Mooste xdream vol 2

Ehkki mulle tundub, et Roometil sai juba kõik oluline kirja, siis püüan siinses kirjatükis sama asja pisut teise nurga alt vaadata... Tea, kuidas see välja kukub.

Kõigepealt - Mooste, Roomet, et Sa teaks, on igati tore koht, ja ma usun, et sinna tasub ikka tagasi minna (mina olen käinud oma kolm korda küll). Kasvõi mõisa või järve pärast. Ja mul on tegelikult kahju, et me seekord oopis A-rajale ei läinud. Oleks saanud toredal sügispäeval ka Mooste järvel vallatu veesuusatamise järele proovida, nagu seda tegi A-rada.

Aga nüüd siis WILO teami seikluste juurde. Nagu ikka, ka seekord oli meie eelmisel päeval sisseseatud baaslaager igati tasemel ja seekord alustasime võistlusmaastikul aklimatiseerumisega juba varakult. Aklimatiseerumisele aitasid kaasa väike grill, õlu, saun, Ivari maakodu, mõttevahetused Sorainen Adventure konkrentsõprustiimiga ning puhas Taevaskoja õhk.

Hommikul käis kõik tavapärasel liinil: uni-puder-autosõit-teipimine-numbriteseadmine tered tuttavatele-konkurentidele ja seejärel startisime rattasõidule (seda pidime tegema suhteliselt tagantotsast, sest meil oli ju 2 etappi sel aastal pehmelt öeldes 'aia taha' läinud). Minu meelest oli alguse liikumine väga vaevaline. No, vähemalt minul oli küll olek väga uimane, kange ja raske. Süüdistasin selles suhteliselt magamata ööd (unemati ei leidnud mind vist üles:), eelmise nädala rattamaratoni, nõmedat rattakaarti, mis vaatamata oma loetamatusele oli ka veel nii suur nagu ajaleht ning seetõttu kohe mitte sinna kaardialusele kuidagi mahtuda ei tahtnud. Siiski saime esimesel rattaetapi 4 punkti ühele poole ilma suurema eksimuseta, mida oli siiski 3 minutit liiga palju - s.t. nii palju jäime maha võistkondadest 'Mine nyyd' ja Sorainen (kiirematele kaotust ca 9-min. ). Seejärel jätsime rattad rattaalasse ning jooksime kanuualasse.

Kui meil midagi seekord väga hästi välja tuli, siis just see üle põllu tuimalt jooksmise etapp - saime seal lausa teise (!) vaheaja (esimene oli loomulikult üks meestetiim). Seal, tuleb küll tunnistada, lohisesin mina poistel kaugel järel, aga vähemalt Vahurile kaadrisse jaksasin lehvitada :)
Seejärel siis kanuusse. Olin ma juba öösel unes näinud, kuidas me Saesaare veehoidla peal oleme, ja nii see täpselt ka läks. Kanuusõit oli raudselt kõige vastikum osa sellest etapist - tagumik oli keskel istudes kange, ja mitte kuidagi ei suutnud ma pingi keskel püsida. Saime risti-rästi seal tund aega punkte võtta ning mõne väikse jooksuvariandiga ka pisut sekundeid võita. Natuke raske oli küll kanuud täpselt sealt tabada, kus punktist joostes ta eest leida lootsid (kasutada oli vaid 1 kaart), kuid ära me päris ka üksteist ei kaotanud. Korra sai ka ühe päris ilusa liivakivipaljandi ning koopa lähemalt üle vaadata. Kokku õnnestus tõusta meil lausa 5 kohta ning kokku sealt 20.nes vaheaeg. Seega olime jõudnud oma konkurenttiimidele üsna lähedale.

Kanuule järgnes orienteerumisjooks Taevaskoja käänuliste kallaste vahel. Esimese punktiga meil rajavalik pisut ebaõnnestus. Sellegipoolest saime Soraineni tiimiga kokku kui esimeses punktis tuli ronida köisredelit pidi punkti. Edasi kappasime rõõmsalt kuuekesi seda pea kuuekilomeetrist jooksuülesannet, ja see tuli üsna normaalselt välja - võitsime sel etapil ligi kahekümne minutiga võistkonda 'Mine nyyd'! Jooksu lõpus saime siiski ka veel väikese ülesande lahendada, mil ületasime kaht paralleelset trossi mööda jõge. Ehkki pidi minema vaid üks, oli ülesanne väga lihtne ning seetõttu ronisime kõik üle jõe (ringi oleks olnud ikka päris pikk maa). Hannesel tuli baleriiniülesanne iseäranis kenasti välja. Jällegi oli võimalus naeratada Vahurile, mida me ka kõik tegime. Ülesandelt ära tulnud, sain endale veel trossi jälje otsaette kui ei märganud maasse ulatuvaid pingutustrosse. Nüüd siis käin ringi triip otsaees.

Ratastele õnnestus saada pisut enne Soraineni tiimi ning esimene rattaetapp õnnestus meil suhteliselt hästi välja nuputada. Väga kiiret aega küll ei saanud, kuid sel hetkel oli meil juba üsna turvaline edumaa mõlema võistkonna ees - s.t. 14. min Soraineniga ning 10 minutit võistkonnaga 'Mine nyyd'. Aga nagu ikka, nii ka seekord suutsime rattaetapil kaardi lugemisega lohakaks minna; ja sai korralikult vajalikust teeotsast mööda sõidetud. Läks veel tükk-tükk aega enne kui end punkti tagasi nikerdasime. Mina jonnisin ja vaesed poisid, kes seda siis taluma pidid. Jahh, aga nii kahju oli sellest kaotatud 12-13 minutist! No, nii me siis kaotasime 10 kohta ning vaheaeg alles 100.-s! Natuke lisas sellele juurde ka ootamine traktorikummi veeratamise lisaülesande eel, kuna tol hetkel oli täpselt 10 võistkonda meist ette saanud, ning meile enam suurt traktorikummi ei jagunud. See ootamine oleks võinud olemata olla! Oi, kus siis sai ikka üksteise peale kuri oldud (käis see siiski rohkem minu ja Roometi kohta - Hannes oli lihtsalt kuss; tema õnneks oli rattaetapil kaardid ainult minul ja Roometil:). Isegi Tarmo, kes meid lisaülesande eel kinni hoidis, sai natuke naerda, sest tekkis mõte, et peaksime kõik üksteisest ca 10 meetri kaugusele seisma...

Õnneks läks traktorikummi veeretamine meil väga ladusalt (9. aeg; vaatamata sellele, et see valepidi liikus); mina näiteks sörkisin enamiku ajast lihtsalt kõrval ja olin niisama ilus). Edasine rattasuts õnnestus meil ka üsna edukalt lahendada (ei tahtnud enam midagi juhuse hooleks jätta, ja valisin pika ringisõidu etapi, mis ennast ka enamvähem õigustas). Võistluskeskusesse jõudes ilmnes, et võistkond 'Mine nyyd' on meil täpselt ees... Ei aidanud ka mõisaruumides ning territooriumil turnimise takistusriba meil neist mööduda, sest puu otsas oleva punkti said nemad enne võetud, ning mujal möödumiseks meile võimalust naljalt ka ei antud. Aga samas oli neil üldkokkuvõtte arvestuses ka punkte rohkem vaja, sest neil oli 3 korralikku tulemust olemas, seega polnud me kadedad:) Kokkuvõttes siis 22. koht ajaga 4.03.07. Segavõistkondadest 5.ndad. Hea, nagu ütles ka Roomet. Väga hea oleks olnud, kui oleks aja 3.52 kanti saanud, mis oleks olnud ilma selle ühe eksimuseta täiesti reaalne. Oleks-poleks... Samas näitab see, et koht oleks segavõistkondade arvestuses olnud tõenäoliselt ikkagi 4-s. Kuid ebaõnne oli paljudel..

Kõik tulemused on saadavad siin (koos vaheaegadega).

