Rõõm tõdeda, et meie esimene ühine rattatrenn sai laupäeval vaatamata kõigele teoks! Lühidalt kokku võttes: omajagu Pärnu maanteed sai läbi vändatud, teravaid elamusi õnneks ei olnud. (mõtlen siin igasuguseid hulle tsiklimehi ja autojuhte.), tuul oli nagu alati - minnes tagant ja kodupoole vändates vastu. Tagumik annab ka endast mõnusalt tunda, oleks nagu sadulas istunud :-)
Kõige parem meel oli minul isiklikult aga hoopis sellest, et meie naissoost teamikaaslane väntas oma elus esimest korda klippidega ja ei kukkunud kordagi ümber! See on hea algus - minul see alguses nii hästi ei õnnestunud.
OK, aitab küll. Järgmise trennini! Huvitav millal see tuleb, järgmisest nädalast lubas lund ja lörtsi hakata sadama...
Kõige parem meel oli minul isiklikult aga hoopis sellest, et meie naissoost teamikaaslane väntas oma elus esimest korda klippidega ja ei kukkunud kordagi ümber! See on hea algus - minul see alguses nii hästi ei õnnestunud.
OK, aitab küll. Järgmise trennini! Huvitav millal see tuleb, järgmisest nädalast lubas lund ja lörtsi hakata sadama...
1 kommentaar:
Tänud, Roomet, postituse eest! Jah, tõepoolest sai mingulgi rattahooaeg ametlikult avatud. Kilomeetreid kogunes ca 30, aeg 1.20, pulss oli rahulik - keskmine ca 123. Ja seda eelmise õhtu üsnagi karmile spinningutrennile vaatamata. Ühesõnaga - paluks pisut karmimaid väljakutseid, poisid:-)! Seekord osutas vastupanu vaid tuul ja ratas, millel sõites alati meelde tuleb, et rattasõit on üsna ebamugav ala... Aga õnneks tagumik tagantjärele end meelde ei tuletanudki! Loodetavasti laseb ka järgmisel nädalal ilm väikese (või ehk pisut pikema) ühistreeningu ette võtta! Samas ei ole ka kanuutamine üldse paha mõte. Näis...
Postita kommentaar