootusrikas algus hooajale
Nonii, erinevatel põhjustel on jäänud siis selle blogi selleaastane põhilugu suleseppade poolt kirja panemata.
Vaatamata sellele, et meie võistlustulemus kujunes ootamatult niruks, ei ole jutu viibimine otseselt selle põhjuseks - üks põhjus on näiteks see, et peale Türil toimunud pühapäevast xdreami sai osa võetud ka 1. mail toimunud ümber Viljandi järve jooksust.
Aga nüüd siis võistlusest endast - vaatamata nirule lõpptulemusele ei olnud tegemist üldsegi mitte lootusetu ning muserdava üritusega - vastupidi, minu meelest oli üks paremaid sprinte, mis me kolme aasta jooksul läbinud oleme. Väga hästi oli lahendatud võistkondade hajutamine, rattaetapp väikese ukerdamisega oli huvitav, samuti olid lahedad lisaülesanded - kuubi kokkupanek ning rongi katusel jooksmine.
Aga, jah - minu mõistus jäi seekord Tallinnasse maha. Seda ma ka kohe rajal ütlesin, teadmata, et olime eksikombel 2 kontrollpunkti vähem võtnud, mille tulemuseks oli 2 tundi trahvi. Nagu orienteerujale kohane, keerasin stardipaugu kõlades kaardil teise poole ning hakkasin oma teada selle järgi jooksma. Algul tegelikult mõtlesin seisma jääda...sest tundus kahtlane, et kõik jooksevad ühes suunas kui tegelikult peab alast punkte otsima hakkama.
Tunnistan ausalt - ma tõesti ei vaadanud kaardi tagaküljel olevat esimest jooksulegendi; unustasin selle ära. Alguses võtsime üsna rahuliku tempo, et saada sotti, kuhupoole vaja minna, ja mida teha. Aga no, tõesti - mitte miskit ei saanud aru, millise kaardi kõigepealt ette peab võtma. Rahvas muudkui jooksis; mina ei taipanud, kuidas me ükskord küll kaardile jõuame. Sellest sain loomulikult aru, et me kaardil veel ei ole. Aga keegi meie võistkonnast ei seletanud mulle asja ka ära - no, järgmisel korral, kui ei ole tegemist klassikalise orienteerumisüritusega, siis mina kaardilugeja enam ei ole!
Võtsime tee peal olevad kontrollpunktid kõik kenasti rahva sabas ära; ja meie õnn, et seal ükski vahele ei jäänud. Kaardile jõudes võtsme lisaks vahelduva eduga (korra ootasime ca 5 minutit Hannest, kes vasakus kaardi servas olevas padrikus tuulas, kuid punkt jäi sealt leidmata) ka 3 punkti valikorienteerumise rajalt. Seal leidsin kaardilt kõik punktiobjektid ka kenasti üles, mõtlemata samas, et kaardilt võtsin siiski kokku ju vaid 3 punkti, mitte 5... No, mis teha. Viskasin veel mõtte õhku, et raudselt tuleme pärast tagasi, ja peame veel ülejäänud, mis esimese korraga võtmata jäi, ka üles leidma... Ei pidanud.
Seejärel jõudsime kanuuvahetusalasse. Pärast selgus, et saime täiesti tutika kanuu! Kuna jaksu oli, ning kaart oli samuti minu käes, siis käisin kanuust punkte võtmas. Sellel etapil segavõistkondi ei silmanud, kanuutasime vaid meestevõistkondadega konkureerides. Ühe väikse vea tegime ka - enne silla punkti (12) ronisin korra liiga vara kanuust välja. Aga kuna ees oli täiesti ületamatu veeväli, ning ringi joosta ka ei saanud, siis hüppasin kanuusse tagasi ning läksin maha silla juures ning jooksin edasi-tagasi, et punkt ära võtta. Ilmselt olieks olnud õigem joosta kohe eelmisest punktist (11) lageda äärest, võtta ka 12. punkt ning siis silla juures kanuusse tagasi tulla.
Üldiselt aga läks kanuuetapp minu hinnangul suhteliselt hästi ning toredalt lühike oli see ka - tavapärast tüdimust igatahes ei tekkinud. Meenub vaid üks kanuuetapilt poetatud Roometi lause, et sprindietappidel ei ole meil kunagi hästi läinud... Sel hetkel mõtlesin küll, et seekord pole ju hullu midagi...
Kanuule järgnes veel pisut jooksu mööda linna äärt; ja need 2 punkti läksid samuti väga hästi (püüdsime eelpooljooksjad praktiliselt kinni). Seejärel rattavahetusala ning I lisaülesanne, kus Roomet sai endale au panna kokku kuup (kui meie seast kõige terasem - just nii Hannes ütles; ja tuleb öelda, et ta kandis oma tiitli täiesti auga välja - II etapiaeg sellelt ülesandelt!).
Seejärel kiirelt kiivrid pähe ning rattale. Ülesanne oli mingist eelnevalt etapilt (vist Kose) juba tuttav - spidomeetri abil legendorienteerumine. Sellele rajalõigule sattusime koos A-raja võistlejatega, ning seetõttu oli kitsal rajal päris palju rahvast koos. Etapp esimesse punkti tundus küll juba liiga pikk, nii et jõudsin kahtlema hakata, kuid legend klappis, ja seega saabus seal küngaste ja muda vahel ukerdamise krooniks ka päästev punkt. Suutsin korra ikka ka korralikult üle nipli keerata, kuna esiratas jäi kuidagi puu taha mutta kinni ning nii ma üle lenksu siis lendasingi. Kuna hoog oli väike, siis haiget ei saanud; kuid sinikad põlveõndlas said mälestuseks rattarajalt siiski kaasa võetud. Üldiselt jooksin suhteliselt palju ratta kõrval, seetõttu rohkem kukkuda ei õnnestunud.
Aga vaatamata sellele, et mu rattavalitsemisoskus jäi rattaraja algusosale alla, oli minu meelest üks huvitavamaid rattaetappe, mis sprintidel on olnud. Tavaliselt on alati tempo põhja pandud ning sellega me kaasa ei jõudnud minna. Rattaralli lõpulpoole jäime siiski pundist maha, kuna Roometil läks kaardialus katki (kruvi kadus ära) ning edasi tuli sõita üks kaardialus käes. Peale legendi järgi rattaetappi jõudsime siiski kuidagi päästva raudteeülesõiduni (kus seisis rong ees...) ka minu olematut legendilugemisoskust kasutades. Enne seda kohtasime Merko teami poisse, kellel oli rattal kett purunenud. Kohati tundus, et nad jooksevad ka rattaga sama kiiresti kui meie vändates...
Aga siis saime ronida sellesama rongi katusele, mis tundus täpselt raudteeülesõidu ees seisvat. Katusel oli päris vahva. Kui välja arvata see, et üles ronides oli redel pisut lühike ning Hannes pidi mind sealt üles tõmbama. Ka oli nuppude all olevate naelikutega seal pisut kõhe klõbistada; kuid pärs allakukkumisohtu ka ei tekkinud (rattakingadega oli tõenäoliselt pisut hirmsam).
Edasipidise viimase rattaeteapiga tegime taktikaks tõmmata nii kiiresti kui suudame. See maksis aga pisut kätte, sest 23.nda punktiga väikese vea teha - totaka kaardimõõdu tõttu ei suutnud leida kohta, kust keerata vasakule metsateele. Õnneks sain veast praktiliselt kohe aru, ning kaduma ei läinud rohkem kui paar minutit. Edasi sai veel natuke elektriliini alt ratast käeskõrval lükatud ning seejärel paistis päästev viimane punkt ning finisisse pedaalimine. Tõsi viimane punkt, mil tuli edasi-tagasi mööda pehmet põlluteed pedaalida, oli juba suht väsitav. Aga üldiselt polnud hullu - tõeliselt rasket hetke ei tekkinud. No, lõpetasime ka võitjatest rohkem kui 20 min. hiljem. Finish tundus kuidagi vaikne ning isegi igavgi, kuid kohe tuli külm dush, mis meid üles äratas - teade, et pole rada päris määrustepäraselt läbinud... nojah, mis siis ikka... Tõdesime, et füüsiliselt on seis suhteliselt hea (minu harvadest rattatrennidest on pisutki kasu olnud) ning ka tehniliselt on varu küllaga. Seega on optimismiks siiski põhjust.
Varu jäi vigade arvelt kokku ehk ca 10 min. Rajaloleku aeg oli 2.48.32, mis oleks andnud segavõistkondade seas 5.koha (mis muidugi erilist vaimustusepuhangut esile ei too, kui ei ole ka paha), kokku koht ca 17. Aga 'oleks' on paha poiss; ja tulevikus üritame lugeda juhendit pisut hoolikamalt... Järgmistel etappidel sel aastal eksida enam ei tohi.
