Suunto Games

Selleaastane Suunto Games toimus Kõrvemaal Mägede Külas. Võistlus nagu võistlus ikka, igatahes väga oluliseks ma seda ei pidanud. Need kaks päeva tegi eriliseks ilm, mis oli uskumatult soe! Samuti oli tavapärasest veidi erinev võistlejate rohkus - ca 750 osavõtjat on päris märkimisväärne. Maastik oli juba Eesti MV lühiraja ning teatevõistlusest tuttav. Kuna minul maikuine võistlus seal eriti ei sujunud, siis erilisi ootusi polnud mul ka seekord. Seetõttu registreerisin end juba varakult A-klassi, mille rajad tundusid pikkuselt üsna jõukohased. Reede õhtuks toimus ka väike sotsiaalne üritus Eesti Panga spordiklubiga, seega väga tõsist võistlust plaanis ei olnudki.

Siiski venis reede õhtu planeeritust pisut pikemast ning osalt vist seetõttu kujunes laupäevane kuuekilomeetrine ja kuueteistkümne kontrollpunktiga rada väga vaevaliseks. Õigemini küll, jooksmine kui selline oli enam-vähem, aga kaardiga olin sõber täpselt esimesed 2 punkti. Kolmanda etapiga suutsin korralikult ära kalduda. Pärast mõningat vaarikates ja risus trügimist sain aru, et sellega on minu jooksumotivatsioon ka otsas. Lisandus veel 1 etapiviga ning üks tiir punktiga, sekka veel väiksemaid apsakaid. Kokku neljas koht ning võitjale kaotust lausa rohkem kui 7 minutit.

Sellega ei olnud siiski laupäevane o-päev veel lõppenud, sest ees ootas Tammede ühine saunaõhtu ja ööbimispaik Tõrvaaugu puhkebaasis. Selgus, et koht asus täpselt võistlusmaastiku keskel ning praktiliselt teise päeva stardi kõrval, seega polnud ime kui rajameister punktid käes mitu korda õue kõrvalt läbi käis. Nagu karta oligi, ei kujunenud laupäevane õhtu reedesest vähemmeeleolukamaks, ja nii sai veel pimedatel õhtutundidelgi kuuvalgel ning uskumatult soojal septembriõhtul vanu aegu meenutatud. Minul õnneks pilte ei ole; küll on aga Risto ühe illustreeriva näite oma blogis ära toonud.

Pühapäevasel, lühendatud, rajal kordus kõik enam-vähem samamoodi, mis päev varem. Raja pikkus oli 4,5 km, 14 kontrollpunktiga. Olek ei olnud kõige krapsakam, ja võistlustundest oli asi kaugel... Ka kolmandal etapil kaldusin taas totaalselt ära... Siiski sundisin end lõpuni jooksma, ning väga suuri vigu ei tulnud, küll aga väiksemaid. Hoopis lõbusam oli metsas näidata kolmele lapsele ja ühele täiskasvanule nende asukohta. Üks laps juba täitsa nuttis, püüdsin siis rahulikult tema kaardil (mis oli teise mõõtkavaga kui minu enda oma) ta paika aidata. Varem, ühes punktis olles, küsis sama tüdruk ka ühe punkti asukohta, mida minul ei olnud; hiljem õnnetu näoga taas kohtudes lõpuks halastasin:) Vähemalt oli minust tol päeval metsas teistele võistlejatele kasu... Vaatamata olematule sooritusele suutsin oma klassis joosta välja parima aja, edu teise koha ees vähem kui minut.

Kõik tulemused on siin.

Rajad olid korralikud ning võistlusmelu täiesti olemas, seega jäi vaatamata kõigele selle aasta viimasest o-võistlusest väga hea mulje. Selgus aga, et ülisoe sügisilm osutus petlikuks. Eile avastain end tohutu kurguvalu ning köhaga. Loodan, et see nädala lõpuks taandub. Trenni pole siiski julgenud minna. Ilmselt on vähemalt Tõnul peale Kreeta-reisi hea vorm ning ta veab mind rogainil järel:) Plaan oli laupäeval teha korralik sooritus, kuid nüüd pole tunne enam tugev... Loodan, et ilm tuleb sama hea, kui eelmisel aastal ning saab vähemalt hea emotsionaalse laengu.

Pilt: eelmise aasta TA OK rogaini autasustamisest, mil jooksin Tõnu ning Tõnu venna Tarmoga & saime segavõistkondade arvestuses III koha; autor TA OK