Eh, ma ei saa seda kohe endale jätta.
Pullerits oma suusablogis suudab ikka üllatada selliste väidetega, et ollallaa. Ühesõnaga on seal, nagu meilgi võetud üles terav diskussioon, et mida blogis (suvisel ajal, mil suusatada ei saa) kajastada, ja mida mitte. Lühidalt pakkusid siis kallid blogilugejad välja alasid nagu rattasõit ja orienteerumine. Et siin siis vastused lahketele soovitajatele:
"Orienteerumine? Kunagi nooruses paar korda proovisin, aga kui ikka punkti üles ei leia, siis ajab jube närvi, et jooksuaeg ja -pingutus läheb täitsa raisku. Ja siis need kilepüksid ja kilepluus, niigi palav ju, ning jalanõud, mis saavad läbimärjaks - uhh, selline ropuvõitu ala. Orienteerujad, ärge solvuge, mina ka ei pane teile pahaks, kui ütlete, et lihtsalt jooksmine on tuim. Aga selles tuimuses see võlu ongi! Sa pead suutma end sundida seda tuima tööd tegema ja see kasvatab iseloomu - sport ongi enamasti tuim ja raske töö. Kes lõbu tahab, mingu ööklubisse."
Rattasõidust: "rattasaõit pole minu ala, see ei sobi mu kondile ja on mu meelest ka parasjagu jõhker ja must (vaadake pärast maastikusõitu neid sopaseid nägusid - nagu neegrid...) ja tagatipuks ka ohtlik - Soonetski sai põlvele sellise paugu, et veri väljas, pidi isegi õmblema."
Järgmisel korral, kui mul xdreamil rattasõidust üle viskab, siis pole vaja kaugelt vabandusi otsida - ütlen poistele, et see ala pole ikka minu kondi jaoks...
Aga orienteerumises saab mustaks, ja käeluu ka katki, aga see on juba teine teema...
kolmapäev, 28. märts 2007
teisipäev, 27. märts 2007
Keegel pole vist minu ala...
... nagu ka vibulaskmine, kardisõit, minigolf, petanque...
Jah, täna siis sai juba ära peetud 9. etapp meie meeleolukast mängudesarjas, ja stabiilselt (seegi hea märk!) ei ole mul oma tulemuste osas midagi säravat öelda (ehkki, tegemist siiski tubli 11.nda kohaga...). Aga see ei ole peamine - mängusõpru peab ju hoidma & keegi peab ju ka 11.nes olema...
Sellegipoolest tuleks siinkohal tänada Maarjat ja teisi orgunnijaid, kes need vahvad mängude õhtud välja mõtlesid, ja kõik need kroketi, minigolfi, petanque, vibulaskmise, kardisõidu, nooleviskamise, ümbermaailmareisi, piljardi, keegli ja muud põnevad üritused läbi viisid ning reeglid välja mõtlesid:-). Pühapäeval siis juba aprillikuine sulgpall - loodan, et saab toredaid aprillinaljakaid kostüüme näha & ehk läheb tiba paremini...
Ja maikuus, kui suur finaal läbi, siis loodetavasti saab ka lõpliku turniiritabeli siinkohal välja tuua.
Jah, täna siis sai juba ära peetud 9. etapp meie meeleolukast mängudesarjas, ja stabiilselt (seegi hea märk!) ei ole mul oma tulemuste osas midagi säravat öelda (ehkki, tegemist siiski tubli 11.nda kohaga...). Aga see ei ole peamine - mängusõpru peab ju hoidma & keegi peab ju ka 11.nes olema...
Sellegipoolest tuleks siinkohal tänada Maarjat ja teisi orgunnijaid, kes need vahvad mängude õhtud välja mõtlesid, ja kõik need kroketi, minigolfi, petanque, vibulaskmise, kardisõidu, nooleviskamise, ümbermaailmareisi, piljardi, keegli ja muud põnevad üritused läbi viisid ning reeglid välja mõtlesid:-). Pühapäeval siis juba aprillikuine sulgpall - loodan, et saab toredaid aprillinaljakaid kostüüme näha & ehk läheb tiba paremini...
Ja maikuus, kui suur finaal läbi, siis loodetavasti saab ka lõpliku turniiritabeli siinkohal välja tuua.
Valmistumine laupäevaks.
Laupäevase ühistreeningu tarvis, kui see muidugi toimuma saab :-) käisin täna rattaga külavahel väntamas. Päris mõnus tuulevaikne ja küllalt soe ilm oli, kui välja arvata see, et üks luitunud karvaga Muuga peni tahtis mind hirmsasti jalast hammustada (uskumatult kiired ja sihikindlad jooksjad on need keskmise suurusega neljajalgsed) ja mõned autod alla ajada. Rattaga sõites kipuvad pea alati mu mõtted sinna, et miks need autojuhid - just sellised autojuhid, kellel korralikud ja kenad masinad on, rattureid nii hirmsasti tahavad ebameeldivatesse olukordadesse panna? Äkki nende vendade või siis õdede ego ei mahu auto salongi ära või mõtlevad nad, et neid ei panda muidu tähele kui ratturitele ette ei keera või liiga lähedalt mööda ei sõida? Positiivsel toonil lõpetades - oli mul ju igati õnnesutnud trenn, mis sisaldas poolteist tundi närvikõdi ja mõningast mõttearendust ning kokkuvõttes veel elusalt kojujõudmist. Polegi paha.
esmaspäev, 26. märts 2007
Väljapressitud jutt
Tere WILO teami blogi külastajad.
