Ei saa kohe mainimata jätta, et mu orienteerumistase hakkab saavutama hämmastavaid dimensioone. Nimelt tormasin täna viimastel minutitel siiski Vääna metsade vahele jooksma. Olin juba loobumas, kuid kuna niikuinii pidin Vääna sõitma, siis siiski üritasin.. Nagu ikka minu puhul, venis tööpäev pikaks, sest mõnel oli selle nädala viimane tööpäev.
Metsa ikka lasti, aga kõik muu olin selle rabistamisega maha unustanud. Vanaks vist hakkan jääma; niimoodi, prauhti, joosta ei oska;) Juba teise punkti juures oli hämmastus suur; ehkki suutsin end suht ruttu peale väikese vea tegemist punkti piirkonda saada, ei saanud punkti siiski ju kohe kätte. Ja nii see edasi läks. Kuna pakkisin nupud juba Jukola-kotti ära, ja neid märjaks teha ei tahtnud, siis käisin jooksmas multispordijalanõudega. See oli väga harjumatu, seetõttu väänasin mitu korda jalga ning lisaks veel kukkusin põlve täiesti kangeks. Nii ma siis liipasingi mõne punktivahe, ja katkestamismõtted käisid peast läbi. No, kaart oli ka ikka väga aegunud, ja kogu aeg tulid vägisi meelde ajad, mil oli ca 12-aastane ning jooksin igast punktist valele poole välja.. Üldiselt tuligi suuri ringe joosta, aga ma tegin veel suuremaid. Teada-tuntud Vääna sillad tegid rajaplaneeringu muidugi juba standardseks. Suure tuule tõttu päris mereranda pidi jooksma siiski ei kippunud. Ja ega seal poleks väga hästi saanud ka joosta, sest lohetajad tahtsid ju ka tuult nautida. Siiski sai see vaevaline sildade tiir tehtud ning ranna lähedal uued kaardistamata majad ning aiadki üle vaadatud. Finisis selgus, et ma pole kaugeltki viimane lõpetaja... Vähemalt minu pärast korraldajad hiljem koju ei saanud;)
Laupäeval siis juba Tampere ja Jukola; õigemini Venla. Seal püüaks tiba paremini joosta...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar