Tartu Maratoni rajal võitlemas

Möödunud nädalavahetusel oli kindel plaan suusaradu katsuda.
Sattus nii, et laupäeva hommikul, mil oli lausa ideaalne suusailm, sai uisutatud hoopis koduseses Harku metsas. Väga mõnusad rajad olid, muide. Seda tuvastasime ka mõni päev varem Assariga sealkandis tiirutades.

Kuna aga sõitsime laupäeval lõunaosariikidele lähemale, siis oli kindel plaan teha pikem maratoniettevalmistus Tartu Maratoni

rajal. Hooldetiim olemas, nägi skeem ette, et Roomet stardib kõige kaugemalt, mina veidi eespoolt ning mu isa viib auto kõige ette Palule ning sõidab ainukesena edasi-tagasi... Plaan oli hiilgav, kuid hommikune ilm ja enesetunne polnud seda mitte. Siiski sai kõiki loodusseadusi eirates hommikul suusad autosse pakitud, ja Roomet Matul lörtsisajuse raja äärde poetatud... Sulailm ja rohke märg lumi ei toonud esile just teab-mis vaimustusepuhangut, sest suuski pidama saada tundus pea võimatu. Siiski peale väikest määrimispausi jäi Roomet rajale ning minu rajale astumise koht oli peale Harimäge. Pärast kolmanda korra pidamiskihi pealetellimist loobusin testimast, sest rajal, kus sel päeval veel POLNUD VEEL ÜHTKI JÄLGE, polnud mõtet otsida ka värskel märjal lumel mingit pidamist. Roomet samuti helistas, et

määrib tagapool oma suuski ringi, ja liikumine vaevaline... Ukerdasin siis minagi minema; laskumistel nägin kurja vaeva, et üldse edasi liikuda. 4o minutit lükkasin esimest jälge. Lõpuks enne Kuutsemäge oli juba pühapäevasuusatajaid rajale sattunud. Seejärel enam nii hull ei olnudki. Kuid telefoni aku sai tühjaks.. Ja väga hea;) Sest seetõttu ei olnud enam varianti katkestamiseks. Tuli lõpuni sõita. Ka Roometil. Tegelikult osutus mu suusk üha paremini pidavaks, ehkki ilm muutus vahepeal isegi külmemaks. Isa sain kätte ca 4 km enne Palut, ja Roomet järele ei jõudnudki, nagu näha, ei olnud ka temal kõige kergem;) Kokku kulus minul selle lühikese rajalõigu läbimiseks ikka palju - 2.40. Sellise tempoga kuluks maratoni läbimiseks julgelt üle kuue tunni! Usun siiski, et oli vägagi kasulik trenn.

Ja pole vähetähtis, et Tartu Maratonil on rivis kogu WILO tiim - Roomet, Hannes, Tõnu ja mina!

Lisaks korralikule treeningule sai jälile ka ühele WILO hästihoitud saladusele - nimelt kuulsin üht saunalugu, mis rääkis sellest, kuidas üks mu kaua aega kadunud asjade nimekirjas olnud crafti pluus pärast pikkki eksirännakuid, (mis said alguse Pühajärvel xdreamil) umbes aasta tagasi müstiliselt minu koju kappi tagasi jõudis:)))

Treeninglaupäevak Jägalal

Sel aastal on mul huvitav võimalus proovida esmakordselt naistetiimis võistlemise kogemust. Nojah, siiamaani olen metsas käinud ainult meestekooslustega...

Idee WinterXdreamile Marje ja Viiviga minna tekkis vist Viivil. Juba päris ammu. Nagu hiljem selgus, siis WILO tiimi poisid selle otsuse peale just kõige õnnelikumad polnud, kuid ehk et nad mõistavad;) Lubasid vähemalt. Loodan, et nad pikka viha vähemalt ei pea, sest ilma minuta nad ikkagi ei olnud nõus metsa minema...

No, ja WinterXdreami 'hirmus' võtsime ette ka paar ühistreeningut. Üks neist oli plaanitud 17.jaanuarile. Kuna Kõrvemaal enam lund ei olnud, siis sai see teoks Jägala rogaini kaardil. Seltskond oli meil uhke - viis naist! (Viivi, Marje, Kirti, Edit ja mina) ning Raivo. Ilm oli lausa suurepärane - päike, mõned külmakraadid, kuid ilma tuuleta ja lund mitte kusagil! Viivi julgustusel jooksime algul piki mereranda. Oli tõesti väga ilus ja tuulevaikne. Jooksime Neeme tippu, kus ka rogaini ajal käisime. Kui uhkete mereäärsete majade elanikud meist suuremalt välja ei teinud, siis kohalikud koerad olid vähemalt rõõmsad. Kirti rääkis, et selle peale, kui ta ütles, et läheb laupäeval naistega välja, küsiti kohe, millisesse ööklubisse. No, mis teha, kui meiesuguste 'välja minemist' tuleb sõna otses mõttes võtta...

Marje muudkui kalpsas kergejalgselt ees, ja meie Editiga vudisime sabas. Sai selgeks tõsiasi, et xdreamil ei saa mul kaugeltki lihtne olema... Õnneks lubas Kirti vajadusel varuliikmeks hakata. No, mis teha, kui meil on nii kõva tiim, et tema pääseb vaid varuks;)

Neeme tipus vaatasime üle majaka ning poseerisime Raivole, kes meist telefoniga pilte tegi. Seejärel suundusime läbi Ihasalu ja männimetsade autode poole tagasi. Kokku koos peatustega kulus aega 2.20 ja kilomeetreid 21 kanti..

Pildid: Raivo

Kõrvemaal

Paistab, et eelmisel aastal olin vist olnud nii tubli tüdruk, et jõuluvanad käisid veel peale jõulegi.

Jah, 10. ja 11. jaanuaril sai nii mõnigi tund metsas mütatud, luuletusi loetud, kukerpalle tehtud, puud mõõdetud, hommikuni rokitud ja veel järgmiselgi päeval suusaringe sahistatud. Üllatusi oli omajagu, ja kingitusigi jätkus kõigile...



Lisaülesannetest tuli küll vist puudu, sest viimases punktis vaatas nii mõnegi näolt vastu pettumus, sest rohkem ei antudki ülesandeid teha.

Ja minul on nüüd uueks hooajaks tutikad võistlussuusad ja udupeen spordikell...
Hmm, ei tea, mida see küll tähendab?

See, et sain WILO kirjadega professoriportfelli, mida annab ka seljakotiks tuunida, pidi tähendama seda, et doktoriõpingud ootavad veel ees...
No, tänud igaljuhul...

Ja sellest ei saanud ka aru, et... millepärast nende jõuluvanade jalanõud nii tuttavad tundusid...

Suuur aitäh ka ilmataadile.

vaikimise katkestamiseks...

Tuleb läbipäevil mõni lugu. Luban.
Vahepeal on päris palju toimunud; ketse päris varna või suuski nurka pole visanud. Kuid nagu näha, siis kirjapanemisega on veidi kehvemad lood...

Tavapärastest tegemistest on jätkuvalt ikka vaikselt spinningus käidud; ja isegi Tõnu on spinninguusku pööratud. Sekka ka pisut suusatamist-jooksmist jmt.

Pikkadel pühadel sai suusatatud suuremas osas lõunaosariikides - Holstre-Pollis, Käärikul, Tartu Maratoni rajal. Tallinna ümbrus sel ajal teatavasti erilisi suusavõimalusi ei pakkunud. Mmmm, lund oli piisavalt, ilm oli tihti päikseline, ja kohati käredalt külm ka. Labakud kätte, ja äge oli sellegipoolest. Päris huvitavaid loodusnähtusi nägi. Ka Roomet käis Kekkose raja lõhna nuusutamas... Pole kahtlustki, maailma kõige ilusam riik on Lõuna-Eesti.