See jutuke mille ma oma peast püüan nüüd välja imeda on puhtal kujul selle blogi idee autori pealekäimise vili. Teema millest ma siin kirjutama peaksin peaks käsitlema WILO teami ühiseid rattatreeninguid. Pean tunnistama, et olen väga raske ülesande ees, nimelt tuleb mul kirjutdada sellest mida veel toimunud pole.... :-) Aga, et oma teamikaaslaste, täpsemini teamikaaslase ees mitte võlgu jääda, siis püüan siia paar mõtet siiski kirja panna.
Esiteks on meie teamis igal aastal hooaja alguses ootused väga suured, millegipärast pole see kunagi niimoodi hooaja keskel. Aga see selleks. Igal juhul oleme me aru saanud, et rattasõit on meile vaieldamatult kõige problemaatilisem külgi kogu XDreami sarjas. Oleme läbi 2 aasta kõige rohkem just nimelt pedaalides kaotanud. Kuigi jah, ega meil muudel aladel ka kiita pole, kes ei jõua joosta, kes viriseb koguaeg, kes laulab, kes ei oska kanuud tüürida, kaarti lugeda jne, jne. Seekord üritame ennast vähemasti parandada ja mul on rõõm kuulda, et esimese linnukesena on meie orienteerumisaju siseruumides pedaalimise käsile võtnud. Samuti on osad härrad endale lausa iseliikuvad rattad soetanud - ega rikkus ei anna häbeneda :-). No ja ülejäänud kolmandik on lihtsalt oma vanad velod üles tuuninud.
Mnjahh, nüüd olen ma omajagu ei millestki rääkinud - aitab küll.
Oot, siiski seda ka veel, et üritame laupäeval oma teamiga esimese ühise rattatreeningu teha, eks näis palju valutavaid kannikaid sellest tuleb :-)
kolmapäev, 21. märts 2007
Ei ole võimalik - uudisekünnis mitmekordselt ületatud!
Enam ei tohi pressiteateid teha - ka nalja pärast mitte ;-)
http://www.sportnet.ee/index.php?id=44171ttp://
www.postimees.ee/210307/esileht/olulised_teemad/suusk24/251194.php
teisipäev, 20. märts 2007
Iga algus on raske...
täna siis juhtusin esimest korda üle 2,5 kuu Fittesti spinningusse. Tegelikult ma küll ei juhtunud, vaid see oli (ausõna poisid!) täiesti läbimõeldud samm. Kevad ju juba peaaegu käes & mina võtan muudkui hoogu. No, mis ma ütlen - need mäed ei ole vist veel mõjuda jõudnud - ikka jube raske oli...
Ilmselt on mind selle rattajutuga juba psühholoogiliselt ära hirmutanud - pärast seda kui ma omale peene veloergomeetri sain, siis ei ole enam klubisse väntama jõudnud. Nüüd luban siis endale, et võtan asja lähima viie-kuue nädala jooksul ette ning väntan nii palju kui võimalik :-)
Vähemalt algus on tehtud, loodetavasti edaspidi läheb kergemalt (kuigi see on vist loll lootus) . Saunas igatahes kaua olla ei jaksanud, aga tühja sellest - viimase 10 päeva jooksul on lausa 8 (!) korda saunas käidud:-)
Loodan, et lõpp saab kerge olema.... mida iganes see ka ei tähendaks...
Ilmselt on mind selle rattajutuga juba psühholoogiliselt ära hirmutanud - pärast seda kui ma omale peene veloergomeetri sain, siis ei ole enam klubisse väntama jõudnud. Nüüd luban siis endale, et võtan asja lähima viie-kuue nädala jooksul ette ning väntan nii palju kui võimalik :-)
Vähemalt algus on tehtud, loodetavasti edaspidi läheb kergemalt (kuigi see on vist loll lootus) . Saunas igatahes kaua olla ei jaksanud, aga tühja sellest - viimase 10 päeva jooksul on lausa 8 (!) korda saunas käidud:-)
Loodan, et lõpp saab kerge olema.... mida iganes see ka ei tähendaks...
Alpid ja Euroski
Vahepeal siis sai nädal aega Itaalias suuskade peal oldud ning päikest võetud. No, natuke veini ka, aga ainult natuke...
Kui jõuan, siis kirjutan pisut pikemalt & üritan leida ka koha, kuhu pilte üles panna. Sest neid on palju...
Oli igatahes meeleolukas... Ja paistab, et tuleb tagasi minna. Järgmisel aastal siis.
Nüüd tuleb hea vorm, nagu kõrgmäestikust tulles ikka! Poisid, hoidke alt :-)
Ja ma tean küll, Hannes, et Sa suusatad praegu ka - aga see ei loe:)
Toon siin ära Andre Nõmm'e kirjutatud 'ametliku versiooni' toimunust, mis on kirja pandud Eesti Panga ajalehe tarvis. Mitteametliku versiooni oma pilgu läbi panen kirja millalgi hiljem:)
BORMIOS sadas medaleid
Kui Bormio keskväljak on tuntud ajaloolise turuplatsina Šveitsi ja Veneetsia vahelisel kaubateel, siis tänasel päeval võtab see igal esmaspäeva õhtul vastu mägikuurordisse saabunuid turiste. See ehe itaallaslikult kaootiline tseremoonia, mida juhatas Torino olümpiamängude korraldaja erksinises jopes ja kergelt ülemeelik härrasmees, ei jätnud enam mingit võimalust kahtlusteks – olime jõudnud kohale.
12-18. märts kogunesid 12 riigi esindajad kolmandatele Euroski nime kandvale Euroopa keskpankade suusamängudele. Kui Itaalia mägilinn Bormio korraldas 2005. aastal maailmameistrivõistlused mäesuusatamises, siis seekord tuli tal vastu võtta kindlasti märksa kirjuma ja segasem suusaseltskond. Pankuritest osales sellel aastal keskeltläbi 40 võistlejat murdmaa- ja 90 mäesuusatamises.
Euroski on seni toimunud kahe aasta järel ning sellel võisteldaksegi kahel alal: mäe- ja murdmaasuusatamises. Alguse panid võistlusele prantslased, kes 2003. aastal korraldasid esimese Euroski Tignes, teine Euroski toimus 2005. aastal Austrias St Jacobsis.
Murdmaasuusatamine
Meie õnneks ei seadnud eestlased Sapporos latti väga kõrgele, kuid ühtegi head põhjust ei olnud ka tagasi hoida. Murdmaast pidi saama meie võimalus ning võib julgelt öelda, et kasutasime selle seekord edukalt ära. Viieteistkümnest väljajagatud medalist võitis Eesti Pank endale kuus. Varasemate kordade suured rivaalid Tsehhi (3 medalit) ja Austria (2 medalit) peavad nüüd ootama järgmist korda. Kõige olulisemaks tuleb lugeda siiski kahte saavutust - teatesõidu võitu tsehhide ja austerlaste ees ning veel enam seda, et murdmaavõistlustel panime eestlaslikult välja kogu Itaaliasse sõitnud meeskonna. Viimast oli ilus vaadata.
Murdmaasuusatamine 1700 meetri kõrgusel ja vähese hapnikuga oli kindlasti kõigile omamoodi kogemus. Kuid suusatamine 18 kraadises soojuses on juba eksootika. On ju tegemist Eesti keskmise rannailmaga. Kui Andres Sutt minult võistluseks õhemat mütsi laenas, siis arvan, et see oli rohkem seepärast, et minu müts tundus talle ilusam. Neid nauditavaid suusatingimusi pikendasime viimase võistluspäeva õhtul ühistreeninguga, tõsi müts läks mingi hetk pähe tagasi, sest päikeseloojang suurte mägede taha muutis ilma jahedaks minutitega.
Muide Bormiost pooletunni bussisõidu kaugusel asuv Santa Caterina Valfurva, kus toimusid ka murdmaavõistlused, peaks olema suusasõbrale tuttav koht. See on olnud sageli treeningpaigaks Kristiina Šmigunile. Mõneti üllatav oli selle paiga aktiivne murdmaaelu, rajal oli näha treenimas mitmeid noorte treeningrühmi – kõik ei soovigi Itaalias saada mäesuusatajaks ning seda põnevam, kui keegi neist peaks kunagi ka panka tööle sattuma.
Mäesuusatamine
Alpid on näinud kindlasti väga erineva tasemega mäesuusatajaid, kuid Eesti slalomiste toigaste vahel kihutamas ilmselt mitte liiga tihti. Igal juhul tundsin armsast murdmaast puudust kohe, kui olin slaalomi eelviimase värava järel kümme meetrit kõhuli lohisenud. Mõte oli hoopis pangas viimaseid päevi töötavale Silverile võimas lahing anda. Pean ütlema, et olin väga rahul, kui korraldajad olid minu nime taha hiljem lõpuprotokolli „katkestamise” asemel ekslikult „mitte osalenud” kirjutanud …
Mäesuusa kõrgemad kohad läksid ettearvatult austerlastele. Kuid kõikidel EUROSKI üritustel on ka Eesti oma võistkonna välja pannud. Pankurist suusainstruktori kalduvustega Mihkel Nõmmela poolt juhitud, õpetatud ja motiveeritud slalomistid teevad iga aastaga aina paremaid tulemusi. Kuid kõrgeima, 17. koha, suusatas välja suurslaalomis hoopis tiimi uustulnuk Kairi Rätsepp.
Mis saab edasi? Oli kuulda sahinaid, et suurte mägedega õnnistatud Itaalia, Prantsusmaa ja Austria on huvitatud sellest, et üritus saaks ka edaspidi toimuma iga kahe aasta järel. Need kolm riiki kaaluvad koguni, et endale võetakse vabatahtlikult „kohustus” seda üritust kordamööda korraldada. Täpsema vastuse tuleviku suhtes peaks andma spordiklubide juhtide järgmine koosolek.
Siiski, kaks aastat läheb kiiresti ning treeningutega peaks alustama juba järgmisest esmaspäevast. Euroski tasub selle kuhjaga ära.
5 km klassika (Mehed)
1) Andre Nõmm (EST) 17:44
Kui jõuan, siis kirjutan pisut pikemalt & üritan leida ka koha, kuhu pilte üles panna. Sest neid on palju...
Oli igatahes meeleolukas... Ja paistab, et tuleb tagasi minna. Järgmisel aastal siis.
Nüüd tuleb hea vorm, nagu kõrgmäestikust tulles ikka! Poisid, hoidke alt :-)
Ja ma tean küll, Hannes, et Sa suusatad praegu ka - aga see ei loe:)
Toon siin ära Andre Nõmm'e kirjutatud 'ametliku versiooni' toimunust, mis on kirja pandud Eesti Panga ajalehe tarvis. Mitteametliku versiooni oma pilgu läbi panen kirja millalgi hiljem:)
BORMIOS sadas medaleid
Kui Bormio keskväljak on tuntud ajaloolise turuplatsina Šveitsi ja Veneetsia vahelisel kaubateel, siis tänasel päeval võtab see igal esmaspäeva õhtul vastu mägikuurordisse saabunuid turiste. See ehe itaallaslikult kaootiline tseremoonia, mida juhatas Torino olümpiamängude korraldaja erksinises jopes ja kergelt ülemeelik härrasmees, ei jätnud enam mingit võimalust kahtlusteks – olime jõudnud kohale.
12-18. märts kogunesid 12 riigi esindajad kolmandatele Euroski nime kandvale Euroopa keskpankade suusamängudele. Kui Itaalia mägilinn Bormio korraldas 2005. aastal maailmameistrivõistlused mäesuusatamises, siis seekord tuli tal vastu võtta kindlasti märksa kirjuma ja segasem suusaseltskond. Pankuritest osales sellel aastal keskeltläbi 40 võistlejat murdmaa- ja 90 mäesuusatamises.
Euroski on seni toimunud kahe aasta järel ning sellel võisteldaksegi kahel alal: mäe- ja murdmaasuusatamises. Alguse panid võistlusele prantslased, kes 2003. aastal korraldasid esimese Euroski Tignes, teine Euroski toimus 2005. aastal Austrias St Jacobsis.
Murdmaasuusatamine
Meie õnneks ei seadnud eestlased Sapporos latti väga kõrgele, kuid ühtegi head põhjust ei olnud ka tagasi hoida. Murdmaast pidi saama meie võimalus ning võib julgelt öelda, et kasutasime selle seekord edukalt ära. Viieteistkümnest väljajagatud medalist võitis Eesti Pank endale kuus. Varasemate kordade suured rivaalid Tsehhi (3 medalit) ja Austria (2 medalit) peavad nüüd ootama järgmist korda. Kõige olulisemaks tuleb lugeda siiski kahte saavutust - teatesõidu võitu tsehhide ja austerlaste ees ning veel enam seda, et murdmaavõistlustel panime eestlaslikult välja kogu Itaaliasse sõitnud meeskonna. Viimast oli ilus vaadata.
Murdmaasuusatamine 1700 meetri kõrgusel ja vähese hapnikuga oli kindlasti kõigile omamoodi kogemus. Kuid suusatamine 18 kraadises soojuses on juba eksootika. On ju tegemist Eesti keskmise rannailmaga. Kui Andres Sutt minult võistluseks õhemat mütsi laenas, siis arvan, et see oli rohkem seepärast, et minu müts tundus talle ilusam. Neid nauditavaid suusatingimusi pikendasime viimase võistluspäeva õhtul ühistreeninguga, tõsi müts läks mingi hetk pähe tagasi, sest päikeseloojang suurte mägede taha muutis ilma jahedaks minutitega.
Muide Bormiost pooletunni bussisõidu kaugusel asuv Santa Caterina Valfurva, kus toimusid ka murdmaavõistlused, peaks olema suusasõbrale tuttav koht. See on olnud sageli treeningpaigaks Kristiina Šmigunile. Mõneti üllatav oli selle paiga aktiivne murdmaaelu, rajal oli näha treenimas mitmeid noorte treeningrühmi – kõik ei soovigi Itaalias saada mäesuusatajaks ning seda põnevam, kui keegi neist peaks kunagi ka panka tööle sattuma.
Mäesuusatamine
Alpid on näinud kindlasti väga erineva tasemega mäesuusatajaid, kuid Eesti slalomiste toigaste vahel kihutamas ilmselt mitte liiga tihti. Igal juhul tundsin armsast murdmaast puudust kohe, kui olin slaalomi eelviimase värava järel kümme meetrit kõhuli lohisenud. Mõte oli hoopis pangas viimaseid päevi töötavale Silverile võimas lahing anda. Pean ütlema, et olin väga rahul, kui korraldajad olid minu nime taha hiljem lõpuprotokolli „katkestamise” asemel ekslikult „mitte osalenud” kirjutanud …
Mäesuusa kõrgemad kohad läksid ettearvatult austerlastele. Kuid kõikidel EUROSKI üritustel on ka Eesti oma võistkonna välja pannud. Pankurist suusainstruktori kalduvustega Mihkel Nõmmela poolt juhitud, õpetatud ja motiveeritud slalomistid teevad iga aastaga aina paremaid tulemusi. Kuid kõrgeima, 17. koha, suusatas välja suurslaalomis hoopis tiimi uustulnuk Kairi Rätsepp.
Mis saab edasi? Oli kuulda sahinaid, et suurte mägedega õnnistatud Itaalia, Prantsusmaa ja Austria on huvitatud sellest, et üritus saaks ka edaspidi toimuma iga kahe aasta järel. Need kolm riiki kaaluvad koguni, et endale võetakse vabatahtlikult „kohustus” seda üritust kordamööda korraldada. Täpsema vastuse tuleviku suhtes peaks andma spordiklubide juhtide järgmine koosolek.
Siiski, kaks aastat läheb kiiresti ning treeningutega peaks alustama juba järgmisest esmaspäevast. Euroski tasub selle kuhjaga ära.
5 km klassika (Mehed)
1) Andre Nõmm (EST) 17:44
3) Michael Blaschek (AUT) 19:34
….
….
8) Oliver Tamm 20:37
11) Ain Parve 22:27
13) Andres Vesilind 23:25
14) Andres Sutt 24:02
16) Taivo Reintal 25:09
19) Mihkel Nõmmela 27:36
7,5 km Vaba (Mehed)
1) Andre Nõmm (EST) 20:49
2) Christian Schmieder (BEI) 21:05
3) Janne Pöllonen (FIN) 22:07
1) Andre Nõmm (EST) 20:49
2) Christian Schmieder (BEI) 21:05
3) Janne Pöllonen (FIN) 22:07
...
8) Oliver Tamm 25:12
11) Andres Vesilind 26:08
12) Ain Paas 27:11
13) Ain Parve 28:30
16) Mihkel Nõmmela 29:09
17) Taivo Reintal 29:15
19) Andres Sutt 29:38
5 km klassika (Naised)
1) Silvia Gloggnitzer (AUT) 22:10
2) Piia Paasma (EST) 22:17
8) Oliver Tamm 25:12
11) Andres Vesilind 26:08
12) Ain Paas 27:11
13) Ain Parve 28:30
16) Mihkel Nõmmela 29:09
17) Taivo Reintal 29:15
19) Andres Sutt 29:38
5 km klassika (Naised)
1) Silvia Gloggnitzer (AUT) 22:10
2) Piia Paasma (EST) 22:17
3) Jana Chlupata (CHE) 22:47
… …
4) Kristiina Kibin 24:05
6) Kaire Torsus 25:17
… …
4) Kristiina Kibin 24:05
6) Kaire Torsus 25:17
9) Kairi Rätsepp 27:49
11) Helen Korju 28:34
13) Keit Musting 34:55
7,5 km Vaba (Naised)
11) Helen Korju 28:34
13) Keit Musting 34:55
7,5 km Vaba (Naised)
1) Jana Chlupata (CHE) 26:11
2) Piia Paasma (EST) 26:29
3) Kristiina Kibin (EST) 26:38
2) Piia Paasma (EST) 26:29
3) Kristiina Kibin (EST) 26:38
...
5) Kaire Torsus 27:42
5) Kaire Torsus 27:42
9) Kairi Rätsepp 31:47
10) Helen Korju 32:18
10) Helen Korju 32:18
12) Keit Musting 45:43
Slaalom (Mehed)
1) Michael Blaschek (AUT) 1:10.59
2) Michael Kohler (AUT) 1:19.34 (AUT) 1:34.97
3) Andrey Stoychev (BUL) 1:19.56
…
3) Andrey Stoychev (BUL) 1:19.56
…
26) Oliver Tamm 1:45.05
32) Ain Paas 1:49.66
33) Mihkel Nõmmela 1:49.93
41) Silver Vohu 2:23.77
32) Ain Paas 1:49.66
33) Mihkel Nõmmela 1:49.93
41) Silver Vohu 2:23.77
Slaalom (Naised)
1) List-Grill Gertraud (AUT) 1:20.89
2) Brigitte Anhauser
3) Marina La Fratta (ITA) 1:36.42
3) Marina La Fratta (ITA) 1:36.42
...
17) Kairi Rätsepp 2:31.71
Suurslaalom (Mehed)
1) Michael Blaschek (AUT) 1:40.39
2) Wolfang Miko (AUT) 1:40.69
3) Gerad Meyniel (FRA) 1:48.01
…
39) Oliver Tamm 2:14.66
42) Mihkel Nõmmela 2:19.05
49) Ain Paas 2.33.17
50) Silver Vohu 2:33.45
53) Taivo Reintal 2:47.72
…
39) Oliver Tamm 2:14.66
42) Mihkel Nõmmela 2:19.05
49) Ain Paas 2.33.17
50) Silver Vohu 2:33.45
53) Taivo Reintal 2:47.72
Suurslaalom (Naised)
1) List-Grill Gertraud (AUT) 1:51.80
2) Elisabeth Mayerhofen (AUT) 2:01.14
3) Brigitte Anhauser (AUT) 2:07.22
…
19) Kairi Rätsepp 2:41.41
27) Kristiina Kibin 3.09.36
Multievent
1) Michael Blaschek (AUT) 1:19.38
2) Wolfang Miko (AUT) 1:20.71 2)
3) Michael Kohler (AUT) 1:24.66 3
…
42) Oliver Tamm 1:48.56
42) Oliver Tamm 1:48.56
43) Mihkel Nõmmela 1:49.25
54) Ain Paas 2.02.25
55) Silver Vohu 2:02.90
54) Ain Paas 2.02.25
55) Silver Vohu 2:02.90
Multievent[3] (Naised)
1) List-Grill Gertraud (AUT) 1:27.9
Vasaloppet 2007 - TEHTUD
Hei,
Kuna väga paljud on minult küsinud Vasa muljete osas, kuid aega on viimasel ajal olnud suhteliselt napilt, siis püüan nüüd hiljem pisut seda meeleolu siin kirjeldada.
