Blogi ei ole surnud

Jah, on vist viimane aeg meie kallis blooog veel hooaja lõpu eel ellu äratada.

Keila xdreamist midagi kirjutada enam mõtet ei ole. Ja õnneks Roomet kaks sõna kirjutas ka. Ühesõnaga ei olnudki midagi kirjutada :) Aga rada oli tegelikult väga tore, ja üllataval kombel on meie rattapotentsiaal ka tõusnud. Kõik muu jääb aga keskendumisvõime ja ajude puudumise taha. Ei hakka siin kõikvõimalikke ettekäändeid välja tooma:)

Mis aga veel tehtud peale xdreami? Päris palju tegelikult. Mina isiklikult olen rohkem jooksule rõhku pannud. Vahepeal toimusid Eesti meistrivõistlused nii tavarajal kui ka pikal rajal. Mõlemad olid nõudlikud võistlused. Seda nii orienteerumistehniliselt kui ka jooksuvõimete mõttes. Nagu ikka Eesti MV.

Tavarada, mis toimus sõna otseses mõttes pärapõrgus Venemaa külje all (üks punkt oli vist ca 100m piirist) (kui aega saan, panen kaardi ka), ei kutsunud kohe mitte väga ebameeldiva ilma ning tiheda metsa tõttu. Aga kui juba metsa sai, siis polnudki kõige hullem... Stardipositsioon oli vilets, aga vaatamata alguse üliaeglasele tempole olen raja algusosaga rahul. Alates 7.ndast punktist, kui kohtasin esimesi kaasvõistlejaid, hakkasid tulema ka vead. Üks rumalam kui teine. Ei tea, kas olengi psühholoogiliselt nii nõrk, või oli juba väsimus see, mis keskendumist segas, aga kohe mitte ei püsi need mõtted kaardi juures... Lõpu eel rohelises mütates kadus isu nii ära, et... Tegelikult oleks olnud võimalik väga hea jooks teha. Aga oleks tädil rattad all oleks omnibuss... Aeg siis tuli 1.29.37 ning kaotust võitjale rohkem kui 21 min. Koht aga tavarajal eliidi klassis minu parim.

Pikk rada, mis toimus ühel minu lemmikmaastikul Kõrvemaa lõputute ooside ja rabade vahel, oli juba täiesti isemoodi katsumus. Pikka rada ei ole ma viimase 7 aasta jooksul jooksnudki, kuid seelkord otsustasin harjutada pisut 6. oktoobril toimuvaks rogainiks. Starditi ühistardist, rajal kasutati hajutuseks liblikaid (nii, et võistlejad läbivad rajal väikeseid 'ringe' erinevas järjekorras). No, kuna naisi oli vaid 8, siis tegelikult toimus hajumine niiehknii, sest mina igatahes liidrite tempos kuigi kaua vastu ei pidanud. Vahete-vahel ikka sain ka omasuguste konkurentidega kokku, kuid rajavalikud või tempo meid pikalt koos ei hoidnud.
Lisaks veel tekkis mul kohe algul ebakindlus üsna mitme punktiga, mistõttu jäin kaasvõistlejatest pisut maha. No, see 1:15 000 kaart mulle ikka hästi ei istu... Lisaks häiris see, et juua sain esimest korda siis, kui olin metsas olnud 1 tund ja 52 minutit! Põhjusel, et esimesi joogipunkte lihtsalt ei jõutud vist veel metsa viia. Nii jäi saamata potentsiaalselt korraldajate pakutav jook, kui ka meie oma spordijoogi pudel, mille Viiviga sinna ette saatsime.:) Aga õnneks leidub ka Kõrvemaa kuival maastikul kraave ja järvi, millest saab peoga vett võtta ja seda sisse ahmida:) Maitses küll. Ehkki ei ole kindel, kas ka mõjus hästi...

Joosta oli kohati üllatavalt kerge, kuid paljud mahalangenud puud, korralikud nõlvad, rabad ning pikk-pikk rada tegid oma töö. Ka tehniliselt oli rada üsna raske, seetõttu sai väga paljude punktide ümber tiiruke tehtud, sest tähis ei tahtnud mitte kaugelt särada. Ja need põdrakärbsed! Uhhh! Neid oli vist tuhandeid! Pea oli neid täis & riided & pesumasin, lisaks tuleb veel välja, et nad hammustavad ja tegelikult on nad lihtsalt jube ebameeldivad!
Aga kui nüüd kokku võtta, siis olid rada, maastik ja ilm lihtsalt super! Läheks kasvõi kohe uuesti müttama. Joosta aga kohe vist 2.49 ei tahaks. Eriti nii kõrge pulsiga...

Mis siis veel vahepeal juhtunud? No väiksemaid võistluseid (Harjumaa MV tavarada Jõelähtmel) ja päevakuid paar tükki läbi käidud. Lisaks 1 jalgpallmats (eile EP vs FI= lahe!) :), 1 jalgrattasõit, 2 väikest ujumiskorda ning 1 kord sügisjooksu pealt vaadatud (WILO team oli 2/3 ulatuses esindatud - poisid, kirjutage!) . Viimane andis täitsa hea positiivse laengu (sai lapsi hoida ja üldse:). A ma järgmise aasta osas vekslit välja ei anna, sest see asfaldijooks mulle tegelikult ei meeldi... (jah, õige, tahtsin öelda, et 21 km distantsi proovimine võiks iseenesest pääris lahe olla:)

Mis tulekul? Pühapäeval siis osaleb KOGU WILO team rattamaratonil; olgu ette ära öeldud, et mina kavatsen peaasjalikult matkata. Siis järgmisel nädalal juba hooaja suurejooneline finiš xdreamirajal Moostes (luban, et seekord kirjutan ka loo, ükskõik kuidas meil ka läheb!). Seejärel saab 29.-30 septembril veel 2 päeva metsas veeta Valgehobusemäel - toimub hooajalõpuritus o-rajal. Ja siis veel ka TA OK 8-tunni rogain.
Ohh, kui palju; tegelikult võiks hooaeg juba ära lõppeda:)

Aga esimeseks eesmärgiks on, et jõuan kenasti rattamaratoni starti (kui lennufirma seekord ei streigi, siis ehk jõuan ka). Eks siis loodetavasti järgmine jutt juba pühapäevastest rattapiinadest! Paistab...

Pilt: Sportfoto - stiilinäide Keila-Joa xdreamilt.