Vead jätame liidritele ehk xdream Kärstnas

No nii, ei teagi, millisest otsast pühapäeva öösel toimunud võistlust kommenteerima hakata. Emotsioone on olnud palju, kõike nii värvikalt kirja saada, kui see tegelikkuses läbi elades oli, on suhteliselt raske.

Algas kõik esireast, kus ma olin vist ainuke naine. Seekordne number juhtus kaks kohta veelgi parem kui eelmisel korral – nr 4, ja võistkonna nimi Nike ACG. Tuleb märkida, et ‘varumeestele’ (või naistele) on tekkinud üsna hea turg. Siiski polnud ma enne ‘jah’-sõna andmist väga kindel, kas seekordne osalemine oleks ikka hea mõte või mitte. Pikk ja öine rada ikkagi, mis sest, et peaaegu kodus, hetkevorm näitas siiski vaid korralikku tordivormi, sest harjutamiseks on viimasel ajal vähe aega olnud. Kuid kuna Erikul ja Alaril nende sõnul eriti valikuvariante ei olnud, sest taheti jätkata segavõistkonnana, lõin mõningate kõhkluste järel kampa. Hiljem tuli välja, et mu isa oli mind juba enne minult küsimist maha müüa tahtnud. Stardikoridoris märkis Alar, et meie taktika on, et vead jätame liidritele, kõik olid nõus…

Alustuseks pakuti rattarallit kõigile tiimiliikmetele eraldi. Seda oskasin tiba oodata; oli ju vaja odometeeter kõigi liikmete rattale (jätsin seetõttu isegi oma kaardilaua seekord maha, et odomeetrit näha; legendi saab käest ka lugeda); ja olin suht kindel, et algul tõmmatakse punt laiali. Jagasime rahulikult kaardid laiali, mina sain lühima variandi ning sättisime endi sõidusuunad paika. Tundub, et see oli õige taktika, sest pärast oli kuulda, et suur osa võistkondi pani stardist ajama kolmes vales suunas (üks pidi minema selja taha). Alguses polnud väga vigagi. Nohistasin omaette, ja asi paistis klappivat; väikese nihkega, sest minu odomeeteer näitas kord pisut rohkem, kord vähem.. Peale esimest punkti oli rattaralli legendi siiski mingi kala sisse sattunud. Igatahes jätkasin oma jonni, kui minuga kaasas olnud väike punt asula vahel pisut varem vasakule keeras, ja läksin edasi üksi kuskilt korterelamute vahelt.. Nõutult tuiasin edasi-tagasi viimasest klappinud kohast taas uuesti üritada püüdes, ja suurelt asfaldilt parempööret teha üritades. Minuga liitus ka segavõistkonna Net Group naisliige, kes suht samamoodi segaduses kui minagi. Nägin vahepeal ka sahmivaid esirea mehi, keda pidasin teise variandi peal olevateks. Asi võttis juba vanduma, sest üksi keset teed passida ei olnud just kõige lahedam. Õnneks päästis mind välja Eveli ISC naistevõistkonnast (aitäh veelkord!), kes oli vahepeal küll juba ka teise punkti kätte saanud, kuid seejärel eksinud; läksime taas tema juhendamisel punkti tagasi (selgus, et olin isegi enne juba punkti all jõudnud ära käia) ja alustasime sealt uuesti. Väikeste mööndustega sai sealt kuidagi taas mingil määral legendi klappima ja liikusime tunde järgi edasi. Vahepeal tuiskas jälle rühm esiotsa rahvast meist mööda ja Assar Kiirrongist kutsus mind endaga kaasa. Otsustasin siiski truuks jääda meie ca 5-liikmelisele pundile. Meil oli taas õnne, sest mu võistkonnakaaslased, kes olid saanud juba mõnevõrra oodata, tulid mulle vastu. Kuna mul olid punktid käes ja nemad jälle teadsid kaardivahetuskohta, siis seda tobedat rada legendi järgi lõpuni tegema ei pidanud (ehkki taiplikum oleks vist niisamagi osanud lõigata, aga ma polnud sel hetkel just kõige teravam pliiats). Hea, et üldse taipasin, et neil oma rada läbi, ja seega nad teavad, kus kaardivahetusala asub. See oli ikka totaalne üllatus, et me esimesed olime – naiste punt tuligi rallirajalt esimesena;) Pärast kuulsin, et mõni sõitis seal ligi 40 km maha; minu ca 13 vastuJ

