Jah, ma püüan nüüd kirjutada, miks ma laupäevasel Paldiski rattaotsal osaleda ei saanud. Nimelt käisin nädalavahetusel Värskas, et avada selle aasta orienteerumise võistlushooaeg. Võistlus ise kandis nime Peko Kevad, Värska orienteerumisklubi Peko järgi. Viimastel ajal olen sellel võistlusel vist pea igal aastal käinud; eks tõmbavad need ilusad Värska ümbruse maastikud ning ilm oli seekord samuti super!Sama aga ei saa kahjuks öelda mu orienteerumisvormi kohta. Jahh, kohati oli tunne küll, nagu oleks esimest korda metsa saanud. Ehkki üritasin kaardile korra otsa vaadata ka teisipäevases Pirita metsas, ei paistnud sellest sellisel tehnilisel maastikul, kui seda on Korela, erilist kasu olevat. Ühesõnaga, pärast üsna rahulikku algust, mis õnnestus ilma suuremate vigadeta, suutsin viienda punktiga totaalse suunavea teha! Noh, ja uimane ning kontsentreerumisraskustega, nagu ma olen, ei suutnud end ka mõistliku aja jooksul paika saada. Nii ma siis kaotasingi jube palju aega selle asemel, et paari minutiga oma viga ära korrigeerida - ei taha ju ikka algul hästi uskuda, et nii eksida saab (paistis, et sama piirkond sai üsna mitmetele saatuslikuks). Seega avastasin end pika aja peale väga mittevajalikust kohast. Tegin otsuse enam mitte tagasi minna, vaid joosta rada enam-vähem läbi sealt kohalt, kuhu juba sattunud olin. Seda enam, et enesetunne ei olnud just väga kiita, ja jooksmine kulges juba alguses suhteliselt raskelt. Rada oli muidu 7,47 km pikk, 16-kontrollpunktiga - seega ei näinud mõtet sellel niigi suhteliselt pikal rajal ülikaua matkata.
Ei olnud just eriti lootusrikas hooaja algus...
Õnneks tänane päev, mis toimus väga lihtsal Mikitamäe maastikul, oli tiba parem. Kuna sain end meie toredaks kujunenud 'baaslaagris' Ilumetsa metskonnamajas (mmm, 2005.a öine maratonxdream tuleb meelde!) kenasti välja puhata ning une vahele ka saunatada, siis oli jooksutunne juba tiba parem (võibolla tuli see hoopis sellest, et rajal ei olnud tõuse:). Igatahes - jooks oli juba natuke jooksu moodi, kuid ilma vigadeta ei pääsenud loomulikult ka seekord... Tuli kokku neli suunaviga; kokku ca 3 minuti jagu. Kontsentreerumisprobleemidest ei saanud ka seekord mööda. Peaks hakkama õppima oma mõtteid koondama! Praegu paistab, et üle kahekümne minuti korraga ma kaardi juures püsida ei jõua. Aga nii see vist ongi. Ükskõik millega siis tegu on...
Kahjuks on viimasel ajal aga liigagi kiire, et süvenemist õppida. Trenni osas tuleb ka ilmselt väikesed augud sisse teha, kuna muud kohustused ja käimised nõuavad oma. Teisipäeval üritaks siiski metsa jõuda. Loodan, et jõuan ka mõningatest vahepealsetest üritustest paar sõna kirja saada.
Järgmisel laupäeval aga ilmselt siis juba Jüriöö Toilas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar