Kanuuhooaeg avatud!

Vaatamata sellele, et pühapäevane ilm just kanuusõitmist ei soosinud ning me kõik olime vähem või rohkem eelmise õhtu sünnipäevast räsitud (palju õnne, Roomet, veelkord), paistab siiski, et kanuusõidu mõte oli hea ning plaan sai realiseeritud.

Startisime ca 12.15 paiku Viimsist, et olla kella üheks kokkulepitult Valgejõel Suru silla juures. Jõudsime väikese hilinemisega kohale, ja nagu karta oligi, siis xdreamlastest kanuuhuvilised, kes olid startinud juba kl 11 (meie sellel ajal alles ärkasime:), ei olnud veel lõpetanud, ning seetõttu pidime pisut kanuud ootama. Parklas seisvate autode järgi paistis jõel kanuuhuvilisi olevat lausa ca 20 ringis (selgus, et tegelikult oli neid siiski veel rohkem). Oodates hakkas taevast alla sadama mannataolist lund. No, see kõik ei sisendanud just optimismi...

Siiski saabus meie oodatud kanuu õige pea. Ja optimism kahanes veelgi, kui kuulsime, et selle kanuuga oli just üks seltskond kummuli käinud (teisest küljest oli see meie õnn - saime kiiremini jõele:). Siis õpetas Vahur Nelsoni kanuumatkadest meile pisut tehnikat ja avas mõningaid kasulikke nippe, millest meil loodetavasti on tulevikus abi, sest üht-teist uut kuulsime küll!

No, ja siis ei jäänudki muud üle kui vestid selga panna ning mõlad kätte võtta. Kohe alguses sai ka pisut närvikõdi, sest tuli suhteliselt kiire vooluga kohast kitsa silla alt läbi sõita. Kallaste ääres oli veel päris palju lund maas ning kevadist ilma võis vaid aimata. Siiski saime mõnda aega üsna rahulikult sõita, kui pisut külmetavad näpud välja jätta.

Kober oli seevastu kõvasti tööd teinud, ja see ei teinud meie elu sugugi lihtsamaks. Kõik kohad olid peenikesi ning pakse korralikult kooritud pliiatseid täis, ja seetõttu tuli kanuu paaril korral veest välja tõmmata ning mööda kallast edasi tassida. Saime ühtlasi ka kohe ühe Vahuri õpetatud nipi ära kasutada - jah, see puudutas just kanuu vedamist kuival maal.

Suurimaks takistuseks osutusidki kõikvõimalikud puud ja oksad. Ja loomulikult tuli iga oksapundar oma peaga järgi katsuda (vaene Hannes, kes seekord kõige ees istus:) - nii me siis olimegi pidevalt (no, igatahes rohkem kui tohtinud oleks) nagu põdrad sarvedega okstes kinni. See oli tegelikult kohati nii naljakas, et siinkohal kirjeldada ei suudagi. Aga kuna tegemist ei olnud võistlussituatsiooniga, siis loodetavasti harjutamine teeb meistriks. Samas oli tegelikult asi naljast kaugel, sest meie kanuu eelnevatele kasutajatele olid just oksad saatuslikuks saanud. Õnneks olime piisavalt targad, ja ise okstest haarama ei hakanud.

Seega saime takistustest siiski alt ning pealt läbi. Samas mõnel korral palgi peal kõõludes tekkis küll mõte, et peaks vist siiski paar kilo vähem kaaluma, sest kanuu jäi mitmel korral nii kinni, et ei saanud enam edasi ega tagasi. Ja kanuust välja sellistes ilmastikuoludes vabatahtlikult ka ei astu...

Siiski saime natuke närvikõdi maitsta, kui ligi kahetunnise sõidu järel hakkas paistma Peterburi maantee sild. Suutsime sõita vee all olevale kivile otsa nii, et ümberminekust jäi puudu 2 sentimeetrit! Tükk aega oli kõhe tunne sees, sest edasine lõik kuni Valgejõeni välja oli väga kivine ja pisut kärestikuline. Siiski jäi jäine suplus õnneks järele proovimata. Valgejõel rippsilla alt läbi sõites märkasime sillal Vahuri poolt jäetud kirjakest meile, ja nii saime aru, et siinkohal oleks vist õige koht kanuu kaldale tõmbamiseks. Saime veel pisut oodata, kohalike vaatamisväärsustega tutvuda ning viimase paatkonna saabumist vaadata. Seejärel kuulsime, et veel üsna-üsna mitu kanuud olid kummuli läinud.

Oli tore pühadejärgne pühapäev, ja loodetavasti oli ka kasu. Aga üks vaba päev oleks võinud olla lisaks veel ka puhkamiseks:)

pilt on tehtud Pikasilla xdreamil; autor Assar Jõepera