Saades uued kaardid suundusime kanuusse. Esimesena kanuus olla ei olnud kõige parem, ehkki kanuu liikus meil hästi. Alar jõudis veel mainida, et kõik on plaanipärane, välja arvatud see, et me kohe algul liidriks läksime. See, et liidritele olime lubanud vead jätta, oli meelest läinud, kuid oleks pidanud ettevaatlikuks tegema… Pimeda ümmarguse järve kohta, mille kallastel on vähe orientiire, saime esimese kanuupunkti siiski suhteliselt kätte. Punkte käis võtmas Erik; ja mul oli ainult hea meel, et ma WILOga rajal polnud; oleksin keeldunud sellisesse roppusesse kanuust välja astuma. Isegi Erikust oli kohati kahju; ja vaene, kes Viivi ISC naistevõistkonnast punkte võtmas käis. Hea, et Erik algselt kavandatud plaanist mõned punktid joostes ära käia, meie keelitamisel loobus. Aimasime Alariga umbkaudu, et see raba ei ole kuigi hästi joostav. Kanuupunktid asusid kohati totaalses kloaagis ja õõtsikus ning kõrkjate vahel kraave, ja olematut jõesuuet pimedas leida oli paras pähkel. Ehkki küll lampe põlema väga ei raatsinud panna, sest see reetis punktide asukoha, uurisime siiski vahepeal meie Alariga kanuus istudes kaarti – oi,oi,oi mis meid veel ees ootab – peegelorienteerumine, koridor-o, asimuudi arvutamine, ja mis kõik veel; ja üks metsikult lahamakas raba.

Teise ja viienda kanuupunktiga õnnestus meil siiski ka korralikult kallast kammida ja roostikku rammida ning jalgsi rabaetapi alguseks teisel pool järve jõudsid kohale lisaks ISC naistele ka AR Vaude segatiim ja Areali mehed. Raul Areali tiimist ütles kõrkjatest välja murdes kuldsed sõnad – tegelikult on iga kell õigem see eesolev rabaetapp vahele jätta, sest need punktid on lihtsalt nii kaugel, ja tasu seda ajakulu, mis nende võtmiseks kulub (meenutasime seda hiljem veel korduvalt). Toimus väike arutelu, kuid otsustasime siiski jätkata; sest polnud kindel, kui hästi suhtuksid korraldajad sellisesse etapi vahelejätmisesse ilma üritamata (huvitav siiski siiani, kui oleksime sealt kohe tagasi mõlanud, kas siis oleks meid ka teisele jooksuetapile lastud?) Oleks-poleks…oleks me veel teadnud, mis kohe juhtuma hakkab…ei hakka siin rohkem spekuleerima.

Igatahes sai raba ning rajameister meist siinkohal jagu. Suutsime kohe esimese rabapunktiga (kokkuvõttes 9-sas punkt) niivõrd vasakule ära kalduda, et lõpuks avastasime end kaardist väljas (teiselpool olevat rattakaarti ka muidugi ei taibanud vaadata; seal oli see rabaserv peal). Sel hetkel olime koos Areali meestega. Hiljem selgus, et ka ISC naistel jäi see punkt alistamata; see-eest AR Vaude oli nii visa, et püüdis seda punkti veel järgmised 2,5 tundi! Ühesõnaga kogu see pikkk pimedas müttamine (õnneks ei jooksnud me rohkem kui ehk ca 1,5 km) ja laukas ujumine oli olnud asjata! Päriselt küll mitte, sest raba ise oli hästi ilus, sattusime külla suurele linnuparvele ning hakkas ka vaikselt valgeks minema.

Mina muidugi olin seal rabas korduvalt varem marjul käinud, kuid ega ma neid laukaid siis kõiki nägupidi tunne; usaldasin kaardilugemisel suht pimesi mehi, kes oma jutu järgi niigi oleks tahtnud suunaga veelgi vasakule kallutada.. Olukord kiskus üsna nutuseks. Ei jäänud muud üle, kui tegime otsuse mitte enam tagasi minna, vaid jätkata järgmise punktiga. Asi näis minevat veelgi hullemaks – 10. punkti piirkonnas oli metsik hulk A-rajalisi, kes kõik antud punkti ümbrust kammisid, nii ka meie. Ikka korralikult. Masendav oli vaadata, mis meie edust oli alles jäänud.. Punkti saime siiski kätte, ning asusime etapile järgmise punkti poole, mis hiljem tühistati. Pilt, mis avanes oli päris huvitav. Alar veel kaugelt kommenteerib, et eriti imelikud, miks nad seal täpselt punkti ees kõik kammivad. Veendusime siis meiegi iga lible alla vaadates, et punkti ei ole, aga maasikaid on küll. Sõime ja pidasime miitingut. Motivatsioon oli täiesti nullis ja keegi konstruktiivsem tegi ettepaneku õlut jooma hakata. Kuigi ma õlut ei armasta, siis sel hetkel oleks joonud küll… Sõime veel maasikaid ja lõpuks tuli ISC naistele idee helistada korraldajatele; vastust ma enam ei kuulnud, sest tuiasime oma võistkonnaga metsas naaberküngaste vahel. Ikkagi tulutult. Lõpuks selgus, et punkt oli vale mäe otsas, kuid sattusime sealt niimoodi ära minema, et me punkti ei näinudki. Suur osa ülejäänud pundist oli sellele siiski otsa komistanud.

Edasi oli ainus eesmärk pääseda sealt rabast võimalikult väikeste kadudega; viimase punkti enne kanuusid saime suhteliselt normaalselt, ehkki aega kulus veel matkamisele väga palju. Kui vahepeal olime üksi, siis lõpu liikusime juba taas koos Areali, Ekstreemi ja ISC naistega. Kokku olime rabas üle nelja tunni, ja olime kindlad, et B-rada kanuuetapile minna ei saa, sest nende kanuud on lihtsalt valel pool järve.. Kanuuetapilt naastes olime Urmo sõnul umbes kaheteistkümnendad. Motivatsioon hakkas vähehaaval tagasi tulema. Riietusime ja asusime teele tohutult pikale ringietapile, sest meil ei olnud enam vähimatki soovi sinnasamasse rabasse ratastega tagasi minna; ilmselt oli see õige otsus. Rattaorienteerumise etapid Küti metsas olid suhteliselt pikad ja igavad. Huvitavaks tegi asja see, et pidevalt juhtus, et olime saanud Areali meestest märkamatult variandiga mööda, ja nad pidid meist taas mööda sõitma. Rutu mäe punktiga saime jälle kokku ning tegime taas väga korraliku vea. Mina, loll, ei vaadanud jälle kaarti, ehkki sellest oleks võinud kasu olla; olen seal mäe otsas ilmselt 10 korda käinud… Lõpuks saime Arealist lahti, ja punktigi kätte; teel nägime ka Twisterit jalgsi taas punktist väljudes. Oli selge, et Arealiga koos olles tuleb meil alati viga, seega oli targem üksi liikuda:) Aga Rutu mäe otsa saamine oli minu jaoks paras valu; mõtlesin, et kui pean seda ratast ka niimoodi sama teed mäest alla lükkama, siis olen küll tige. Õnneks sai sealt väga mõnusalt sadulas alla sõita… Edasi jätkus taas kõik ratta seljas, ja mina enamasti Alaril kummiga taga. Rattasõit üllataval kombel väga raske polnudki; vaid see Rutu mäe rassimine ning krossirajal olnud lisaülesanne panid ohkima. Üldiselt oli pulss üllatavalt madal (keskmine tuli vaid 131) ja tempo minu jaoks vägagi sobiv. Kohati oli mul probleeme käiguvahetajaga ning taas enam 1. eest käiku kasutada ei saanud, seetõttu läbisin ka krossiraja teise käiguga mängides. Aga kuna seal tuli niikuinii pidevalt ratta seljast maha tulla, siis polnud suurt vahet. Õnneks me seal trahvi ei saanud, ja teist korda mind sealsele kannatuste rajale ei saadetud. Kuna Küti metsas olevad orienteerumispähklid jäeti ära, siis järjest ratta seljas etappe sõites ning Alari tagaratast vaadates kippus uni peale tulema. Mõtlesin siis endale erinevaid tegevusi välja (kaarti ma ju ka ei lugenud), ja sõitsin ilma kummita. Seetõttu olid rattaetapi sees olevad lisaülesanded omal kohal - vähemalt sai une mõneks ajaks kallalt ära.

Ujumisetapp Muti järves üllatas eriti positiivselt – polnudki tuim ujumine, vaid raftingupaadil aerutamine, selle ümberajamine ja tagasi õigetpidi lükkamine. See tuli meil hästi välja. Kui välja arvata see, et mõlad panid ajama, ja Erik, kes oli üksi juba end paati vinnanud, hüppas taas nendele järele (selle asemel, et meid Alariga neile järele saata). Lõpp läks meil juba üsna ladusalt ning lõpus tekkis väike võistlusmomentki – taas Areali meestegaJ. Kokku tuli ratast tublilt üle 100 km, seega taas üks etapp, kus jooksu osakaal oli tegelikult väike; boonuseks oli muidugi rabamatk, aga seal mina joosta küll ei suutnud…

Eelviimase korvpalli lisaülesande järel (mille ma pealt panin:) saime Salomoni ja Areali võistkonnale õige lähedale; võtsime spetsiaalselt kalkuleerides (arvates, et esimene on kindlalt suurema numbriga) karjääris igaks juhuks õiges järjestuses punktid ning kuna Antil Areali tiimist rattakingad hõõrusid ning ta oli need jalast ära võtnud, siis saime vähemalt finisiheitluses nendelt jagu. Hiljem muidugi aegasid ümber arvutades jõudis kõik mitu korda muutuda – viimaste tulemuste kohaselt ikka Areal meid edestas, kuid Salomonist saime jagu; nemad ei kaotanud nii palju aega valesti olnud punkti kammimisel. Ehkki päeva lõpuks tunnistati meid segavõistkondade arvestuses võitjateks, ja saime isegi telekasse, siis hiljem Ekstreem.ee võistkonna 15-minutiline trahv tühistati ning kokkuvõttes saime teise koha veidi rohkem kui minutilise (!) kaotusega. Pole paha tulemus arvestades meeletut viga rabas. Samas jäi meie potentsiaal ilmselt mõnevõrra kasutamata, sest orienteerumisrajale me ei saanudki… Aga pea 12 tundi rajal olles ei olnud paljudel asjadel enam erilist tähtsust ka. Seiklust oli ikka täiega… Meestes võitis Kiirrong (lahe!), kes pani kõigile poole päevaga. Neid ja ISC-d me ei näinudki - nii rappa olime me rabas läinud, kui nad meist möödusid. Tulemused on siin.

Piima ei ole

Selline tore piimapukk ja silt jäi meile ette jaanilaupäeval Tapurlast Kolgasse sauna ning jaanipeole joostes. Tagasiteel lihtsalt pidi pildi ka tegema...

