Pikk ots Kõrvemaal

Sel ajal kui mõningad laupäeval Rocca al Mares aastalõpu maratoni jooksid, käisime me Roometiga Kõrvemaal. Algul pidi sellest kujunema (vähemalt minu ettepaneku kohaselt) üks pisut pikem matk värskes õhus & Kõrvemaa ilusal maastikul.


Tegelikult kujunes aga matkaideest hoopis 2.39.25 jooksuots. Plaan oli läbida suurem osa Kõrvemaa kõige pikemast matkarajast, mis kulgeb Peterburi maanteelt Aegviitu ja on ca 35 km pikk. Korra oleme seda sõitnud ka ratastega; seega kujutasin enamvähem ette, milline trass ees ootab - väga ilus rada üle rabade ning mööda oose ning ilusat männimetsa. Kuna lund ei ole, siis tuli ju midagi alternatiivset välja mõelda. Kohe peale jõulu tekkis hirmus tahtmine metsa minna...


Kõigepealt sai siis viidud üks auto Kõrvemaa keskusesse ning teisega sõitsime läbi Kõrvemaa maastiku, mis tähendas üsna pikka otsa kurvilistel kruusateedel. Sai siis auto jäetud teisele poole Soodla jõge kena väikese järve äärde mitte väga kaugele Peterburi maanteest.


Metsavahel läks väike vihmasadu ning suhteliselt pime ilm meelest & pigem tundus hoopis kahtlaselt soe olevat. Lõpuks jäi vihm ka päriselt järele. Sai isegi mõtiskletud, et mõnel aastal on jaaniööl (mis teatavasti on valge) ka vaid 6 kraadi sooja, nagu eilegi. Varsti vist ei saagi enam aru, kas on jõulud või jaanipäev... Sammal oli igatahes täitsa roheline ja männimets näeb ka suvel üsna samasugune välja...


Siiski said jalad üsna kiirelt märjaks, sest rabas olevad laudteed oli kohati mõnesentimeetrise veega üle ujutatud. Üldse oli veetase järvedes, jões ning rabalaugastes väga kõrge. Kohati tundus, et hakkavad kohe üle ääre ajama. Kohtusime ka paari suurte seljakottidega matkajatega ning ka ühtedele laigulistes riietes matkajatele sai 'jõudu' soovitud. Raba peal oli ka üks seltskond räätsadega müttamas. Ja üks metskits näitas meile ennast ka.


Ka leidus lõpu eel metsas üsna mitu orienteerumispunkti, mis vist mingist üritusest sinna koos nuputamisülesannetega jäetud oli (no, ei saanud ju niisama neist mööda joosta:)).


Lõpu eel hakkas samm juba natuke töntsiks muutuma. Aga arvasin, et pääseme ca 20 min. kiiremini. Trassi pikkuseks kujunes 22.91 km. Siiski oli ajastus ülitäpne. Nimelt ootas poole kolmest meid Kõrvemaa keskuses ekstra meie jaoks soojaksköetud saun. Kohale jõudsime 14.31:) Pärastine supp maitses ülihea!



Pilte ei teinud, sest fotokas ununes maale. Aga üks selleaastane novembri lõpu lumine Kõrvemaa pilt siis siia.. Äkki selle peale tuleb natuke lund ka...

Pühad

Sellaastased pikad pühad said auga sisse pühitsetud. Peaaegu sohki ei teinud ning lausa kolm päeva järjest tegelesin mina (tiimi nimel siin ei kõnele) peaasjalikult saunas käimise, söömise ja laua katmise-koristamisega. Trennist hoidsin kaarega eemale:) Tihastele tuleb ju ikka ka pekki hoida...

Väike tõde on siiski ka see, et pühade eel ning järel sai siiski paar jooksuringi üle vaadatud. Sel ajal kui Hannes Norras suusakilomeetreid kogub, käisime me Roometiga Viimsi metsi ja Viljandi järveäärt inspekteerimas. Kõik jooksurajad olid alles; ainuke asi, mida polnud, oli lumi.

Kui jõulueelne jooksuring siravas päikesepaistes (59.14 min; ca 9km) läks liiga kergelt, siis pühadejärgne jooks ümber Viljandi järve oli minu jaoks päris raske. Ehkki taas paistis/loojus päike, puhus samal ajal ka jäine tuul, ja esimene pool tundi oli minu jaoks üsna vaevaline. Ikkagi oli tore vanu häid radu ja aegu meelde tuletada ning keskkooli õuest peaaaegu läbi joosta... Järveäärsed terviserajad on kõik kenasti korda tehtud. Kokku kulus aega 1.13 ja raja pikkuseks sai mõõdetud vist 12,8. Jooksime suhteliselt järve äärest, mis on küll tunduvalt mägisem, kuid ilmselt siiski lühem kui järvejooksul tavaliselt kasutatav trass...

Mis siis veel? Uue aasta hakul on kombeks midagi lubada. Mitte, et mina peaksin kogu WILO tiimi eest uusaastalubadused välja käima, aga teen otsa lahti...

Järgmiseks aastaks julgeks hetkel lubada vaid seda, et oleme suure tõenäosusega 27. jaanuaril esindatud talvisel Winter Xdreamil Nelijärvel. Kui Tartu Maraton ikka toimub, siis sealses stardis saab 17.veebruaril vähemalt 2/3 tiimist esindatud olema. Ootame lund...

Edasise osas on kõik veel lahtine. Uue hooaja valguses BMW Sauber juba testib meie erinevaid liikmeid, kuid midagi kindlat Xdreami tulevase võistkonna komplekteerituse või WILO teami jätkamise osas veel otsustatud ei ole...

Kena vana aasta lõppu!

Rahulik treeningnädal

Kiire nädala kõrval on trennielu kannatada saanud. Mnjah. Natuke on sellegipoolest liigutatud, aga ainult natukene. Sellest andis märku ka mu tänane spinningupulss, mis ikka kohe kuidagi üles ei tahtnud minna. Ikka pidi algul tükk aega punnitama, et 110 kätte saada:) Paar korda sai ka pulsi ikka päris üles, aga kohe läks kolaki alla tagasi. Tippvorm? Pigem vist on organism üsna palju puhata saanud... Aga vähemalt oli täna jälle teada-tuntud treener Peep olemas & igale raskemale mäele järgnes kergem lugu. Peaaegu. Et siis 1.32 ja keskmine pulss 127:)

Lisaks sai laupäeval ka üks korralikum jooksuots tehtud. Rajal oli WILO tiimi vähendatud koosseis. Roometi jaoks ei olnud see võibolla väga korralik jooksuots, kuid minu jaoks paistis päris karm: 1h13 min, kilomeetreid vist 12.6. ; keskmine pulss 159! ja kalorikulu 692. Põhjus selles, et mina vudisin kohati elu eest Roometi kannul. Reedene 'pisut' pikaks veninud jõulupidu oli lihtsalt oma töö teinud.. Ei, alkohol vist siiski ei võitnud; unetunde jäi lihtsalt väheseks;) Aga tegelikult oli väga hea, et käidud sai, muidu oleks nädala skoor ikka väga niru, sest treeningkordi kogunes kokku vaid 3.

Nüüd siis tuleb vaikselt jõulureziimile lülitada. Loodan, et verivorstisöömistrennist tohib viilida või siis tuleb vähemalt selle vahepeal ennast pisut liigutada. Lootus valgetest pühadest ei kustu ka...loota ju tohib..

Oli alles trenn...

Eile siis sai juba tavakskujunenud spinningus käidud, ja kuna suusalund niikuinii ei ole, siis on see kolmapäevane sisetingimustes väntamine, ujumine ning saunas seltskonnaga muljetamine juba päris mõnusaks vahepalaks kujunenud. Viimasel nädalal peale paari kergema jooksuotsa, spinningu ja bodypumpi rohkem jõudnud ei olegi.

Aga eilne spinning ei kujunenud üldse tavapäraseks... Meie treener Peep (Mikli) oli ära ning trenni andis Raido (Kodanipork). Noh, jah...algus oli üsna normaalne. Isegi puhkepause tundus liialt palju olevat, kuid muusikavalik sootuks teisem ja karmim. Kuid muidu polnud hullu. Aga kui ca 40 min. sai sõidetud, siis... tundus, et on küll juba teine tera. Tõusud ja laskumised, tõusud nii sadulas kui ka püsti, ja puhkepause ei tulnudki nagu eriti... Jah, muusika läks üha rajumaks, ja minu (meie) lemmiklaule, nagu 'Vitamiin, anna jõudu..' ei tulnud. Ainult karm töö, mida oli ka kõigi nägudelt näha. Ja paistab, et nii mõnigi lootis, et ehk seekord pääseb siis tunniga varasema pooleteise asemel, kuna trenn palju intensiivsem. Mina ka. Tühjagi. Kui tund täis hakkas tiksuma, ütles treener, et nüüd aitab soojendusest... Aega kulus siis 1.30 ja kaloreid 680 kanti.

Lahe teada, et ma polnud ainuke, kes arvas, et eilne trenn kuidagi märksa karmim välja kukkus. Lisaks minule, kui tuntud mitte-rattasõbrale, arvas nii ka Heiti, kel ka väga värvikas lugu eilsest spinnamisest oma blogis.

Suusadoseering suureneb

Täna sai siis juba teistkordselt Kõrvemaal suusatamas käidud. Ühistreening jäi ära, sest Hannes ravis pead (sorry, võibolla ka mitte, kuid kooli kokkutulek tal igatahes oli...).

Kui Tallinnas oli ilm natuke nukker ja löpane, siis Kõrvemaal oli sulailma ainult aimata. Lund oli reedega võrreldes veidi juurde tulnud, ja seega musti kohti rajal veelgi vähem. Rada oli väga hea. Ja mets endiselt ilus. Kohati oli sulalumi, jää ning kõva rajapõhi kõik korraga tunda, seega heast libisemisest rääkida ei saanud. Rahvasti oli päris palju (s.t. autosid), kuid rajal neid väga palju ei olnudki (kui keskuse ümbrus välja arvata).

Sai taas (kogemata) tehtud 16 km ring ning aega kulus 1.22; kaloreid 730. Oli natuke raskem kui reedel. Samas tempo oli sama. Sõitsime Roometiga üksteise sabas ja seetõtttu oli tal (taas) eksklusiivne võimalus näha minu kahte lähemat tutvumiskontakti suusarajaga. Üks oli ikka tõsine matakas konarlikul laskumisel, mis oli ai-ai-kui valus. Külg on vist küll homme sinikaid täis. Bikiinidest tuleb ilmselt mõneks ajaks loobuda. Teine kukkumine oli puhtalt oma pudrude jalgade tulemus. Ei mäletagi millal viimati kukutud sai; aga noh, sel nädalal juba ikka liigutatud ka - teist nädalat järjest tuli rohkem kui 6-tunnine treeningnädal. Kokku on vist 6.07 ('vist' sellepärast, et oskasin sel nädalal oma pulsikellast ilma jääda:(, tuli siis väike liitmistehe teha). Eelmisel nädalal oli ca 6.17. Ujumisi seal sees ei ole, sest siis ei ole kella käe peal.

Aga nüüd siis lubab sulailma ning ei tea, millal jälle suusatada saab... Aitäh kõigile treeningkaaslastele - sattus kuidagi toredalt nii, et mitte kordagi ei käinud trennis sel nädalal üksinda.

Pilt: Kõrvemaa mets; Assar Jõepera