Tartu Rattamaraton ja telestaar

Paistab, et selleaastasele rattamaratonile võib joone alla tõmmata. Panen paari reaga oma emotsioonid kirja. Loodan, et poisid siis täiendavad omalt poolt.

Vaatamata sellele, et rajaolud ilmselt sõitu eriti ei soosinud, oli ikkagi tore. Ilm oli kokkuvõttes ilus ning mis peamine - kõik kolmekesi jõudsime tervelt finišisse!

Minu kohta, kes klippidega sõitjatest olen ilmselgelt täielik algaja (xdreamidel sõidame ju pedaalidega), on see tubli saavutus (ennast kiitmast ma ei väsi:). Jah, isegi põlve ei pannud kordagi maha, kuid tuleb tunnistada, et laskumistel on mul arenguruumi veel väga palju! Sellist peedut, kes igal laskumisel muudkui pidurdab, kirusid vist kõik taganttulijad... Aga vähemalt jäin terveks, ja see oli tähtsaim.

Algas kõik liigagi uimaselt (startisin numbri alt 2367; oma koridori päris lõpust). Õnneks olin pannud piisavalt soojalt riidesse, seega oli päris omapärane esimesed 15 min. olematu kiirusega ratast käekõrval veeretada. Korra sai ka sõita, aga niipea kui Otepää lasketiiru alla mäeni jõudsime, sai jälle ratta seljast maha ronitud ning passitud. Siis oli päris lahe, et mõningad vaimukamad nalja viskasid. Näiteks, et selle armsa sopase raja puhul oleks kohane ikka Pipi võistlus korraldada - ehk siis võidab see, kelle näos kõige rohkem poripritsmeid on. Või siis kui võistlejate mass üldse ei liikunud, siis mõned arvasid, te küllap Ansip kukkus maha, ja nüüd ta ihukaitsjad tõrjuvad rahvast tagasi...

Aga varsti läks siiski ka päriselt sõitmise moodi asi lahti, ja oh imet, jaksasin tõusudest päris hästi üles vändata... Aga laskumistel lasin ikka pika vahe sisse, ja võtsin kohati ühe jalagi lahti; hirm oli liiga suur. Aga kukkumisi ei näinud kusjuures raja lõpuni, olin vist üli-ettevaatlik; samas olid laskumised ka nii libedad, et usun et polnud ainuke, kes alla sõita kartis..

51. kilomeetril oli toitlustuspunkt nimega Astuvere. Mõtlesin ja imestasin - no, annab ikka motiveerivamat nime rattamaratoni rajale leida! Igatahes ei mõeldnud ma tol hetkel õnneks veel üldsegi mitte astumisele, kuid korraldajatele võiks küll ettepaneku teha mõnele märksa energilisema nime leidmiseks...

Kõige hullemal rajalõigul (ca 50-65 km), kus oli metsa vahel totaalne muda ja mäed, rassisin ka enamvähem kõik tõusud üles, ja sain korralikud pipiplekidki näkku. Osa pori pritsis lausa prilli alla. Üritasin siis silmad puhtaks pühkida, kuid suutsin selle protseduuri käigus järjekordselt ühest oma läätsest lahti saada. Varsti aga tuli selle mudas ülesväntamise eest siiski ka lõivu maksta. Igatahes Palu punkti jõudnud (kus enne sai ka värskest tunnelist läbi sõita:), tegin taas korraliku puhkepeatuse (väike kohuke, jook jne :), lootsin, et seepeale siis tuleb ilus sile maa, ja on lausa lust on edasi sõita - tühjagi!! Pehme maa ja mudaväli ootas hoopis ees, oeh! Ja mina olles paar korda rattalt maha astunud, oma jalgu klippidesse nii lihtsalt tagasi enam ei saanud (muda täis, ja jalad all pehmed)... Edaspidi otsustasin, et ei võtagi neid enam lahti. No, nii ma siis ukerdasingi seal nui neljaks läbi pehme maa ca 6-7 km olematu tempoga, ja kirusin seda pikka maratoni (stiilis: 'oleks 24 km lühem olnud, küll siis oleks vahva olnud') ja kõik muudkui sõitsid ja sõitsid minust mööda... No, lõpuks siiski suutsin mingit motivatsiooni leida, ja väntasin ikka lõpuni... Aega läks siiski 4.58.05, koht 1843; naistest 67. Lõpp võttis taas positiivsema noodi. Eriti veel, kui ka Kuuse Lemps intervjuud küsis ning imestas, et kuidas ma küll nii värske & puhas olen, kui pikalt distantsilt naasnuna... No, pärast vaatasin televiisorist - pipivõistluse oleksin mina kohe kindlasti kaotanud (prillid olin juba intervjuu ajaks eest ära korjanud). Nii ma siis sain telekas ka naeratada, Kirsipuust sada korda puhtamana... Ennast aga võitsin - esimese korra kohta käis küll!

Hannes, kes eile oli WILO teami staar, sõitis ülitublilt, sai ajaks 3.57.20; koht 662; Roometi aeg oli 4.21.21 ja koht 1160. Kirjade järgi olevat see esimene kord, kui Hannes Roometit võitis...

Kõik tulemused koos vaheaegadega on siin.

Pärast oli pidu - rattapesu, võistlejate pesu, saun, vihtlemine, tohutu söömine, joomine ning Tallinnasse taipasime tagasi jõuda alles poole öö ajal... 10 punkti sellele, kes arvab ära, kes oli autojuht:)

Pildid: 1. WILO team stardieelselt viksilt reas (pilt Koit Paasma);

2. Stiilinäide rattapesust (minu pilt).

Piia