Järjekordne Jüri Öö

Eile, 19. aprillil toimus Padisel juba 49. Jüriöö jooks 5-liikmelistele segavõistkondadele.

Üldiselt midagi väga eredalt meeldejäävat ei olnud, kui ehk vaid see välja arvata, et mõlemad mu lampide akud otsustasid töölepingu üles öelda. Küllap eelmise aasta öise Xdreami Pühajärvel ujumine ei olnud neile väga meeltmööda. Ja seetõttu ei puudunud palju, et ühe aku kärssama hakkamisest oleksime Viivi auto maha põletanud.. Sain Edithi lambi, ehkki ka Heiti pakkus oma varuaku; seega ei jäänud muud üle, kui tuli ikka metsa minna, mis seekord nii külm ja ebameeldiv ei tundunudki.

Jooksin juba traditsioonilises Tammede teises võistkonnas (järjekorras: Risto, Edith, Lauri, mina, Erik) ebatraditsioonilist neljandat (ehk naiste teist) vahetust. Kui eelmisel aastal osutusin üllatuslikult oma võistkonna pea tugevaimaks lüliks, siis sel korral oli oodatult asi vastupidine. Neljanda vahetuse ajaks olid vahed juba väga pikaks joostud, ning juhtuski nii, et ei näinud kogu jooksu aja mitte ühtki võistlejat; vaid kaugustes mõnda tulukest. Seetõttu tuterdasin ka kogu raja olematu tempoga ja üliettevaatlikult ja ei saanud ka õnneks aru oma olematust jooksuvormist, sest tempo lihtsalt oli niii aeglane:) Vigu õnnestus siiski teha, selles olen ju osav. Kohe esimese punktiga, mis oli väga lihtne, kuid siiski trikiga, tuli ca minuti jagu, lisaks veel kaar kolmanda ning kuuenda etapi algul ning paar seismist enne punkti selle asemel et veel 10 sammu edasi liikuda… Siiski õnnestus mul oma võistkonda ühe koha jagu tõsta – seitsmendalt kuuendaks. Seda siiski vaid tänu sellele, et Võru võistkonna neljanda vahetuse naine tegi veel kehvema jooksu kui mina. Hiljem selgus, et mulle oli ka etapi pikem (ca 200 m) hajutusevariant sattunud. Oma variandi kiireimale oli kaotus siiski rohkem kui 5 min.
Erik meie võistkonna ankruna ei suutnud siiski midagi Võru viimase vahetuse jooksja Lauri Silla vastu. Seega kokku 7. koht. Mis on tegelikult igati OK. Õnneks ka need kolm-neli minutit, mis ma maha uimerdasin paremat kohta meile andnud ei oleks…

Küll aga oli taas heas hoos meie esindusvõistkond, kes võitis kindlalt. Seda siis kuuendat korda, taas peale eelmisel aastal tekkinud auku.

Lisaks oli selleaastasel Jüriööl kavas ka seiklusspordi rada kolmeliikmelistele võistkondele (9+9 km). Padise kloostri inspekteerimisel avastasime, et lisaülesandena oli seal üles seatud rada, kus olid punktid (5) eri tasapindadel, ning üks päris torni tipuski.
Pilte (hetkel) ei ole; tõsi, neid sai tehtud küll päris palju, kuid mitte minu fotokaga…
Tulemused ka.

Kuna täna oli superilus ilm, ei saanud seda raisku lasta; seega võtsime Viiviga ette pikema rattaotsa. Algul tuli lahendada ka veel minu pedaalid klippide vastu, mis Viivi jõupingutuste ja võtme abiga sai peaaegu edukalt teostatud (see on see, kui ise ei ole selliseid asju teinud). Kui ka mõlemad kummid lõpuks täis pumbatud said (nüüd me vist juba saaksime sellega hakkama…), asusime teele. Sõit oli väga vahva, sest tänu Viivile avastasin mõnigaid uusi metsateid; rada ise kulges suunal Laagi-Saku-Kasemetsa-Kiisa-Kurtna, jasiistagasi. Kokku kulus mul 2.21, rahuliku pulsiga (134) ja sinna juurde loomulikult pläkutades:) Pikkuse unustasin Viivilt küsida; enda spidomeeter jäi tuppa.