No, üldiselt võiks öelda, et suurem osa Postimehe suusablogis http://suusk.blogspot.com/ ära toodud muljed tõid äratundmisrõõmu:-)
Kohalesõit sujus väga kiiresti ja ilma eriliste muljeteta (no, kui Borlänge välja jätta – selle koha nägemine teeb ikka meele soojaks). Meie seltskond oli neljaliikmeline - Tõnu, Ahto, Tiit ja mina -aitäh suurepärase seltskonna eest, minu meelest klappis kõik väga hästi! Kuna suusaboks oli peal, ja auto päris suur, siis mahtusime väga lahedalt ära, ja isegi autojuhi jaoks oleks ruumi leidnud:) Järgmisel korral siis ehk...
Jõudsime Morasse pealelõunal. Otsustasime enne ööbimiskohta minemist kohe numbreid välja võtma ning stardigruppe vahetama minna. Õigemini küll mina ning Tõnu siiski kohe numbreid kätte ei saanud, sest olime tellinud need stardipaika, Sälenisse. Siiski õnnestus ka meil kenasti number Morasse tellida ning saime need õhtul kätte. Stardigrupi vahetamine sujus kenasti isegi ilma numbriteta, ehkki enne tuli pisut järjekorras seista. Kuid kuna veetsime veel parajalt kaua aega uurides määrde- ja ilmaprognoose, võib öelda, et stardigrupi vahetus läks siiski vägagi ruttu... Mõtlesime küll, et oleks võinud Tartu Maratoni protokolli (mis meil endil kaasas oli - jumal tänatud, kohapeal seda igatahes ei olnud) natuke oma kasuks kopida-pasteda... - ja sellest oleks ausalt öeldes pääris palju kasu olnud... Vähemalt minul.
Võistlushommikul läks küll pisut kiireks, aga saime unisele olekule vaatamata kõik kenasti täisterakaerahelbepudru (sic! – aitäh Tiit) sisse mahutatud & kiiresti kottpimedas bussile jõutud. Sõit Sälenisse toimus mul enamasti kinnisilmi, nii avastasin alles üsna tüki aja pärast, et bussis oli veel peale meie päris palju eestlasi. Suurim elamus oli bussisõidu juures see, et küladesse oli teede äärde massiliselt küünlaid lumme pandud – väga lahe oli niimoodi pimedas sõita. Jama oli aga see, et buss sõitis lõputus ummikus, ja nii jõudsime vaatamata ülivarajasele tõusmisele kohale alles ca 50 min. enne starti. Suurim üllatus oli aga hoopis ilm – no nii tihedat lumesadu ei oodanud vist küll keegi…
Siis tuli seista ära piiikkkkk vetsusaba, ja siis juba saigi oma ilus kollane kott kuhugi konteineri lähedusse ära lennutatud (ehkki kogu plats oli neid värvilisi kilekotte täis; seega oleks võinud vist ka suvalisse kohta maha jätta – kõik toodi finisisse). Sättisin end kuhugi stardikoridori seisma (üks vägev indiaanlasekostüümis mees oli minu kõrval; kahju et temast pilti ei saanud…). Pisut sai ikka koridoris passida, helikoptereid õhus imetletud & metsikut rahvast – muud lihtsalt ei paistnudki kuskilt. Siis oli mingi mula kuskilt mikrofonist; äkki, ilma hoiatamata hakkas rahvas kiiresti liikuma. No, ma olin ikka päris hädas, sest see mass liikus üllatavalt kiiresti edasi; minu ees tekkis lausa väike vahe suusajälge… Aga see õnn oli liiga üürike. Tuli välja, et 3 järgnevat tundi enam nii kiiresti liikuda ei saanud. Siis keeras rada üles make, ja hargnes veel kahele poole puudesalu umber. Ja loomulikult minupoolne paremal pool olev osa, mis oli järsema nõlva pool, ei liikunud üldse – nii ma siis seal seisingi, vaatasin traktori kopa sees kõrgel seisvaid jaapanlasi, kes muudkui pildistasid & helikoptereid, kes täiesti suusatajate kõrval maandusid.
Lõpuks kui mäe otsa astuma sai hakata, siis oli see veel suurem šokk – alatasa seisis keegi su kepi või suusaotsa peal – nii et kui tekkiski 10 cm vaba maad, siis suure tõenäosusega edasi astuda ei saanud. No, ja peaaegu selline magi kestis järgmised 3 kilomeetrit! Lõpuks aga harjus sellega ära, et muudkui tõuseb ja tõuseb, ja rada üldse ei edene. Parim oli aga see, et siis kui rada lõpuks pisut siledamaks läks, siis tundus mulle et rootslased olid unustanud ära, et klassikamaratonidel on tavaliselt suusajälg ka ikka sisse aetud… No, mida ei olnud, seda ei olnud. Oli lihtsalt ühlane pudrune ollus, aga mitte mingit märki sellest, et kunagi oleks ka jälg olnud… Ühte asja ei olnud veel – see oli olematu pidamine olematus suusjäljes.
Kuna väga paljud on minult küsinud Vasa muljete osas, kuid aega on viimasel ajal olnud suhteliselt napilt, siis püüan nüüd hiljem pisut seda meeleolu siin kirjeldada.
No, üldiselt võiks öelda, et suurem osa Postimehe suusablogis http://suusk.blogspot.com/ ära toodud muljed tõid äratundmisrõõmu:-)
Kohalesõit sujus väga kiiresti ja ilma eriliste muljeteta (no, kui Borlänge välja jätta – selle koha nägemine teeb ikka meele soojaks). Meie seltskond oli neljaliikmeline - Tõnu, Ahto, Tiit ja mina -aitäh suurepärase seltskonna eest, minu meelest klappis kõik väga hästi! Kuna suusaboks oli peal, ja auto päris suur, siis mahtusime väga lahedalt ära, ja isegi autojuhi jaoks oleks ruumi leidnud:) Järgmisel korral siis ehk...
