Paaristõuketrenn. Ehk Alutagusel teist nädalavahetust järjest

Oijah. Kui nüüd kõik ausalt otsast peale ära rääkida, siis selleks nädalavahetuseks maratonisõitmist plaanis ei olnud, küll aga klassikatrenn. Kuna Tartu Maratoni avatud rajale ei saanud minna laupäevaõhtuse sünnipäevaürituse tõttu, siis jäi trenniks laupäev.
Eelmise nädala Winter Xdreamil nähtud kenad Alutaguse maratoni suusarajad jäid kripeldama.. Roometil tekkis korra mõte, et läheks sinna niisama klassikatrenni tegema; ilma numbrita. Roometi plaanid siiski muutusid, seega jäi tema trennipäevaks pühapäev...

Kolmapäevases spinningus kuulsin, et nii Viivi kui ka Tõnu kavatsevad aga Alutaguse maratonile võistlema minna. Väikese Viivi utsitamise järel tekkis siis minulgi plaan number ette riputada. Kihutama polnud siiski kavas minna, kuid väike treening enne Tartut tundus ahvatlev perspektiiv. Kuna Ahto jäi haigeks, liitus ka Tõnu meie (Viivi ja Raivo) ekipaaziga. Seega oli ekipaazi komplekteeritus eelmise nädalavahetusega suht sarnane - vaid Marje koha vahetas autos välja Tõnu;)

Reedel suskasin oma suusad kõrvaltrepikotta Assari hoolsa käe alla. No, suur soov oli oma uued suusad ära testida. Ilmaprgnoos oli siiski üsna kahtlane... Nii sai ka teine paar klassikasuuski, soojema ilma määrdega, vanad suusad kaasa võetud.

Stardi eel oli näha, et värsket lund on sadanud parasjagu, termomeeter näitas umbes 0 kraadi; kuid ilm ja lumi olid pigem väikese miinuse, kui plussi poole.. Seega võtsin külmema ilma suusa; ja no eks oli ka soov uus suusk ära proovida.. Juba esimestel testimismeetritel sai selgeks, et pidamine on ikka väga hell.. Uus kiht ca 0-kraadi tatisemat pidamismääret alla (mille Assar mulle armsalt-hoolitsevalt kaasa andis). Testisin, mis ma testisin; ikka sain aru, et ei pea. Ja teise suusa kasuks ei tahtnud nagu ka väga otsustada (ehkki vist oleks ikka pidanud?), sest karta on, et see poleks libisenud; kuna pidamine kliister; lausplusskraadide jaoks. Lumi aga pudrune..

No, riskisin. Viiviga stardikoridoris (muideks eespool, kui näiteks Tõnu ja Raivo) seistes mõtlesin, et saan siis tugevaks kui jaksan hella suusaga läbi sõita;) Teadsin, et rada on lauge, ja suuri tõuse ei ole. Juba esimene tõus oli aga üsna katastroof. Üldse ei saanud üles, ja lisaks astuti kaks korda kepile. Esimesed 25 minutit oli täielik õudusunenägu, ja vaagisin katkestamismõtteid. Paaristõuge oli ainuke 'mõnus' liikumisviis, sest suuskadega tõugata ei saanud, muudkui lipsas.. Mõtisklesin, et Assar vist pidas suuski määrides silmas enda tugevaid käsi(või siis Kiku omi);) Aga äkki oli tal hoopiski kaval plaan minu olematuid makaronikäsi treenida;) Tegelikult selgus, et peaaegu kellelgi ei pidanud; ilm oli lihtsalt nii nõmedalt keeruline.. Teades aga oma käte olematut rammu, oli karta, et paaristõuge mind siiski kaua edasi ei vea.. Mingi osa polnud siiski see kelgutamine ka kõige hullem; suusk hakkas natuke paremini tööle. Lohutasin ennast, et ma pole kaugeltki mitte päris ainuke, kel sellel jäisel ja pudrusegusel ning kohati täiesti olematu jäljega (meenutasin Vasaloppetit) rajal pidamist pole. See lohutas natuke, aga mitte palju. Võtsin oma varba- ja nabalihased appi, ja otsisin kohati lahtisõitmata rada, mis polnud nii jääs. See lasi ka vahelduvat tõuget teha. Täiesti imekspandav oli, et rajameister ei olnudki hommikul peale värske lume sadamist rada üle sõitnud. Ma ei kujuta ette, mida need esimesed mehed tegid; mõnel pool oli teine suusajälg täiesti puutumata värske lume all...

Kohati täiesti üksi jäädes; kohati CFC Ruutmeetri noorte poistega koos liikudes sai 20 km läbitud ajaga 1.29 (kolme tunni graafikusse siiski enam ei uskunud); ka järgmised 10 km läksid enamvähem. Viimane kümme oli siiski raskem. Pulss oli küll suhteliselt madal, kuid baasi suusaradadel ootasid ees tõusud, millest üles saamiseks tuli juba täiesti kääri kõndida. Hull tüng tehti veel 2 km enne lõppu - staadioni kõrvale jõudes, tuli siiski veel suusaradadele suunduda, et väike paun lisaks teha... No, mis seal ikka. Niikuinii olid kõik naised juba ammu mööda läinud, seega oli püüdmisulatuses vaid üks mees, kellel suusk samamoodi absoluutselt ei pidanud. Kangutasin siis temast vapralt mööda, ja päästev finish paistiski. Aeg tuli 3:07:50.7; seega planeeritud kolme tunni piir jäi selgelt ületamata:(
No, Tartu Maratoni mägisel rajal pole sellise hella suusaga ilmselt võimalik võidelda, Alutagusel kannatas ära, ehkki kohati sai edasiliikumiseks tehtud väga naljakaid liigutusi.. Rada kulges vaid ühel 40 kilomeetrisel ringil, seega katkestamismõtetega suusatajatel tehti elu üsna raskeks;) Ehkki suusajälg oli pehme ilma tõttu kehv, ja eelmise nädala raudteest polnud midagi järel, siis ilus mets ja järved olid kõik alles. Ses mõttes on rada äge - kõik puha metsa vahel, ja xdreamist mõnusalt tuttavad kohad..

Kui varem ei ole kunagi Pannjärve radadele sportima jõudnud, siis nüüd sai seda tehtud lausa kaks nädalavahetust järjest! Kahe korra peale siis ca 9 tundi puhast Alutaguse metsade-järvede õhku.
Tõnu sai päris korraliku tulemuse; ja ka Viivi-Raivo, kes suure osa rajast koos sõitsid, võitsid mind poole päevaga. 20 km sõidu puhul aga oli olnud suur segadus rajatähistusega (ega see meilgi suurepärane polnud); seega sõideti seal väga erinevaid kombinatsioone, ja ei saanudki vist selgeks, kes reeglitepärasele rajale sattus, kes mitte..
Kui õhtusel sünnipäevaüritusel olin täiesti triksis-traksis (mida ei saa just päriselt öelda Tõnu kohta;), siis täna on küll kahtlane olla... Loodan siiralt, et päris haigeks ei jää...

Meie tegijate ajad ja kohad siis ka:
Tõnu 55. 2:13:08.8
Raivo 264 2:48:33.9
Viivi 272 2:50:19.4
mina 331 3:07:50.7
Kõik tulemused.