Ups, me tegime seda jälle!

Roomet käis nädala alguses välja idee taaselustada WILO tiimi ühistreeningud. Asi võttis kohe ka konkreetsema formaadi - tekkis mõte minna Kõrvemaale pikemale otsale. Ehkki korraks käis peast läbi ka kepikõndimise mõte, siis jäime rahulikuma jooksuotsa juurde.. Põhimõtteliselt siis tekkis plaan korrata eelmisel aastal läbi tehtud trassi piki Kõrvemaad. Kuna Hannesel oli laupäev koolipäev, siis läksime Roometiga kahekesi..

Starditud sai varakult, sest üks auto oli vaja viia Kõrvemaa keskusesse ning teisega suunduda metsade ja rabade taha. Ilm oli Tallinnas suurepärane - päike paistis ja parajalt soe. Kõrvemaale jõudes võttis vastu küll natuke lumisem ja külmem pilt kui Tallinnas, kuid ilm oli siiski väga hea. Suur veekogust nähes tuli peale väike hirm mõeldes ees ootavatele rabadele ja Soodla jõele..

Esimese adrenaliinilaksu saime kätte juba enne rajale jõudmist. BMW-ga Suursoo äärde Järvi järvede juurde sõites (jah, needsamad, mida pidime viimasel xdreamil mõõtma ja mille ääres sai hüppenööriga hüpata) oli vaja ületada mitu korralikku teel olevat ookeani. Mina igatahes jõudsin juba üsna varakult mõelda, et siia me nüüd jääme, upume ja sureme nälga.. No, näljani jäi veel siiski aega, kuid uppuda sai natuke küll. Ja sisse jäime ka. Siiski õnnestus Roometil tänu liivasele pinnasele auto kuidagi niimoodi lahti lükata, et nabani vette seismisest pääsesime... Etteruttavalt võib öelda, et siiski mitte kauaks. (pildi tegemine muidugi ununes; kriitilises situatsioonis ei suuda ma mitmele asjale korraga vist mõelda;)

Auto ülepeakaela mudane, paistis siiski päästev parkla, ja asusime teele. Esimese kilomeetri lõpus saime Pikklauka ääres laudteele suundudes juba aimu, mis meid ees ootama hakkab... Varbad märjad, kuid siiski mitte midagi hullu, sest jalad said kohe soojaks. Rabas müttas koos meiega kaks statiivide ja laiguliste riietega fotograafi, kes siiski meie optimistlikku tossuvalikut teatava umbuskliku pilguga jälgisid. Jah, päris piki üle raba polnud siiski keegi ilmselt viimastel päevadel läinud. Väike kohatine lumekirme laudtee peal näitas seda üsna selgelt.. Kohati pahkluuni vees solberdades saime raba ületatud, kuid aega kulus selleks päris palju. Veetase oli ikka uskumatult kõrge, ja ei ega me eriti ei julgenud (valjusti) mõelda eesootavast jõeületusest.

Paukjärve äärde jõudes ei saanud ma traditsiooni lõhkuda, tuli torni otsas ka ära käia. Edasi kulgesime rahulikus tempos, korra pidime ka peaaegu põlvini vette astuma, mis oli jubbe külm. Veidi vesiste laudteede ületamises näitasime üles juba teatavat vilumust - need tuli võimalikult kiirelt üle joosta. Märjad sokid muutusid õige pea soojaks, ja üldiselt oli edasisörkimine täiesti OK.

Soodla jõe silla eel hakkasin aga mina ikka kohe üsna kõvast ohkima.. Vaatepilt oli ootamatu. Jõe laius võis olla ca 100 m või rohkemgi. Väikese koosoleku järel saime aru, et valikuvõimalust pole, tuleb kuidagi sillani saada... Roomet läks (taas) ees hästi kiiresti joostes. Ohh, see vaatepilt oli nii ekstreemne, et viimane mõte, mis meelde tuli, oli fotoaparaadi väljaotsimine. Pärast oli väga kahju. Sest sealt oleks ikka väga häid kaadreid saanud. Roomet sai komistamise tõttu üle vöö märjaks. Ma võtsin vette astumist väga ettevaatlikult ja pääsesin palju kergemalt. Aga krdi külm oli küll. Sillani jõudes olid jalad olid täiesti tuimad! Üllataval kombel läksid jalad mõneminutise jooksu järel täiesti soojaks tagasi ning tagasi vaadates asi enam nii hull ei tundunudki.

Teel kohtasime veel üht täiesti ilusat väikest värsket kukeseent. Samuti oli laupäevaku ette võtnud kober; või ei teadnud ta, et on laupäev, temal kõik päevad tööpäevad. Saime aru, et mõningaste seikluste tulemusel me päris planeeritud ajaks sauna ei jõua. Võrreldes eelmise korraga, muutsime paaril korral õige pisut trajektoori; ja viimase rabalõigu jooksime ringi. Kõrvemaa keskuse eel muutus kliima palju talvisemaks, ja haruldus ei olnud ka üksikud suusajäljed tee kõrval. Kõrvemaa keskusesse jõudsime pisut hiljem, kui planeeritud. Samas oli kell täpselt pool kolm; see oli kellaaeg, mille teatasin eelmisel päeval meie saabumise ajaks;) Spetsiaalselt meie jaoks köetud saun ootas!

Kokku kulus aega 2.59 (ehk siis põhimõtteliselt 3 tundi; 20 min. kauem, kui eelmisel korral) ja raja pikkuseks tuli 23,94 km. Väga lahe oli! Järgmise aasta detsembris tuleb vist korrata, et traditsioon jätkuks. Pimedas tagasiteel ei riskinud enam teise autoga metsa jäetud autole järele sõites otse läbi mülkase tee võitlema hakata, vaid sõitsime ringi.

Keppajate seltskonnaga, kes samal päeval vägagi lähedalt oma ringile startisid, ning mindki ühinema kutsusid, siiski kokku põrgata ei õnnestunud.