Kõigepealt - Mooste, Roomet, et Sa teaks, on igati tore koht, ja ma usun, et sinna tasub ikka tagasi minna (mina olen käinud oma kolm korda küll). Kasvõi mõisa või järve pärast. Ja mul on tegelikult kahju, et me seekord oopis A-rajale ei läinud. Oleks saanud toredal sügispäeval ka Mooste järvel vallatu veesuusatamise järele proovida, nagu seda tegi A-rada.
Aga nüüd siis WILO teami seikluste juurde. Nagu ikka, ka seekord oli meie eelmisel päeval sisseseatud baaslaager igati tasemel ja seekord alustasime võistlusmaastikul aklimatiseerumisega juba varakult. Aklimatiseerumisele aitasid kaasa väike grill, õlu, saun, Ivari maakodu, mõttevahetused Sorainen Adventure konkrentsõprustiimiga ning puhas Taevaskoja õhk.
Ratastele õnnestus saada pisut enne Soraineni tiimi ning esimene rattaetapp õnnestus meil suhteliselt hästi välja nuputada. Väga kiiret aega küll ei saanud, kuid sel hetkel oli meil juba üsna turvaline edumaa mõlema võistkonna ees - s.t. 14. min Soraineniga ning 10 minutit võistkonnaga 'Mine nyyd'. Aga nagu ikka, nii ka seekord suutsime rattaetapil kaardi lugemisega lohakaks minna; ja sai korralikult vajalikust teeotsast mööda sõidetud. Läks veel tükk-tükk aega enne kui end punkti tagasi nikerdasime. Mina jonnisin ja vaesed poisid, kes seda siis taluma pidid. Jahh, aga nii kahju oli sellest kaotatud 12-13 minutist! No, nii me siis kaotasime 10 kohta ning vaheaeg alles 100.-s! Natuke lisas sellele juurde ka ootamine traktorikummi veeratamise lisaülesande eel, kuna tol hetkel oli täpselt 10 võistkonda meist ette saanud, ning meile enam suurt traktorikummi ei jagunud. See ootamine oleks võinud olemata olla! Oi, kus siis sai ikka üksteise peale kuri oldud (käis see siiski rohkem minu ja Roometi kohta - Hannes oli lihtsalt kuss; tema õnneks oli rattaetapil kaardid ainult minul ja Roometil:). Isegi Tarmo, kes meid lisaülesande eel kinni hoidis, sai natuke naerda, sest tekkis mõte, et peaksime kõik üksteisest ca 10 meetri kaugusele seisma...
Piia
Aga nüüd siis WILO teami seikluste juurde. Nagu ikka, ka seekord oli meie eelmisel päeval sisseseatud baaslaager igati tasemel ja seekord alustasime võistlusmaastikul aklimatiseerumisega juba varakult. Aklimatiseerumisele aitasid kaasa väike grill, õlu, saun, Ivari maakodu, mõttevahetused Sorainen Adventure konkrentsõprustiimiga ning puhas Taevaskoja õhk.
Hommikul käis kõik tavapärasel liinil: uni-puder-autosõit-teipimine-numbriteseadmine tered tuttavatele-konkurentidele ja seejärel startisime rattasõidule (seda pidime tegema suhteliselt tagantotsast, sest meil oli ju 2 etappi sel aastal pehmelt öeldes 'aia taha' läinud). Minu meelest oli alguse liikumine väga vaevaline. No, vähemalt minul oli küll olek väga uimane, kange ja raske. Süüdistasin selles suhteliselt magamata ööd (unemati ei leidnud mind vist üles:), eelmise nädala rattamaratoni, nõmedat rattakaarti, mis vaatamata oma loetamatusele oli ka veel nii suur nagu ajaleht ning seetõttu kohe mitte sinna kaardialusele kuidagi mahtuda ei tahtnud. Siiski saime esimesel rattaetapi 4 punkti ühele poole ilma suurema eksimuseta, mida oli siiski 3 minutit liiga palju - s.t. nii palju jäime maha võistkondadest 'Mine nyyd' ja Sorainen (kiirematele kaotust ca 9-min. ). Seejärel jätsime rattad rattaalasse ning jooksime kanuualasse.
Kui meil midagi seekord väga hästi välja tuli, siis just see üle põllu tuimalt jooksmise etapp - saime seal lausa teise (!) vaheaja (esimene oli loomulikult üks meestetiim). Seal, tuleb küll tunnistada, lohisesin mina poistel kaugel järel, aga vähemalt Vahurile kaadrisse jaksasin lehvitada :)
Seejärel siis kanuusse. Olin ma juba öösel unes näinud, kuidas me Saesaare veehoidla peal oleme, ja nii see täpselt ka läks. Kanuusõit oli raudselt kõige vastikum osa sellest etapist - tagumik oli keskel istudes kange, ja mitte kuidagi ei suutnud ma pingi keskel püsida. Saime risti-rästi seal tund aega punkte võtta ning mõne väikse jooksuvariandiga ka pisut sekundeid võita. Natuke raske oli küll kanuud täpselt sealt tabada, kus punktist joostes ta eest leida lootsid (kasutada oli vaid 1 kaart), kuid ära me päris ka üksteist ei kaotanud. Korra sai ka ühe päris ilusa liivakivipaljandi ning koopa lähemalt üle vaadata. Kokku õnnestus tõusta meil lausa 5 kohta ning kokku sealt 20.nes vaheaeg. Seega olime jõudnud oma konkurenttiimidele üsna lähedale.
Seejärel siis kanuusse. Olin ma juba öösel unes näinud, kuidas me Saesaare veehoidla peal oleme, ja nii see täpselt ka läks. Kanuusõit oli raudselt kõige vastikum osa sellest etapist - tagumik oli keskel istudes kange, ja mitte kuidagi ei suutnud ma pingi keskel püsida. Saime risti-rästi seal tund aega punkte võtta ning mõne väikse jooksuvariandiga ka pisut sekundeid võita. Natuke raske oli küll kanuud täpselt sealt tabada, kus punktist joostes ta eest leida lootsid (kasutada oli vaid 1 kaart), kuid ära me päris ka üksteist ei kaotanud. Korra sai ka ühe päris ilusa liivakivipaljandi ning koopa lähemalt üle vaadata. Kokku õnnestus tõusta meil lausa 5 kohta ning kokku sealt 20.nes vaheaeg. Seega olime jõudnud oma konkurenttiimidele üsna lähedale.
Kanuule järgnes orienteerumisjooks Taevaskoja käänuliste kallaste vahel. Esimese punktiga meil rajavalik pisut ebaõnnestus. Sellegipoolest saime Soraineni tiimiga kokku kui esimeses punktis tuli ronida köisredelit pidi punkti. Edasi kappasime rõõmsalt kuuekesi seda pea kuuekilomeetrist jooksuülesannet, ja see tuli üsna normaalselt välja - võitsime sel etapil ligi kahekümne minutiga võistkonda 'Mine nyyd'! Jooksu lõpus saime siiski ka veel väikese ülesande lahendada, mil ületasime kaht paralleelset trossi mööda jõge. Ehkki pidi minema vaid üks, oli ülesanne väga lihtne ning seetõttu ronisime kõik üle jõe (ringi oleks olnud ikka päris pikk maa). Hannesel tuli baleriiniülesanne iseäranis kenasti välja. Jällegi oli võimalus naeratada Vahurile, mida me ka kõik tegime. Ülesandelt ära tulnud, sain endale veel trossi jälje otsaette kui ei märganud maasse ulatuvaid pingutustrosse. Nüüd siis käin ringi triip otsaees.
Ratastele õnnestus saada pisut enne Soraineni tiimi ning esimene rattaetapp õnnestus meil suhteliselt hästi välja nuputada. Väga kiiret aega küll ei saanud, kuid sel hetkel oli meil juba üsna turvaline edumaa mõlema võistkonna ees - s.t. 14. min Soraineniga ning 10 minutit võistkonnaga 'Mine nyyd'. Aga nagu ikka, nii ka seekord suutsime rattaetapil kaardi lugemisega lohakaks minna; ja sai korralikult vajalikust teeotsast mööda sõidetud. Läks veel tükk-tükk aega enne kui end punkti tagasi nikerdasime. Mina jonnisin ja vaesed poisid, kes seda siis taluma pidid. Jahh, aga nii kahju oli sellest kaotatud 12-13 minutist! No, nii me siis kaotasime 10 kohta ning vaheaeg alles 100.-s! Natuke lisas sellele juurde ka ootamine traktorikummi veeratamise lisaülesande eel, kuna tol hetkel oli täpselt 10 võistkonda meist ette saanud, ning meile enam suurt traktorikummi ei jagunud. See ootamine oleks võinud olemata olla! Oi, kus siis sai ikka üksteise peale kuri oldud (käis see siiski rohkem minu ja Roometi kohta - Hannes oli lihtsalt kuss; tema õnneks oli rattaetapil kaardid ainult minul ja Roometil:). Isegi Tarmo, kes meid lisaülesande eel kinni hoidis, sai natuke naerda, sest tekkis mõte, et peaksime kõik üksteisest ca 10 meetri kaugusele seisma...
Õnneks läks traktorikummi veeretamine meil väga ladusalt (9. aeg; vaatamata sellele, et see valepidi liikus); mina näiteks sörkisin enamiku ajast lihtsalt kõrval ja olin niisama ilus). Edasine rattasuts õnnestus meil ka üsna edukalt lahendada (ei tahtnud enam midagi juhuse hooleks jätta, ja valisin pika ringisõidu etapi, mis ennast ka enamvähem õigustas). Võistluskeskusesse jõudes ilmnes, et võistkond 'Mine nyyd' on meil täpselt ees... Ei aidanud ka mõisaruumides ning territooriumil turnimise takistusriba meil neist mööduda, sest puu otsas oleva punkti said nemad enne võetud, ning mujal möödumiseks meile võimalust naljalt ka ei antud. Aga samas oli neil üldkokkuvõtte arvestuses ka punkte rohkem vaja, sest neil oli 3 korralikku tulemust olemas, seega polnud me kadedad:) Kokkuvõttes siis 22. koht ajaga 4.03.07. Segavõistkondadest 5.ndad. Hea, nagu ütles ka Roomet. Väga hea oleks olnud, kui oleks aja 3.52 kanti saanud, mis oleks olnud ilma selle ühe eksimuseta täiesti reaalne. Oleks-poleks... Samas näitab see, et koht oleks segavõistkondade arvestuses olnud tõenäoliselt ikkagi 4-s. Kuid ebaõnne oli paljudel..