Tulemused on siin.
Vaatamata sellele, et meie võistlustulemus kujunes ootamatult niruks, ei ole jutu viibimine otseselt selle põhjuseks - üks põhjus on näiteks see, et peale Türil toimunud pühapäevast xdreami sai osa võetud ka 1. mail toimunud ümber Viljandi järve jooksust.
Aga nüüd siis võistlusest endast - vaatamata nirule lõpptulemusele ei olnud tegemist üldsegi mitte lootusetu ning muserdava üritusega - vastupidi, minu meelest oli üks paremaid sprinte, mis me kolme aasta jooksul läbinud oleme. Väga hästi oli lahendatud võistkondade hajutamine, rattaetapp väikese ukerdamisega oli huvitav, samuti olid lahedad lisaülesanded - kuubi kokkupanek ning rongi katusel jooksmine.
Aga, jah - minu mõistus jäi seekord Tallinnasse maha. Seda ma ka kohe rajal ütlesin, teadmata, et olime eksikombel 2 kontrollpunkti vähem võtnud, mille tulemuseks oli 2 tundi trahvi. Nagu orienteerujale kohane, keerasin stardipaugu kõlades kaardil teise poole ning hakkasin oma teada selle järgi jooksma. Algul tegelikult mõtlesin seisma jääda...sest tundus kahtlane, et kõik jooksevad ühes suunas kui tegelikult peab alast punkte otsima hakkama.
Tunnistan ausalt - ma tõesti ei vaadanud kaardi tagaküljel olevat esimest jooksulegendi; unustasin selle ära. Alguses võtsime üsna rahuliku tempo, et saada sotti, kuhupoole vaja minna, ja mida teha. Aga no, tõesti - mitte miskit ei saanud aru, millise kaardi kõigepealt ette peab võtma. Rahvas muudkui jooksis; mina ei taipanud, kuidas me ükskord küll kaardile jõuame. Sellest sain loomulikult aru, et me kaardil veel ei ole. Aga keegi meie võistkonnast ei seletanud mulle asja ka ära - no, järgmisel korral, kui ei ole tegemist klassikalise orienteerumisüritusega, siis mina kaardilugeja enam ei ole!
Võtsime tee peal olevad kontrollpunktid kõik kenasti rahva sabas ära; ja meie õnn, et seal ükski vahele ei jäänud. Kaardile jõudes võtsme lisaks vahelduva eduga (korra ootasime ca 5 minutit Hannest, kes vasakus kaardi servas olevas padrikus tuulas, kuid punkt jäi sealt leidmata) ka 3 punkti valikorienteerumise rajalt. Seal leidsin kaardilt kõik punktiobjektid ka kenasti üles, mõtlemata samas, et kaardilt võtsin siiski kokku ju vaid 3 punkti, mitte 5... No, mis teha. Viskasin veel mõtte õhku, et raudselt tuleme pärast tagasi, ja peame veel ülejäänud, mis esimese korraga võtmata jäi, ka üles leidma... Ei pidanud.
Seejärel jõudsime kanuuvahetusalasse. Pärast selgus, et saime täiesti tutika kanuu! Kuna jaksu oli, ning kaart oli samuti minu käes, siis käisin kanuust punkte võtmas. Sellel etapil segavõistkondi ei silmanud, kanuutasime vaid meestevõistkondadega konkureerides. Ühe väikse vea tegime ka - enne silla punkti (12) ronisin korra liiga vara kanuust välja. Aga kuna ees oli täiesti ületamatu veeväli, ning ringi joosta ka ei saanud, siis hüppasin kanuusse tagasi ning läksin maha silla juures ning jooksin edasi-tagasi, et punkt ära võtta. Ilmselt olieks olnud õigem joosta kohe eelmisest punktist (11) lageda äärest, võtta ka 12. punkt ning siis silla juures kanuusse tagasi tulla.
Üldiselt aga läks kanuuetapp minu hinnangul suhteliselt hästi ning toredalt lühike oli see ka - tavapärast tüdimust igatahes ei tekkinud. Meenub vaid üks kanuuetapilt poetatud Roometi lause, et sprindietappidel ei ole meil kunagi hästi läinud... Sel hetkel mõtlesin küll, et seekord pole ju hullu midagi...
Kanuule järgnes veel pisut jooksu mööda linna äärt; ja need 2 punkti läksid samuti väga hästi (püüdsime eelpooljooksjad praktiliselt kinni). Seejärel rattavahetusala ning I lisaülesanne, kus Roomet sai endale au panna kokku kuup (kui meie seast kõige terasem - just nii Hannes ütles; ja tuleb öelda, et ta kandis oma tiitli täiesti auga välja - II etapiaeg sellelt ülesandelt!).
Seejärel kiirelt kiivrid pähe ning rattale. Ülesanne oli mingist eelnevalt etapilt (vist Kose) juba tuttav - spidomeetri abil legendorienteerumine. Sellele rajalõigule sattusime koos A-raja võistlejatega, ning seetõttu oli kitsal rajal päris palju rahvast koos. Etapp esimesse punkti tundus küll juba liiga pikk, nii et jõudsin kahtlema hakata, kuid legend klappis, ja seega saabus seal küngaste ja muda vahel ukerdamise krooniks ka päästev punkt. Suutsin korra ikka ka korralikult üle nipli keerata, kuna esiratas jäi kuidagi puu taha mutta kinni ning nii ma üle lenksu siis lendasingi. Kuna hoog oli väike, siis haiget ei saanud; kuid sinikad põlveõndlas said mälestuseks rattarajalt siiski kaasa võetud. Üldiselt jooksin suhteliselt palju ratta kõrval, seetõttu rohkem kukkuda ei õnnestunud.
Aga vaatamata sellele, et mu rattavalitsemisoskus jäi rattaraja algusosale alla, oli minu meelest üks huvitavamaid rattaetappe, mis sprintidel on olnud. Tavaliselt on alati tempo põhja pandud ning sellega me kaasa ei jõudnud minna. Rattaralli lõpulpoole jäime siiski pundist maha, kuna Roometil läks kaardialus katki (kruvi kadus ära) ning edasi tuli sõita üks kaardialus käes. Peale legendi järgi rattaetappi jõudsime siiski kuidagi päästva raudteeülesõiduni (kus seisis rong ees...) ka minu olematut legendilugemisoskust kasutades. Enne seda kohtasime Merko teami poisse, kellel oli rattal kett purunenud. Kohati tundus, et nad jooksevad ka rattaga sama kiiresti kui meie vändates...
Aga siis saime ronida sellesama rongi katusele, mis tundus täpselt raudteeülesõidu ees seisvat. Katusel oli päris vahva. Kui välja arvata see, et üles ronides oli redel pisut lühike ning Hannes pidi mind sealt üles tõmbama. Ka oli nuppude all olevate naelikutega seal pisut kõhe klõbistada; kuid pärs allakukkumisohtu ka ei tekkinud (rattakingadega oli tõenäoliselt pisut hirmsam).
Edasipidise viimase rattaeteapiga tegime taktikaks tõmmata nii kiiresti kui suudame. See maksis aga pisut kätte, sest 23.nda punktiga väikese vea teha - totaka kaardimõõdu tõttu ei suutnud leida kohta, kust keerata vasakule metsateele. Õnneks sain veast praktiliselt kohe aru, ning kaduma ei läinud rohkem kui paar minutit. Edasi sai veel natuke elektriliini alt ratast käeskõrval lükatud ning seejärel paistis päästev viimane punkt ning finisisse pedaalimine. Tõsi viimane punkt, mil tuli edasi-tagasi mööda pehmet põlluteed pedaalida, oli juba suht väsitav. Aga üldiselt polnud hullu - tõeliselt rasket hetke ei tekkinud. No, lõpetasime ka võitjatest rohkem kui 20 min. hiljem. Finish tundus kuidagi vaikne ning isegi igavgi, kuid kohe tuli külm dush, mis meid üles äratas - teade, et pole rada päris määrustepäraselt läbinud... nojah, mis siis ikka... Tõdesime, et füüsiliselt on seis suhteliselt hea (minu harvadest rattatrennidest on pisutki kasu olnud) ning ka tehniliselt on varu küllaga. Seega on optimismiks siiski põhjust.
Varu jäi vigade arvelt kokku ehk ca 10 min. Rajaloleku aeg oli 2.48.32, mis oleks andnud segavõistkondade seas 5.koha (mis muidugi erilist vaimustusepuhangut esile ei too, kui ei ole ka paha), kokku koht ca 17. Aga 'oleks' on paha poiss; ja tulevikus üritame lugeda juhendit pisut hoolikamalt... Järgmistel etappidel sel aastal eksida enam ei tohi.
Tulemused on siin.
Tellimine:
Postitused (Atom)