Vaid öisel etapil Otepääl oli poodiumikoht väga reaalselt saavutatav (kui oleks vaid ette teadnud, et ühe etapi ajad lahutatakse); ülejäänud kordadel on olnud püütav just see 4. koht. Seega - ehkki ebaõnne oli sel aastal kõvasti, siis pole võrreldes eelmise aastaga meie tase oluliselt muutunud. Või on hoopis konkurents tugevamaks läinud? Vaevalt, füüsiliselt oleme ilmselt suhteliselt samal tasemel. Stabiilne 4. koht igalt etapilt oleks kokkuvõttes väga hea, kuna stabiilsusest jääb kõigil puudu (meil aga eriti). Ikka jääb mõnel etapil mõni punkt lohakusest või tähelepandamatusest märkimata vms. Nii juhtus muide sel korral ka Soraineni tiimiga- mõisas köieltlaskumise järel oli neil punktist märge puudu... Pärast siis kiirelt Taevaskotta tagasi, kus saun oli juba soe, mmm. Muljetevahetamine ja tagasisõit päikesepaistes läbi maailma kõige ilusama riigi - Lõuna-Eesti.
Mida siis kõige lõpuks öelda? Tähtis on, et vähemalt jäime me vaatamata väiksematele psühholoogilistele raputustele kõikidel etappidel täiesti terveks (maaomanike case' puhul puhul läks ikka napilt:) ja ka varustus ei vedanud kordagi alt. Seega on tegelikult tagantjärele täiesti ükskõik, kas mõnelt etapilt saime tund (või isegi kaks) trahvi, suutsime mõnes lisaülesandes asjadest valesti aru saada või olime eiteakuimitmekümnendad (keegi peab ju neljakümneüheksas ka olema:). Emotsioon oli ehe, ning ilma xdreamita poleks aasta olnud selline nagu ta oli... Eks siis näis, kas jätkub/tekib motivatsiooni jätkata. Mina enne kevadet vekslit välja ei käi; ja Roomet soovis, et jõuluvana meile seekord järgmiseks hooajaks tasuta osavõttu ei tooks:)

Aga, last but not least: nüüd jääb ju veel viimane, V etapp (mis ei pruugi sugugi lihtsam olla kui eelmised neli) - ehk siis lõpuetapp, mil tuleb veel kord konkurentidega mõõtu võtta aladel, kes on tugevaim õllejooja, tantsuvihtuja jne. Seega - Merle, Ivar, Toomas, Pille, Olavi, Pärt, Tõnu - pange ennast valmis:)

Pildid:

1. A-rada veesuusatamas (pilt xdream'i foorumist; autor Arvi);

2. Sorainen Adventure Team jooksmas kanuualasse (meist ees:); autor Vahur (Nelson);

3.-7. Wilo teami liikmed Vahuri kaameras

8. Pille (tiimist Mine nyyd)ja mina eelmisel xdreami lõpetamise afterpartyl (mina tulin autoga otse lennujaamast; seega õllejoomisvõistluses minust paraku asja ei olnud:); autor Hannes

Piia

Mooste: lõpp hea - kõik hea.

Tere! Tundes mõningast sotsiaalset kohustust oma võitluskaaslaste ees (eriti neist ühe) püüan siia visandada väikese analüüsi viimasest selleaastasest xdreamist, mis toimus Moostes. Ma küll suurem asi kirjamees ei ole, pigem meeldiks mulle teiste jutte lugeda ja mõningasi kommentaare kritseldada aga - nada fedja, nada...

Nagu öeldud, toimus võistlus Moostes. Pean tunnistama, et pole ma seal kunagi varem käinud ja ega eriti rohkem kipu ka st. praegu küll ei oska öelda mis mind sinna tagasi peaks tõmbama. Kui te nüüd küsite, kus Mooste asub? Kus, kus – seda vaadake kaardi pealt ise, klikkige näiteks mõnad otsingumootorisse Mooste ja küll te vastuse saate. Igal juhul lühike tee sinna Tallinnast ei ole, vähemasti kolm tundi autosõitu. Ei tahagi mõelda nendele, kes hommikul siit Põhja-Eesti paeselt pinnalt sinnapoole startisid ja pärast 4-7 tunnist arulagedat rassimist veel tagasi põrutasid… tõenäoliselt on nad üsna mitu päeva töövõimetud. Õnneks meil nii „hästi ei läinud”, nimelt on meil võistkonnas sellised naisaktiviste, kes alati kõigiga suhelda ja tutvust sobitada jõuavad. Vahel on sellest ka tublisti kasu! Ehk siis aitäh Soraineni tiimi Ivarile, kes Piia lõksu jäi ja seetõttu oli sunnitud meid oma isiklikku, kõikide mõeldavate mugavustega, endisesse nõukogudeaegsesse lastehaiglasse majutama (sealt oli starti vaid 20 minti autosõitu). Siinkohal tervitused ka Toomasele ja Merlele, teiega oli tore tutvuda.

OK, nüüd kipub mu jutt juba ei tea kuhu, seega asja juurde tagasi.

Start anti meile seekord 15 minutit varem kui tavaliselt. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et A raja inimesed tahtsid kordki peedude starti näha. Selgitus neile kes ei tea mis on A rada - see on pikem ja tõsisem rada selles võistluses.

Oma võistlust alustasime seekord rattasõiduga, ma ütleks et see õnnestus meil päris hästi. Ma küll SI (see on selline jublakas millega me neid punktikesi metsa vahelt kogume) vaheaegu xdreami kodulehelt vaadata ei viitsi aga sisetunne ütleb, et nii head sõitu pole me ammu teinud. Tõenäoliselt on siin põhjuseks ka see, et nädal varem sai kogu võistkonnaga Tartu rattamaratoni põhidistantsi (87 km) vändatud.

Rattasõidule järgnes väike jooks kanuuetapile. Muuseas parandasime selle 1-1,5 km-ga oma positsiooni 3-4 koha võrra. Jooksmine on lihtsalt meie ala J.

Kanuuetapp oli aga iseenesest suhteliselt igav, tegelikult on kanuu alati igav, siin ei muutu eriti paremusjärjestus ega toimu ka midagi muud huvitavat. Kanuus jääb vaid selg ja tagumik valusaks ning lisaks leidub igal etapil mõni eriti jobu kes sind rammima kipub, mõttetult punktides vahele trügib ja niisama närvi ajab jne. Ühesõnaga üks mõttetuim osa sellest võistlusest. Kokku tiirutasime me Taevaskoja ümbruses oma kanuudega vast tunnikese.

Kui lõpuks kaldale jõudsime saime ootuspäraselt oma põhitegevuse – jooksmisega alustada. Jooksuetapp oli üsna tehniline, rassisime omajagu aega mööda sihte, võsa, raba jms kahtlast pinnast, kuid see läks meil kokkuvõttes väga hästi. Eksisime vaid ühe punkti võtmisel 2-3 minutiga, ülejäänud sujus kui õlitatult. Ah jaa, enamus aja jooksuetapist olime koos Soraineni tiimiga, ma usun ja loodan, et kasu koosjooksmisest oli mõlemapoolne.

Peale jooksuetappi oli taaskord rattasõit. Punktid olid üsna keerukad ja vahemaad päris pikad. Meie taktika oli see, et sõidame võimalikult palju mööda suuri teid. See tähendas muidugi seda, et teeme üsna suured ringid, aga see osutus kasulikuks. Rattaetapil tegime siiski ka ühe üsna totra vea, mis läks meile maksma u 10 minutit. Pöörasime lihtsalt valest teeristist ära ja ei leidnud punkti ülese – peale mõningast tiirutamist see siiski õnnestus. Õnneks eksisid rattaetapil ka teised, nii et midagi katastroofilist meie eksimine endaga kaasa ei toonud. Rattaetapp jõudus lõpuks otsaga välja võistluskeskusesse kus ootas meid ees veel üks lisaülesanne. See kujutas endast jooksusammul+roomates+ronides+oodates läbiviidud ekskursiooni Mooste mõisa varemetes… Ühesõnaga, toimus üks suht mõttetu rabelemine ja turnimine mõisa varemetes… Jüri Kuuskema oleks sellise pühaduse tõotamise peale kindlasti infarkti saanud või siis vähemasti korraldajatele ühe korraliku keretäie andnud. Olgu selle härra Kuuskemaga kuidas on, meile igal juhul see kiirkorras läbiviidud ekskursioon miskit rõõmustavat ei toonud. Olime nimelt just kätte saanud oma peamised konkurendid ja me lihtsalt ei saanud neist sellel krdi ekskursioonil mitte kuidagi mööda….. Aga nagu ma kirjutasin, lõpp hea kõik hea - finišeerisime siiski elusate ja tervetena ning saavutasime segaarvestuses viienda koha. See on antud hooaja kohta meie jaoks väga hea tulemus ja ma arvan, et võime täitsa rahul olla.

………..nüüd vist peaks oma hektilise jutu kuidagi kokku tõmbama.

Mina arvan seda, et meie hooaeg sai selle võistlusega igati väärilise lõpu. Tegelikult oli ju koht ilus, ilm soodne ja vorm ka enam-vähem. Samuti ei teinud me eriti viga, seega võistlesime täiesti optimaalsel tasemel ja mis peaasi pingutasime lõpuni ega lasknud hetkekski moraalitusel ja minnalaskmistundel võimust võtta (meie võitkonna kohta täitsa ime J).

Aitäh sulle Piia, et vaatamata kõigele, läbi terve hooaja meid kindlat kaardil oled hoidnud, tagant utsitanud ja finišisse vedanud.

Ja aitäh sulle sõber Hannes ka selle tasakaalukuse ja vahekohtuniku rolli eest!

No ja kui nüüd juba tänamiseks läks, siis kindlasti aitäh veel: Annuse talule, eriti sealsele saunale, Helile, Koidule, Priidule ja Pentele (tore, et sa ikka Hannese ellu jätsid), siis veel WILO-le, Opelile ja fortuunale (tänu temale saime osalustasust vabaks). Kui nüüd keegi jäi siia kirja panemata siis andke teada – paneme kohe kirja J

Lõpp hea - kõik hea, sau!

Tartu Rattamaraton ja telestaar

Paistab, et selleaastasele rattamaratonile võib joone alla tõmmata. Panen paari reaga oma emotsioonid kirja. Loodan, et poisid siis täiendavad omalt poolt.

Vaatamata sellele, et rajaolud ilmselt sõitu eriti ei soosinud, oli ikkagi tore. Ilm oli kokkuvõttes ilus ning mis peamine - kõik kolmekesi jõudsime tervelt finišisse!

Minu kohta, kes klippidega sõitjatest olen ilmselgelt täielik algaja (xdreamidel sõidame ju pedaalidega), on see tubli saavutus (ennast kiitmast ma ei väsi:). Jah, isegi põlve ei pannud kordagi maha, kuid tuleb tunnistada, et laskumistel on mul arenguruumi veel väga palju! Sellist peedut, kes igal laskumisel muudkui pidurdab, kirusid vist kõik taganttulijad... Aga vähemalt jäin terveks, ja see oli tähtsaim.

Algas kõik liigagi uimaselt (startisin numbri alt 2367; oma koridori päris lõpust). Õnneks olin pannud piisavalt soojalt riidesse, seega oli päris omapärane esimesed 15 min. olematu kiirusega ratast käekõrval veeretada. Korra sai ka sõita, aga niipea kui Otepää lasketiiru alla mäeni jõudsime, sai jälle ratta seljast maha ronitud ning passitud. Siis oli päris lahe, et mõningad vaimukamad nalja viskasid. Näiteks, et selle armsa sopase raja puhul oleks kohane ikka Pipi võistlus korraldada - ehk siis võidab see, kelle näos kõige rohkem poripritsmeid on. Või siis kui võistlejate mass üldse ei liikunud, siis mõned arvasid, te küllap Ansip kukkus maha, ja nüüd ta ihukaitsjad tõrjuvad rahvast tagasi...

Aga varsti läks siiski ka päriselt sõitmise moodi asi lahti, ja oh imet, jaksasin tõusudest päris hästi üles vändata... Aga laskumistel lasin ikka pika vahe sisse, ja võtsin kohati ühe jalagi lahti; hirm oli liiga suur. Aga kukkumisi ei näinud kusjuures raja lõpuni, olin vist üli-ettevaatlik; samas olid laskumised ka nii libedad, et usun et polnud ainuke, kes alla sõita kartis..

51. kilomeetril oli toitlustuspunkt nimega Astuvere. Mõtlesin ja imestasin - no, annab ikka motiveerivamat nime rattamaratoni rajale leida! Igatahes ei mõeldnud ma tol hetkel õnneks veel üldsegi mitte astumisele, kuid korraldajatele võiks küll ettepaneku teha mõnele märksa energilisema nime leidmiseks...

Kõige hullemal rajalõigul (ca 50-65 km), kus oli metsa vahel totaalne muda ja mäed, rassisin ka enamvähem kõik tõusud üles, ja sain korralikud pipiplekidki näkku. Osa pori pritsis lausa prilli alla. Üritasin siis silmad puhtaks pühkida, kuid suutsin selle protseduuri käigus järjekordselt ühest oma läätsest lahti saada. Varsti aga tuli selle mudas ülesväntamise eest siiski ka lõivu maksta. Igatahes Palu punkti jõudnud (kus enne sai ka värskest tunnelist läbi sõita:), tegin taas korraliku puhkepeatuse (väike kohuke, jook jne :), lootsin, et seepeale siis tuleb ilus sile maa, ja on lausa lust on edasi sõita - tühjagi!! Pehme maa ja mudaväli ootas hoopis ees, oeh! Ja mina olles paar korda rattalt maha astunud, oma jalgu klippidesse nii lihtsalt tagasi enam ei saanud (muda täis, ja jalad all pehmed)... Edaspidi otsustasin, et ei võtagi neid enam lahti. No, nii ma siis ukerdasingi seal nui neljaks läbi pehme maa ca 6-7 km olematu tempoga, ja kirusin seda pikka maratoni (stiilis: 'oleks 24 km lühem olnud, küll siis oleks vahva olnud') ja kõik muudkui sõitsid ja sõitsid minust mööda... No, lõpuks siiski suutsin mingit motivatsiooni leida, ja väntasin ikka lõpuni... Aega läks siiski 4.58.05, koht 1843; naistest 67. Lõpp võttis taas positiivsema noodi. Eriti veel, kui ka Kuuse Lemps intervjuud küsis ning imestas, et kuidas ma küll nii värske & puhas olen, kui pikalt distantsilt naasnuna... No, pärast vaatasin televiisorist - pipivõistluse oleksin mina kohe kindlasti kaotanud (prillid olin juba intervjuu ajaks eest ära korjanud). Nii ma siis sain telekas ka naeratada, Kirsipuust sada korda puhtamana... Ennast aga võitsin - esimese korra kohta käis küll!

Hannes, kes eile oli WILO teami staar, sõitis ülitublilt, sai ajaks 3.57.20; koht 662; Roometi aeg oli 4.21.21 ja koht 1160. Kirjade järgi olevat see esimene kord, kui Hannes Roometit võitis...

Kõik tulemused koos vaheaegadega on siin.

Pärast oli pidu - rattapesu, võistlejate pesu, saun, vihtlemine, tohutu söömine, joomine ning Tallinnasse taipasime tagasi jõuda alles poole öö ajal... 10 punkti sellele, kes arvab ära, kes oli autojuht:)

Pildid: 1. WILO team stardieelselt viksilt reas (pilt Koit Paasma);

2. Stiilinäide rattapesust (minu pilt).

Piia

Blogi ei ole surnud

Jah, on vist viimane aeg meie kallis blooog veel hooaja lõpu eel ellu äratada.

Keila xdreamist midagi kirjutada enam mõtet ei ole. Ja õnneks Roomet kaks sõna kirjutas ka. Ühesõnaga ei olnudki midagi kirjutada :) Aga rada oli tegelikult väga tore, ja üllataval kombel on meie rattapotentsiaal ka tõusnud. Kõik muu jääb aga keskendumisvõime ja ajude puudumise taha. Ei hakka siin kõikvõimalikke ettekäändeid välja tooma:)

Mis aga veel tehtud peale xdreami? Päris palju tegelikult. Mina isiklikult olen rohkem jooksule rõhku pannud. Vahepeal toimusid Eesti meistrivõistlused nii tavarajal kui ka pikal rajal. Mõlemad olid nõudlikud võistlused. Seda nii orienteerumistehniliselt kui ka jooksuvõimete mõttes. Nagu ikka Eesti MV.

Tavarada, mis toimus sõna otseses mõttes pärapõrgus Venemaa külje all (üks punkt oli vist ca 100m piirist) (kui aega saan, panen kaardi ka), ei kutsunud kohe mitte väga ebameeldiva ilma ning tiheda metsa tõttu. Aga kui juba metsa sai, siis polnudki kõige hullem... Stardipositsioon oli vilets, aga vaatamata alguse üliaeglasele tempole olen raja algusosaga rahul. Alates 7.ndast punktist, kui kohtasin esimesi kaasvõistlejaid, hakkasid tulema ka vead. Üks rumalam kui teine. Ei tea, kas olengi psühholoogiliselt nii nõrk, või oli juba väsimus see, mis keskendumist segas, aga kohe mitte ei püsi need mõtted kaardi juures... Lõpu eel rohelises mütates kadus isu nii ära, et... Tegelikult oleks olnud võimalik väga hea jooks teha. Aga oleks tädil rattad all oleks omnibuss... Aeg siis tuli 1.29.37 ning kaotust võitjale rohkem kui 21 min. Koht aga tavarajal eliidi klassis minu parim.

Pikk rada, mis toimus ühel minu lemmikmaastikul Kõrvemaa lõputute ooside ja rabade vahel, oli juba täiesti isemoodi katsumus. Pikka rada ei ole ma viimase 7 aasta jooksul jooksnudki, kuid seelkord otsustasin harjutada pisut 6. oktoobril toimuvaks rogainiks. Starditi ühistardist, rajal kasutati hajutuseks liblikaid (nii, et võistlejad läbivad rajal väikeseid 'ringe' erinevas järjekorras). No, kuna naisi oli vaid 8, siis tegelikult toimus hajumine niiehknii, sest mina igatahes liidrite tempos kuigi kaua vastu ei pidanud. Vahete-vahel ikka sain ka omasuguste konkurentidega kokku, kuid rajavalikud või tempo meid pikalt koos ei hoidnud.
Lisaks veel tekkis mul kohe algul ebakindlus üsna mitme punktiga, mistõttu jäin kaasvõistlejatest pisut maha. No, see 1:15 000 kaart mulle ikka hästi ei istu... Lisaks häiris see, et juua sain esimest korda siis, kui olin metsas olnud 1 tund ja 52 minutit! Põhjusel, et esimesi joogipunkte lihtsalt ei jõutud vist veel metsa viia. Nii jäi saamata potentsiaalselt korraldajate pakutav jook, kui ka meie oma spordijoogi pudel, mille Viiviga sinna ette saatsime.:) Aga õnneks leidub ka Kõrvemaa kuival maastikul kraave ja järvi, millest saab peoga vett võtta ja seda sisse ahmida:) Maitses küll. Ehkki ei ole kindel, kas ka mõjus hästi...

Joosta oli kohati üllatavalt kerge, kuid paljud mahalangenud puud, korralikud nõlvad, rabad ning pikk-pikk rada tegid oma töö. Ka tehniliselt oli rada üsna raske, seetõttu sai väga paljude punktide ümber tiiruke tehtud, sest tähis ei tahtnud mitte kaugelt särada. Ja need põdrakärbsed! Uhhh! Neid oli vist tuhandeid! Pea oli neid täis & riided & pesumasin, lisaks tuleb veel välja, et nad hammustavad ja tegelikult on nad lihtsalt jube ebameeldivad!
Aga kui nüüd kokku võtta, siis olid rada, maastik ja ilm lihtsalt super! Läheks kasvõi kohe uuesti müttama. Joosta aga kohe vist 2.49 ei tahaks. Eriti nii kõrge pulsiga...

Mis siis veel vahepeal juhtunud? No väiksemaid võistluseid (Harjumaa MV tavarada Jõelähtmel) ja päevakuid paar tükki läbi käidud. Lisaks 1 jalgpallmats (eile EP vs FI= lahe!) :), 1 jalgrattasõit, 2 väikest ujumiskorda ning 1 kord sügisjooksu pealt vaadatud (WILO team oli 2/3 ulatuses esindatud - poisid, kirjutage!) . Viimane andis täitsa hea positiivse laengu (sai lapsi hoida ja üldse:). A ma järgmise aasta osas vekslit välja ei anna, sest see asfaldijooks mulle tegelikult ei meeldi... (jah, õige, tahtsin öelda, et 21 km distantsi proovimine võiks iseenesest pääris lahe olla:)

Mis tulekul? Pühapäeval siis osaleb KOGU WILO team rattamaratonil; olgu ette ära öeldud, et mina kavatsen peaasjalikult matkata. Siis järgmisel nädalal juba hooaja suurejooneline finiš xdreamirajal Moostes (luban, et seekord kirjutan ka loo, ükskõik kuidas meil ka läheb!). Seejärel saab 29.-30 septembril veel 2 päeva metsas veeta Valgehobusemäel - toimub hooajalõpuritus o-rajal. Ja siis veel ka TA OK 8-tunni rogain.
Ohh, kui palju; tegelikult võiks hooaeg juba ära lõppeda:)

Aga esimeseks eesmärgiks on, et jõuan kenasti rattamaratoni starti (kui lennufirma seekord ei streigi, siis ehk jõuan ka). Eks siis loodetavasti järgmine jutt juba pühapäevastest rattapiinadest! Paistab...

Pilt: Sportfoto - stiilinäide Keila-Joa xdreamilt.

XDream Keila-Joal?

Tere, mina siin. Juba paar nädalat tagasi toimus üks järjekordne xdreami etapp, kus ka meie oma teamiga osa võtsime. Seekord muidugi ääretult kummalisel ja omapärasel moel, võis siis häälestatusel... Oh, ei tahakski tegelikult sellest kirjutada, aga kuna see blogi on kord selle temaatika jaoks välja mõeldud - siis " nada Fedja, nada". Teen siis vähemasti lühidalt ja ilma keskkooli lõpukirjandi pikkuse analüüsita... Kronoloogia järgmine: Starti jõudsime vaatamata kõigele õigeaegselt. Esimene ala oli ratas, selles me palju ei eksinudki, ainult punkte otsisime vahest sealt kus neid üldse polnud. Rattaetapi pikematel jja igavamatel lõikudel karjusime vahepeal veitsa, tavaline meie puhul... Järgmisena saabus lisaülesanne - MALE! Kommenteerin siin vaid niipalju, et tippsport ja teadmised koos ei käi. Kui selle krdi malega lõpuks maha olime saanud, panime joostes kanuuetapile..... hi-hi-hiii - kimasime alustuseks ikka üsna tükk aega vales suunas, kuniks aru saime, et p..... - aga hea nali oli see, et olime vahepeal isegi liidritest ees..... No ja pärast selliseid ebaõnnestumisi võite arvata kui kõrgel meie moraal (-itus) oli. Kokkuvõttes kaotasime võitjale u. poolteist tundi ja olime omas arvestuses 12-d. Sic!

Pilt: Sportfoto - nii lõbusat (või piinlikkust tundvat?) WILO teami näeb xdreamil harva.