Kõik tulemused on saadavad siin (koos vaheaegadega).
Vaid öisel etapil Otepääl oli poodiumikoht väga reaalselt saavutatav (kui oleks vaid ette teadnud, et ühe etapi ajad lahutatakse); ülejäänud kordadel on olnud püütav just see 4. koht. Seega - ehkki ebaõnne oli sel aastal kõvasti, siis pole võrreldes eelmise aastaga meie tase oluliselt muutunud. Või on hoopis konkurents tugevamaks läinud? Vaevalt, füüsiliselt oleme ilmselt suhteliselt samal tasemel. Stabiilne 4. koht igalt etapilt oleks kokkuvõttes väga hea, kuna stabiilsusest jääb kõigil puudu (meil aga eriti). Ikka jääb mõnel etapil mõni punkt lohakusest või tähelepandamatusest märkimata vms. Nii juhtus muide sel korral ka Soraineni tiimiga- mõisas köieltlaskumise järel oli neil punktist märge puudu... Pärast siis kiirelt Taevaskotta tagasi, kus saun oli juba soe, mmm. Muljetevahetamine ja tagasisõit päikesepaistes läbi maailma kõige ilusama riigi - Lõuna-Eesti.
Mida siis kõige lõpuks öelda? Tähtis on, et vähemalt jäime me vaatamata väiksematele psühholoogilistele raputustele kõikidel etappidel täiesti terveks (maaomanike case' puhul puhul läks ikka napilt:) ja ka varustus ei vedanud kordagi alt. Seega on tegelikult tagantjärele täiesti ükskõik, kas mõnelt etapilt saime tund (või isegi kaks) trahvi, suutsime mõnes lisaülesandes asjadest valesti aru saada või olime eiteakuimitmekümnendad (keegi peab ju neljakümneüheksas ka olema:). Emotsioon oli ehe, ning ilma xdreamita poleks aasta olnud selline nagu ta oli... Eks siis näis, kas jätkub/tekib motivatsiooni jätkata. Mina enne kevadet vekslit välja ei käi; ja Roomet soovis, et jõuluvana meile seekord järgmiseks hooajaks tasuta osavõttu ei tooks:)
Mida siis kõige lõpuks öelda? Tähtis on, et vähemalt jäime me vaatamata väiksematele psühholoogilistele raputustele kõikidel etappidel täiesti terveks (maaomanike case' puhul puhul läks ikka napilt:) ja ka varustus ei vedanud kordagi alt. Seega on tegelikult tagantjärele täiesti ükskõik, kas mõnelt etapilt saime tund (või isegi kaks) trahvi, suutsime mõnes lisaülesandes asjadest valesti aru saada või olime eiteakuimitmekümnendad (keegi peab ju neljakümneüheksas ka olema:). Emotsioon oli ehe, ning ilma xdreamita poleks aasta olnud selline nagu ta oli... Eks siis näis, kas jätkub/tekib motivatsiooni jätkata. Mina enne kevadet vekslit välja ei käi; ja Roomet soovis, et jõuluvana meile seekord järgmiseks hooajaks tasuta osavõttu ei tooks:)
Aga, last but not least: nüüd jääb ju veel viimane, V etapp (mis ei pruugi sugugi lihtsam olla kui eelmised neli) - ehk siis lõpuetapp, mil tuleb veel kord konkurentidega mõõtu võtta aladel, kes on tugevaim õllejooja, tantsuvihtuja jne. Seega - Merle, Ivar, Toomas, Pille, Olavi, Pärt, Tõnu - pange ennast valmis:)
1. A-rada veesuusatamas (pilt xdream'i foorumist; autor Arvi);
2. Sorainen Adventure Team jooksmas kanuualasse (meist ees:); autor Vahur (Nelson);
3.-7. Wilo teami liikmed Vahuri kaameras
8. Pille (tiimist Mine nyyd)ja mina eelmisel xdreami lõpetamise afterpartyl (mina tulin autoga otse lennujaamast; seega õllejoomisvõistluses minust paraku asja ei olnud:); autor Hannes
Piia
1 kommentaar:
Hooaja kokkuvõttes sai osaks meile siis 7 koht. Mulle vähemasti tundub, et see polegi teab mis halb tulemus, kuigi meie esialgsetest plaanidest jääb mõningal määral tahapoole...
Romps
Postita kommentaar