Aga jah, valmistudes Tõnuga septembrikuiseks rogaini MMiks, ja suutes seejuures oma isa kordades rohkem ärevile ajada, kui iseennast (siiamaani põen seda, et isa ja Tõnu alt vedasin, sorry:)), tekitas see mu isas täiesti arvestavat huvi rogainile minemise osas.. Siis ta ka enne Karula MMi jõudis minu käest küsida, et mis oleks, kui kaaluda TA OK oktoobrikuisele rogainile minemist, et tema saaks ka esimest korda ära proovida, mis loom see rogain on.. Siiski arvas ta, et võiks minna nii ca neljaks tunniks, sest kauem ta vist metsas rassida järjest ei jaksa... Mina, täiesti ausalt tunnistades, ei olnud isegi seda ära tabanud, et peale MMi veel mõni rogain Eestis korraldatakse...
Kuid ei läinud palju aega mööda, kui juba rogaini MMi rajal mütates Tõnu täpselt sama küsimuse esitas - et kas siis 8-tunnisele üritusele ka siiasamma tuleme... Niisiis oli mul jälle teatav dilemma...pakkumisi palju, kuid enda konditsioon oli suhteliselt kahtlane...
Saades siiski ca kuu aega hiljem aru, et Tõnul on minust märksa parem vorm, võtsin viimase hetkeni mõtlemisaja. Viimane xdream kinnitas, et hetkevorm küündib siiski vaid matkaja tasemele.. Püüdsime küll ka Tõnule väärilist rogainipartnerit leida, kuid see ei kandnud erilist vilja..
Panin siiski peale xdreami (see oli päev pärast ametliku registreerimisperioodi lõppu) meie perevõistkonna kirja. Tundsin, et sel aastal on täiesti paras vahelduseks proovida rogaini 'matkavarianti' - ehk siis kandis projekt nime '4 tundi sügiseses metsas' - algselt vähemalt pidi see isa sõnul niimoodi välja nägema. Olin nõus metsa nautima minema, sest hooaja lõpuks on võistlusi kogunenud juba niikuinii pisut rohkem, kui algselt planeeritud..
Eks väike kõhklus oli ikka ka - viimati olin vist isaga ning kaardiga metsas käinud ca 15-aastat tagasi... Seenel-marjul siiski on käidud ka üsna hiljuti. Isa elupõlise metsatöötajana kõnnib ka tihnikus minust mitu korda kiiremini. Nii ma siis kujutasin ette, et ka see rogain tuleb stiilis - 'kähku metsa-kähku välja'.. Nüüd siis aga kõigest järjekorras.
Xdreami ja rogaini vahele olin suutnud osavalt mahutada pea 5 päeva Shveitsis veini-juustu-shokolaadidopingut manustades. Seda ilma ühegi jooksusammuta. Nii juhtuski, et reedeõhtune & laupäevahommikune logistikaülesanne nägi välja üsna tihe: 18.00 Ülemiste-Laagri (kohver maha, võistlusriided peale. 2/3 võistkonnast 'Oskar&sõbrad' ka kaasa:), kl 21.30 Viljandimaal- pasta/kana/vein sisse-tuttu, hommikul kl 6.40 äratus-puder-neljakesi autosse - ca 40 min. enne starti jõudsime kohale;). Kaartidega ei jõudnud mina ausalt öeldes väga majandada. See jäi isa hooleks. Jõudsin vaid öelda mõned väga kritiseerivad-resoluutsed laused (stiilis- need punktid võtame kindlasti, ja neid ei võta;). Tuligi asuda stardialasse. Nii juhtuski, et poolel teel selgus, et olime kaasa saanud vähekese valed kaardid, ja autosse maha jätnud täiesti veekindlad; kuid õnneks sadama päris ei hakanud, ja need meil pudiks ei rebenenud...:)
Stardi eel jõudsin eeskujulikult siiski vana rogainijana nii isa kui ka oma kotti söögid-joogid ära pakkida, jalad teipida, numbri ette ja muud vajalikud vidinad (Si-kompassid) kaasa võtta.. Autouksed lukku, ja sättsin end tualettide poole ajama, mainides isale, et stardialas kohtume. Kuna wc-de juures oli tohutu saba, siis ei viitsinud seal passima jääda; käisin põõsas ära, jõudes paar minutit enne starti stardialasse. Keda ma aga seal ei näinud, oli isa...
Stardipauk kõlas, paar minutit läks ka mööda. Kõik võistlejad valgusid metsade poole laiali... Isa ikka polnud! Mõtlesin siis loogiliselt - lähen vaatan igaks juhuks wc-de juurde. Ikka mitte miskit! Lõpuks leidsin ta stardiala ees ühe lätlasega juttu vestmas! Normaalne. Jõudsin vaid mõelda, et see on see, kui isaga võistlema lähed...
Ta muidugi ootas mind meie värava SI-pulga nullimise juures. Olin aga pulga juba varakult teise värava juures ära tühjendanud. Nonii... Ca 4 minutit peale starti saime siis ka lõpuks liikuma;) Tohutu mass oli valinud alguseks sama liikumistee, asusime nende järele sappa. Pole viga. Peaaegu 8 tundi ju veel ees:)
Algus läks päris libedalt. Vähemalt mulle tundus nii. SI-pulk oli minu käes; nii sain kohe alguses läbi jõe punkti käia võtmas. Jalad olid küll märjad, kui muidu oli väga palav. Kohati ei jõudnud ära kiruda, et nii palju riideid selga sai pandud. Müts ja kindad rändasid kiiresti kotti. Stardis kaarti nähes, otsustasime siiski alguses suunduda kaardi lõunaossa, mis oli küll suhteliselt detailidevaene ja lihtne nii orienteerumistehniliselt (joonistatud põhikaardi põhjal, sest orienteerumiskaarte seal aluseks polnud) kui ka füüsiliselt (lame reljeef, kõva pinnas, nähtavus lõputu;), kuid magusaid 5-punktilisi kontrollpunkte siiski suhteliselt palju. Mis sest, et punktide omavaheline kaugus oli suhteliselt suur. Etapid edenesid libedalt, ja rahvast oli ka punktid ümber päris palju, ehkki suures osas liikusime etappidel üksi. Koiva jõe äärne maastik oli üliilus! Ilm oli ka lausa uskumatu - soe ja tuulevaikne! Sellist laupäeva ei osanud lausa oodatagi; niii mõnus oli lehtede sees sahistada, ja vaikses männimetsas jänest ehmatada! Kartsin küll, et vähemalt ilm üritust ei soosi. Kuid kõik 4 aastat on ilm TA OK rogainil olnud tõeliselt super!
1.15 peale starti sain aru, et kõik on liiga ilus, et tõsi olla - ehkki tempo oli meil ülirahulik kombineerides jooksu ja kõndi, hakkasin tasahilju märkama valu oma vasakus põlves, mis üha hullemaks läks. Ka tekkis mul teatav kahtlus mõningase rajaplaneeringu osas. Esialgu käis diskussioon vaid ühe 4-punktilise punkti nr 47 üle, mille osas arvasin, et selle peaks ikkagi lihtsa vaevaga ära võtma, kui see nii lähedale jääb, kuid isa arvas, et vahet pole, hiljem peame nagunii palju punkte vahele jätma..
No, OK, vahet pole tõesti; püüdsin keskenduda oma jalale ja ilusale loodusele. Tegelikult oli väga mõnus, mis sest et natuke teistmoodi võrreldes näiteks eelmise aastaga. Isa muidugi, vana orienteerujana, üritas minna igalt poolt otse. Kohati suutis ta välja nuputada sellised variandid, mille peale poleks mina elu sees tulnud. Loomulikult oli vaja pea igalt poolt otse minna, ja ma siis püüdsin seletada, et esiteks on meil siin tegemist 30 000 kaardiga ning teiseks, joostakse rogainil suured nurgad ning ringid sisse:) Ega see eriti ei mõjunud. Ja kohati tundus, et mõningad otseminekud õigustasid end üllatuslikult päris palju. Arvestades, et meie tempo oli üsna aeglane, siis polnud kohati tõesti vahet, kas minna otse või ringi. Ühesõnaga, vaatamata olematule tempole, oli mul kogu aeg päris põnev..
Märksa murelikumaks tegi asja minu põlveanomaalia, mis ilmselt oli tingitud xdreami rattasõidust, kus sõitsin põlve sissepoole väänates, nagu mõned aastad tagasi, kus sain analoogse häda teisele põlvele, mille peale sain dr Mardnalt süsti, ja rohkem see endast siiamaani märku pole andnud.
Sai üha selgemaks, et paremaks ei kipu jalg minema, pigem üha kangemaks. Eriti, kui pehmel pinnasel allamäge minna - seal oli üsna Buratino-tunne. Õnneks leidsin rajal nii mõnegi saatusekaaslase, kellega mäest alla üsna omapärast tehnikat sai arendatud:) Üritasin siis vahepeal teede peal jooksusammu teha, et jalg päris kangeks ei jääks. Õnneks ei olnud isa ka teab mis jooksutempo arendamisest vaimustunud, seega sai suuremalt jaolt jätkatud matkamist. Ka kohustuslikud vead ei jäänud tulemata - esimene tuli väga labases kohas 28nda punktiga, kus ei märganud sihti ning ronisime paralleelse mäe otsa.. Ka juhtus väiksemaid vigu, peamiselt selle tõttu, et isa, harjunud 10 000 mõõtkavaga orienteerumiskaartidega, tahtis mitmel pool natuke vara alla keerata.. Mõned väikesed vead tulid ka päris punktide piirkonnas. Eks me siis korrigeerisime üksteist. Õnneks oli tempo väga madal, ja tuju hea. Jõudsime kõik variandid läbi arutada. Realiseerimine oli siiski veidi vaevalisem. Minul küll suuresti selle ootamatu jala-jama tõttu.
Poolel teel tuli meile vastu mitmeid konkurente, kellega sai lõbusaid repliike vahetatud (enamasti sai tehtud umbes sellises Roometi-stiilis nalju - 'kas pidamismääre on OK' vms). Vastutulijate hulgas oli ka perekond Minn. Andresel oli õllepudel käes, kui nad meile vastu jalutasid. Isa ei suutnud ikka märkimata jätta, et kuidas meie võistkond sai küll nii uskumatult ettenägematu olla; ehk siis olin unustanud meile õllepudeli kaasa võtta... No, sry, selle peale ma tõesti ei tulnud... Tõnule pole ju tavaliselt õllepudelit vaja kaasa pakkida olnud:))
Neljanda tunni järel teatasin siis pidulikult, et meie kontrollaeg sai läbi. Õnneks ei tahtnud isa sellest midagi kuulda, ja sammus vapralt edasi:) Üsna lõpu eel läks siiski asi kahjuks natuke käest ära. Algas kõik punkti nr 50 juures. No kober oli küll kõiges süüdi, aga ega meie ka antud kohas kõige teravamad pliiatsid ei olnud. Keerasime liiga vara (taas) kobraste üleujutatud soos ja kraavi juurest alla, suutsime selle ala kuidagi enam-vähem kuiva jalaga üle puude ületada, kuid seiklesime seal ca 25 minutit kauem, kui vaja oli.. Täiesti plaaniväline ajakulu, eriti arvestades seda, et olime raja planeerinud ära täpselt 50nda punktini! Jõudnud just vaadata, et jõuame sinna täpselt 2 tundi enne kontrollaja lõppu; saime natukese aja pärast sellele veel 20 minutit juurde liita.. Sealt edasi langes meie tempo ikka meeletult. Tuju oli hea, kuid kahjuks raja lõpus meist enam miskit asja ei olnud.. Tulime vaikselt jalutades üsna otseimat teed pidi koju. Raja lõpuosas nägime taaskord ikka veel jooksusammul liikuvaid soome 43-aastaseid prouasid, kes meie jaoks üllatuslikult lõppkokkuvõttes alles 70nda koha peal platseerusid (no, meie neid kõndimas küll ei näinud).
Tulemuste real platseerusime 37.ndale kohale. Perevõistkondadest olime teised, kaotades Minn'idele kõigest 2-punktiga.
Kokkuvõttes jäi 6 väärtuspuntki kindlasti varuks (isa sõnade kohaselt), ilma, et oleksime selleks pidanud tempot lisama. Oleksid aga ei loe. Arvestades, et isa oli üleüldse esimest korda elus rogainil, ja ka seda, et esialgu vaid 4-ks tunniks rajale plaanisime minna, siis polnud tegelt väga viga.. Minule raudselt sobis. Jooksjat minust niikuinii polnud (jumal tänatud, et Tõnuga ei läinud), ja isa oli ka rahul, sest temast vanemaid mehi-naisi eespoole ei jäänud:) Ühesõnaga väga lahe. Nüüd aga aitab küll! Järgneb tõsine põlveravi. Hetkel liigun juba siledal maal päris hästi.
Trepist alla aga ei saa ikka eriti... See on see, kui mõistus ei võta, et hooaeg peaks juba ammu lõpetatud olema. Niigi on teine selline suht teistmoodi olnud. Orienteerumise mõttes eriti. Aga seiklust on olnud see-eest päris palju! Järgmine võistlus on plaanis heal juhul ca 4 kuu pärast...Teiste rogainijate sügiskirjusid muljeid ka: A-Tiim, Vahuri Inglid, Ekstreem.
Auhinnaks sain jubedalt torkivad karupüksid (vt. pilt).
2 kommentaari:
Mina igatahes loodan, et järgmine aasta oled sa jälle vähemalt omas vanas jooksuvormis kui mitte veelgi paremas... Segade üldvõit TAOKil ja ka Lapimaa ootavad ju ees:)
Tõnu
mida ma otsin, aitah
Postita kommentaar