Pühapäeval sai sõidetud esimest korda läbi pikk Elioni rattamaratoni etapp. No, põhiline süüdlane selles oli mu vennake, kes pani end mõtlemata kirja 55-kilomeetrisele distantsile. No, ei saanud ju minagi kehvem olla..Rada oli väga mõnus ja ka kerge. Minu lemmik Kõrvemaa mets. Kuivuse tõttu oli rajal aga väga palju liiva, kruusa, sae- ja laastupuru. Jällegi leidis tõestust see, et laskumistel olen suhteliselt koba. Kahel korral sai liiv minust võitu. Esimesel korral ei osanud ma lihtsalt koha peal seista. Tõusul lihtsalt eesolijad enam ei liikunud, ja nii ma kummuli käisingi. Teisel korral oli lihtsalt liiv tugevam. Haiget ei saanud, aga mõned sinikad leidsin. See-eest tõusud mulle meeldisid; eriti need Aegviidu suusaradade omad suhteliselt raja alguses. Kui laskumised välja jätta, olin seal päris tegija, sest jõudsin kõik tõusud ilma jalga maha panemata üles sõita. Aga mis kasu sest oli, kui laskumistel lasin jälle kõik järgi;)
Tolmupilv oli stardis muljetavaldav. Mina olin loomulikult pannud endale läätsed silma, ja silmad jooksid mõnusalt vett. Õnneks küll hiljem tagaosas sõites, kus sõitjaterivi hõredam, enam nii meeletut tolmu ei olnud ja sai ilusaid tuttavaid kohti vaadata, ja tunda ära kohti, kus kunagi vigu tehtud ja niisama joostud. Roomet näiteks ütles, et ta ei tundud enamikke kohti metsas ära, ajades selle tohutu tolmupilve süüks;)
Päris probleemideta siiski sõita ei õnnestunud. Kõigepealt hakkas streikima käiguvahetaja, sest suure käigu esimeselt teisele üles millegipärast enam naljalt vahetada ei õnnestunud. Ketrasin seal kordi täiesti tühjalt oodates, et ehk lõpuks läheb üles, aga ei. Lõpuks eriti enam eest esimest käiku ei kasutanudki. Ka pani mul pudel teise teeninduspunkti järel plehku. Tuli siis viimases punktis kõvasti juua. Rahulikult sai tiksutud lõpuni, ehkki tempo langes lõpupoole kõvasti. Näod olid kõigil üleni mustad (õnneks mul peeglit rajal kaasas ei olnud).
Aga üldiselt võib öelda, et pika raja värk on ikka kordi mõnusam kui lühike. Rahvas ei trügi, ruumi on ja tempo tagantolijatega koos vändates mõnusalt rahulik, kuid keegi ei vänderda ees. kukkumisi ka ei näinud, aga veriseid jalamegi oli päris palju vastu tulemas. Samamoodi oli näha palju kummivahetajaid. Ma vist seekord (jälle) pääsesin (pole kunagi seda teinud, ja ausalt öeldes polnud mul vahetuskummigi kaasas). Kui alguses kartsin, et jään täiesti üksi, sest enamik tõirattureid paneb ju kohe eest plehku, siis nii hull see ka ei olnud. Oleks võinud tegelikult isegi pisut kiiremini sõita.
No, muidugi, finisis selgus, et mu vennake suutis mulle poole päevaga ära teha. Hea, et me seekord kihla ei vedanud... Ehkki palju ei puudunud, ja nii mõnigi panustas minule. Ma ise ka uskusin, sest Priit ei ole üldse trenni teinud, veel vähem on ta kunagi nii pikka maad sõitnud. No, peab vist hakkama seda liivas sõitmist õppima.. Aga kahtlemata on sellisel rajal ja suure rahvaga sõitudel käimine kasulik - rattavalitsemise oskuse jaoks annab ikka palju juurde.
Pärast sai tehtud veel selleaasta esimene suplus Soodla veehoidlas - kolm neegrit said jälle
heleda(ma)ks. A ühel jäid alles valged traksid:)Roomet pani muide seekord ülitublilt saades oma parima koha Elionil. Hannes juba suvitab.
Tulemused:
180 Roomet X-SPORT 02:05:56
878 Priit WILO team 02:50:21
1051 Piia WILO Team 03:07:05
Pildid:
1) stardis (otsi vasakult alt nurgast;) autor teadmata;
2) mina finisis (juba pestud näoga); autor Roomet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar