täiesti teistsugune xdream. hooaja lõpetuseks

Selle aasta viimase, Viitna xdreami etapi eel, olin juba mõttes täiesti nõus olukorraga, et antud etapile ma ei lähe. Kui algul nagu natuke isegi kiskus, siis mida nädal edasi, seda rohkem sain aru, et sära on kuhugi kadunud, ja väga ei tõmbagi... Ka eelmisel, Paide etapil osalemine jäi vaatamata mitmetele ahvatlevatele pakkumistele kehva konditsiooni tõttu ära.

Jah, peale rogaini MMil käimist ei olnud erilist võistlusisu ja jaksu ka. Ka Tartu rattamaratoni jätsin lõpu eel katki (selle kirjutan siiski ratta puudujääkide arvele;); ühesõnaga, seis pole just kiita...

Kui aga kolmapäevasest spinningutrennist tuldud sai, suutsin end siiski jällegi leida olukorrast, et pühapäev tuleb vist millegi muu, kui koristamise ja töö tegemise tähe all mööda saata... Heiti kirjutas sellest isegi oma blogis. No, kui me eelmisel kevadel spinningutreenerile Peebule xdreami kasutuskorra kinkekaardi kinkisime, siis ei osanud oodatagi, et pean hiljem ka selle kingituse realiseerimises osalema...:)

No, tegelikult olekski kõik peaaegu hästi ja isegi toredasti olnud, kui ma natukenegi end liigutada oleks jaksanud. Laupäeva õhtul avastasin end õige väikese seljavalu käes. Kuid kuna midagi väga hullu polnud, ei pööranud sellele väga tähelepanu. Ca 4 aastat tagasi, kui toimus sealsamas lähedal Arbavere rogain, suutsin oma selja esimest ja seni õnneks viimast korda haigeks saada. Siis aga rajal see siiski eriti tunda ei andnud. Seekord ma siiski nii kergelt ei pääsenud... Pea esimesed kaks tundi tundsin vahelduva eduga, kuidas selg tunda annab.

Algas kõik siiski paljutõotavalt. Reigol huumorisoont jagus ning võistkonna nime oli ta meile pannud väga tabava - Kinkekaart nr 1. Kõigepealt kohale jõudes vahetas mu rattarehve terve armee abilisi - aitäh Assarile, Tõnule ja Ahtole ning võistkonnale Elektrijänes ja Andresele ka, kes selleks vajaminevat atribuutikat jagasid (küll on kahju, et unustasin seda jäädvustada). Ma küll suutsin kodus ise pedaalid ära vahetada ning ka kaardilaua peale panna, kuid rattarehvide juures said minu oskused ja vahendid otsa. Ette sai pandud ka väga ilus number - 100! (kuna Assaril oli nr 1, siis ma arvan, et meil oli kahepeale toredate numbritega ekipaaz:) A, ja mainimata ei saa jätta, et kogu aeg enne starti (s.h tee peal parkimiskorraldajad) küsiti Assarilt, kas ta osaleb B-rajal, mispeale ta tõsise näoga teatas, et 'jah':))

Seejärel juba oligi start, sättisime end taharitta sisse. Esimeseks ülesandeks oli leida kaardilt 3 esimest rattapunkti. Mul oli paras lühis; õnneks Reigo võttis kohe ohjad oma kätte, ja leidis esimesed punktid üsna lihtsalt üles. Aga suurem osa sellest massist oli loomulikult juba meie ees liikuma saanud.. No, ja seda ma ei osanud kuidagi ennustada, et juba tee esimesse punkti minusugusele rattaga suht läbimatu on. No, ma ei tea. Igatahes suutsin juba esimestest etappidest poistele parajat peavalu valmistada. Ei saanud ma sellest massist kuidagi mööda jalutada (liikusin suurema osa ajast rahva sabas ratas käekõrval mudas ukerdades), loll olin, et keskelt läbi loikude läbi minna ei julgenud... Ja nii ma matkasingi rahva taga, poisid juba kuskil ees kaugustes kadunud.. Aeg-ajalt nad ikka ootasid mind, aga ega sellest suurt kasu polnud. Esimesest punktist teise tahtis Reigo minna otse, mina keeldusin; seega läksime ringiga suurt teed pidi. Ilmselt poleks me sellega oluliselt ajavõitu saanud, sest seal oleks pidanud ratast pisut seljas tassima.. Samas kuuldavast Areal võitis selle etapivalikuga oluliselt...