Jõudsime Morasse pealelõunal. Otsustasime enne ööbimiskohta minemist kohe numbreid välja võtma ning stardigruppe vahetama minna. Õigemini küll mina ning Tõnu siiski kohe numbreid kätte ei saanud, sest olime tellinud need stardipaika, Sälenisse. Siiski õnnestus ka meil kenasti number Morasse tellida ning saime need õhtul kätte. Stardigrupi vahetamine sujus kenasti isegi ilma numbriteta, ehkki enne tuli pisut järjekorras seista. Kuid kuna veetsime veel parajalt kaua aega uurides määrde- ja ilmaprognoose, võib öelda, et stardigrupi vahetus läks siiski vägagi ruttu... Mõtlesime küll, et oleks võinud Tartu Maratoni protokolli (mis meil endil kaasas oli - jumal tänatud, kohapeal seda igatahes ei olnud) natuke oma kasuks kopida-pasteda... - ja sellest oleks ausalt öeldes pääris palju kasu olnud... Vähemalt minul.
Võistlushommikul läks küll pisut kiireks, aga saime unisele olekule vaatamata kõik kenasti täisterakaerahelbepudru (sic! – aitäh Tiit) sisse mahutatud & kiiresti kottpimedas bussile jõutud. Sõit Sälenisse toimus mul enamasti kinnisilmi, nii avastasin alles üsna tüki aja pärast, et bussis oli veel peale meie päris palju eestlasi. Suurim elamus oli bussisõidu juures see, et küladesse oli teede äärde massiliselt küünlaid lumme pandud – väga lahe oli niimoodi pimedas sõita. Jama oli aga see, et buss sõitis lõputus ummikus, ja nii jõudsime vaatamata ülivarajasele tõusmisele kohale alles ca 50 min. enne starti. Suurim üllatus oli aga hoopis ilm – no nii tihedat lumesadu ei oodanud vist küll keegi…
Siis tuli seista ära piiikkkkk vetsusaba, ja siis juba saigi oma ilus kollane kott kuhugi konteineri lähedusse ära lennutatud (ehkki kogu plats oli neid värvilisi kilekotte täis; seega oleks võinud vist ka suvalisse kohta maha jätta – kõik toodi finisisse). Sättisin end kuhugi stardikoridori seisma (üks vägev indiaanlasekostüümis mees oli minu kõrval; kahju et temast pilti ei saanud…). Pisut sai ikka koridoris passida, helikoptereid õhus imetletud & metsikut rahvast – muud lihtsalt ei paistnudki kuskilt. Siis oli mingi mula kuskilt mikrofonist; äkki, ilma hoiatamata hakkas rahvas kiiresti liikuma. No, ma olin ikka päris hädas, sest see mass liikus üllatavalt kiiresti edasi; minu ees tekkis lausa väike vahe suusajälge… Aga see õnn oli liiga üürike. Tuli välja, et 3 järgnevat tundi enam nii kiiresti liikuda ei saanud. Siis keeras rada üles make, ja hargnes veel kahele poole puudesalu umber. Ja loomulikult minupoolne paremal pool olev osa, mis oli järsema nõlva pool, ei liikunud üldse – nii ma siis seal seisingi, vaatasin traktori kopa sees kõrgel seisvaid jaapanlasi, kes muudkui pildistasid & helikoptereid, kes täiesti suusatajate kõrval maandusid.
Lõpuks kui mäe otsa astuma sai hakata, siis oli see veel suurem šokk – alatasa seisis keegi su kepi või suusaotsa peal – nii et kui tekkiski 10 cm vaba maad, siis suure tõenäosusega edasi astuda ei saanud. No, ja peaaegu selline magi kestis järgmised 3 kilomeetrit! Lõpuks aga harjus sellega ära, et muudkui tõuseb ja tõuseb, ja rada üldse ei edene. Parim oli aga see, et siis kui rada lõpuks pisut siledamaks läks, siis tundus mulle et rootslased olid unustanud ära, et klassikamaratonidel on tavaliselt suusajälg ka ikka sisse aetud… No, mida ei olnud, seda ei olnud. Oli lihtsalt ühlane pudrune ollus, aga mitte mingit märki sellest, et kunagi oleks ka jälg olnud… Ühte asja ei olnud veel – see oli olematu pidamine olematus suusjäljes.
Seega kujunes esimesed 11 km minu elu kõige kummalisemaks suusakogemuseks – no, ma ei teadnudki, et oskan selliseid ukerdamisliigutusi tehaJ Ainuke ilus asi oli loodus – täitsa lage ja kidur maastik! Kui paistis päästev Smågani toitlustuspunkt oli otsus kindel – lasin Toko meestel suuskadele pisut pidamist panna – lihtne see ei olnud, sest samasugune mõte oli paljudel, sest ilmselt polnud pidamatuse J probleem väga üllatav asi…seega hakkas jubbe külm. Seisin siiski oma järjekorra ära & asusin teele; rada oli jätkuvalt suhteliselt pudrune ja jäljeta. Ja tahke pidamine, mis alla pandi, osutus ka mõnekümne kilomeetri pärast suhteliselt mõttetuks, sest ilm muutus ikka väga soojaks, ja korraks piilus päikegi välja. Rada oli aga täiesti märg, ja jalad ka, lõpuks tibas pisut vihmagi. Siiski oli sõidurütm juba natuke lõbusam – laskumistel oli suusajälg olemas & jõuvarudega oli ka suht OK. Kohati sai isegi sellise laheda masinaga nagu rajamasin võidu sõidetud – jah, ta lõikas suusajälge sisse. Kahjuks oli tempo, millega see koletult suur sõjaväemasin liikus, liiga väike; ilmselt liikus see ka vaid väikesel rajalõigul. Samuti hakkasid paljud rootsi onud minuga juttu ajama – kohati oli see päris tore; aga ainult siis, kui nad olid minuga nõus inglise keeles rääkima… Mõni isegi peale pika rootsikeelset juttu viitsis seda teha, kui teada andsin, et ma ikka mittekuimidagi aru ei saanud, mida nad mulle just äsja rääkida olid üritanud J
Peatuseid võtsin ette praktiliselt igas punktis–väike amps oma müslibatoonidest, jook raja äärest (seda sai tegelikult igalt poolt raja pealt, kui oleks soovinud; süüa aga ei olnud ka punktides muud kui poolik pisut piparkoogimaitset meenutav kukkel), lisaks tuli ette võtta ka väike tualetipeatus. Küll ikka meestel on kerge – terve raja äär oli seljaga suustajate poole seisvaid mehi täis…
28 kilomeetrit enne lõppu Oxbergis vaatasin, et ei olegi hullu; koju jõuan niiehknaa… Aga see oli natuke ennatlik, sest siis tuli minu meelest raja kõige kahtlasem osa. Ilmselt mängis oma rolli ka olematu pidamine, seega otsustasin 19 km enne lõppu Hökbergis veel korra oma suusad Toko onudele anda – seekord läks määrimine kiiremini – loomulikult pandi seekord alla kliistrit – selliste lahedate rullide pealt. Lõpp oli lausa lust – isegi end visalt peitnud suusajälg andis endast märku. Ja raja ääres oli vist mitu-mitu tuhat rootslast, kes oma pirukakorvide ning teetermostega omakseid ootasid. Ja milline kaasaelamine! Naistele kisati nii, nagu oleks nad tõelised haruldused olnud, ei puudunud ka üks vinge ergutustantsukoor (suurem osa mehed, muide ;-). Lisaks veel paljud-paljud suusaklubide punktid vonklevate metsade vahel, kus pakuti apelsine jne.
Seega hakkas vaatamata kõigele ikkagi Mora päästev ja juba tuttav kirik ikkagi paistma (küll tund aega hiljem kui lootsin), ja õnnestus ka kõikidele naistele, kes rajal veel näha olid (naised olid kollaste säravate numbritega muide) ka ära teha. Aeg 9.12.40; koht naiste seas 389.
Arvasin, et mu kallid kaaslased on juba ammu koju ära läinud, kuid selgus, et olin neid kõvasti alahinnanud – nimelt ootasid nad mind truult finisikoridori kõrval & söömagi polnud nad raatsinud ilma minuta minna. Vaatamata sellele, et nad lõpetasid kõvasti rohkem kui 3 tundi enne mind!
Olgu ära toodud ka nende tulemused:
Ahto: 5.27.55, koht 971; Tõnu: 5.41.34, koht 1292; Tiit: 5.51.17, koht 1590.Sellised tugevad mehed siis - said ka medali, kuna kaotust võitjale oli vähem kui võitja aeg +50%. Võtja aeg oli: 4.43.40 – seega jäi palju varugi.
Peale vürtsika supi söömist ja diplomi kättesaamist tuli võtta veel ette retk, et oma asjad ilusa kollase kilekotiga kätte saada – see polnudki väga lihtne, kuna minu ja Tõnu asjad olid kuskil eemal koolimajas. Leidsime autoga tiirutades väikese vaevaga koolimaja üles, kuid koolimaja territoorium ja pakkide hulk oli nii suur, et tuli kaua aega siblida, et õige plats majade vahelt üles leida.
Aga lõpuks sai koju, kuhu oli autoga 5 minuti tee ja ….TEHTUD – õhtul oli tore küll pajarooga süüa, muljeid vahetada & siidrit juua. Minul oli muljeid raudselt kõige rohkem, sest ma olin ju palju kauem rajal.
Paistab, et teised peavad järgmisel aastal taas plaani. Mina nii pea siiski mitte… Aga autojuhiks ja söögitegijaks oleksin nõus kaasa minema küll. Melu on vägev!
Ja Miia - sinna läheb vist ikka vääga palju aega enne kui järgmiseks väljakutseks triatloni ette võtan... Sa lihtsalt lähed enne halliks oma treeneritöös kui ma ükskord ujuma õpin. Seega - ära loodagi!
Ja Miia - sinna läheb vist ikka vääga palju aega enne kui järgmiseks väljakutseks triatloni ette võtan... Sa lihtsalt lähed enne halliks oma treeneritöös kui ma ükskord ujuma õpin. Seega - ära loodagi!
reede, 9. märts 2007
Vot niii!
Hakkame nüüd blogima :-)
Luban, et omapoolse esimese postituse teen õige pea - Vasa muljetest.
Piix
Luban, et omapoolse esimese postituse teen õige pea - Vasa muljetest.
Piix
Tellimine:
Postitused (Atom)
