Nii, Roometi eelnevale reale lisaks - vana-vana xdreami juttu sai kunagi alustatud, kuid lõpuni pole see kirjutatud siiamaani:-( Ehk peale puhkust ärkab siiski blogimine taas ellu.... tahaks loota. Aga siiski on pool muljetest parem kui üldse mitte midagi :)
--------------------
Sellaastane Xdreami teine, ehk siis öine etapp, möödus minu meelest väga kiiresti. Isegi võiks öelda, et valutult ning libedalt, kui üks väike vahejuhtum kurja maamomanikuga välja jätta. Väikesi viperusi ja ebamugavusi tuli ikka ette. Nüüd siis kõigest järjekorras.
Kui stardieelsed vajalikud toimingud tehtud said- nagu kottides olevate asjade sisse kiletamine, jalgade teipimine, joogipudelisüsteemi joogi lehtriga sisse ajamine, ratastele ning endale numbri ette panemine, lampide kiivri külge ja kottidesse monteerimine jne, jne... - tundus, et seekord sai vist kõik kaasa... Isegi vist Hannese kiiver. Jäi koguni veel aega üle pisut konkurentidega muljetamiseks. Seejärel saabuski hetk, mil tuli teele asuda. Harjumuspäratult stardikoridori peaaegu kaugeimast osast (kuna eelmisel etapilt kogusime 2 trahvitundi), kuid joostes ei olnud stardikohal suurt tähtsust.
Algas siis kõik kl 22.15, mil tuli joosta Apteekrimäe suunas Otepää staadionilt välja. Kaart tundus küll pisut kahtlase kvaliteediga, aga üldiselt oli mulle kohe selge, et kohe- kohe saab kanuusse ning seejärel saab veel ujuda... Aga kõigepealt siiski tuli võtta paar punkti joostes. Tuju oli hea, tempo samuti enam-vähem OK. Enne kanuu leidmist jõudsime veel ka meie headele
konkurentidele võistkonnast 'Mine nyyd' järele. Koht jooksuraja järel oli 21. Kanuuvalikuga läks siiski kehvasti, sest poisid vist ei tahtnud kaugelt kanuud otsima minna, ja siis me võtsimegi minu meelest kõige-kõige hullema kanuu (esimesel ei olnud jalgu kuhugi panna, mõlad oli juube lühikesed ning keskmisel oli väga libe istuda). Seega ei olnud meil Vahuri kanuunäpunäidetest seekord eriti abi, ja paistab, et fikseeris ka selle ära, sest ta on jäädvustanud toreda pildi, kus kanuud valime:-)
Kanuuetapp kõige paremini ei läinud (vaheaegades 32.), kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Ise kaotasin punkte võtmas käies minuti-paar. Truubi punkt oli päris põnev. Seal sees oli kottpime, sest lampi mul veel peas ei olnud ning tol hetkel polnud truubis ka ühtki teist lambikandjat, udune ka, sest vesi oli soe, ja mul prillid peas. Kellegi lahke käsi aitas siiski minu palve peale käsikaudu kobades punkti üles leida (aitäh!).
Kui stardieelsed vajalikud toimingud tehtud said- nagu kottides olevate asjade sisse kiletamine, jalgade teipimine, joogipudelisüsteemi joogi lehtriga sisse ajamine, ratastele ning endale numbri ette panemine, lampide kiivri külge ja kottidesse monteerimine jne, jne... - tundus, et seekord sai vist kõik kaasa... Isegi vist Hannese kiiver. Jäi koguni veel aega üle pisut konkurentidega muljetamiseks. Seejärel saabuski hetk, mil tuli teele asuda. Harjumuspäratult stardikoridori peaaegu kaugeimast osast (kuna eelmisel etapilt kogusime 2 trahvitundi), kuid joostes ei olnud stardikohal suurt tähtsust.
Algas siis kõik kl 22.15, mil tuli joosta Apteekrimäe suunas Otepää staadionilt välja. Kaart tundus küll pisut kahtlase kvaliteediga, aga üldiselt oli mulle kohe selge, et kohe- kohe saab kanuusse ning seejärel saab veel ujuda... Aga kõigepealt siiski tuli võtta paar punkti joostes. Tuju oli hea, tempo samuti enam-vähem OK. Enne kanuu leidmist jõudsime veel ka meie headele
konkurentidele võistkonnast 'Mine nyyd' järele. Koht jooksuraja järel oli 21. Kanuuvalikuga läks siiski kehvasti, sest poisid vist ei tahtnud kaugelt kanuud otsima minna, ja siis me võtsimegi minu meelest kõige-kõige hullema kanuu (esimesel ei olnud jalgu kuhugi panna, mõlad oli juube lühikesed ning keskmisel oli väga libe istuda). Seega ei olnud meil Vahuri kanuunäpunäidetest seekord eriti abi, ja paistab, et fikseeris ka selle ära, sest ta on jäädvustanud toreda pildi, kus kanuud valime:-)Kanuuetapp kõige paremini ei läinud (vaheaegades 32.), kuid üldiselt oli kõik kontrolli all. Ise kaotasin punkte võtmas käies minuti-paar. Truubi punkt oli päris põnev. Seal sees oli kottpime, sest lampi mul veel peas ei olnud ning tol hetkel polnud truubis ka ühtki teist lambikandjat, udune ka, sest vesi oli soe, ja mul prillid peas. Kellegi lahke käsi aitas siiski minu palve peale käsikaudu kobades punkti üles leida (aitäh!).
Ei oska lõplikult hinnata, kas järgmisesse punkti minna oleks olnud õige minna joostes või mitte. Meie otsustasime lõpuks siiski jätta jooksmata ning sõitsime kõik kolmekesi kanuuga. Paistab, et mõned tugevad jooksjad 
sellega võitsid, kuid ise kartsime, et tuleb probleeme võistkonnakaaslaste ülesleidmisega. Järgmises jooksupunktis saatsime jooksma Roometi. Andsin oma koti koos lambiga kaasa ning kui ta metsas lampi pähe pani, jäin ma ilma oma kotis olnud ühest kindast (äkki keegi leidis üles?). Meie ootasime rõõmsalt Hannesega kalda ääres kanuus ja kasutasime aega otstarbekalt - sõime batooni, rääkisime konkurentidega juttu(tervitused Soraineni tiimile!) ning kisasime Roometit tagasi. Õnneks tuli ta üsna kähku ja seejärel võtsime suuna järgmise punkti (ühtlasi viimase kanuupunkti) poole, mis asus saarel, parkisime kanuud sinna ning suutsime teha veel tobeda vea punktiga saare peal tipukeses (see on kui omal lampi ei ole, kaarti ei näe, ja hakkad teise järgi minema). Siis aga oligi juba vaja vette hüpata ja ujuma hakata....vesi oli küll soe, aga oli see maa oli pikk....ja ujumine väga ebamugav. Tõeliselt kohe. Vest tõusis kurgu alla, ja edasi justkui üldse ei liikunud. Oleks ilmselt pidanud üritama selili ujuda. Õnneks sain algul Hannese lükkamisel ning hiljem Roometi jalast kinni hoides siiski õnnelikult teisele kaldale (ujumisetapilt 29. aeg; kokku olime sel hetkel 24. kohal) ning jooks võis jätkuda. Jooksu alguses, kui Roometiga kotid ära vahetasime ning ma endale lambi pähe monteerisin, tundus, et midagi on valesti - kott oli üleni vett täis (ehkki selle põhjas on augud, kust vesi peaks välja voolama). Alles lõpus sai selgeks, et tegemist oli hoopis mu kaasavõetud joogiga, mis mitte ei sattunud kotti ujumisel, vaid oli kotis hoopis laiali läinud. Seetõttu ei tulnud loomulikult ka enamjoogivoolikust enam jooki, ning jäib joogita juba enne seda kui üldse jooma hakata tahtsin...
sellega võitsid, kuid ise kartsime, et tuleb probleeme võistkonnakaaslaste ülesleidmisega. Järgmises jooksupunktis saatsime jooksma Roometi. Andsin oma koti koos lambiga kaasa ning kui ta metsas lampi pähe pani, jäin ma ilma oma kotis olnud ühest kindast (äkki keegi leidis üles?). Meie ootasime rõõmsalt Hannesega kalda ääres kanuus ja kasutasime aega otstarbekalt - sõime batooni, rääkisime konkurentidega juttu(tervitused Soraineni tiimile!) ning kisasime Roometit tagasi. Õnneks tuli ta üsna kähku ja seejärel võtsime suuna järgmise punkti (ühtlasi viimase kanuupunkti) poole, mis asus saarel, parkisime kanuud sinna ning suutsime teha veel tobeda vea punktiga saare peal tipukeses (see on kui omal lampi ei ole, kaarti ei näe, ja hakkad teise järgi minema). Siis aga oligi juba vaja vette hüpata ja ujuma hakata....vesi oli küll soe, aga oli see maa oli pikk....ja ujumine väga ebamugav. Tõeliselt kohe. Vest tõusis kurgu alla, ja edasi justkui üldse ei liikunud. Oleks ilmselt pidanud üritama selili ujuda. Õnneks sain algul Hannese lükkamisel ning hiljem Roometi jalast kinni hoides siiski õnnelikult teisele kaldale (ujumisetapilt 29. aeg; kokku olime sel hetkel 24. kohal) ning jooks võis jätkuda. Jooksu alguses, kui Roometiga kotid ära vahetasime ning ma endale lambi pähe monteerisin, tundus, et midagi on valesti - kott oli üleni vett täis (ehkki selle põhjas on augud, kust vesi peaks välja voolama). Alles lõpus sai selgeks, et tegemist oli hoopis mu kaasavõetud joogiga, mis mitte ei sattunud kotti ujumisel, vaid oli kotis hoopis laiali läinud. Seetõttu ei tulnud loomulikult ka enamjoogivoolikust enam jooki, ning jäib joogita juba enne seda kui üldse jooma hakata tahtsin...Jooksuetapp (2 punkti) läksid minu meelest päris hästi (8. aeg etapil:));kokku oli koht 19. Mina oleksin veel gaasi lisanud, aga poisid natuke pidurdasid ;-) Sorry. Alguses sai korralikult mudas ja võsas plätserdatud. Võtsime Apteekrimäe teise nõlva pealt punkti (korraks tekkis küll väike seisatus, kuid mäe jalamile jõudes sain õnneks taas ilusasti paika). Seejärel juba jooks suusastaadioni suunas ning rattavahetusalasse. Samal hetkel tuli meile vastu ka A&T, kes üllatuslikult tol hetkel meie ees väga suurt edu ei omanudki. Vahetusalas võtsime endale parasjagu aega, et sehkedada oma varustusega (ma enam ei mäletagi, mida me seal nii kaua tegime; ilmselt sättisime lampe); igatahes sai päris suur grupp meist mööda. Ja minul oli taaskord väga ebamugav - lamp ei tahtnud kuidagi rattakiivri alla mahtuda (vale lamp ka, mis oma konstruktsiooni poolest ei tohikski kuidagi kiivri alla mahtuda...). Siiski sain kuidagi kõik asjad pähe mahutatud - nii prillid, kiivri kuklasse kui ka lampi otsaette. See ei olnud veel kõik. Rattaga sõitma asudes sain aru, et ikka jube külm on märja pluusiga (mille all polnud midagi) kiiresti rattaga sõita. Seega taas peatus - Hannese fliis peale. Siis tuli võtta jälle tuttav punkt Apteekrimäe otsas, mis oli ühtlasi esimeseks punktiks joostes. Võtsime tegelikult selle punkti ka seekord joostes, sest rattaga päris punkti juurde ukerdada ei olnud mõtet. Seejärel sai rullirajal päris suuri kiiruseid arendatud, mõne korra sai ka teeotsast pisut mööda sõidetud; ja siis...tore-tore, hakkas mu lamp vilkuma ning seejärel kustus ära. Kodus selgus, et üks klemm oli aku küljest täiesti lahti tulnud. Ja Roomet muidugi tuhises kaugel ees ning Hannesel lampi ei olnud. Nii me siis seal kahekesi kohati vilkuva lambiga tagapool sõitsimegi kottpimedas ja imetlesime jaaniusse:) Mina polekski ilmselt algul tähele pannud, aga Hannes näitas. Päris lahe oli sedasi jaaniusside valgel sõita. Õnneks siiski ka Roomet mingil hetkel tabas, et me liigume pea käsikaudu. Hiljem (Roomet oli ju nii kärsitu, et ei viitsinud kogu aeg mind oodata) sai siiski ka kruusateedel pimesõitu harrastatud ning Hannes käis ühe korra suurte kivide vahel ka korralikult üle nipli (hiljem kukkusin mina ka, aga mitte enam nii suurelt kiiruselt).
Seejärel otsustasime rattad maha jätta (nagu üsna mitmed enne meid) ning 15.nda punkti (73) joostes ära võtta. Kuna maa tundus jube pikk ning edasi-tagasi käimise mõttekus kaheldav, siis ilmselt oleks pidanud siiski vändates punktis ära käima (antud punktis 44. vaheaeg)... Järgmine punkt oli Hobusemäe punkt. Marssisime Roometi järel trepist üles & nagu arvata oligi, siis oli tipus kohtunik meie koosliikumist jälgimas. Edasi läks asi põnevaks, sest valisime etapivariandiks otse mööda pisikesi teid mineku ning sattusime kurikuulse kurja (ja ka purjus?) maaomaniku küüsi. Kakluseks siiski päris ei läinud, kuid palju puudu ka ei olnud. Sõitsin pahaaimamatult muidugi ka üsna maaomaniku ning tema kahe sõbra lähedale. Võimalik, et jäin hoobist ilma vaid tänu sellele, et suutsin viimasel hetkel suu lahti teha... Vaidlesime seal mõnda aega ning kuna asi tundus suhteliselt lootusetu. Keerasime tagasi ning seejärel raiusime rattad seljas läbi võsa ning üle palkide. Sellega meie seiklused antud punkti osas veel ei piirdunud. Suutsime pärast mõnda aega võsas ragistamist põllul veel korraliku vea ka teha. Kuna minul lampi ju ei olnud, siis leidsin end mitu korda mõttelt, et päike võiks kiiremini tõusta, siis näeksin kaarti ka. Õnneks saime siiski lõpuks õige suuna kätte ning ka punkt oli täiesti olemas. Antud rattatapil sõitsime 37.nda aja (sellest on juba maaomaniku etapp ära lahutatud); kokkuvõttes koht ika 19. Edasi ootas meid Seinamägi ning lisaülesanne - vaheaegu vaadates oleks võinud see ülesanne küll olemata olla... Koht on 82! ning langust sellega 9 kohta - 28ndaks. Aga paistab tõesti, et nutikusega me just ei hiilga. Pärast tagantjärele mõtlesin küll - et nii lihtsad küsimused ju! Aga ei Tarmak (anna andeks Jüri) , ega ka 'arv' 9 ei tulnud mul sel hetkel ette.
---- järgneb...
Pildid: 1. ning 4. pilt eelmise aasta öine Xdream Kurgjal, autor Hannes (Wilo team); 2. ja 3. pilt selleaastane Otepää Xdream, autor Vahur (Nelson)
