Blogimine on viimasel ajal vaikne olnud, aga tõesti ei ole olnud aega, et septembrikuisest rogaini MMist, Tartu rattamaratonist ja ka muust pikemalt kirjutada. Ehkki plaan on endiselt ka need jutud kirja saada (muljeid on olnud palju, ka üsna vastakaid).
Aga tegelikult meenus mulle üks tänane täiesti out of topic teema. Nimelt, täna parklast tööle jalutades, nina maas ümber üüratute lompide laveerides ning hoolega vihmavarju, mappi ja käekotti käes hoides tõstsin lõpuks korraks Kentmanni ja Estonia pst nurgal pilgu üles, ja ennäe - keset minu liikumisteed tuli vastu - hobune! Täiesti üksinda. Ilus ja kammitud ning sadulgi seljas. Olin nähtavas kauguses ainuke jalakäija; hämmelduses peaaegu auto peatanud autojuhte ikka oli ümberringi... Noh, kui neil oli põnev, siis mul natuke kõhe. Õnneks kappas tüüp lihtsalt edasi ja pääsesin vaid juhmi näo ja märgade jalgadega... Ka õhtuleht kirjutas sellest. Tööle jõudsin seega ikkagi läbimärgade kingade ja sukkpükstega. Õnneks olid varukingad tööl olemas:)
Ja üle-eelmisel nädalal jäi väga vähe puudu, et oleksin Kadaka teel kitsele otsa sõitnud.. Sain siiski äkki pidurdatud, ja kits õnneks seevastu kiirendas; nii me üksteisest ca 10cm kauguselt mööda pääsesime. Ma pole mitte kunagi nii lähedalt kitse näinud. Ka loomaaias mitte. Pärast tükk aega põlved värisesid... Tuleb välja, et loomade nägemiseks polegi vaja minna mudasesse ja märga metsa...
Aga tegelikult meenus mulle üks tänane täiesti out of topic teema. Nimelt, täna parklast tööle jalutades, nina maas ümber üüratute lompide laveerides ning hoolega vihmavarju, mappi ja käekotti käes hoides tõstsin lõpuks korraks Kentmanni ja Estonia pst nurgal pilgu üles, ja ennäe - keset minu liikumisteed tuli vastu - hobune! Täiesti üksinda. Ilus ja kammitud ning sadulgi seljas. Olin nähtavas kauguses ainuke jalakäija; hämmelduses peaaegu auto peatanud autojuhte ikka oli ümberringi... Noh, kui neil oli põnev, siis mul natuke kõhe. Õnneks kappas tüüp lihtsalt edasi ja pääsesin vaid juhmi näo ja märgade jalgadega... Ka õhtuleht kirjutas sellest. Tööle jõudsin seega ikkagi läbimärgade kingade ja sukkpükstega. Õnneks olid varukingad tööl olemas:)
Ja üle-eelmisel nädalal jäi väga vähe puudu, et oleksin Kadaka teel kitsele otsa sõitnud.. Sain siiski äkki pidurdatud, ja kits õnneks seevastu kiirendas; nii me üksteisest ca 10cm kauguselt mööda pääsesime. Ma pole mitte kunagi nii lähedalt kitse näinud. Ka loomaaias mitte. Pärast tükk aega põlved värisesid... Tuleb välja, et loomade nägemiseks polegi vaja minna mudasesse ja märga metsa...
1 kommentaar:
:)) ära tänavatel ringi luusivaid ja oma liikumistrajektoore maailmanabaks pidavaid koere-kasse ka unusta!
Ja Harku metsast pole üldse mõtet rääkida :), mõni nädal tagasi poleks palju puudunud, et oleks rattaga seal ühte kitsepesakonda sisse sõitnud. Misasja nad seal küll, keset ümberkaudsete koerte läbikäiguhoovi, teha lootsid jääb mul küll täiesti arusaamatuks.....
Postita kommentaar