esmaspäev, 24. september 2007

Mooste: lõpp hea - kõik hea.

Tere! Tundes mõningast sotsiaalset kohustust oma võitluskaaslaste ees (eriti neist ühe) püüan siia visandada väikese analüüsi viimasest selleaastasest xdreamist, mis toimus Moostes. Ma küll suurem asi kirjamees ei ole, pigem meeldiks mulle teiste jutte lugeda ja mõningasi kommentaare kritseldada aga - nada fedja, nada...


Nagu öeldud, toimus võistlus Moostes. Pean tunnistama, et pole ma seal kunagi varem käinud ja ega eriti rohkem kipu ka st. praegu küll ei oska öelda mis mind sinna tagasi peaks tõmbama. Kui te nüüd küsite, kus Mooste asub? Kus, kus – seda vaadake kaardi pealt ise, klikkige näiteks mõnad otsingumootorisse Mooste ja küll te vastuse saate. Igal juhul lühike tee sinna Tallinnast ei ole, vähemasti kolm tundi autosõitu. Ei tahagi mõelda nendele, kes hommikul siit Põhja-Eesti paeselt pinnalt sinnapoole startisid ja pärast 4-7 tunnist arulagedat rassimist veel tagasi põrutasid… tõenäoliselt on nad üsna mitu päeva töövõimetud. Õnneks meil nii „hästi ei läinud”, nimelt on meil võistkonnas sellised naisaktiviste, kes alati kõigiga suhelda ja tutvust sobitada jõuavad. Vahel on sellest ka tublisti kasu! Ehk siis aitäh Soraineni tiimi Ivarile, kes Piia lõksu jäi ja seetõttu oli sunnitud meid oma isiklikku, kõikide mõeldavate mugavustega, endisesse nõukogudeaegsesse lastehaiglasse majutama (sealt oli starti vaid 20 minti autosõitu). Siinkohal tervitused ka Toomasele ja Merlele, teiega oli tore tutvuda.




OK, nüüd kipub mu jutt juba ei tea kuhu, seega asja juurde tagasi.


Start anti meile seekord 15 minutit varem kui tavaliselt. Tõenäoliselt oli põhjuseks see, et A raja inimesed tahtsid kordki peedude starti näha. Selgitus neile kes ei tea mis on A rada - see on pikem ja tõsisem rada selles võistluses.



Oma võistlust alustasime seekord rattasõiduga, ma ütleks et see õnnestus meil päris hästi. Ma küll SI (see on selline jublakas millega me neid punktikesi metsa vahelt kogume) vaheaegu xdreami kodulehelt vaadata ei viitsi aga sisetunne ütleb, et nii head sõitu pole me ammu teinud. Tõenäoliselt on siin põhjuseks ka see, et nädal varem sai kogu võistkonnaga Tartu rattamaratoni põhidistantsi (87 km) vändatud.


Rattasõidule järgnes väike jooks kanuuetapile. Muuseas parandasime selle 1-1,5 km-ga oma positsiooni 3-4 koha võrra. Jooksmine on lihtsalt meie ala J.


Kanuuetapp oli aga iseenesest suhteliselt igav, tegelikult on kanuu alati igav, siin ei muutu eriti paremusjärjestus ega toimu ka midagi muud huvitavat. Kanuus jääb vaid selg ja tagumik valusaks ning lisaks leidub igal etapil mõni eriti jobu kes sind rammima kipub, mõttetult punktides vahele trügib ja niisama närvi ajab jne. Ühesõnaga üks mõttetuim osa sellest võistlusest. Kokku tiirutasime me Taevaskoja ümbruses oma kanuudega vast tunnikese.