Kolmas punkt oli ainuke, mille iseseisvalt kaardilt üles leidsin;) Aga kuna mul oli niikuinii ka ainuüksi rattasõidugagi tegemist, luges kaarti Reigo; Peep lükkas mind edasi. Rattasõidule järgnes lühike jooksuots, mis osaliselt kulges rabas. Ma tegelikult ootasin seda jooksu, lootes, et küllap jaksan joosta paremini kui ratast sõita... Tühjagi. Jooksuetapil andis selg veelgi rohkem tunda, ja pehme raba kõndisin. Päris paljud võistkonnad läksid mööda..

Seejärel jälle ratta selga. Seekord rattaralli. Natuke nagu läks kergemaks, aga kokkuvõttes oli minu esimesed kaks tundi oli ikka suht piinarikkad. Seda kõike saaks võrrelda ehk ainult selleaastase Sikukaga, kus võistlesin (nagu hiljem selgus) väikese haigusvimmaga. Aga ka tookord oli tempo ikkagi kiirem, kui nüüd.. Rattaralli läks muidu kenasti, kuid suutsime 2 kena legendi kohast 'tüngatiiru' kaasa teha. Lisaks tuli mul korra ühel metsasihil maha rattakett. Olime koos tohutu kamba võistlejatega; enamikku mina ei tundud. Jõudsin vaid imestada, et ka A-rajal tekivad sellised 'rongid' ja on nii palju kõikvõimalikke võistlejaid;) Peep üritas vahepeal minuga solidaarselt uimerdada ning küsis, mis koha peal me umbes olla võiksime. Pakkusin, et nii ca 50. Mis vaheaegu vaadates paistab ka enamvähem õige olevat..

Seejärel väntasime taas ratastega, sihiks rattavahetusala, mille järel oli lisaülesanne - vaja oli hinnata kolme spordivahendi (tennisepallid, väike hokikepp ja jalgpall) kaalu. Võtsime seal rahulikult. Mina pakkusin 1100, Reigo arvas rohkem, Peep vähem. Lõpuks sai kirja 950, mis oli enamvähem õige, ja 30 sek. trahvi tähendas lisaülesande alast lihtsalt läbi kõndimist..

Seejärel läks aga võistlus meie jaoks põnevaks.. Reigo initsiatiivil vaatasime läbi järgnevad etapid ning otsustasime peale väikest nõupidamist, et poisid võtavad kanuusse 2 ratast, mina sõidan oma rattaga kanuuala lõppu, misjärel kõik koos edasi sõidame. Me polnud ainukesed, kes rattaid kanuusse sättisid. Ainult korraldajad paistsid meid kohati natuke juhmilt vaatavat ning juhendasid meie rattaid järjekindlalt vahetusalasse;)

Kuna teadsin, et poistel läheb jõel kindlasti kauem, kui minul rattaga mööda ilusat päikesepaistelist kruusateed kruiisides, siis võtsin asja täitsa mõnuga - konsumeerisin kellegi poolt metsavahel ärakaotatud shokolaadi, ja vaatasin, kuidas A-raja liidrid (Kiirrong, Vaude, Hansa, ACE, Nike, Xadventure, jt mulle vastu tulevad). Jah, tore, nad läksid minu jaoks kummalisele variandile - peale kanuud rataste järele, mitte otse järgmisesse punkti.. Tunne oli vist vastastikune - neile tundusin ilmselt mina pisut kummaline..

Üritasin ka edaspidiseid etappe planeerida, aga nende järjekord oli peas kuidagi üsna segi. Kanuuvahetusalasse jõudes ei olnud ma sugugi ainuke rattur, kes oma võistkonnakaaslasi ootas. Üks mees, kellega teel kohtusin, läks kahe rattaga, mis oli täiesti tark tegu. Oodata sai omajagu, samuti sai ülevaate võistkondade hetkejärjestusest ning muljetatud Urmo ja Siiriga. Üks ülesanne ei tahtnud laheneda - milline järvedest on väikseima pindalaga. Nimelt tuli järgneval jooksuetapil võtta punkte järvede suuruse järjekorras. Tuli välja, et ma polnud ainuke, kes selle ülesandega lõpuni hakkama ei saanud. Nagu alati, on esimene pähetulev variant õige...