Lisaks meenub ka Kiisa poe kõrval ühe maja aial olev silt: "Kuri eit, lahke koer":)

Jukola

Nii kiire on olnud, et viimased muljed on kõik kirja panemata. Ühe teen siiski ära - nimelt sai 14. juunil käidud Tamperes viimastel aastatel juba traditsiooniks kujunenud Jukola teatejooksul (õigemini küll Venla, sest naiste võistlus kannab seda nime). Huvitav küll, mitmed viimased üritused (Viljandi järve jooks, Tallinna rattamaraton..), kus osalenud olen, on osalejarekordid löönud. Nii ka seekord - stardis oli koos meestega 'ainult' 14062 võistlejat. Tegemist oli kõigi aegade osavõturohkeima Jukola jooksuga – startis 1454 meeskonda 10178 võistlejaga. Naisi oli 971 neljaliikmelist naiskonda 3884 võistlejaga. No, sellel võistlusel mina ilmselt rekordi mõjutajaks ei olnud, sest olen sellel võistlusel käinud vist juba viimased 4 aastat, ja paar korda ka mõned aastad tagasi.

Seekordne osalemine oli natuke isemoodi, sest seiklesin eelmisel ööl kohale otse Rumeeniast vahetades Anu juures Helsingis oma kohvri o-asjade vastu. Selle eest pean tänud ütlema Anu vanematele, kes koti kenasti Helsinkisse ette tõid. Ja lisaks tähistati Jukolal ka Anu tüdrukute õhtut, millest mina kahjuks oma tiheda graafiku tõttu siiski suurt osa ei saanud.

Stardis olime seekord pisut teistsuguse Tammede võistkonnaga kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal. Esimest vahetust jooksis Marje, teist Edith, kolmandat Anneli ja mina täitsin ankru rolli. Numbriks oli eelmisel aastal välja joostud 137. Eelmise ja üleelmise aasta esimese vahetuse jooksja Kirti jooksis seekord Helsingin Suunistujate võistkonnas koos Anuga, Viivi-Anne otsustas Kape võistkonna abistamise kasuks; seega oli võimalus ka Annelil Jukola võlud järele proovida. Maastik oli sel aastal vahelduv – kui võistluskeskuse ümber oli siledam ja suhteliselt hea läbitavusega lihtne männimets; siis kaugemal oli reljeefi juba omajagu, ning ka läbitavus ei olnud just kiita. Siiski oli rada üllatavalt lihtne, ja mõnuski – väikest nokitsemist nõudev, kuid täiesti jõukohane. Üllatas väga suur hajutusvariantide erinevus – mõned konkurendid noppisid punkte lausa minu etapi keskelt. Kui jooksu algus läks pisut koperdades, siis raja keskosas avastasin, et jõudu on täitsa parasjagu (mis arvestades viimase aja magamatust oli hea uudis). Kui olin juba õige mitu punkti järjest konkurente nende hajutuspunktidesse juhatanud, otsustasin grupi eest ära joosta. Raja viimase kolmandiku alguses see ka korraks õnnestus. Siis aga suutsin taas alustuseks sattuda täpselt sinna, kus asus hajutuspunkt, mis üllatuslikult oli pea kõigil rongis olnud naistel. Minul oli vaja veel jupp maad üle jõe edasi minna, et punkti jõuda. Minule omaselt õnnestus mul loomulikult ikka üks korralik viga teha, ja kaotada täiesti eesti-tüüpi maastikuosas noorendikus liiga vara punkti järele kammides tubli 5 minutit! Ajas ikka vihale küll, aga puhtalt enda lollus. Kokkuvõttes saime 194 koha; minu koht oma etapil 223.; päris hea jooksu tegi II vahetuses Edith, kes oli 177. Kõik tulemused on siin. Üldiselt aga jäi meil kõigil varu; ja seekord loomulikult parima Eesti klubi au kaitsta ei õnnestunud.

Eesti klubidest olime neljandad Kape, Ilvese ja Rae järel. Naiste Venla-teatejooksu võitis kokkuvõttes Rootsi klubi Domnarvets GoIF, parim Eesti klubinaiskond oli 42. kohaga lõpetanud Tartu klubi Kape. Meeste 7-liikmeliste võistkondade öise Jukola võistluse võitis seekord Delta, mille 6.vahetust jooksis Olle. Väga lahe!

Sel nädalavahetusel siis öine Xdream. Paistab sedamoodi, et leian end ka seekord taas stardist. Lubab kehva ilma.. Harjutatud on seoses magistritööga vahepeal väga vähe; vaid öösel ülevalolemine peaks mul hästi välja tulema:) Seega võib päris raskeks minna...maastik peaks vähemalt tuttav olema. Vennake lohutas, et kui ära eksin, siis vähemalt oskan koju minna;)

Pildid: jukola.com

Teisipäevak Väänas

Ei saa kohe mainimata jätta, et mu orienteerumistase hakkab saavutama hämmastavaid dimensioone. Nimelt tormasin täna viimastel minutitel siiski Vääna metsade vahele jooksma. Olin juba loobumas, kuid kuna niikuinii pidin Vääna sõitma, siis siiski üritasin.. Nagu ikka minu puhul, venis tööpäev pikaks, sest mõnel oli selle nädala viimane tööpäev.

Metsa ikka lasti, aga kõik muu olin selle rabistamisega maha unustanud. Vanaks vist hakkan jääma; niimoodi, prauhti, joosta ei oska;) Juba teise punkti juures oli hämmastus suur; ehkki suutsin end suht ruttu peale väikese vea tegemist punkti piirkonda saada, ei saanud punkti siiski ju kohe kätte. Ja nii see edasi läks. Kuna pakkisin nupud juba Jukola-kotti ära, ja neid märjaks teha ei tahtnud, siis käisin jooksmas multispordijalanõudega. See oli väga harjumatu, seetõttu väänasin mitu korda jalga ning lisaks veel kukkusin põlve täiesti kangeks. Nii ma siis liipasingi mõne punktivahe, ja katkestamismõtted käisid peast läbi. No, kaart oli ka ikka väga aegunud, ja kogu aeg tulid vägisi meelde ajad, mil oli ca 12-aastane ning jooksin igast punktist valele poole välja.. Üldiselt tuligi suuri ringe joosta, aga ma tegin veel suuremaid. Teada-tuntud Vääna sillad tegid rajaplaneeringu muidugi juba standardseks. Suure tuule tõttu päris mereranda pidi jooksma siiski ei kippunud. Ja ega seal poleks väga hästi saanud ka joosta, sest lohetajad tahtsid ju ka tuult nautida. Siiski sai see vaevaline sildade tiir tehtud ning ranna lähedal uued kaardistamata majad ning aiadki üle vaadatud. Finisis selgus, et ma pole kaugeltki viimane lõpetaja... Vähemalt minu pärast korraldajad hiljem koju ei saanud;)

Laupäeval siis juba Tampere ja Jukola; õigemini Venla. Seal püüaks tiba paremini joosta...

Tolmune Tallinna rattamaraton

Pühapäeval sai sõidetud esimest korda läbi pikk Elioni rattamaratoni etapp. No, põhiline süüdlane selles oli mu vennake, kes pani end mõtlemata kirja 55-kilomeetrisele distantsile. No, ei saanud ju minagi kehvem olla..