Kui lõpuks kaldale jõudsime saime ootuspäraselt oma põhitegevuse – jooksmisega alustada. Jooksuetapp oli üsna tehniline, rassisime omajagu aega mööda sihte, võsa, raba jms kahtlast pinnast, kuid see läks meil kokkuvõttes väga hästi. Eksisime vaid ühe punkti võtmisel 2-3 minutiga, ülejäänud sujus kui õlitatult. Ah jaa, enamus aja jooksuetapist olime koos Soraineni tiimiga, ma usun ja loodan, et kasu koosjooksmisest oli mõlemapoolne.


Peale jooksuetappi oli taaskord rattasõit. Punktid olid üsna keerukad ja vahemaad päris pikad. Meie taktika oli see, et sõidame võimalikult palju mööda suuri teid. See tähendas muidugi seda, et teeme üsna suured ringid, aga see osutus kasulikuks. Rattaetapil tegime siiski ka ühe üsna totra vea, mis läks meile maksma u 10 minutit. Pöörasime lihtsalt valest teeristist ära ja ei leidnud punkti ülese – peale mõningast tiirutamist see siiski õnnestus. Õnneks eksisid rattaetapil ka teised, nii et midagi katastroofilist meie eksimine endaga kaasa ei toonud. Rattaetapp jõudus lõpuks otsaga välja võistluskeskusesse kus ootas meid ees veel üks lisaülesanne. See kujutas endast jooksusammul+roomates+ronides+oodates läbiviidud ekskursiooni Mooste mõisa varemetes… Ühesõnaga, toimus üks suht mõttetu rabelemine ja turnimine mõisa varemetes… Jüri Kuuskema oleks sellise pühaduse tõotamise peale kindlasti infarkti saanud või siis vähemasti korraldajatele ühe korraliku keretäie andnud. Olgu selle härra Kuuskemaga kuidas on, meile igal juhul see kiirkorras läbiviidud ekskursioon miskit rõõmustavat ei toonud. Olime nimelt just kätte saanud oma peamised konkurendid ja me lihtsalt ei saanud neist sellel krdi ekskursioonil mitte kuidagi mööda….. Aga nagu ma kirjutasin, lõpp hea kõik hea - finišeerisime siiski elusate ja tervetena ning saavutasime segaarvestuses viienda koha. See on antud hooaja kohta meie jaoks väga hea tulemus ja ma arvan, et võime täitsa rahul olla.


………..nüüd vist peaks oma hektilise jutu kuidagi kokku tõmbama.


Mina arvan seda, et meie hooaeg sai selle võistlusega igati väärilise lõpu. Tegelikult oli ju koht ilus, ilm soodne ja vorm ka enam-vähem. Samuti ei teinud me eriti viga, seega võistlesime täiesti optimaalsel tasemel ja mis peaasi pingutasime lõpuni ega lasknud hetkekski moraalitusel ja minnalaskmistundel võimust võtta (meie võitkonna kohta täitsa ime J).



Aitäh sulle Piia, et vaatamata kõigele, läbi terve hooaja meid kindlat kaardil oled hoidnud, tagant utsitanud ja finišisse vedanud.


Ja aitäh sulle sõber Hannes ka selle tasakaalukuse ja vahekohtuniku rolli eest!


No ja kui nüüd juba tänamiseks läks, siis kindlasti aitäh veel: Annuse talule, eriti sealsele saunale, Helile, Koidule, Priidule ja Pentele (tore, et sa ikka Hannese ellu jätsid), siis veel WILO-le, Opelile ja fortuunale (tänu temale saime osalustasust vabaks). Kui nüüd keegi jäi siia kirja panemata siis andke teada – paneme kohe kirja J



Lõpp hea - kõik hea, sau!

1 kommentaar:

piix ütles ...

Oih, see kõlas küll, nagu kadunukjese viimsele teekonnale saatmine!? Ma luban, et väikese vaheaegade analüüsi panen siia ise kirja + mõned trossironimise pildid jms. Üks väike vihje juba ette - jooks on vist tõesti meie ala (eriti veel siis, kui orienteeruma ei pea;).

Piia