Lõpuks, kui poisid elusate ja kuivadena saabusid (erakordselt palju oli rahvast, kes läksid kanuuga ümber); võtsin poiste rattad, samal ajal vinnasid nemad kanuud vahetusala lõppu. Kuna nägin, et ka viimane kanuuvahetusala punkt on nö 1-liikme punkt, oleksin tegelikkuses võinud ka otse järgmisesse punkti ette sõita.. Aga kindlasti kohe poleks seal nii huvitav oodata olnud;)

Siis taas ratastele. Mõte oli sõita paremalt suurt teed pidi ringi järvede juurde, kus enne jooksurada ootas ka veel lisaülesanne. Jõudsime sinna (Peebu mõningase lükkamise abil) esimese etapiajaga (seda eelkõige seetõttu, et konkurente rattal sellel etapil meil peaaegu polnudki - ülejäänud jõudsid sinna siis kas ratta-jooksu kombineerimisel või siis lihtsalt otse kanuust sinna joostes). Suure ähmiga ikka nende järvede üle jätkuvalt pead murdes oleksime unustanud lisaülesande tegemata (ehkki ma just veel äsja rattatapil olin seda mäletanud), õnneks Reigo siiski tabas viimasel hetkel ära, et peame ka lisaülesande läbima. Paistab, et hüppenööriga hüppeid olime kõik kodus harjutanud:)

Järvejooksude etapp oli minu jaoks vägagi ajalooline. Nimelt sain tunda oma elu esimesi krampe - seda veel jube imeliku koha pealt - reie peal, peaaegu põlvede kohalt. Ei tea, millest need tulid, kas külmast veest, või lihtsalt sellest, et nõrk olen.. Ei olnud tore. Kuna ikkagi ei teadnud, kumb järv on väikseim, kas Pikklaugas või Särgjärv, käis Reigo kindluse mõttes Särgjärve äärest veel numbrit kontrollimas. Meie Peebuga sörkisime tagapool. Ei olnud õige; seega tuli veel hiljem tagasi tulla... Sain selgeks, et krampidega on märksa lihtsam joosta, kui kõndida..

Seejärel kiire esmaabi ja siis taas ratta selga. Sealt alates läks enesetunne paremaks. Siiski sai tehtud üks pisut vale otsus - viimase rattaetapi läbimiseks kanuuvahetusalasse valisime nn kahest halvast viletsama variandi. Kartsime raba läbivat teed, lootes, et ülemine tee on kuivem. Nii ei läinud. Saime ca 1,5 km mudast lompidega teed läbida.. Peep jõudis selle etapi eel juba märkida, et kuidas saab rada nii lühike olla, et juba otse kanuudesse sõitmine ja siis koju ära?!

Kanuudesse vastuvoolu mõlama siiski veel ei saanud. Reigo arvas, et kanname kanuusid maksimaalselt pika aja - s.t. parempoolse metsaraja lõppu (vasakpoolne autotee oli keeluala) - nii me siis tegimegi. Mina suutsin meid veel esimesest kanuupunktist mööda juhatada. Nii käis Reigo üksi ujudes(!) punkti võtmas (vt pilte). Edasi kulges kanuuvedamine nii, et poisid kandsid kanuud pea peal; kui Reigo punkte läks võtma, siis tirisime kanuud Peebuga kahekesi (ei olnud küll kõige kergem, aga arvestades, et minust väga palju tolku rajal just polnud, siis suutsin vähemalt lõpuks natuke oma eksistentsi õigustada;). Kokku õnnestus meil saada väga täpselt - just siis, kui olime jõudnud kokku lepitult tee lõppu pisikesele lagendikule, ilmus välja ka Reigo. Sellele järgnes müttamine soos ja mudas, et kanuu lõpuks jõele saada. Seejärel võtsime veel mõlades viimased 3 kanuupunkti, sekka ka natuke kanuu vedamist ning oligi peaaegu kõik. Poisid võtsid (taas) lisaülesandel turnimise enda peale. Köitel ronimine olnud tegelikult kõige meeldivam ülesanne, kui arvestada, et käed oli kindlasti kõigil kanuusõtmisest, -vedamisest üsna läbi. Mind säästeti ikka kõvasti..

Kokkuvõttes oli tegelikult väga lahe. Ilmselt just selle kanuu-rattavaliku võimaluse pärast. Minu konditsiooni arvestades vedas meil väga, et selle ära tabasime.

Üllatuslikult lõppes see kõik 20nda kohaga ning segavõistkondade arvestuses olime lausa kolmandad! Kokkuvõttes oli väga huvitav hooaeg - 3 korda A-rajal; kõik korrad erineva võistkonnaga ning 20 parema seas.. Suuresti võistkonnakaaslaste lükkamise-tõmbamise tulemusel:))

Pärastine muljetamine ja saun Viivi ja Raivo juures oli meeleolukas..