Rada oli väga mõnus ja ka kerge. Minu lemmik Kõrvemaa mets. Kuivuse tõttu oli rajal aga väga palju liiva, kruusa, sae- ja laastupuru. Jällegi leidis tõestust see, et laskumistel olen suhteliselt koba. Kahel korral sai liiv minust võitu. Esimesel korral ei osanud ma lihtsalt koha peal seista. Tõusul lihtsalt eesolijad enam ei liikunud, ja nii ma kummuli käisingi. Teisel korral oli lihtsalt liiv tugevam. Haiget ei saanud, aga mõned sinikad leidsin. See-eest tõusud mulle meeldisid; eriti need Aegviidu suusaradade omad suhteliselt raja alguses. Kui laskumised välja jätta, olin seal päris tegija, sest jõudsin kõik tõusud ilma jalga maha panemata üles sõita. Aga mis kasu sest oli, kui laskumistel lasin jälle kõik järgi;)

Tolmupilv oli stardis muljetavaldav. Mina olin loomulikult pannud endale läätsed silma, ja silmad jooksid mõnusalt vett. Õnneks küll hiljem tagaosas sõites, kus sõitjaterivi hõredam, enam nii meeletut tolmu ei olnud ja sai ilusaid tuttavaid kohti vaadata, ja tunda ära kohti, kus kunagi vigu tehtud ja niisama joostud. Roomet näiteks ütles, et ta ei tundud enamikke kohti metsas ära, ajades selle tohutu tolmupilve süüks;)

Päris probleemideta siiski sõita ei õnnestunud. Kõigepealt hakkas streikima käiguvahetaja, sest suure käigu esimeselt teisele üles millegipärast enam naljalt vahetada ei õnnestunud. Ketrasin seal kordi täiesti tühjalt oodates, et ehk lõpuks läheb üles, aga ei. Lõpuks eriti enam eest esimest käiku ei kasutanudki. Ka pani mul pudel teise teeninduspunkti järel plehku. Tuli siis viimases punktis kõvasti juua. Rahulikult sai tiksutud lõpuni, ehkki tempo langes lõpupoole kõvasti. Näod olid kõigil üleni mustad (õnneks mul peeglit rajal kaasas ei olnud).

Aga üldiselt võib öelda, et pika raja värk on ikka kordi mõnusam kui lühike. Rahvas ei trügi, ruumi on ja tempo tagantolijatega koos vändates mõnusalt rahulik, kuid keegi ei vänderda ees. kukkumisi ka ei näinud, aga veriseid jalamegi oli päris palju vastu tulemas. Samamoodi oli näha palju kummivahetajaid. Ma vist seekord (jälle) pääsesin (pole kunagi seda teinud, ja ausalt öeldes polnud mul vahetuskummigi kaasas). Kui alguses kartsin, et jään täiesti üksi, sest enamik tõirattureid paneb ju kohe eest plehku, siis nii hull see ka ei olnud. Oleks võinud tegelikult isegi pisut kiiremini sõita.

No, muidugi, finisis selgus, et mu vennake suutis mulle poole päevaga ära teha. Hea, et me seekord kihla ei vedanud... Ehkki palju ei puudunud, ja nii mõnigi panustas minule. Ma ise ka uskusin, sest Priit ei ole üldse trenni teinud, veel vähem on ta kunagi nii pikka maad sõitnud. No, peab vist hakkama seda liivas sõitmist õppima.. Aga kahtlemata on sellisel rajal ja suure rahvaga sõitudel käimine kasulik - rattavalitsemise oskuse jaoks annab ikka palju juurde.
Pärast sai tehtud veel selleaasta esimene suplus Soodla veehoidlas - kolm neegrit said jälle heleda(ma)ks. A ühel jäid alles valged traksid:)

Roomet pani muide seekord ülitublilt saades oma parima koha Elionil. Hannes juba suvitab.
Tulemused:
180 Roomet X-SPORT 02:05:56
878 Priit WILO team 02:50:21
1051 Piia WILO Team 03:07:05

Pildid:
1) stardis (otsi vasakult alt nurgast;) autor teadmata;
2) mina finisis (juba pestud näoga); autor Roomet